Jätkub jutuajamiste seeria Hillar Kärneriga. Eelmise osa leiab siin.
Selles osas räägib Hillar kuidas ja miks ta alustas male mängimisega.
Nikolai Kunitsõn (NK): Aga selline väga üldine küsimus, millele on võib-olla väga raske vastata: mis on male sinu jaoks või mida tähendab male sinu jaoks?
Hillar Kärner (HK): No kunagi ütles mu kooliõpetaja "minu jaoks male on elu".
NK: Sinu jaoks on?
HK: Jah. Üks klassijuhataja ütles kunagi. Mis aastal, kui vana ma olin - seda ma ei oska öelda. Viiskümmend neli lõpetasin kooli.
NK: Aga mis sind paelus males? Mis see oli? Vaata, tavaliselt inimesed hakkavad mängima ja siis jätavad maha.
HK: Kuue kuni neljateistkümne aastaseni ma mängisin jalgpalli. Hommikust õhtuni.
NK: Ja malega hakkasid tegelema?
HK: Ja malega hakkasin tegelema (mõttepaus) 1950, 15 aastaselt olin Tallinna koolinoorte meister. 18 aastaste hulgas. 15 aastaselt.
NK: Aga millal sa hakkasid tegelema? Mis vanuses?
HK: Eeh...
NK: Kust see malepisik tuli?
HK: Tähendab, ma hakkasin mängima aasta varem. 49.
NK: Kust see tuli?
HK: Ei noh, ma oskasin noorest peast ka mängida, aga kuskil lõi sisse. Aga põhiasja pani kunagi, mina arvan, meil 22. keskkoolis, Westholmis.
NK: Aa Westholmis. Vahesaar oli seal õpetaja või ei olnud?
HK: Ei, ta õppis seal.
NK: Aa, õppis ka.
HK: Ta õppis jah. Ja kunagi käis seal Jüri Randviir loengut pidamas. Ja siis tekkis mul metsik malearmastus. Kirjandust mul ei olnud. Raamatuid ei olnud. Aga ta näitas seda niivõrd huvitavalt, et... See oli, kuidas seda öeldakse... Armutakse ära. See on nii, nagu näed ilusat naist ja... Ja hakkad keelt limpsama noh. Palun vabandust väljendi eest. Aga ma ei oska seda piltlikumalt öelda. Igastahes, Jüri Randviir pidas niisuguse loengu. Meid võib-olla oli üks viiskümmend last. Ja see võis olla päris noorelt. 3-4 klassi poisid. Ja kuskil 6-7 klassis oli juba koolis, meil oli üks kooli majandustöötaja. Tähendab, ta oli, õpetaja ta polnud, ja see soodustas meil malemängu tähendab. Osteti malekomplektid ja mina käisin võtmas Müürivahe maleklubis sellist kella, mis iga viie sekundi järgi häält tegi. Ja siis hakkasid turniirid ja välturniirid peale. Me panime 2. keskkoolile, sinu koolile panime, kus Küchle õppes.
NK: Kus kes õppis?
HK: Valter Küchle, kes oli minust vähemalt, aasta jah oli vanem, kes Ameerikasse läks ja siia tagasi pole tulnud. Teda seostati isegi mingi aeg julgeolekuga, koputajatega. Sellele koolile me panime matši, kas oli 8,5-1,5 või isegi 10,5-1,5. Ühesõnaga suurelt. Kunagi oli Tallinna koolinoorte esivõistlustel minu klassist mänginud üle poole koosseisu, oli minu klassist. Ja isegi 53ndal aastal oli peale minu mängijaid minu klassist. Etruk tekkis veidike hiljem. Etruk on paar aastat noorem. Ei oskagi öelda, millega see male mind esimesena ära võlus. Aga ma arvan, et sel loengul oli jah, see...
Järgmine kord saame teada, mis on Hillari plaanid lähitulevikus, mis muljed tal on Keresest jpm.
Showing posts with label kärner2. Show all posts
Showing posts with label kärner2. Show all posts
Monday, April 12, 2010
Monday, November 16, 2009
Hillar Kärner: Ta oli üks mees, keda ei lastud suurmeistriks saada!
Jätkub jutuajamine Hillar Kärneriga, kus ta räägib edasi, mis toimus NSVL poolfinaali ajal. Samuti räägib ta oma tulevastest plaanides male vallas. Vapustav - see mees tahab paar kuud Fischerit õppida! Et aru saada! Eelmine osa on siin.
