Turunurk #44

6. juulil 2010 astusin ma, spordikott õlal, hommikul majast välja. Pilk saatis mul koduaeda, kui ma tänavat mööda linna poole kõndisin. Pettumus ja teadmatus oli nii üüratu, et pisar tuli silma. Ainus mõte oli, et mind lõigatakse 11 kuuks muust maailmast ära. Pidin minema Eesti Kaitseväkke.

Kaitseressursside amet oli mul silma peal hoidnud juba siis, kui ma veel 18-19 olin. Tol ajal lõin rusikatega endale vastu rinda ja teatasin, et mina küll ei kavatse sinna elu sees minna. Küll tuli postkasti kirjasid, et palun ilmuge see ja see kuupäev komisjoni. Paar esimest korda läksid need nagu vanad ajalehed tulehakatuseks. Kui teadistele hakkasid ilmuma viiekohalised numbrid, otsustasin ka arstlikus komisjonis enda näo ära näidata. Sealt saadeti mind minema, sest mul polnud tervisetõendit. Pool aastat hiljem tegin aga juba pika protsessi läbi, kus andsin vere- ja kuseproovid. Mind tunnistati kõrge veresuhkru pärast ajutiselt kõlbmatuks. Endokrinoloogi juures selgus aga õnneks, et näitajad on korras. Järgmine kord komisjonis ei olnud mul enam midagi kaevata, külastamata oli ainult psühhiaater. Kui ta küsis mult, kas mul on alkoholiga probleemid, ütlesin: „Jah, on küll, kui seda liiga vähe on.“ Mõningase jutu järel tuli otsus, et pean Wismari haiglasse ravile minema. Üks ja ainus kord ma sinna läksin. Nägin keskealiste vene meeste peal, kui tõsine probleem tegelikult olla võib. Mul paluti kabiini uriiniproovi andma minna, aga hoolimata pingutustest häda ei olnud ega tulnud. Vana ja kuri naistöötaja karjus ukse juurest: „Kaua seal läheb, kas pean tulema hoidma!?.“ Pärast seda käisin veel psühholoogi juures, seal otsustasin alistuda, sest kogu see jama hakkas ära tüütama. Eelmise aasta alguses tunnistas komisjon mu kõlblikuks ja mind määrati Tallinnasse Filtri teele Staabi- ja sidepataljoni ajateenijaks.


Kõige soojemate ilmadega algas mu väljaõpe. Kell 6 äratus, hommikuvõimlemine, voodi tegemine ja isiklik hügieen – nendest tegevustest olid mulle sõbrad juba varem rääkinud ning seal polnud midagi ebatavalist. Võimatu oli aga ette kujutada tundide pikkust rivis marssimist ja relva kokku-lahti võtmist mitukümmend korda, kui väljas küpsetas päike üle 30 kraadi. Püss anti meile kätte üsna alguses ja selleks oli automaat Galil. Relva tuli pärast igat metsaskäiku „hooldada“. Puhastamine pidi olema korralik: juppide peal ei tohtinud olla tahma, roostet ega liiva. Lisaks päevakorralisele tegevusele võisid jaoülemad korraldada veel igasuguseid põnevaid üritusi, mida nimetati seal „huiamiseks“ või „nussimiseks“. Näiteks oli tavaline, et seersant tuli 12:10 küsima, mis kell meil lõuna on. Kui vastuseks tuli 12:25, siis käis üle koridori röökimine: „Järgnevalt, teil on aega kaks minutit, et olla oma kahe linaga kompanii peal. Aeg läks käima...NÜÜD!!!“ Selle peale tormas umbes poolsada inimest paaniliselt üksteise vahelt trügides tubadesse, et oma voodilinu haarata. Noorteaega iseloomustasid kindlasti ka metsalaagrid, kus lisaks meile olid ka sääsed, sipelgad ja muud loomad, kelle ülesandeks oli tagada meile võimalikult väike uneaeg. Metsas harjutasime orienteerumist, rändamist ja kaevikute kaevamist. Labida maasselöömine oli mulle üks vastumeelsemaid tegevusi. Oma ajateenistuse jooksul ei kaevanud ma lõplikult valmis ühtki püstikaevikut, kuigi meil kästi teha neid viis-kuus. Ükskord rivistusel küsis seersant: „Reamees Turu, miks te metsas kaevikut valmis ei jõudnud?“ Mina: „Magasin liiga kaua.“ Ülejäänud rühm naerab. Seersant: „Turu, teil on kaks minutit aega, et olla ilma riieteta voodis ja magada. Aeg läks käima nüüd!“ Kolm kuud kestnud sõduri baaskoolituse kõige hullem osa ja mu elu raskeim katsumus oli lõpurännak. Raske seljakott seljas, relv käes, oli vaja läbi teadmata pikkusega teekond, mis kestis kaks päeva. Kõndimise vahele olid määratud igasugused eksamid, nagu miini matmine, käemärkide tundmine, esmaabi andmine jne. Päeva lõpus ei olnud üllatus, et vaja oli teha kaevik. Ma mõtlesin, et kraabin maa natuke ära ja siis hommikul ärkan varem, et värske jõuga asi valmis kaevata. Silmad tegin ma lahti aga alles kompaniiülema hüüde peale: „Nii, kõik panevad labidad käest ära, kohe tullakse kaevikuid hindama.“ Minu tulemus oli muidugi null ja järgmine päev saime koos kahe kaasvõitlejaga pataljoni territooriumil uut kaevata. Vaba aega sai küllaltki vähe, kuid sellest piisas, et sai aeg-ajalt malet mängida või muusikat kuulata. Ükskord korraldati minu ja ühe teise rühma võitleja vahel malematš, kus inimesed tegid lausa panuseid. Ühte tuppa oli kogunenud ligi 20 inimest seda jälgima. Ma sain itaalia avangus kiirelt tugeva rünnaku ja panin mati. Selle peale vastane vihastas ja läks lööduna toast välja.

Pärast noorteaega läks elu üliraske pealt äärmiselt lihtsaks. Mind pandi autojuhtide rühma, kuigi mul eelnevalt juhiluba ei olnud. Kaitseväel on vaja eelkõige C- ja E-kategooriaga juhte, mistõttu kursuse eelduseks oli B-kat. Et me aga niisama kasarmus ei logeleks, saadeti meid viiekesi OÜ Autosõit kooli. Muidugi räägiti selle kohta hirmulugusid, et keegi pole kunagi kõiki eksameid esimesel korral ära teinud ja et üks neiu olevat pidanud kooli läbimiseks 150 sõidutundi sooritama. Asi nii hull siiski ei olnud. Oktoobris hakkasime teooriatundides käima, mis oli väga meeldiv, sest saime iga kord Solarisest läbi minna. Loengutes tehti juhendaja poolt mulle pidevalt märkusi selle kohta, et ma magama jäin. Isegi teooriaeksami lõpus, mille ma edukalt sooritasin, ütles ta: „Arvestades seda, kui palju te tundides ärkvel olite, hakkan ma kahtlema nende loengute tähtsuses.“ See, et mul uni peale tuli, ei tähendanud aga, et ma poleks õppinud. Kasarmus lahendasime päevas suure hulga liiklusteste ära. Sõidutundideski sain tihedalt käia ja detsembriks olin juba autokooli lõpetanud. Ka ARK-is sain teooria kohe esimese katsega tehtud. Sõidueksamile läksin 23. detsembril ja sain rooli keerata umbes 5 minutit. Nimelt, keerasin Tehnikaülikooli ringi juures teisele autole ette ja eksamineerija pidi järsult roolist haarama, et avariid vältida. Morni näoga väljusin autost ja motivatsiooniks hüüti mulle järgi: „Paistab, et tulevad kurvad jõulud.“ 2-3 nädalat hiljem läksin uuele võimalusele. Seekord suutsin endalegi üllatuseks igasuguseid vigu vältida ja riigi kulul on mul B-kategooria juhiluba nüüd taskus.


Märtsikuust jagati kogu kompanii allüksusteks ja ma sattusin väliköögimeeskonda, kus mu ametikohaks oli koka abi. Kuna ajateenistus oli selleks ajaks piisavalt kaua juba kestnud, oli suhtumine kõigesse muutunud vabamaks ja hakkasime tegema igasuguseid lolluseid. Niikaua meil keegi siiski silma peale hoidma ei tulnud, kuni puder oli hommikuti pehme. Köögi väljaõpe pidi meid ette valmistama suurõppuseks Kevadtorm 2011, kus süüa tuli teha kolm nädalat järjest kolm korda päevas. Hommikul puder, mis oli kindlasti päeva kõige maitsvam söök, lõunaks kas supp või konservid panni peal soojaks aetud ja õhtuks veel mingi konserv. Kuna ma ise süüa kunagi ei teinud, aga toitu jagasin iga kord, siis oli märgata, et iga kord kõik toidud nii hästi välja ei tulnud. Kui puder liiga tahke oli, ütles üks staabiveebel: „Kutsuge see kokk siia, ma tahan temaga rahvastepalli mängida!“ Ükskord oli riis läinud sültjaks massiks. Ma ei tahtnud tujul langeda lasta ja voolisin sellest kompanii juhtkonnale lusikaga igasuguseid loomi, esemeid ja ka inimeste erinevaid kehaosasid. Meie leitnandile sattuski kogemata naise suguelundit meenutav portsjon. Pärast seda vorpisin kiirelt ühe naerunäo valmis ja sööma tuli ei keegi muu kui kompaniiülem, kes kohe küsis: „Kas oma rühmaülemale tegite samasuguse näo?“ Ma kogelesin: „Ee, ei. Ta sai natuke teistsuguse asja. Ühe muu kehaosa.“ Selle peale pahvatas ta naerma ja kõndis toiduga edasi. Korra käis meil Kevadtormi ajal söömas ka härra peaminister, kes lausus: "Pange vähem. Ma tatart eriti ei armasta." Sööklatiimis olemise pluss oli loomulikult see, et ise sai nii palju süüa, kui hing ihaldas. See piir sai ületatud, kui me tegime võistluse, kes suudab rohkem 125-grammiseid jogurteid ära süüa. Ma loobusin pärast üheteistkümnendat ja too päev mul enam isu ei olnud. Õppuse raames tegime tööd siiski hästi ja toidu kvaliteediga jäi väga rahule ka maaväe ülem.

Viimasel nädalal toimus veel varustuse tagastamine ja lõpurivistus. Paljud teenisid aasta jooksul endale auastmeid välja. Vaadeldaja lugejate kurvastuseks ei saanud ma ei koloneliks ega ka kindraliks, aga mul on väga hea meel, et jäin lõpuni reameheks. Ajateenijate hulgas tehtud küsitluse tulemusena jagati auhindu parimale jaoülemale, autojuhile, naljamehele jne. Mulle anti medal pealkirjaga „omamoodi mees“. 27. mai sain ma lõplikult tsiviilriided selga panna ja väravast välja astuda.

Kokkuvõttes võib öelda, et kaitseväes oldud aeg ei olnudki nii raisatud, nagu ta enne sinna minekut tundus olevat. Süüa anti korralikult, magada lubati ka piisavalt. Maailmast ei olnudki me nii ära lõigatud, näiteks võisime vaadata jalgpalli MM-i finaali. Lisaks sai arendada oma füüsilist vormi, kehalise kasvatuse tunde oli piisavalt ja samuti võis käia jõusaalis. Korra-ja puhtusearmastus on suurenenud tänu nendele lõpututele koristamistele. Teiste ajateenijate hulgast sain mitu head tuttavat endale, kellega on põhjust ka peale sõjaväge kokku saada. Suurim isiklik kasutegur oli vaieldamatult juhiloa ärategemine, millega ma tsiviilelus, jumal teab, millal oleks peale hakanud. Ka malelist tegevust kaitsevägi oluliselt ei piiranud. Võitsin Kaitseliidu meistrivõistlused ja tegin ära teise taseme treenerieksami. Sõjalise väljaõppe poolest oli kindlasti huvitavaim relvaga laskmine ja seda nii märklaua pihta kui ka taktikalise tegevuse käigus. Metsas õpituna on meelde jäänud erinevas suuruses telkide püstitamine, kaardi järgi orienteerumine (ka öösel) ja see, et laagrisse tasub alati minna kerge, tühja seljakotiga, sest kunagi ei või teada, millal jälle see neetud rännak tuleb. Ebameeldivad tõsiasjad olid kindlasti mõttetud ja ilma põhjuseta „harjutused“ distsipliini parandamiseks, liigne ropendamine, mida esines ka paljudel kaadriväelastel ja vabaduse piiramine. Tagantjärgi mõeldes aga ei olnudki kogu see asi nii hull.

Selle aasta juulis peaks sinnasamasse Sidepataljoni minema ka Sten, kellel vist küll vedas spordirühmaga, kus kunagi teenis aega ka üks meie suurmeistritest. Aga ma siiski usun ja loodan, et kas või need kolm kuud saavad rasked olema. Soovin edu ka teistele, kes tulevikus kaitseväkke minema peavad. Aeg läheb seal kiirelt.

Laupäeval lähen Tartu Suve mängima.

Turunurk #43

Täna tekkisid esimesed märgid, et lumi hakkab vaikselt ära sulama. Oleks ka juba aeg, sest mul pole aias enam väga palju ruumi, kuhu seda visata.

