Turunurk #34

Eelmisel nädalal olime kambaga Hiiumaal. Seal sai palju nalja tehtud, mitu huvitavat turniiripartiid mängitud ja ilusat suve nauditud.

Tallinnast hakkasime Pika autoga sõitma juba varahommikul, sest tema käes oli suurem osa malekomplektidest ja joogivarudest. Pikk võttis reisile kaasa ka oma naise Airi, kes oli tulnud vaatama, et mees liiga palju koerusi ei teeks. Samuti korjasime Järve bussipeatusest peale Kristjan Sarapiku. Kärdlasse jõudsime ilusti, kuigi turniirisaali kohe ei leidnud. Pikk, telefon kõrva ääres, oli esimese ropsuga õigest kohast mööda uhanud ja terve linna läbi sõitnud. Aega oli siiski palju ja kui olime malelauad ja –nupud paika sättinud, tegi samuti hommikuse praamiga saabunud Kristjan Sander ettepaneku sööma minna. Kesklinnas oli mingi kohvik, võtsime supid ja Sander hakkas Õhtulehte sirvima. Järsku pahvatas ta naerma ja luges ette:
Mees tuleb hilja koju naise juurde. Naine küsib:
„Kus sa olid nii kaua?“
„Jaagu juures, mängisime malet“
„Aga miks sa õlle järgi lõhnad?“
„Kas ma pean siis male järgi lõhnama?!“

1. voorus sain mängida elektroonilisel laual ja minu partiid Vovkiga võis otseülekandena internetist vaadata. Ma olin üllatunud, et ta käis 1. b3 ja sain terveks mänguks parema seisu. Lõpuks kahisin segases olukorras viguri kahe etturi vastu ja kaotasin. Samal päeval oli veel ka teine voor. Seal võitsin valgetega umbes 5-minutilise mängu järel Enda Lõhmust.


Siin seisus oli käigul must ja ootamatult tuli 1. ...0-0?? Proua sai ise ka kohe aru oma eksimusest ja ahhetas lauda vaadates. 2. Lh7: matt.

Päeva lõpus läksime poodi limonaade, mahlasid ja närimist võtma. Siis jalutasime ühe hosteli juurde, kus oli hea grillmajake. Mingi hetk oli meid päris palju: mina, Niki, Kristjan, Tarvo, Tarmo, Kaido ja Brita, Tuuli ja Martin ning Vovk. Sõime kõhud täis, rüüpasime natuke oma jooke ja järsku tuli Nikile meelde mõned huvitavad testid.
Üks oli näiteks selline:
„Neiu on oma ema matustel. Ta näeb seal ühte noormees, keda ta pole varem kunagi näinud. Ta armub sügavalt tollesse noormehesse. Järgmisel päeval tapab neiu oma õe. Küsimus - Miks neiu oma õe tappis.“
Ei läinud mööda viit sekundit, kui Tarmo müristas: „Et seda meest uuesti näha.“ See oli ka õige ja Niki lisas täiendava märkuse, et õigesti vastavad tavaliselt mõrvarid ja seksuaalmaniakid.
Teine mõistatus meeldis Kaidole väga, kuigi ta seda ära ei arvanud.
„Mees elab kõrghoone 18. korrusel. Kui ta tööle läheb, siis sõidab ta liftiga alla 1. korrusele. Kui ta koju tuleb, siis ta sõidab ainult 5. korruseni ja edasi läheb jala.“ Küsimus – Miks ta nii teeb?
Seda keegi vist õigesti ei pakkunudki. Vastus oli, et see mees on lilliput, ta ei ulata kõrgemale vajutada.

Teisel päeval oli samuti kaks vooru. Kõigepealt võitsin Johannes Kangurit, kes alguses mängis rahuldavalt, kuid lõpus andis kõik nupud ära. Peale seda tegime sõbraliku viigi Pikaga. Tegelikult oli mul üsna ebamugav seis peale avangut ja ma olin sunnitud kõik välja vahetama. Tõstsime lõppmängus ka veel umbes 10 käiku ja siis Pikk vangutas pead ning pakkus viiki.

Õhtul istusime sama majakese juures, seekord olid lisandunud Gert Elmaste ja Siim Kanep. Siimul oli kaasas mäng petank. Algul viskasime niisama soojenduseks, kuid kuna meid oli 15, siis saime teha turniiri. Ainus naismängija Brita oli esimeses voorus vaba, kuid see ei takistanud teda kõiki võitmast. Finaalis sai ta jagu Tarmost, kes oli ka üsna täpse käega.

3. päeval algasid mu ebaõnnestumised turniiril. Kõigepealt ei suutnud ma Tõnu Raugu vastu võita umbes kolme enametturiga vankrilõppmängu. Ma olin üsna pettunud, kui Rauk lõpus muhelevalt viiki pakkus ja ütlesin: "Jälle pääsesid, kurat." Peale seda kaotasin Sarapikule partiis, kus mul umbes 25 esimest käiku oli parem seis. Kahjuks nurjasin selle paari rumala otsusega ning lõpuks kaotasin viigilise vankrilõppmängu, kus mul puudus täielikult arusaam malest.

Õhtul toimus ekskursioon muuseumisse. Kõigepealt rääkis üks tore tädi, mis kõik selles talus juhtunud on. Siis näitas ta ühte vanaaegset käru, millega naised purjus mehi kõrtsist koju vedasid. Näitena paluti Pikal sinna siruli visata, mille peale Airi ütles, et tema küll meest kunagi kõrtsist koju vedama ei hakka. Õnneks oli seda nõus tegema Fomina. Samal ajal kui mehed suitsusaunas käisid, pakuti teistele süüa. Kala, supp, viinerid - kõike oli rohkem kui küllaga. Koduõlu sai üsna kiiresti otsa, kuid minu arust oli see kohutava maitsega. Selle joogiga on nii, et mõni kord tuleb ta väga hästi välja, teine kord jälle ülimalt halvasti. Kuid laual oli teisigi jooke ja janu käes piinlema ei pidanud. Selle õhtu staar oli Aleksander Petrov, kes rääkis vene keeles vanu anekdoote ja laulis salme. Kui me bussiga tagasi sõitsime, siis jutustas ta terve tee üht nalja, mis lühidalt oli selline:
Naine kaebas mehe töökoha parteikomiteesse, et mees ei ela temaga. Parteisekretär kutsus mehe välja ja nõudis selgitust. Too hakkas end õigustama:
"Ennekõike olen ma impotent..."
"Ennekõike olete te kommunist!" parandas parteisekretär karmilt.

Viimasel päeval kaotasin veel Tõnu Truusile ja jällegi vankrilõppmängus. Kaido võitis Nikit 14 käiguga ja sai esikoha eest suure pudeli šampust. Kõige rohkem auhindu sai aga Leo Teemäe, kellel ei jäänud muud üle kui käsi laiutada ja need vastu võtta. Tagasi sõitsime Tuuli ja Martini autoga, meil vedas, et laevale pääsesime.

Hiiumaa reis oli väga lahe, sinna tahaks järgmistel kordadel uuesti minna.