Veebruari alguses mängisin Eesti MV valikturniiri, kus ma sain esmakordselt üle 50% punktidest. Esimene päev küll midagi head ei tõotanud. Jakovlevi vastu andsin avangus kaks etturit ja kaotasin hiljem ka lipu. Jakovlev ise ütles, et tema jaoks on valikturniir lihtsalt väike soojendus kõikideks muudeks võistlusteks, mida ta Euroopas mängima hakkab. Äsja Gibraltarilt naasnud Valgmäega mängides oli mul raskusi laua taga ärkvel püsimisega, kuigi seis tundus isegi korralik olevat. Paraku jäin ma sellise tukkumise tõttu ajapuudusesse ja eksisin lõpus ka koledalt. Siis võitsin kolmandas voorus rünnakuga Sergei Kozlovi. Järgmine päev aga ei saanud ma hommikul kuidagi jagu Mati Poomist, kes jättis keskmängus puhtalt kaks etturit ette. Hiljem tekkis vankrilõppmäng, kus mul oli kindlasti võimalusi võiduks, kuid ma ei osanud. Poom pakkus ka mitu korda viiki ja eks see ka õiglane tulemus oli. Siis tuli väga terav ja huvitav mäng Medariga. Võitsin väga keerulise seisu, kus oleks võinud kõike juhtuda. Ka pärast klassis analüüsides ei jõudnud me selgusele, mis ikkagi malelaual toimus. Viimane voor mängisin Pjotr Nikitiniga. Mingi hetk tekkis mul üsna mõru seis, kuid siis tegi Nikitin valearvestuse ja vahetuste käigus võitsin ma mitu etturit. Vankrilõppmängu suutsin ka seekord realiseerida. Kokkuvõttes 3,5 punkti ehk üks punkt vähem kui finaalipääsenutel.

Põhiliselt on aga viimased kaks kuud malelises tegevuses kulunud ülesannete lahendamise peale. Jaanuaris toimus malemajas International Solving Contest ja veebruaris olid Soome meistrivõistlused lahendamises.

Soomes käisime Pikaga ka eelmisel aastal samal ajal (Turunurk #26). Seekord läksime aga juba kolmekesi. Kaasa tuli ka reisi täies mahus sponsoreerinud Siim Kaevats (Glamorous Investment Group).


Soome läksime A-terminalist Viking Line'iga. Laev sõitis jääst läbi nagu nuga võist ja 10.30 hakkasime juba Helsingi kesklinna poole kõmpima. Ilm oli veel külmem kui Eestis ja mina, kes tavaliselt käed taskus ilma igasuguse varustuseta kuhugi reisib, olin oma kindad koju jätnud. Lund tuiskas ja tundus, et suur osa pealinna töölistest tegeleb selle rookimisega. Kuna meil oli ürituseni aega, vaatasime kesklinnas natuke ringi. Pühapäev on sõna otseses mõttes püha soomlaste jaoks, sest poode ja asutusi enne kella 12 ei avata. Paar ärikeskust oli küll lahti, kuid needki olid täiesti tühjad ja väga palju rendipinda oli vaba. Edasi pidime meie Pikaga minema malemajja, Siim otsustas jääda linna infot koguma. Kui eelmine aasta juhatas meid kohale võistluse korraldaja Neal Turner, siis seekord jõudsime Pika kaardilugemise abil ise kohale. Lahendajaid on Soomes alati tublisti olnud, lisaks osales üks lätlane (kokku 17 võistlejat). Kolme tunni jooksul suutsin ma ära lahendada kaks kahekäigulist matti, ühe viiekäigulise mati, ühe kolmest abimati lahendusest ja pool etüüdist. Millegipärast jätsin aga lahenduste üleskirjutamisel märkimata paar käiku ja kaotasin mõned punktid. Lõpuks sain 12. koha. Pikk, kes sai päris palju ära tehtud, oli 7. Võitis Jorma Paavilainen, kes omab lahendamises suurmeistritiitlit. Turniiri kodulehte koos ülejäänud tulemustega saab vaadata siit. Pärast võistlust pakuti traditsiooniliselt võileibu ja kohvi ning toimus ka autasustamine. See aasta jätkus auhindu kõigile, tänu millele saime ka meie Pikaga endale päris suured brošüürikogumikud koju kaasa. Siis hakkasime tagasi kesklinna liikuma, kus pidime Siimu üles otsima. Kuna me jõudsime raudteejaama 1 tund ja 15 minutit kokkulepitud ajast hiljem, siis mõistagi me teda sealt eest ei leidnud. Telefoni ma ka Eestist väljas kasutada ei saa, aga lõpuks sai Pikk kolmandal katsel talle helistatud ja selgus, et Siim on juba sadamas. Jõudsime ilusti laeva peale, sõime Pika naise vanaisa õunakooki, võtsime mõned limonaadid ette ja tegime natuke skillimänge automaadis. Kui umbes pool tundi oli Tallinnani, ütles Pikk, et mulle ei ole rohkem limonaadi vaja. Kuna järgmine päev oli tööpäev, siis ei olnud vaja liialdama hakata. Õhtul 11-12 vahel jõudsin koju ja olin rahul, et väljasõit Soome oli teist aastat järjest korda läinud.

Siinkohal täname meie toetajat IT-ettevõtjat Siim Kaevatsit, kelle abil see reis teoks sai.

Tema üks firmasid on Masskampaaniad.net OÜ, mis tegeleb turunduse ja reklaamiga. Ettevõte pakub 20 teenust, mille hulka kuuluvad näiteks jalgrattareklaam, reklaamtoodete tutvustus-müük ja e-kampaaniate postitus.

Turunurk #42

Eelmisel nädalavahetusel mängisime kaardimängu nimega "Ring Of Fire". Minu käigu ajal pidin mõtlema mingi grupi (nt. Eesti maletajad, puuviljad, limonaadisordid jne) ja iga inimene pidi ütlema ühe liikme, mis sinna gruppi sobib. Ütlesin: "Geomeetrilised kujundid". Minu kõrval oli Kanza, kes kohe vastas: "Kolmnurk". Edasi jõudis kord Tarvo kätte, kes nuputas ja ägises veidi. Kui Niki hakkas juba ütlema, et aeg on täis, siis hüüdis Tarvo: "Kandik!"

Lisaks kaardimängudele on viimasel ajal palju tegemist olnud treenerikutse saamisega. Jaanuari lõpus korraldas Maleliit kolmepäevase koolituse, kuhu mind lähetas K. Külaotsa Malekool. Koolitusel osales veel palju inimesi, nende hulgas Niki, Truus, Toomas Mihkelev, Fomina, Liebert, Karba, Ann Narva, Lehemets, Rainer Selge, Veingold, Rainer Raud, Tiina Raud, Heike Sander, Viive Tutt, Glušakova, Haitin, Aivo ja Hugo Hommik, Anastassia Golubenko, Zainetdinova jt. Kui me Nikiga kohale jõudsime, siis esimene lektor Marek Kolk ütles, et ilma minuta ta poleks alustada saanud. Marek rääkis malereeglitest ja erilisematest juhtumitest. Tal olid mõned seisud ka suurel ekraanil, kuid kuna pilt värises, siis otsustas Marek natuke projektorit kruttida. Kui ta aga paari nupu peale vajutas, käis äkki kõva plaks ja enam ei näinud me üldse pilti. Õnneks oli ta enne siiski demonstreerinud ühte seisu:


Mustal kukub käigul olles aeg. Milline on partii tulemus?

Mina arvasin, et punkt läheb valgele, sest mustal on aeg läbi ja valgel matistamiseks ka materjali on. Selgub aga, et tuleb arvestada kõiki määrustepäraseid käike. Musta ainus võimalik käik on 1. ...Kxe7. Seega on partii tulemus viik, sest valged ei saa mängu määrustepäraste käikudega võita.

Õhtul pani Margit Brokko-Olde kõiki rühmatööd tegema teemal "Kuidas kaasata lapsevanemaid maletegevusse".

Järgmine päev algas ebameeldiva üllatusega. Jüri Schuster teatas, et tema räägib ainult vene keeles. Õnneks oli abivalmis Niki, kes oli varajase rongiga Rakverest sünnipäevalt tulnud, nõus viieliikmelisele grupile sünkroontõlget tegema. Mingi hetk hakkas Schuster rääkima Bobby Fischeri eluloost ja probleemidest. Seda kuuldes tõusis Veingold püsti ja ütles vihaselt: "Kas te ise ka usute, mida te räägite? Te ei tea mitte midagi!" Schuster üritas vastata: "Sanja, rahune..." Veingold käratas: "Palun teietage mind!"

Järgnes Ülar Laugu ettekanne ajaloost ja Ottomar Ladva treenimisest internetis. Ajaloo osas oli ta välja toonud palju vähemtuntud fakte ja lugusid. Eriti meeldisid talle erinevates maades meisterdatud malekomplektid, mida ta ka meile piltidena tutvustas. Hiljem tutvustas ta, kuidas maletreenerid saavad internetis oma õpilasi juhendada. Ta näitas, kuidas saab kasutada ICC-d ja Playchessi. Samuti selgitas ta, mis on Ottomari ülesanded ja tegevused. Ülar tõi ka mitu partiinäidet: väga populaarse lõppmängu Volodini ja Sepa vahel, kuid ka alloleva Eesti noorte meistrivõistlustelt pärit Ladva ja Heinmetsa mängu:


Päris partiis olid seis ja värvid küll veidi teistsugused, kuid idee oli analoogne. Must eksis ja käis 1. ...Kc7?? Umbes aasta aega tagasi toimunud partii järel oli Tõnn ka pettunud, et ta nii tuntud seisus vea tegi. Valge võitis pärast 2. Va8! kohe.

Edasi jätkus koolitus Karmen Viikmaa ja Andres Kuuse ettekannetega. Karmenil oli tohutu palju infot ja slaide teemal "Male kultuuris.", seetõttu oli tema loeng kindlasti kõige tempokam. Ta ütles alguses, et male filmides ei mahtunud üldse tema loengusse ja ka maalikunstist pidi olema vaid üks näide. Lõpus võttis aga kohe sõna vahepeal lektoritoolilt auditooriumi hulka sulanud Marek Kolk, kes tegi märkuse: "Aga sa näitasid kahte maali!" Kuusk rääkis hommikul Eesti majandusest. Kõigepealt tegi ta pika sissejuhatuse maailmamajandusse. Siis rääkis ta Eesti majandusest, tõestades et Eesti majanduse langemises ei ole süüdi Andrus Ansip ja Eesti Maleliidu rahaprobleemides ei ole süüdi Hendrik Olde. Kuna teema oli huvitav ja lõpus tekkis ka palju küsimusi, juhtus paratamatus - Kuusk ületas aja.

Viimane loeng oli väga võimas, Raul Rebane oli kahtlemata parim esineja. Kui Niki pärast tema käest materjale küsima läks, siis ütles Rebane, et ta ei jaga neid. Järelikult tuleb lugeda tema raamatut: "Gerd Kanter. 15 sammu võiduni."

Täna toimus malemajas ka kirjalik treenerieksam, mis koosnes üldainete ja male osast. Olin bioloogia, pedagoogika ja psühholoogia osaks valmistudes läbi lugenud õpiku "Spordi üldained I tase". Sellegipoolest tulid testi mitu küsimust, millele ma üldse vastust ei teadnud. Siiski sain 14 küsimust 20-st (70%) õigesti valitud (test oli nagu miljonimäng: igal küsimusel oli neli vastusevarianti ja ainult üks õige vastus), vaja oli 60% saada. Males oli suurem osa ülesannetest lihtsad, paraku eksisin kahe kohtunikuküsimusega. Ilmselt jäid mul Marek Kolgi materjalid õppimata. 18 20-st oli tulemus ja seega 90%. Kahe osa peale oli protsente kokku vaja saada 160, mis mul ülinapilt ka õnnestus. Oleks üks küsimus siit-sealt vale olnud, siis tulnuks läbikukkumisega leppida. Nüüd peaks paari nädala jooksul tulema tõend, et Indrek Turu on I taseme maletreener.

Homme algab malemajas Eesti MV valikturniir. Täna tuletasime Marko Laignaga, kes see aasta külmetuse tõttu turniiril ei osale, meelde tema eelmise aasta partiid Jezoviga.


Partii oli Vaadeldajas juba eelmine aasta pärast turniiri, kuid tookord jäi ebaselgeks, kuidas must lipu peale sai. Nüüd aasta aega hiljem tuleb välja tõde. 1. h6 Kb2 2. Kd2 a3 3. h7 a2 4. h8L a1L Nüüd näitab arvuti matti 12 käiguga 5. Lb8+ Ka3 6. La7+ Kb2 7. Lb6+ Ka3 8. Lxc5+ Ka2! ja siin tuli ka aasta tagasi analüüsitud Jezovi eksimus 9. La5+? Kb1 ja viik.

Turunurk #41

Kes läheb Superstaari saatesse ehk Turu-Kukk matši lugu

Proloog

Oli vaikne ja külm detsembrikuu esmaspäev. Malehuviline Turu, sall kaelas ja kindad käes, hakkas kodust minema esmaspäevasele välkturniirile. Suuri tulemusi tal seal ette näidata ei olnud, pigem pidi ta leppima viimaste kohtadega. Kuid ega ta ei olnudki tugev mängija. Tee peal helistas Turule sõber Niki, kes kavala häälega kutsus teda Karja Keldrisse. Nikile meeldis kihlvedusid välja mõelda. Ükskord võitis ta suure raha, kui suutis 11 kuud ilma suitsu ja limonaadita elada. Omavahel olid Niki ja Turu varem teinud katse, kas Turu suudab suve lõpust oktoobri alguseni lühikeste pükstega käia. Selle kihlveo aasta läbi õhukest riietust eelistav Turu võitis. Kui ta aga karge ilmaga lõpuks Karja Keldrisse jõudis, oli ta esimene lause: „Ma ei pane uuesti lühikesi pükse jalga!“ Selle peale vastas Niki: „Kurat!“ ja peale pausi: „Aga mul on sulle teine ettepanek veel. Te mängite Sassiga 10 partiid välku, sul on viis minutit, Sassil kolm ja ta peab kokku saama 8 punkti. Võitjale on auhinnaks nelipakk limonaadi, kaotaja läheb järgmise aasta Superstaari saatesse.“ Üsnagi kiiresti ja olukorda läbi mõtlemata oli kergeusklik Turu nõus ja nad lõid Sassiga käed. Sass oli samuti Turu sõber. Ta oli malet mänginud juba väiksest poisist peale ja eriti meeldis talle internetis ühe minuti mänge teha.

1. peatükk

Kui oli mööda läinud paar päeva, siis tuli Turule mõte, et milleks mängida kuskil klassinurgas neid mänge, kui võiks korraldada avaliku ürituse. Ilmselt oli Turu liiga palju innustust saanud Kasparov-Karpov matšist. Sassil ei olnud ka midagi selle vastu ja lepiti kokku kuupäev 30. detsember. Nüüd jäi mõlemale umbes nädal aega ettevalmistamiseks. Turu pidas tähtsaks füüsilist treeningut, tehes iga päev poolsada kätekõverdust. Sassi jaoks oli oluline emotsionaalne valmisolek, mistõttu veetis ta palju aega oma tüdruku Kertuga. See aitas tal positiivset energiat koguda. Samuti treenisid nii Turu kui ka Sass internetis välku mängides. Kui Turu ühel päeval Vint.ee lehel mängis, tuli talle ootamatu väljakutse tema kõige pikemalt sõbralt. Kogenud maletaja Pikk, kes lõõgastus kodus limonaadi rüübates, tegi Turule ettepaneku: „Tavai, matš. Kui ma 10-0 võidan, oled mulle nelipaki sees. Turu jäi lõpuks nõusse ja juba mõne partii järel oli tal esimene punkt käes. Pikk muidugi ei jätnud jonni ja tegi uue pakkumise. Niimoodi tehti veel kaks samasugust matši ja Turu oli võitnud juba kolm nelipakki. Pikk aga müristas uue kokkuleppe: „Kast limonaadi ja 12-0! Siis on mul ka motivatsiooni mängida.“ Turu puikles tükk aega, kuid andis lõpuks järele. Huvitaval kombel lõppes juba esimene partii umbes 20. käigul käikude kordamisega. Loomulikult mangus Pikk juba järgmist matši, kuigi juba eelmised kaks pidid „kindlalt viimased“ olema. Viimaks Pikk saigi oma tahtmise ja tal õnnestus 12 mängu võita ja üks kast tagasi teenida. Pärast seda tahtis Pikk veel tungival nõudmisel edasi mängida, kuid Turu loobus ja pani arvuti kinni. Paar päeva hiljem sai Turu järgmise väljakutse: noormees Tõnn Pärnust oli kuulnud, et Turu mängib panuste peale malet internetis. Kohe löödi Chess Assistant lahti ja võitja pidi olema see, kes esimesena viis punkti saab. Eelmisel aastal Eesti noorte välkmale meistriks tulnud Tõnn suutis 4-4 seisus otsustava mängu enda kasuks pöörata ja matši võita. Turu siiski nelipakki ostma ei pidanud, sest järgmisel päeval palus Tõnn, et talle ühele teisele internetikontole taalasid saadetaks ning lubas ise Turule limonaadid võlgu jääda. Pärnus Kerese mälestusturniiril tundis Turu aga pettumust, kui talle selle asemel viiekümnekas visati.

2. peatükk

Matši päevaks oli kõik korraldatud suurepäraselt. Kohal olid kohtunik Niki ja otseülekande operaator Tarmo. Tänu elektrooniliste laudade omaniku Hendriku nõusolekule, said Turu ja Sassi vahelist matši jälgida ka kõik huvilised, kes see päev malemajja vaatama ei jõudnud. Turu kõndis see päev võistluspaika pea mõtteid täis. Tema üks lootusi oli, et vähemalt mõnigi punkt saada, et mitte päris häbisse jääda. Ta teadis, et Sass on tugev vastane. Ka paar päeva varem oli hea ajakontrollide tunnetaja Hendrik öelnud, et aegade suhe peaks olema 2:5. Turu mõtles aga, et kui ta siis ka kaotaks, oleks veel rohkem piinlikum. Malemajja jõudes Turu veel väga närviline ei olnud, kuid Niki hakkas kiiresti pinget üles kruvima oma videosalvestustega. Pealtvaatajaid oli tulnud kümne ringis ja pärast kella kolme pandi kell käima. Esimese viie partii jooksul näitas enesekindlat mängu Sass. Kuigi paaris mängus jäi ta halvemasse seisu, õnnestus tal probleemid lahendada ja punktid teenida. Elektrooniline ülekanne võimaldas internetis vestelda ka jutukas, kus Turut kutsuti muuhulgas ka reumahaigeks kilpkonnaks. Turu ise oli samuti aru saanud, et Sassi vastu ei ole kolm ja viis minutit mingi vahe. Ka pärast matši kordas elu jooksul palju välkpartiisid mänginud Hendrik, et Sassi kolme minuti juures oleks Turul pidanud olema kümme. Vahepeal tuli malemajja Pikk, kes nagu lubanud oli, tassis kohale limonaadid. Pärast matši kulusid need noormeeste vahel marjaks ära. Viimases kolmes mängus varises Turu täielikult kokku. Eelviimases partiis sai Sass mustadega avangus hea seisu ja tal oli tugev ratsu e3-l. Järsku tegi Turu suurima rahuga vangerduse. Kõik jäid vaikseks, Niki haaras peast kinni, Sass pani kella seisma. Alles pärast seda sai Turu aru, et ta tegi valekäigu. Viimase partii ajal kommenteeriti: „Peaasi, et Turu enam vangerdama ei kipuks.“ Sellest hoolimata Sass võitis ja kogu matš läks talle seisuga 8-0. Auhinda nelipakki ta siiski kohe kätte ei saanud, küll aga sai Turu teada, milleks ta nüüd valmistuma peab.

Epiloog

2010. aasta alguses läks Sass mereväkke. Esimese nädala jooksul võeti talt telefon ära. Sassi sõber Marko, kes tegeleb hasartmängudega, nägi unes, et Sass varastas ära tanki ja müüs selle vanarauaks. Et mitte karistust saada, pidid kõik sõdurid andma 100 krooni, mille eest osteti uus ja odav Poola õppetank ja kõik sai korda. Eelmise nädala lõpus Sass teatas, et kõik ongi korras ja talle isegi meeldib seal.

Turu, kes uuel aastal midagi matšist meenutada ei tahtnud, käis koos sõbra Kaarliga Pärnus Kerese mälestusturniiril ja kokkusattumusena pidi ta hakkama Mironoviga kolmanda koha peale välkmatši mängima. Paar päeva varem oli Turu teinud esimese tõsise esinemisproovi, kui laulis Niki tüdruku Keku sünnipäeval kolm laulu karaokepuldi taga.

Turunurk #40

Lugesin uudistest, et alates eelmisest nädalast on Eestis seadusega keelatud libakontode tegemine internetis. See probleem on esinenud ka Vint.ee-s, kus üks isik sõimas teise isiku nime alt kolmandat isikut. Kuna karistuseks on rahatrahv või isegi kuni kolmeaastane vangistus, siis ei ole soovitatav enam niimoodi nalja teha.

Novembrikuus mängisin kahel võistlusel. Kui tavaliselt olen pidanud kirjutama oma kaotustest ja ebaõnnestumistest, siis seekord saan rääkida hoopis turniirivõitudest, mis tulid nii mulle endale kui ka paljude teiste jaoks suure üllatusena.

Esimene neist oli AVRO-38 kiirturniir Tartus. Kohale tulid „tartlased“ Kristjan ja Uku; tartlane Ants, kes kutsus Tuulit ettevõtlusega tegelema; ning veel bussitäis lätlasi, kellele Emajõe Ateena on võib-olla isegi lähemal kui tallinlastele. Kohale ei tulnud Niki, kes oli Lastekaitse Liidu koosolekul; Askold, keda viimati nähti turvamehena Zavoodi ukse kõrval; ning tippmaletaja Tartust, kes ilmselt veel oli väsinud nädal varem toimunud kiirmalest. Selle aasta juhend nägi ette, et võistlejad jaotatakse reitingu järgi kahte gruppi. Enne turniiri olin enam-vähem ennast kuhugi kahe grupi vahele sobitanud. Ja mingi hetk tuli teade, et A-grupi viimane asetus on Sepandi (1882), seega tekkis mul hea võimalus B-grupis särada. Ka üks võistluse korraldajatest Hendrik Olde ütles, et see on mu esimene võistlus, kus ma kuulun soosikute hulka. Juba esimese vooru ajal tundsin, et favoriidikoorem on raske. Ma ei suutnud kuidagi Hermansoni vastu paremust saada ja tal tekkis ohtlik vabaettur. Siis pakkus ta viiki, millest ma keeldusin ja lõpuks võitsin ajaga. Edasi läks asi libedamalt: neljas järgmises voorus tegid mu vastased jämedaid prohmakaid ja ma sain kerged punktid. Vahepeal käis kultusmaletaja Särgava minult küsimas: „Kas keegi enam praegu ei rüüpagi? Kukk ja Kunitsõn olid ikka vanasti kõvad rüüpajad.“ Siis mängisin Jakobiga, kes keskmängus viiki pakkus (8-st partiist koguni kolmes tehti mulle viigiettepanek). Ma otsustasin siiski lõppmängu minna, mida võita ilmselt ei saanud, kuid siis vahetas ta ratsud välja ja ma sain opositsiooni. Lõpuks panin mati, kui mul veel kolm sekundit kellal oli. Peale seda vooru ütlesin: „Ma ei mäletagi, millal mul viimati 6-st 6 oli.“ Siis sain mängida Prii juunioriga, kes juba nii enne mängu kui ka avangu ajal mitmeid kordi viiki lunis. Ma vastasin aga, et tee käik. Järsku vaatasin aga ehmatusega, et mul jäi kaks vigurit korraga tulle. Ma juba mõtlesin, et kurat oleks pidanud ikka viigi vastu võtma, nüüd veel turniir ka aia taha läinud. Ants Marten aga mõtles umbes kolm minutit ja pakkus siis jälle viiki, mille ma nüüd ka kohe vastu võtsin. Hea variantidelugeja Hendrik Olde oli kohe kõrval ja küsis Priilt, miks ta vigurit ära ei võtnud ja näitas, et ma poleks saanud midagi ohtlikku teha. Viimases mängus võitsin ajaga Saluperet ning jäin ootama pidulikku autasustamist. Ma olin oma esimese turniirivõidu üle rõõmus nagu pöialpoiss Õnneseen. 800 krooni preemiat esikoha eest oli tore ja esimene kord jäin võistlusega kasumisse, kuid loomulikult kell 6.40 rongiga Tartusse sõites ma raha võitmise peale ei mõtelnud, läksin ikkagi eesmärgiga malet mängida. Turniiri ajal ei ostnud ma poest ka ühtki limonaadi, auhinnaraha allesjäämist aitas kindlustada ka see, et ma õhtul Tuuli ja Martiniga Tallinnasse tagasi sõitsin.

A-turniiril, mida ma ühe silmaga jälgida sain, oli kummaline kokkusattumus: kolmandas voorus mängisid esimesel laual Volodinid, kes ei ole sugulased. Selgus, et Lätis elab ka Volodineid. Samuti on ühe lätlase nimi Aleksandrs Petrovs. Kui teda austasustamisele kutsuti, ütles Võsu: „See on ka Petrov. Kurat, kõik on Petrovid.“ Ma ütlesin: „Igas riigis on üks Petrov.“ Võsu: „No aga meie Petrov on ka Aleksander.“

Üks suurüritus toimus ka Tallinnas, kus juba teist aastat järjest korraldati Kullo huvikeskuse ja Vint.ee mõttemängude päev. Kolm ala – gomoku, kabe ja male. Eelmise aasta võistlusest kirjutasin siin. Seekord koosseis nii tugev ei olnud: Andres Kuusk, Tiit Vunk, Tunnet Taimla ja teised tähed ei mänginud. Siiski võistles Vint.ee kõikide mõttemängude staar allever (Timo Ilu). Poisid Ottomar Ladva ja Marti Medar olid ka mängima tulnud, samuti oli võistkonnaga esindatud Mustamäe Loomingumaja. Gomokus muidugi Timole vastast ei olnud. Ta on rendžus tulnud noorte Euroopa meistriks ja võitnud mitmeid medaleid mm-ilt. Tugev võistleja oli ka kuni 12-aastaste maailmameistriks tulnud Martin Hõbemägi. Selle peale arvas Ottomar, et kõik, kes on natuke rendžut mänginud, on ka maailmameistriks tulnud. Gomokus sain ma lõpuks 6 punkti 9-st, samuti kuus punkti kogunud Ottomar sai parima mitte-gomokumängijana t-särgi ja gomokuõpiku. Kabe koha pealt pidasin enda oskusi käikude teadmisega piirduvat. Küsisin nädal varem ka malemaja laiskvorsti Villem Lüüsi käest, kuidas kabeks ette valmistuda. Ta ütles, et ei ole vaja kedagi karta, kõik kabetajad mängivad võistkondlikel mv-l. Niimoodi oligi, üllatuslikult tulin ala lõpuks kolmandale kohale. Seega pidi male kõik otsustama. 2. voorus mängisin Ottomariga, tahtsin teha triple-upi (nagu Andres Kuusk eelmine aasta mulle kõigis kolmes alas ära tegi), sest gomokus ja kabes olin teda võitnud. Avangus sain suurepärase seisu, kuid tal õnnestus nupud välja vahetada ja läksime lõppmängu, kus suruma hakkas juba tema. Järsku tegi Ottomar valekäigu ja oli valmis juba alistuma, kuid ma ei nõudnud kaotust. Ka kohtunik Tanja ütles hiljem, et nad kaotusi ei pane. Mängisime edasi ja partii lõppes viigiga, sest ääreettur ja vale värvi oda ei võimaldanud tal võita. Pärast sain aga Tammelalt ajaga pähe ja hiljem tegin veel Medariga viigi, kokku 5/7 ja 3. koht. Ottomar peale minuga viigi rohkem ei vääratanud ja sai 6.5-ga kindla esikoha. Siis jäi oodata veel koguarvestuse tulemusi. Lõpuks tegi organiseerija Ants Soosõrv teatavaks, et heitlus tiitlile oli väga tasavägine. Kolm mängijat jäid kahe punkti sisse. Teoreetiliselt oleks võitjaks tulema pidanud Timo, sest tema oli ühel alal esikoha saanud. Aga Timo tegi väga suuremeelse otsuse, et ta annab võitjakarika mulle. Teine ja kolmas koht olid siiski ka karikat väärt.

Vindi ja Kullo mõttemängude päeva tulemused:

1.-2. Timo Ilu ja Indrek Turu 79 kohapunkti
3. Ottomar Ladva 78
4. Martin Hõbemägi 68
5. Kertu Urgand 63
6. Ranel Tammela 59
7. Liise Marie Reinik 53
8.-9. Kristjan Laherand ja Raido Uibos 53
10. Artur Laherand 49
11. Argo Lillemaa 48
12. Marti Medar 47
13.-14. Kuno Kolk ja Ilja Tšesnokov 45
15.-16. Klim Gusarov, Denis Smirnov 44
17. Kris Holtsmann 41
18. Erko Olumets 40
19. Jan-Egert 39
20. Rauno Tipner 35
21. Daniil Mölder 32
22. Anastassia Zahharova 31
23. Liina Nõmm 28
24. Antanas Zamulskis 26
25. Kristiina Jürman 17
26. Karl Küling 16
27. Nikita Meier 15
28. Claus Lemmik 13
29. Armin Heinsaar 10
30. Gerli Krjukov 9
31. Kristian Vlasenko 7
32. Melian Heinsaar 6
33. Tuuli Põhjakas 2
34.-41. Artur Meier, Mairi Tipner, Lisa Kõllamõts, Ranno Põhjakas, Merilin Põldsam, Reimo Põhjakas, Karin Põhjakas, Kaur Nelke 1

Turunurk #39

Oktoobri lõpus sõitsin bussiga linna ja närisin õuna. Järsku istus minu kõrvale reisisaatja ning ütles: „Bussis ei tohi süüa“ Ma vastasin: „See on õun.“ „Ei, meil on reeglid.“ Lapsena olin meelde jätnud, et jäätist ei tohi bussipingile ajada, aga tuleb välja, et igasugune toitumine ühistranspordis on keelatud. Seekord võisin siiski ubina lõpuni süüa.

Vahepeal toimus Tallinnas ka mitu turniiri. Kaido Külaotsa Malekooli karikasarja järjekordse etapi toimumise eest pidin vastutama mina. See oli mul esimene kord võistlust korraldada, kuid sain enam-vähem hakkama. Läksin juba hommikul malemajja, et asjad varakult valmis panna. Malenuppude ja –kellade laudadele asetamine on üsna tülikas, kuid õnneks aitas mind võistlusel osalenud Margareth, kes on tore ja abivalmis 9-aastane tüdruk. Kõige tähtsam oli turniiri ajakavast kinnipidamine, millega saime suurepäraselt hakkama tänu peakohtunik Sten Kasela täpsele tööle. Ükski voor ei alanud minutitki hiljem ning autasustamine toimus sellel ajal, mis juhendis kirjas oli. Toitlustamise eest tuli samuti hoolt kanda. Kaks põhiasja, mida lapsed nõuavad, on Cheetose krõpsud ja Limpa limonaad. Turniiri ajal pidin neid ka Rimist juurde tooma. Algul oli mul plaanis ka 2-liitrine ananassimahl topside haaval kaubaks teha, kuid see äriidee kõige paremini ei läinud. Ka lapsevanem Hendrik Olde mainis, et lahtist mahla ei müüda. Ilmselt peaks see pooltühi pakk praegugi veel kuskil malemajas ärajoomist ootama. Turniirile tuli ligikaudu 30 last, mis oli umbes 10 võrra vähem, kui me lootsime. Kogenud maleturniiride organisaator Hendrik Olde arvas, et võistluse oleks pidanud läbi viima koolivaheajal päev enne noorte võistkondlike mv-sid, sest siis oleks tulla saanud ka kõik lapsed Eesti erinevatest piirkondadest. Turniirid lõppesid Ottomar Ladva võiduga 16-aastaste seas ja Georg Nero esikohaga 10-aastastes. Kogu sarja punktiseisu saab vaadata kodulehelt. Kavas on veel kaks turniiri, mille läbiviijaks olen samuti mina.

Ise mängida sain Tallinna meistrivõistluste eelturniiril, kus tänu uudsele formaadile osales 44 võistlejat e. poole rohkem kui eelmisel aastal. Turniiril osalesid eelmise aasta esikolmikust Uku, kes end viimasena ka finaali vingerdas, ning Müütnik, kes seekord aga oma pronksmedalit kaitsma ei pääsenud. Teises voorus juhtus tal naljakas lugu. Müütnik mängis Ladvaga ja oli sattunud kaotusseisu. Äkki tõusis ta püsti, läks peakohtunik Truusi juurde ja ütles, et peab kohe tööle minema, muidu lastakse ta lahti.

Minu tulemus oli väga keskpärane: kaotasin kõigile tugevamatele ja võitsin kõiki nõrgemaid. Huvitav statistika oli mul see, et seitsmest mängust lõppesid kõik partiid alati musta võiduga. Kindlalt jäin alla Vovkile ja Raugule, võitsin Lisetski-Golunovi, Elvira Hanzatjani ja Aksjonovit. Kõige huvitavamad mängud olid Kristjan Sarapiku ja Tarmo Tuulega. Kristjaniga olime enne vooru A-klassis vaadanud tema partiid Pjotr Nikitiniga, kus Nikitin valgetega Göringi gambiidis võitis. Mis siis ikka, otsustasin ka seda sama avangut mängida, kuid seekord julges Kristjan b2-ni etturid maha võtta. Vahepeal kõndis ka Uku laua juurest mööda ja ütles: „Turul juba kaks pessi vähem.“ Mina arvasin, et võidan kiiresti matirünnakuga, kuid Kristjan leidis päästva käigu, mis hiljem osutus teoreetiliseks uuenduseks:


1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. d4 exd4 4. Oc4 Ob4+ 5. c3 dxc3 6.0-0 cxb2 7. Oxb2 Rf6 8. Rg5 0-0 9. e5 (diagramm) ja nüüd vaatasin, et mustal on raske end kaitsta. Varem on selles seisus käidud 9. ...Re8, kuid siis tuleb kohe matt. 9. ...d5 päästab midagi, kuid valge võidab materjali. Ma olin aga väga üllatunud, kui Kristjan peale 15-minutilist mõtlemist käis 9. ...Oe7!? Idee on hea, ratsu g5-l ja vanker saavad kahvli peale 10. exf6 Oxf6 11. Oxf6 Lxf6. Muudes variantides tundus, et seis lihtsustub pärast vahetusi ja must võidab lõppmängu. Üritasin veel mängu segaseks ajada: 10. f4 d5 11. exf6 Oxf6 12. Od3 h6! Kõik ähvardused on kaitstud ja must võitis partii hiljem. Pärast näitas kõrvalt mängu jälginud kohtunik Hendrik Olde, millised olid tema variandid. Konkreetset võitu ta valgele ei leidnudki, kuid mängitavad olid need kindlasti.

Tarmoga mängisin viimases voorus ja juba enne partiid tegin vea, et midagi ei söönud. Mängu ajal hakkaski nälg mind piinama ning kuna asi venis veel lõppmängu, siis oli mul eriti juhe koos. Suurema osa ajast oli mul veel parem seis, mida ma realiseerida ei osanud. Lõpuks võitlesin viigi eest, mida ma samuti teha ei osanud. Pärast mängu näitas FIDE meister Hendrik Olde, et igat moodi oleks saanud viiki teha, ja ütles: „Aga te vist ei saanud kumbki mitte midagi aru sellest seisust.“ Sellega lõppesid Tallinna MV. Pärast mängisime A-klassis veel Kristjani, Sassi ja Kertuga neli-ritta lauamängu. Küsisin Tarmolt, miks ta ei mängi seda. Ta vastas, et see on ära lahendatud. Selle peale ma uuesti, et mis siis kui male ära lahendatakse. Tarmo enesekindlalt: „Seda ei juhtu minu eluajal.“

Mõned päevad peale turniiri läksin huviga vaatama, et mis klubid kõikjalt Eestist on kohale sõitnud noorte võistkondlike meistrivõistlusi mängima. Kööga. Kohal oli 8 võistkonda (sealhulgas kolm Vabaetturi võistkonda), nendest ainult Sillamäe Kalev väljaspool Tallinna. Isegi ülitugev Pärnu tiim eesotsas Tõnniga ei tulnud maast hõbemedaleid üles korjama. Kulda oli seekord pisut raske saada, sest Vabaettur-I (J. Holvason, Moltšanov, Rumjantsev, Lapidus, E. Hanztajan ja Skrjabin) vastu ei olnud kellelgi lootust. Veidi üllatav oli Reval-Spordi täielik põrumine. Neiud Narvad ei olnud seekord kõige paremas vormis. Võistluse lõpuosas tõdes treener Liebert juba naljaga: „Nagu Hamletis oli küsimus olla või mitte olla, on siin küsimus kas vaadata tüdrukuid või nende seise?“ Selle peale läksid viimasel ajal Eesti üheks tippkohtunikuks kerkinud Stenil kõrvad punaseks. Turniir lõppes sellega, et Vabaettur võttis kolmikvõidu. Kuna teiste klubide osavõtt oli väga napp, siis ilmselt osaleb järgmisel aastal juba viis Vabaetturi võistkonda.

Turunurk #38

12. oktoobril panin sellel sügisel esimest korda pikad püksid jalga. Ilm isegi ei olnud eriti külm, kuid vihma kallas nagu oavarrest. Praegu on mul kõndides väga kummaline ja ebamugav tunne, kuid midagi ei ole teha ja peab ära harjuma. Kristjan Sander ütles, et tema lõpetas lühikese pükste kandmise juba septembri lõpus. Loodame, et järgmine aasta kestab suvi kauem.

Vahepeal toimus aga SK Reval-Spordi nädalalõputurniir. Sel aastal oli väga sõbralik koosseis: Sass, Uku, Sarapik, Lauri, Tarmo, Sten ja Tõnn olid kõik igalt poolt mängima tulnud. Kohe oli arvata, et võileib läheb ka nende vahel jagamiseks. Alguses näitas väga head klassi Uku, kes esimeses voorus viigilises seisus piinas Madist nii kaua, kuni viimane lõpuks aja üle lasi. Ukul on vist kombeks niimoodi teha, sest ka Põlva Suvel sai ta Kassilt samamoodi punkti. Esimeses päeva lõpuks oligi ainult temal ja Sassil 2/2. Õhtul otsustasime pahandust mitte tegema hakata ja iga roju läks oma koju.

Teine päev algas mulle partiiga Moltšanovi vastu. Mulle tundus, et sain hea rünnaku, kuid kui see oli tagasi tõrjutud, pidin ootamatult lipuga tegema 6 käiku järjest ja peale seda läks mäng juba Vanja taktikepi järgi. Kolmanda vooru järel oli mul pool punkti ja male mängimise tunne puudus täielikult. Õnneks sain selle tagasi, kui olin Medari vastu segases seisus ootamatult viguri kahinud ja selle punktiks realiseerinud. Päeva viimane mäng oli kõige naljakam. Raondi vastu mängisime kümme käiku kinnise sitsiilia teooriat, siis hakkasid aga kummalised asjad juhtuma.


Siin oli Raondi mustadega käigul ja järgnes väga ootamatu lahendus. Ta haaras minu etturi d6-lt ja lõi suurima rahuga enda etturi c5-lt maha. Selle peale olin ma täiesti pahviks löödud, viis sekundit hiljem, kui olin ennast kogunud, näitasin talle naerunäol, mida ta just teinud oli. Selle peale hakkas Raondi ka ise rõõmsalt naerma ja võttis siis lipuga d6 maha. Peale 20. käiku ta alistus.

Teise päeva lõpuks olid esimesele lauale jõudnud Sarapik ja Uku. Jõudsin mängu jälgima siis, kui Kristjan oli igavese tule lootuses ära andnud vankri. Mõned käigud hiljem selgus, et kuningas ikkagi pääseb ja enam ei arvatud, et keegi Uku turniirivõitu takistada suudab. Konkurentsist oli aga langenud Sass, kes kaotas nii Sarapikule kui Kaselale. Viimase vastu oli tal tükk aega ettur üle, kuid lõppmängus oli sellest saanud kaks vähemetturit. Õhtul mängisime Kohvikumi aias veel Neli-ritta lauamängu. Põhimäng oli Uku ja Steni vahel, milles jäi peale Uku. Sten aga ütles, et ta kaotab neljas reas hea meelega, kui järgmine päev malelaual punkti saab. Nii ka läks.


                                                        Uku Valner - Sten Kasela, Tallinn 2009

Valgetega mänginud Uku oli avangust etturi võitnud, kuid nagu Sassi vastu, oli Stenil järsku maagiliselt kaks etturit üle, mis suundusid koletul kiirusel lippu. Nähes, et asjad on lootusetud, otsustas Uku allaandmise asemel hoopis publikut lõbustama hakata, kommenteerides nii tehtud kui ka tegemata käike. Etenduse lõpus jättis Sten meelega mati panemata ja mängis Ukuga, nagu kass mängib surnud hiirega.

Ka minu ja Sassi mäng viimases voorus meenutas mingil määral teatrietendust. Peakohtunik Võsu oli sellest nii vaimustatud, et andis mulle eile omapoolsete kommentaaridega partii, kus analüüsidest selgub, et ma oleks saanud mitu korda võita. Mitmeid käike kommenteerib Võsu väga terava kriitikaga.

KING'S gam.
Turu I. - Kukk S. 0:1, 10/4/2009.
Kommenteerinud: Aare Võsu

Turniiri lõpuks olin ma kogunud täpselt 50%, millega peab rahule jääma. Partii Sassiga jäi küll veel mitmeks päevaks kripeldama, kuid järgmistel turniiridel tulevad ikka uued võimalused. Võistlus lõppes sellega, et Sten sai esikoha, Uku ja Lauri jagasid teist-kolmandat, kuigi Lauri (ka talle andis Võsu lehe analüüsidega) oleks võinud Ukut omavahelises mängus võita.

Esmaspäeviti toimuvad malemajas välkturniirid, kus nalja saab küllaga. Mul on kaks viimast nädalat vahele jäänud, kuid järgmine kord kavatsen mängida.

Turunurk #37

Nii, viimati sai midagi kirja pandud üle kuu aja tagasi. Vahepeal on aga palju huvitavat toimunud, näiteks algasid täna Tallinnas tudengipäevad. Enne seda aga teeks väikse kokkuvõtte suvelõpu sündmustest.

Augustikuus sõitsime Lauri ja Tarmoga Põlva Suvele. Algul pidi ka Kristjan tulema, kuid hommikul mõmises ta midagi telefoni vastu võttes ja langes siis tagasi voodisse. Põlvas oli loomulikult ideaalne olustik. Esimesel päeval läks mul ka maleliselt suurepäraselt. Võitsin Remmelit, kes on olnud üks mu tugevamaid vastaseid läbi aegade. Mustadega olin tükk aega tuntud prantsuse kaitse seisus (huvitaval kombel olin just Lauri Koolile eelmine aasta Põlvas samas variandis kaotanud) ning arvasin, et kõik on hästi. Varsti tekkis Remmelil võimalus kuningatiival ettureid kahides läbi suruda, kuid ta valis teise plaani. Sain ise korraldada vasturünnaku tema kuningale ja varsti ulatati mulle käsi. Remmelist üks asetus madalam olnud Hendrik Olde muigas ja ütles talle, et ta peab ikka seenioride hulka tagasi minema. Teises voorus poolitasime Antsuga punkti. Kuigi mul oli võimalus rünnata tema kuningat, vaatasin, et ma ei saa peale lippudevahetust matti panna ja nõustusin viigiga. Sellega oli esimene päev korda läinud ja võis rahulikult poodi limonaadi järgi minna. Õhtul mängisime sõbralikult pokkerit koos, kus Tarmo meid kõiki tümitas. Pärast külastasime traditsiooniliselt ka Life’i klubi, kus kõige paremini läks Tõnnil – pidevalt märkasin ma teda tüdrukutega tantsimas ja kallistamas. Järgmised päevad läksid umbes samasse rööpasse, ainult males hävisin ma täielikult. Peakohtunik Peep ütles, et selles oli süüdi ööklubi. Kolmest null saada on siiski õnnetus. Põlvas meeldis mulle ka burgereid närimas käia ja kalja juua, mida me Timo ja Janariga ka aplalt tegime. Teine õhtu läks taas limonaadi ja pokkeri seltsis. Viimasel päeval enam mängutuju väga ei olnud: Meinhardi (tema nime kohta arvasime, et see võiks saksa keeles tähendada „mul on kõva“) ja Zeludkovi vastu lahmisin niisama ning sain kuidagi viigi ja võidu. Kojusõit oli koos Lauri, Tarmo ja Nikiga, käisime Markot Tartu haiglas külastamas, kui tal oli just majatrepil oma käe puruks kukkunud.

Augusti lõpus toimus Haapsalus ka üks kiirturniir, kuhu Pikk mind viis. Esimeses voorus mängisin ka kohe temaga ja olin juba võidurõõmsalt vaadanud, et võidan lipu, kui ta äkki puhtalt mul viguri maha võttis. See tõi mind maa peale tagasi ja peale mu alistumist läksime kohupiimapirukaid sööma. Edasi läks ka hästi: Kalvik ei näinud ma vastu ühekäigulist matti ja andis selle asemel igavest tuld – viik. Siis sain vastaseks Arvo Reede, kes neljaratsuavangus kohe tsentrietturitest ilma jäi. Realiseerimisega tekkisid mul aga suured probleemid ja järsku oli mul hoopis ettur vähem. Paraku läks ta kuningaga valele poole ja ma jõudsin lippu. Medar pakkus mulle juba enne partiid viiki, millest ma ülemeelikult keeldusin. Kui ma olin 15. käigul lipu ette jätnud, oli tema kord naerda. Järgmises partiis tekkis mul Tammelaga väga võitluslik seis. Matti ma ei saanud ja ise ka materjali ei võitnud – viik. Selle poisiga on aga huvitav mängida, temast võib kindlasti oodata head mängijat mõne aasta pärast. Kui viiest voorust olin kogunud kaks punkti, lootsin viimased kaks võita, aga võta näpust. Mänd alustas nagu tavaliselt avangus ettepanemisega, kuid mulle üllatuseks tegi ta mingi hetk suurepärase odakahingu, mis mu seisu täielikult purustas. Turniiri lõpus oli tore asi, et igaüks võis valida endale raamatu. Ma haarasin venekeelse Alehhini „On the Road to the World Championship”.

Septembris planeeritud turniirid, nagu Vabaettur ja Tallinna MV on edasi lükatud, seega on tulnud mängimas käia välkturniiride sarjal. Nalja on seal saanud, kaotusi tuleb igasugustel huvitavatel põhjustel. Vähemalt teeb üks korraldajatest Hendrik Olde alati rõõmsaid tähelepanekuid, kui ma esimesel laual mängin. Lihtsalt osalejaid on nii vähe, et peaaegu kõik saavad omavahel läbi mängida. Eile sain ka üllatuslikult „eriauhinna“ 17 krooni, kui lõpetasin 10. kohaga. Esmaspäeviti õhtul toimuvad turniirid ei ole siiamaani veel korralikult kojuminemisega lõppenud. Näiteks eile tõstsime jala korraks Harju mäele, kus algasid tudengipäevad öölaulupeoga. Täna algas aga põhitegevus. Hommikul kell 12 sõitsin rattaga Tammsaare parki, et mängida lauamängu neli ritta (sellises huvitavas mõttemängus saab jõudu katsuda ka Vint.ee lehel), parimatele olid auhinnaks limonaadid. Viimase aasta jooksul harjutamine on end ära tasunud ja võitsin 8-osavõtjaga ringsüsteemis esikoha, mulle anti kaks sixpacki ja A Le Coqi klaas. Sass lõpetas kolmandana ja sai kolm mahlapakki. Peale turniiri oli mul plaanis limonaadid korralikult koju keldrisse viia, aga plaaniks see ka jäi. Mõne tunni pärast olid viimased purgid lahti kraabitud ja edasi viis tee meid Rimisse. Meil oli tore seltskond: Sass – kes oli endale tudengipäevade oksjonilt naistejaki ostnud ja kuidagi selga ajanud; Triin – tüdruk, keda kohtasime neli-ritta mängus ja kes tahtis, et ma mingi pensionifondiga ühineksin; Meelis – Sassi endine klassivend ja minu endine kursusekaaslane, kes hakkas tänaval ja baaris iga suvalise inimesega juttu rääkima; Lauri, kes oli töölt linna jalutama tulnud; ning veel kaks tuttavat. Käisime Kanutis ja vanalinnas Embassy Lounge'is. Asi lõppes sellega, et teised läksid koju ning Sass ja Meelis lubasid mind burgeriputka juures oodata, kui ma oma jalgratast pargist ära toon. Tagasi tulles polnud neist enam haisugi ja ma sõitsin koju. Nüüd tuleb puhata, et homme jälle kell 14 Tammsaare parki limonaadi võitma minna. Tudengipäevadel on päris põhjalik programm ja terve päev mängib muusika. Täna kuulsin üht laulu, mis mulle kohe meeldima hakkas: The Ian Carey Project – Get Shaky. Tudengipäevad kestavad neljapäevani ja rohkem infot saab kodulehelt.

See nädalavahetus on tulemas ka SK Reval-Spordi nädalalõputurniir, kus ma mängiks ka hea meelega.

Turunurk #36

Seekord on turunurga valmimisele kaasa aidanud Margus Sööt ja juttu tuleb probleemmalest.

Mäletatavasti käisime veebruaris Margusega Soomes maleülesannete lahendamisvõistlusel, kus olime ainsad väliskülalised. Korraldajad olid selle üle väga rõõmsad, sest tegu oli juubeliüritusega: maleprobleeme lahendati Soomes juba 30. korda. Mida ma aga ei osanud oodata, oli see, et me saime päevapealt kuulsaks.


On rõõm, et et Eesti maletajad pääsevad jätkuvalt pildile ja seda ka rahvusvahelises meedias. Üleval on näha Rootsi probleemmale ajakirja "Springaren", mille esikaant kaunistab Indrek Turu ja Margus Söödi foto. Pildi on teinud FIDE juures tegutseva Alalise Probleemmale Komisjoni (The Permanent Commission for Chess Compositions) asepresident Hannu Harkola, kes on samuti aktiivselt osalenud ülesannete lahendamisel.

Springareni ajakiri on ilmunud juba 113 numbrit ning sellel on tellijaid ja lugejaid üle terve maailma. Kompositsioonmalehuvilised saavad kõik tähtsamad ja uuemad ülesanded kätte neli korda aastas: märtsis, juunis, septembris ja detsembris. Probleemide hulgas on rohkem tähelepanu pööratud abi- ja isemattidele, kuid loomulikult ei jää välja ka tavalised paarikäigulised matid ja etüüdid. Ajakiri ei ole aga ainult diagramme täis. Sinna mahuvad ära problemistide elulood, fotod, tabelid, killukesed ajaloost ning ka uudised toimuvate võistluste ja kongresside kohta. Ajakirja eestvedaja on Rootsis elav eestlane Indrek Aunver, kelle nimi ei tohiks võõras olla ka siinsetele malehuvilistele. Lisaks sellele, et korra aastas organiseerib ta malemajas rahvusvahelist lahendamisvõistlust, on ta mänginud malet ka turniiridel.


                                                                                 Indrek Aunver, Tartu 2008.

Aunveri põhiloominguks on aga eelkõige maleprobleemide koostamine. Näiteks võitis tema ja Marguse koostöös loodud maleülesanne rahvusvahelise konkursi abimattide osakonna, mille tulemused avaldati viimases Springarenis.


                                      Indrek Aunver & Margus Sööt, abimatt kahe käiguga (4 lahendust).

Abimattide ülesannetes alustab käimist must ja mõlemad pooled teevad koostööd, et lõpuks must matistada. Seega näeksid lahendused välja järgmised:

1. Kxg3 Oe3 2. Kh4 Rf5#
1. Rxg3 Kf2 2. Rf5 Rh5#
1. Oxh4 Vg5 2. Og3 Vf5#
1. Vf6 Vxh3 2. Vf5 Re6#

Järgmine tähtis sündmus on 52. Probleemmale Kongress, mis toimub 10.-17. oktoobrini Brasiilias, Rio de Janeiros. Eesti esindajatena on registreerunud Indrek Aunver, Margus Sööt ja Allan-Robert Peetsalu.

Turunurk #35

19.-26. juulini toimus Paikusel Kaido Külaotsa Malekooli suvelaager. Sellel aastal viisime selle läbi Tanel Raigiga kahekesi. Nädala aja jooksul korraldasime lastele erinevaid maleturniire, spordivõistlusi ja muid üritusi, millega aega sisustada. Laagri lõpus toimusid K. Külaotsa MK lahtised esivõistlused noortele.

Pühapäeval sõitsime Tallinnast bussiga Pärnusse ja sealt Paikusele. Laagris oli lapsi eelmise aastaga võrreldes palju vähem, seega ei pidanud kogu aeg rabelema. Ma ei ole kunagi varem nii pikalt kodust eemal olnud, kuid mingeid ebamugavusi ma sellepärast ei tundnud. Kahe mati peal magades tuli väga hea uni, kuigi enne turniiri pidin ühe ära andma, sest mu südametunnistus ei lubanud jätta Medarit palja põranda peale vähkrema. Sööklas anti kolm korda päevas head toitu. Me õgisime Taneliga peaaegu alati kaks portsu, sest lapsed jätsid palju toitu alles. Neile meeldis pahatihti kartulikrõpse närida ja lõuna ajal nad enam näljased ei olnud. Suurema osa ajast olid ilmad ilusad ja käisime ära Pärnu rannas. Kolm tundi päikese käes seismist siiski head ei teinud ja õhtul olid mul õlad punased nagu tomatid. Hea olla oli ikkagi.

Kõige suurem üritus oli ilmselt Pärnu veepargi külastamine. Lapsed olid seal ka eelmistel aastatel käinud, mina astusin esimest korda Tervise Paradiisi vette. Algul ligunesime Taneliga niisama basseinis ja poisid madistasid kuskil mujal. Hiljem läks Tanel sauna ja ma mõtlesin, et teen ka natuke nalja. Veepargis oli selline koht nagu hüppebassein, kust sai nelja meetri kõrguselt vette hüpata. Vaatasin alt, et see ju mingi väike hüpe. Kui olin aga üles roninud, siis ehmatasin ära, et oi kurat kui kõrge. Hüppasin siiski alla ja päris huvitav tunne oli. Peale mind hüppas üks paksem mees, kes tegi sellise plärtsu, nagu vaal oleks vette sukeldunud. Kui hakkasin ära tulema, siis leidsin eest palja tagumikuga Taneli, kes ütles: „Keegi viis mu aluspüksid ära, kui ma saunas käisin.“

Vabal ajal sai võimlas jalkat ja kossu mängitud. Üks päev oli Paikusel elav Marten endaga mõned tibid kaasa võtnud ja ka saali tulnud. Noh, proovisime siis natuke visata, tüdrukud olid kolmekesi, meie kahekesi. Korvpalli olen ma väiksena ikka loopinud, kuigi trennis pole kunagi käinud. Matu, vana kossuäss, näitas aga see-eest klassi, talle polnud probleem hüppe pealt pall korvi saata. Mängu käigus tuli välja, et ka tüdrukud harjutavad aktiivselt. Nad suutsidki meid lõpuks söötudega üle mängida ja visketabavus oli neil ka hea. Lõpuks saimegi kaela. Niimoodi jätkus tegevust päeva ajal, kuid õhtuti oli igav. Ühe korra saime siiski kokku Tõnniga, kes rääkis mulle oma seiklustest Serbias. Sellest kirjutas ta ka põhjalikult siin. Algul istusime väljas, siis võtsime poest limonaadid ja läksime koolimajja välku mängima. Eesti noortemeistrile ma muidugi vastu ei saanud ja mingi kell üks pidi Tõnn koju minema, et järgmine päev vanaemale aeda ehitama minna. Kolm-neli päeva hiljem sain teada, et seda ta tegema ei jõudnud.

Reedel algas ka turniir. Kohtunikuna oli ametis Askold, keda ma aitasin kolme päeva jooksul. Olime just jõudnud kõik osalejad arvutisse ära sisestada, kui käis plaks ja elekter oli läinud. Vedas, et esimese vooru alguseni oli veel 45 minutit ning me jõudsime ilusti loosimise käsitsi ära teha. Turniir algas plaanipäraselt, avamisele oli sõna võtma tulnud ka Kaido ise. Siis pandi kellad käima, kuid puudu oli veel kuni 16-aastaste turniiri esimene asetus Abozenko. Juhendis oli lubatud hilineda 15 minutit. Kui Paikuse buss lõpuks koolimaja ette jõudis, oli aeg juba täis. Abozenkole tuli panna null. Süüdistada saab ta ainult iseennast, sest hommikul oli ta kõigepealt sisse maganud ja siis päeval veel ühest bussist maha jäänud. Teisel päeval tulid turniiri vaatama ka Sten ja Kalamees. Mängisime jalkat saalis ning üsna lõpus ilmus meie juurde Askold ja tahtis väravasse minna. Viie minuti pärast kõmpis ta pingi poole ja näitas oma lõhkikäristatud teksasid. „Tegin ühe hüppe,“ ütles ta. Ma lohutasin teda, et selline ongi tänapäeva mood, aga Askold tahtis siiski teisi pükse. Kuna tal endal rohkem kaasas ei olnud, siis ma laenasin talle oma lühikesi pükse, millega ta nägi väga hea välja. Õhtul läksid nad Taneliga Pärnusse kaubamajja, kust Askold sai endale uued teksad. Hiljem jõudsid nad ka staadionile, kus meil oli käimas iga-aastane suur jalgpallimäng. Seekord olid osalejad mina, Matu, Janar, Timo, Sten, Kalamees, Tanel, Askold ja kõik lapsed, kaasa arvatud 7-aastane Oskar. Pidasime korraliku matši maha, mille minu võistkond lõpuks 17-16 võitis. Viimane päev läks turniir edasi ning taas olid Sten ja Kalamees kohal, et kausist küpsiseid pintslisse panna. Enne vooru algust küsiti Paani käest, mis tema kasutajanimi Vindis on. Ta vastas, et „malemees27“. Selle peale hüüdis Sten, et ta õige nimi on „lehemets124“, juhuslikult samal hetkel astus Lehemets isiklikult ka turniirisaali. Ta kortsutas Steni poole kulmu: “Jälle probleemid või?“ Kõigil saalis oli lõbus.

Kohtuniku vaatenurgast juhtus see turniir mitmeid sündmusi. Tavaline oli see, et kellad läksid nulli. Õnneks seda esines ainult partiide algfaasis, mistõttu kellelgi vaidlust ei tekkinud. Küll oli teistsugune probleem ühes 10-aastaste mängus, kus vene poiss ütles eestlasele, et ta kirjutab käike valesti. Askold seletas selle peale, et partii tuleb korrektselt ümber kirjutada ja me läksime analüüsiruumi seda taastama. Poiss oli kogemata ühe käigu vahele jätnud. Venelase partiiprotokollist leidsin aga vähemalt viis viga ning siis kutsusin ka tema kõrvaltuppa ja ma lugesin teist korda partii ette. Paberite täitmise ajal kellad käisid, kuid õnneks kumbki poistest ei saanud pahaseks ja nad mängisid veel tükk aega edasi. Ühe korra pidin 10-aastaste turniiril kellad seiskama ja wc-paberiga malelaua ära kuivatama, mille peale üks laps oli veepudeli ümber kallanud. 16-aastaste turniiril saatsin ühe poisi käsi pesema, kui ta tindiste kätega protokolli kavatses täitma hakata. Turniiri lõpus pidime Askoldiga üle kontrollima paremusjärjestuse koefitsentide järgi. Peale seda võis võistluse lõppenuks lugeda.

Turniiri alguses olime Taneliga limonaadide peale panuseid teinud, kes võiks turniiri võita. Mina pakkusin 10-aastaste seas Lumistet, tema Noormetsa. Võitis hoopis väike Erwin. 16-aastaste hulgas panustasin ma Medari peale, Tanel arvas, et Marten võidab. Õnneks oli Timol lõpus parem Bucholz. Seega jäid limonaadid poodi.

Koos turniiriga sai ühtlasi läbi ka laager ja pühapäva õhtul hakkasime koos Brita ja Kaidoga Tallinnasse tagasi sõitma. Ma olin viimasel päeval sööklast veel kilekotiga õunu kaasa võtnud, mille ma nende autosse unustasin. Ma loodan, et nad leidsid koti üles ja sõid õunad ära.

Turunurk #34

Eelmisel nädalal olime kambaga Hiiumaal. Seal sai palju nalja tehtud, mitu huvitavat turniiripartiid mängitud ja ilusat suve nauditud.

Tallinnast hakkasime Pika autoga sõitma juba varahommikul, sest tema käes oli suurem osa malekomplektidest ja joogivarudest. Pikk võttis reisile kaasa ka oma naise Airi, kes oli tulnud vaatama, et mees liiga palju koerusi ei teeks. Samuti korjasime Järve bussipeatusest peale Kristjan Sarapiku. Kärdlasse jõudsime ilusti, kuigi turniirisaali kohe ei leidnud. Pikk, telefon kõrva ääres, oli esimese ropsuga õigest kohast mööda uhanud ja terve linna läbi sõitnud. Aega oli siiski palju ja kui olime malelauad ja –nupud paika sättinud, tegi samuti hommikuse praamiga saabunud Kristjan Sander ettepaneku sööma minna. Kesklinnas oli mingi kohvik, võtsime supid ja Sander hakkas Õhtulehte sirvima. Järsku pahvatas ta naerma ja luges ette:
Mees tuleb hilja koju naise juurde. Naine küsib:
„Kus sa olid nii kaua?“
„Jaagu juures, mängisime malet“
„Aga miks sa õlle järgi lõhnad?“
„Kas ma pean siis male järgi lõhnama?!“

1. voorus sain mängida elektroonilisel laual ja minu partiid Vovkiga võis otseülekandena internetist vaadata. Ma olin üllatunud, et ta käis 1. b3 ja sain terveks mänguks parema seisu. Lõpuks kahisin segases olukorras viguri kahe etturi vastu ja kaotasin. Samal päeval oli veel ka teine voor. Seal võitsin valgetega umbes 5-minutilise mängu järel Enda Lõhmust.


Siin seisus oli käigul must ja ootamatult tuli 1. ...0-0?? Proua sai ise ka kohe aru oma eksimusest ja ahhetas lauda vaadates. 2. Lh7: matt.

Päeva lõpus läksime poodi limonaade, mahlasid ja närimist võtma. Siis jalutasime ühe hosteli juurde, kus oli hea grillmajake. Mingi hetk oli meid päris palju: mina, Niki, Kristjan, Tarvo, Tarmo, Kaido ja Brita, Tuuli ja Martin ning Vovk. Sõime kõhud täis, rüüpasime natuke oma jooke ja järsku tuli Nikile meelde mõned huvitavad testid.
Üks oli näiteks selline:
„Neiu on oma ema matustel. Ta näeb seal ühte noormees, keda ta pole varem kunagi näinud. Ta armub sügavalt tollesse noormehesse. Järgmisel päeval tapab neiu oma õe. Küsimus - Miks neiu oma õe tappis.“
Ei läinud mööda viit sekundit, kui Tarmo müristas: „Et seda meest uuesti näha.“ See oli ka õige ja Niki lisas täiendava märkuse, et õigesti vastavad tavaliselt mõrvarid ja seksuaalmaniakid.
Teine mõistatus meeldis Kaidole väga, kuigi ta seda ära ei arvanud.
„Mees elab kõrghoone 18. korrusel. Kui ta tööle läheb, siis sõidab ta liftiga alla 1. korrusele. Kui ta koju tuleb, siis ta sõidab ainult 5. korruseni ja edasi läheb jala.“ Küsimus – Miks ta nii teeb?
Seda keegi vist õigesti ei pakkunudki. Vastus oli, et see mees on lilliput, ta ei ulata kõrgemale vajutada.

Teisel päeval oli samuti kaks vooru. Kõigepealt võitsin Johannes Kangurit, kes alguses mängis rahuldavalt, kuid lõpus andis kõik nupud ära. Peale seda tegime sõbraliku viigi Pikaga. Tegelikult oli mul üsna ebamugav seis peale avangut ja ma olin sunnitud kõik välja vahetama. Tõstsime lõppmängus ka veel umbes 10 käiku ja siis Pikk vangutas pead ning pakkus viiki.

Õhtul istusime sama majakese juures, seekord olid lisandunud Gert Elmaste ja Siim Kanep. Siimul oli kaasas mäng petank. Algul viskasime niisama soojenduseks, kuid kuna meid oli 15, siis saime teha turniiri. Ainus naismängija Brita oli esimeses voorus vaba, kuid see ei takistanud teda kõiki võitmast. Finaalis sai ta jagu Tarmost, kes oli ka üsna täpse käega.

3. päeval algasid mu ebaõnnestumised turniiril. Kõigepealt ei suutnud ma Tõnu Raugu vastu võita umbes kolme enametturiga vankrilõppmängu. Ma olin üsna pettunud, kui Rauk lõpus muhelevalt viiki pakkus ja ütlesin: "Jälle pääsesid, kurat." Peale seda kaotasin Sarapikule partiis, kus mul umbes 25 esimest käiku oli parem seis. Kahjuks nurjasin selle paari rumala otsusega ning lõpuks kaotasin viigilise vankrilõppmängu, kus mul puudus täielikult arusaam malest.

Õhtul toimus ekskursioon muuseumisse. Kõigepealt rääkis üks tore tädi, mis kõik selles talus juhtunud on. Siis näitas ta ühte vanaaegset käru, millega naised purjus mehi kõrtsist koju vedasid. Näitena paluti Pikal sinna siruli visata, mille peale Airi ütles, et tema küll meest kunagi kõrtsist koju vedama ei hakka. Õnneks oli seda nõus tegema Fomina. Samal ajal kui mehed suitsusaunas käisid, pakuti teistele süüa. Kala, supp, viinerid - kõike oli rohkem kui küllaga. Koduõlu sai üsna kiiresti otsa, kuid minu arust oli see kohutava maitsega. Selle joogiga on nii, et mõni kord tuleb ta väga hästi välja, teine kord jälle ülimalt halvasti. Kuid laual oli teisigi jooke ja janu käes piinlema ei pidanud. Selle õhtu staar oli Aleksander Petrov, kes rääkis vene keeles vanu anekdoote ja laulis salme. Kui me bussiga tagasi sõitsime, siis jutustas ta terve tee üht nalja, mis lühidalt oli selline:
Naine kaebas mehe töökoha parteikomiteesse, et mees ei ela temaga. Parteisekretär kutsus mehe välja ja nõudis selgitust. Too hakkas end õigustama:
"Ennekõike olen ma impotent..."
"Ennekõike olete te kommunist!" parandas parteisekretär karmilt.

Viimasel päeval kaotasin veel Tõnu Truusile ja jällegi vankrilõppmängus. Kaido võitis Nikit 14 käiguga ja sai esikoha eest suure pudeli šampust. Kõige rohkem auhindu sai aga Leo Teemäe, kellel ei jäänud muud üle kui käsi laiutada ja need vastu võtta. Tagasi sõitsime Tuuli ja Martini autoga, meil vedas, et laevale pääsesime.

Hiiumaa reis oli väga lahe, sinna tahaks järgmistel kordadel uuesti minna.

Turunurk #33

19.-21. juunini mängisin Pärnus Paul Kerese mälestusturniiri. Suure üllatusena oli osavõtjate hulgas ainult neli 2000+ reitinguga maletajat. Sellises konkurentsis oli kõrgete kohtade saamine jõukohane, kuid pidin siiski lõpetama esikümne lõpus.

Kuna rongid käivad ainult üks kord päevas, siis tuli Pärnusse sõita bussiga. Enne seda olin hommikul küberneetikainstituudis veel viimase eksami teinud, mis läks suurepäraselt. Peale seda võis suvi alata. Bussijaamas olin juba rahulikult jõudnud oma koha sisse võtta ning jäin ootama Kristjan Sarapikku. Viis minutit enne bussi väljasõitu tatsas ta kohale ja ütles löödult, et masin sõi tal kaardi ära. Sularaha meil kummalgi ei olnud ja jooksime tagasi automaadi juurde, kust ma ka kopikad kätte sain. Seekord vedas ja keegi bussist maha ei jäänud. Kristjan sai Pärnus kontorist asenduskaardi.

Turniirisaalis selgus, et enamik osavõtjaid jagunevad vanuse järgi kahte gruppi: 10-20 ja 60-90. Platsis oli loomulikult Pärnu gäng: Tõnn, Timo, Matu, Janra; puudu oli ainult Stennu, kes otsustas turniiri mängimise asemel keskkooli lõpetada. Ma olin 10. asetusega ja esimeses voorus sain vastaseks Janra. Partii oli üsna lühike, 15. käigul ajas ta käikude järjekorra sassi ja ma võitsin viguri. Esimesel päeval rohkem mänge ei olnud ja hakkasime Kristjaniga mõtlema, kus öö mööda saata. Loomulikult ei olnud me Paikuse politseikooli helistanud, et tasuta ööbimist saada ja sellise jaheda ilmaga ei tahtnud geoloogi ka mängida (turniir oleks pidanud toimuma juuli lõpus nagu eelmistel aastatel). Õnneks päästis meid hädast välja Pärnu tiimi autojuht Lehemets. Ta sokutas meid õhtul Kalevi staadioni juurde ja sinna me jäimegi, kuigi algul plaanisin kindlalt ilma rahata saada ja olin isegi magamiskoti kaasa tarinud.

Hommikul pidime Kristjaniga omavahel mängima. Otsustasime, et kui ilm on ilus, siis teeme käike kiiresti ja lähme pärast randa limonaadi jooma. Seekord aga sadas vihma ning sai rahulikult mõtelda. Tuli ka päris huvitav mäng, kus me mõlemad pikki variante arvestasime. Tekkis selline seis, kus mina olin mustadega käigul.


Laua taga vaatasin millegipärast, et ma ei suuda kuidagi valge vankrite sissetungi peatada, kuid oli vaja käia 1. ...Od7 2. Vfd1 Oc6 ja valge ei saa lippu kohe c7-le tuua Og2:+ tõttu. Muidugi ma seda ei märganud ja tegin enesetapukäigu 1. ...e5?, mis kaotas kiiresti. 2. Lh5 Le7 3. Of7:+! Kf8 4. Vfd1 1-0

Mängu lõpus ütles partiid jälginud Vello Lappmaa "Mis jama see on!" Enne järgmist vooru olime turniirisaali kõrval, kus Tõnn ja Matu tegid soojendusmänge. Järsku ilmus jälle eikusagilt välja Vello, kes asus partiisid kommenteerima. Ta tegi seda väga omapärasel moel, öeldes iga natukese aja tagant mingi lühikese lause või sõna. Tema tunnusütluseks oli "Tervist!", mida ta pahvatas iga kord kui ettureid ära võeti. Tema suust on pärit ka pärlid "Kamtšatka!" ja "Bauhof!". Hiljem rääkis Vello mulle turniirisaalis ka, et tal on kaelarihm taskus, aga koer läheb ikka ula peale. 3. voorus mängisin ma Matuga ja pressisin talle kuningatiivalt sisse. Paraku polnud ilm eriti soojemaks läinud ja umbes kella 10-11 aeg läksime juba öömajja. Kristjan oli pudeli mahla alla valanud ja vajus ära. Mul veel und ei tulnud, jõin limonaadi ja vaatasin telekat. Sealt tuli film Derailed (Rööpast väljas), mis mulle väga meeldis.

Viimasel päeval sain hommikul mängida neiu Ann Narvaga. Alguses mängis ta üsna tugevalt ja mul oli probleeme oma kuninga ohutusse kohta viimisega. Mingi hetk lasi ta aga väikese kombinatsiooni läbi ja alistus peale seda.

Otsustavas voorus vedas mul hästi loosiga. Esikolmiku koha pidi seligtama partii Indrek Turu - Timo Tamm. See mäng oli kõige hullem minu poolt.

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Oe7 4. d4 ed 5. c3 dc 6. Ld5


Selle peale hakkas Timo midagi urisema ja pead raputama. Ma olin üllatunud, et ta sellise asja läbi lasi ja arvasin, et ta annab nüüd alla. Sass rääkis mulle paar päeva tagasi, et Uku oli kunagi ammu kellegagi samasse seisu sattunud ja siis alistunud, kuid tegelikult valgel väga suurt ülekaalu polegi. 6. ...Rh6 7. Oh6: 0-0 8. Oc1? Rb4 ja kuidas ma nüüd võidan?


Üks võimalus oli lipp d1-le tagasi käia, lasta kahvel panna ja jääda vähemetturiga. Olin aga arvamusel, et suudan ratsu a1-lt kinni püüda. Hakkasin pööraselt selle jaoks teed vabastama ja panin nupud ebaloomulikele kohtadele. Selle peale sai Timo lihtsalt tsentris läbimurde teha ja tungis etturitega niikaua peale kuni ettur d3-lt ratsu välja ära kaitses. Pärast seda oli kööga. Timo sai tänu sellele lõpuks 3. koha ja 600 krooni preemiat.

Pärnus tegin ka ühe huvitava eksperimendi. Nimelt, panin kirja kogu oma rahalise käibe nende kolme päeva jooksul. Tekkis selline tabel:

1	Bussipilet Tallinn-Pärnu	-120.-
2	Port Artur kaubamaja	-25.-
3	Osavõtumaks	-120.-
4	Pood Emma	-15.-
5	Kalevi Staadion	-350.-
6	Papa Pizza	-37.-
7	Port Artur kaubamaja	-46.-
8	Georg	-43.-
9	Port Artur kaubamaja	-25.-
10	Toidupood	-35.-
11	Port Artur kaubamaja	-53.-
12	Port Artur kaubamaja	-35.-
13	Limonaadipood	-14.-
14	Auhind reitinguga kuni 2150	+200.-
15	Limonaadipood	-25.-
16	Bussipilet Pärnu-Tallinn	-110.-
	Kokku	-853.-

Kulutusi oleks tõenäoliselt saanud kärpida, kui oleks natuke varem ööbimist planeerima hakanud. Transpordikulud väheneksid samuti, kui reisida rongiga. Noh, võib-olla sai ka limonaadipoes liiga palju käidud.

Praegu toimub Saaremaa karikaturniir, kuhu olin ennast ka kogemata registreerinud. Selle võistluse esimesi laudu saab otseülekandena jälgida.

Turunurk #32

Eelmisel nädalal võistlesin Tartu Suve kiir- ja välkturniiril. Tulemustega ei saa aga jällegi rahul olla – kiirmale lihtsalt ei istu mulle praegu.

Laupäeva hommikul hakkasime Tarvo Seemani autoga Tallinnast sõitma, koosseisus olid ka öö läbi üleval olnud ja mitte veel kaineks saanud Sass ning üle tüki aja ühele turniirile osalema tulnud Kaarel Nestor. Ilma järgi võis küll arvata, et me läheme hoopis Tartu Sügisele, sest vihma sadas lakkamatult. Õnneks jõudis ekipaaž Seeman-Turu siiski õigeks ajaks kohale. Seejärel läksime kohe ka poodi ja juba enne esimest vooru olid limonaadid maja ukse ees lahti tehtud. Tasapisi hakkasid ka maletajad kohale jõudma: Kristjan Sarapik oli seekord isegi hommikul ärganud ja mängima tulnud, pereisa Silver Jakobson sõitis vihma trotsides jalgrattaga voorule ning lõpuks tuli nurga tagant välja kavala näoga Vahur, kes oli ka Katjuša turniirile kaasa võtnud.

Algus läks mul hästi, võitsin teises voorus Boris Trohhelevi, kes hiljem sai 11. koha, ja jätkasin täiseduga. Siis aga tulid kaotused Tõnu Raugu ja Vahuri vastu. Rauk oli vahepeal teinud koduse analüüsi meie eelmisest mängust Viljandi händikäpturniiril, kus tulemuseks oli viik, ning oli sitsiilia kaitses uuenduse hästi ette valmistanud. Selles partiis mul võimalusi ei olnudki. Vahuriga vahetasime kõik nupud välja, kuid selle käigus ikaldus mul üks ettur ka ära. Turniiri esimeses pooles tegi suure üllatuse Eesti kuni 12-aastaste MV 5. koht Dmitri Petrov (1555), kes võitis kõigepealt Kristjani, siis Vahuri ja peale seda tegi veel viiki Sten Kaselaga. Kui pooled mängud olid tehtud, olime juba näljased kui hundid ning läksime Kristjaniga poodi limonaadi tooma. Ma ostsin veel mingeid soolakrõbuskeid, kuid neid ei saa võrrelda barankadega. Turniiri teises pooles sain kaks valusat kaotust, mis tegid mu meele mõruks. Kõigepealt mängisin Svetlana Pritulina täiesti üle, sain enametturi, rikkusin tal vangerduse ja sundisin teda lipuga b1-le minema, kui etturid olid a2-b2-c2. Kohest võitu aga ei olnud ning vastane hakkas häirivalt kiiresti mängima. Ajapuuduses läks mul kops üle maksa ja panin kõik nupud ette. Seejärel juhtus veel naljakam lugu Aarne Kalepi vastu. Mul oli võimalus igavese tulega viik forsseerida, kuid läksin selle asemel ajaga võitma ja tubli vanahärra pani mulle viimasel sekundil mati. Teiste seas mängu jälginud Sten ütles pärast, et see oli väga iseloomulik mulle. Turniiri lõpetasin 43. kohaga, üks pügal eespool kui Kristjan ja sama palju punkte sai ka Timo Tamm. Autasustamisel ei suutnud ma kuidagi valida raamatute „Jesuiidid Tartus“ ja „Jesuiidid taevas“ vahel, kuid siis hüüdis turniiri 4. kohaga lõpetanud mängija Hendrik Olde: „Turu, võta ohukolmnurk!“ Öeldud-tehtud, sain paki lahti õngitsetud ja sees oli ilus kollane teetöölise vest ja ohukolmnurk, mis oli vaja kokku panna.

Peale turniiri pidime korraks Suudlevatesse Tudengitesse sööma minema, kuid lõpuks istusime seal kella 12-ni. Selle aja jooksul tiirles üks vana pudelikorjajast naine nagu herilane kogu aeg meie laua ümber ja kraaksus mingeid laule. Mõnel korral tahtis ta lihtsalt suitsu saada. Niki arvas, et ma oleksin selle mutiga paras paar olnud, sest kollase vestiga nägin ma välja nagu Pirokunn. Õhtul marssisime Kristjaniga mu endise klassivenna Sander V. juurde ühikasse, kelle juures ma Tartus olles alati magada saan. Jõime veel mõned limonaadid ja mängisime netis malet. Kahjuks läheb Sander nüüd juulis kroonusse ja ma ei tea, kus ma järgmiste Tartu võistluste ajal ööbin.

Järgmisel hommikul tõusin kell 9. Helistasin paar korda Kristjanile, kuid talle käis ärkamine ilmselgelt üle jõu. Kõmpisin siis lihtsalt üksi turniirisaali. Eelmisel päeval olin Nikiga kaks kokkulepet teinud: esimene oli nelipaki peale, et ma ei tohi 40. nädalani pikki pükse kanda; teine puudutas konkreetset turniiri: kui saan 6 punkti vähem kui Niki, pean talle kaks limonaadi ostma. Panin vesti selga ja lootsin, et see toob õnne. Algus oli vaevaline, kuid 6-punkti graafikuga olin ma kogu aeg plussis. 2. voorus oli naljakas mäng Sassi ja Jüri Raidvälja vahel, kus mõlemal oli uue partii alguses aega 30 sekundit. Sass jalutas avangus kuningaga g3-le ja tagasi e1-le ning tegi siis pika vangerduse. Raidvälja see ei kõigutanud ja tal oleks äärepealt õnnestunud matt panna, kuid enne sai aeg otsa. Vahepeal olin vesti palavuse tõttu ära võtnud, kuid siis ütles peakohtunik Marek Kolk kohe, et pean selle tagasi selga panema, sest ta ei leia mind muidu üles. Lõpuks oli käes viimane voor. Pidin mängima Aare Võsuga. Mul oli mõlemas mängus võit käeulatuses, kuid kaotasin ikka. Pärast mängu ütles ülimalt rahulolev Võsu muheledes: „Noh, pead Kunitsõnile kaks pudelit tegema.“ Nii oligi, sest Sharankov oskas Nikile 2-0 kaotada. Ka välkturniiril jagati auhindu kõigile. Ma läksin ebaviisakalt minema, et Tarvo saaks kiiremini Tallinna poole liikuma hakata.

Tagasiteel olime maha jätnud Kaarli, kellel polnud rahakotti. Tema asemel võttis Tarvo peale kaks tüdrukut, kes hääletasid Tallinnasse. Sellest hoolimata uinusin ma kohe ja sama tegi ka kaks ööd järjest üleval olnud Sass. Ka Tarvo oleks peaaegu roolis magama jäänud, kuid ta ütles hiljem, et võimlemisliigutused ja lorilaulud segamini tümakaga aitasid tal masinat edasi juhtida. Mäol oli meil väike vahepeatus. Tüdrukud jäid õue ootama, meie sõime suppi ja Tarvo murdis pead, kuidas neidudele delikaatselt öelda, et meil kaardiga maksta ei saa. Peale seda lasi ta veel ühe Red Bulli kõrist alla ja liikusime edasi. Mulle tuli uuesti uni peale ja ma vist magasin ühe neiu õla peal. Tallinnas ütles ta aga: „Oh, ei ole hullu!“ Kui sõit läbi oli, kinkisin autojuhile tänutäheks ohukolmnurga. Kui politsei peaks nüüd rutiinse kontrolli puhul kodanik Seemani peatama, siis on tal neile kohustuslik lisavarustus ette näidata.

Järgmine nädal on turniir Pärnus ja ma loodan väga, et ei ole selline ilm nagu nädal aega tagasi Tartus või täna, laupäeval kell 21:00 Tallinnas.

Turunurk #31

Eelmisel pühapäeval toimus Keila kiirturniir, mis mul täielikult ebaõnnestus.

Kõik sai alguse juba päev enne turniiri, kui läksime Pelgulinna staadionile jalkat mängima. Kohale olid tulnud Sass, Niki, Lauri, hiljem veel ka Uku ja tema sõber ning kaks tundmatut tüüpi, kes lihtsalt ronisid ühelt katuselt alla ja tahtsid mängu tulla. Alguses hakkasid kõik kohe lõhkuma, kuid varsti selgus, et tervel väljakul kaheksakesi mängida on liiga väsitav. Ma olin juba pärast paari edasi-tagasi jooksmist läbi ja lõõtsutasin nagu koer. Kui olime mõnda aega toksinud, siis otsustasime selle piinamise ära lõpetada ja hoopis letukat mängida. Sellel mängul on iga kord erinevad reeglid, kuid tulemus on ikka sama: mulle lüüakse persekaid. Tegelikult oli seekordne mäng väga põnev. Viiekesi mängisime ja kõigil oli vähemalt seitse miinust. Kuidagi tõmmati mulle siiski kümnes ära ja pidin mõned löögid ära kannatama. Enamik virutati mööda, kuid ühe korra äsas Sass mulle päris tugeva laksu. Järgmisel hommikul selgusid jalgapalli ebameeldivad küljed. Voodist tõusin üles nagu zombie, kõik kohad valutasid, käia oli raske. Siis tuli mulle meelde, mis mu kehalise kasvatuse õpetaja Mae ikka ütles: „Enne kui jooksma hakkate, tehke soojaks!“

Rongi peale jõudes tuli välja, et pallimäng oli veel hullemini ära kurnanud Sassi ja Lauri, kes kumbki pärast rasket füüsilist treeningut Keilasse ei jõudnudki. Turniir toimus nagu ikka Keila tervisekeskuses, kuhu oli tulnud 75 maletajat. Enne mänge õpetas Niki mulle „limonaadi“ tegemist ja alguses läkski mul enam-vähem rahuldavalt. Mul oli 3/5 ja mängupildi järgi ei pidanuks ka Andrei Šiškovile ja Jüri Ilvesele kaotama. Võitsin Roger Ristisaart, kes nägi välja nagu Sass, kuid ta sõitis autoga; siis alistasin ka Vladimir Musienko, kes enne turniiri kolas elektrikapis ja mängu ajal tegi huultega häälitsusi. Viiendas voorus aga sain kõige kiirema võidu, kui umbes 15 käiguga oli Stepan Ivanov matistatud. Kui tavaliselt Ivanov lõpus pettunult vannub, siis seekord tegi see kaotus talle miskipärast hirmsasti nalja. Pärast seda sain aga ootamatult kolm mängu järjest nullid. Tehnikaülikooli õppejõud Enn Pirrus nägi küll kurja vaeva, et mu paljast kuningat lipu ja ratsuga matistada, kuid lõpuks jäid talle siiski mõned sekundid. Siis lasin Ranel Tammelal enda lipu kinni püüda, kuid keeldusin põhjendamatult viigist ja mõne aja pärast pidin ka mõlemad vankrid ära andma. Eelviimases voorus sain jälle pähe Anti Kaarelt, kes ka Haapsalus eelmine aasta mind võitis. Viimane mäng olin igasugusest mõttetegevusest loobunud ja oleks äärepealt kaotanudki, kuid väike poiss mängis liiga aeglaselt.

Turniiri kõige suuremast segadusest Tarmo juba rääkis, kuid see ei olnud esimene kummaline vahejuhtum Georg Abozenko ja Aleksander Petrovi vahel. Nimelt mängisid nad omavahel ka klubide meistrivõistlustel, kus Abozenko saavutas kõigile arusaadava võidetud etturilõppmängu. Petrov otsustas aga ootamatult käikude tegemise lõpetada. Ta vaatas kõrvallaudadel toimuvaid mänge, käis peldikus ning jalutas niisama ringi. See kestis umbes 10 minutit, kuid veel kentsakamaks muutus lugu siis, kui viimastel sekunditel ta siiski tegi oma 40. käigu ja sai juurde veel 15 minutit „ooteaega“. Sellel lasi ta ka mõnusalt üle 10 minuti joosta ja andis siis alla. Ilmselt sellepärast oli tal ka seekord Abozenkoga kana kitkuda. Kõige paremini pani Petrovi paika aga Margus „Pikk“ Sööt, kes mängis temaga kohe peale seda problemaatilist partiid. Ma vaatasin kõrvalt, et Petrovil oli võiduseis ja Pikk tõstis pead vangutades nuppe. Mingi hetk oli laual juba paarikäiguline matt, kuid selle asemel otsustas Petrov hoopis vankri kahida ja viigi forsseerida. Pärast kolmekordset kordumist pakkuski ta viiki. Kuid Pikk ütles külmalt: "Mängime edasi!" Petrov vaatas nõutult ringi, tegi veel ühe käigu ja kutsus siis peakohtunik Aare Võsu, et tema juuresolekul viiki nõuda. Kui ta selle lõpuks sai, siis oli ta parajalt löödud, et temaga sama tehti, mida ta just ise Abozenkoga oli teinud. Pikk ütles hiljem, et oleks hea meelega veel kauem vaielnud, aga ta ei tahtnud, et Võsu kurjaks saaks.

Turunurk #30

Eelmise kuu lõpus olid mõned huvitavad sündmused, millest siiamaani veel kirjutada ei ole jõudnud.

20.-23. aprillini toimusid Tallinnas tudengipäevad. Neljal päeval sai Tammsaare pargis osaleda huvitavatel võistlustel, maitsta üliõpilaste lemmikjooki ja nautida ilusat kevadilma. Kuna olen ise ühe kõrgkooli õpilane, siis otsustasin ka aktiivselt üritusest osa võtta. Esimene päev olid kavas paraadid, kuhu ma jätsin minemata. Minu jaoks algas põhitegevus siis, kui hakati mängima mõttemängu "neli ritta". Seda tehti iga päev juba hommikust peale ja kell 12 olin ma kohal nagu viis kopikat. Alguses olin juhendist küll lugenud, et mängitakse viis ritta e. gomokut, kuid lauamängude huvilisena ei teinud ka see muudatus mu meelt mõruks. Aitasin ka ise korraldamisele kaasa. Kuna mõtlemisaega ei olnud määratud, siis võis üks mäng lausa pool tundi kesta. Selle peale otsutasin teisel päeval malemajast kellad tuua ja nii oli olukord rohkem reeglipärasem. Võistluse lõpetasin teisena, mille eest premeeriti mind 6 siidriga. Hiljem läksin malekellasid tagasi viima ja tõstsin klassis kõik joogid kotist välja. Samal hetkel astus sisse ka endine Tartu ülikooli tudeng Hendrik Olde, kes tegi Kiss-i pirnisiidreid nähes suured silmad. Hiljem võtsin veel osa mobiiliviskevõistlusest, kus pidi oma vana töötava telefoni ära viskama ning võitma uue ja lahedama. Visata tohtis aga ainult üle pea või jalge vahelt. Ma olin järjekorras mingi 20. ja teiste osalejate heiteid nähes olin imestunud, sest ma ei oleks isegi otse nii palju visanud. Võistlus lõppes mu diskvalifitseerimisega, sest tegin viskeliigutuse valesti. Kõige huvitavam oli aga viimane päev. Hommikul tuli Tammeka parki ka Tartu ülikooli tudeng Kristjan Sarapik, kes plaanis samuti õlut võita neli ritta mängus, kuigi ta ütles, et pole seda varem kunagi mänginud. Seekord oli kohale tulnud palju osavõtjaid ja ringsüsteemis turniiril oli iga punkt suure tähtsusega. Mina, Kristjan ja veel üks üliõpilane (tal olid kõik mängud tehtud) suutsimegi viimaseks vooruks kõige rohkem punkte koguda, mistõttu jäi otsustama meie omavaheline matš. Enne seda tegime diili, et jagame joogid ära. Tulemus oli 2:1 minu kasuks ja mina kui turniirivõitja sain auhinnaks Peugeot' nokamütsi ja mingi 10 siidrit. Kristjan sai ka mõne purgi. Lootsin küll terve kasti saada, kuid ilmselt ei olnud ka korraldajate kaevud põhjatud ja jook lihtsalt sai otsa. Nokatsi kaotasin ka paar päeva hiljem kuskil Viimsis Paadi restoranis ära.

Peale tudengipäevi toimus Tallinnas Lembit Olli mälestusturniir, kuhu ma läksin lootusega head kohta saada. Turniiri alguseski küsis kohtunik Aare Võsu: "Mis sa sellest juhendist uurid? Kas patseritele on ka auhinnad?" Rahalise poole pealt võib seda võistlust tõesti pidada üheks suuremaks aasta jooksul. Avamisel jagati Lembit Ollist kirjutatud raamatut, mille oli koostanud Ülar Lauk. Edasi läks mänguks. Partiidega ma väga rahule ei jäänud, kuigi peab rõõmus olema, et vahepeal mõned punktid õnnega pooleks ära tulid. Kaotasin Pikale, Rumjantsevile, tippmaletajale Tartust ja Jüri Holvasonile. Võitsin kolme last ja ühte pensionäri. Lastega mängudest võib nii palju mainida, et päris raske oli võita nii Mai Narvat kui ka Anna Sagadijevat, kes on kindlasti eakaaslastest peajagu üle ning tegelevad usinalt malega. Mai Narva vastu tekkis mul valgetega selline seis.


Mai oli just käinud Vf8, millele järgnes väike taktikaline löök. 1. Lf4: Lf4: 2. Re6+ Kg8 3. Rf4: Vf4: 4. Ob7: ja võitsin enamviguriga lõppmängu.

Väga segane mäng oli ka Pjotr Nikitiniga, kus ma hakkasin avangus sirgjooneliselt h7-g7 etturitega peale tungima. Varsti selgus aga, et tema rünnak liputiival areneb kiiremini ja tagatipuks jätsin veel viguri ette. Siis aga ei mänginud Nikitin kõige otsustusvõimelisemalt ja andis mulle lihtsalt lipu vankri eest. Nüüd sain panna veel igavest tuld, sest mul ähvardas matt ühega, kuid Nikitin keeldus viigist ja sai kahekäigulise mati.

Turniiri lõpus selgus, et Ilja Gabovitš oli võitnud Garberit ja sai endale reiting kuni 1900 auhinna. Ma olin juba kõik unistused maha matnud, kui ootamatult tuli välja, et hoopis reiting kuni 2000 konkurentsis olin ma parim. Kogu turniir olin ma miskipärast arvanud, et ma ei saa sellesse kategooriasse kandideerida. Siiski rõõm oma esimese karika üle oli nii suur, et unustasin Lembit Olli brošüüri malemajja ja pole seda siiamaani kätte saanud. Loodan, et turniiri ajal raamatut jaganud Hendrik Oldel on mõni eksemplar veel üle.