Hillar Kärner (HK): Üks vahva lugu, mis minu kasuks töötas. Teine asi, mis minu kasuks töötas. Et mina ja mõni veel. Nende hulgas oli Mikenas ja Iivo Nei. Me käisime kümne kilomeetri kaugusel Vilniuse südalinnust, trolliga sõitsime, seal oli trolli lõpppeatus. Mingi jõgi oli, mul jõe nimi ei tule meelde praegu. Selle võib kaardi pealt vaadata. Augustikuu oli. Käisime ujumas. Seal oli niuke - käänuline, teatud käänukohtadel oli vool nii kiire, et sa praktiliselt vastu, vastu seda voolu ujusid - ei läinud sa edasi, vaid tagasi! Ühesõnaga, sa ei jõudnud minna. Oli vahva võidelda seal kolmekesi. Kas püsid paigal või minimaalselt astud edasi. Ja tänu sellele oli mul viieks viimaseks võiduks füüsiline vorm nisuke, et dai bohh (NK - anna jumal). Seekord ma tundsin jah, mis tähendab füüsiline, ühesõnaga - kui on vaja võidule mängida, jah... Esimesed võidud tulid natuke, noh, tulid - aga siis hakkasid juba pingutama. Miinus ühest läksin pluss ühte, eksole. Ja vaatasin, et teised ka väga kaugel ei ole. Ja paar otsustavat partiid tulid. Panik oli veel ühel hetkel tige. Ta oli Ukraina ja Venemaa üks kõige kõvemaid meistreid. Ta oli üks mees, keda ei lastud suurmeistriks saada. Teine mees Moskvas oli Aronin, kes käis Tartus meil mängimas. Ühel Tartu turniiril, oli jah kunagi. Ühesõnaga, ta pidi suurmeistriks saama võimete poolest. Paljud nõrgemad Venemaa on saanud suurmeistriks. Aga tal oli üks jama olnud. Ei olnud sõjaaeg midagi, saksa poolel oli vangilaager, või vangivalgur või midagi. Niiet poliitika oli seotud.
Nikolai Kunitsõn (NK): Aga kes siis sinu arvates on olnud kõige kõvem maletaja läbi aegade, kui võib nii küsida?
HK: Ma ei oska sellele praegu vastata, ma natuke mõtleks ja uuriks seda asja. Unistus on see. Kui ma oma väikesed tööd teen ära.
NK: Et sul on plaanis raamat kirjutada endast või malest üldiselt?
HK: Ei, no, ma tahaks mõningaid oma partiid ära kommenteerida. Üks paarkend tükki. Kümme tükki on vähemalt olemas.
NK: Ei, aga sa ütlesid lihtsalt, et sul on plaanis raamat kirjutada. Aga kas see raamat tuleb sinust endast või malest üldiselt või malest Nõukogude Liidus?
HK: Ei, malest üldiselt. Ma arvan. Ma ei jõua kirjutada. Mul ei ole nii head mälu ja kõik ei seisa meeles. Aga teine asi, äärmisel juhul võib ta paariosaline olla. Mingid minu partiid ja maailma etüüdiloomingust või lühipartiides on ilusaid asju. Oota! Mis ma tahtsin nüüd öelda. Üks asi, mis ma tahan uurida. Mul on olemas kõik Fischeri partiid! Raamatus. Ma tahaks Fischeri, ma ei ole kunagi seda teinud! Ma tahaks Fischeri partiid võtta, kõigepealt võtta need süsteemid, mis ma ise olen mänginud. Mida ma hästi tunnen ja vaatan kuidas tema neid mängis ja kuidas tema vastu neid mängiti. Ja natuke uurida järgi ja mul ei ole Fischerist pärit ettekujutust. Talist on meil kõigil ettekujutus.
NK: Nojah
HK: Sähvis siin ja seal ja ohverdas jaja ühesõnaga - seal oli nii psühholoogia ja sügav arvestus ja nii edasi ja nii edasi. Aga vat Fischeri kohta ma ei oska midagi öelda. Ja on üldse niisugusi maailma suurmeistreid, kelle kohta on väga raske midagi öelda. Väga hästi saan ma aru näiteks Aljohhinist. Saan aru või kuidagi. Aga Fischerit ma ei ole uurinud. Ja ma tahaks, palju see võtab? Paar kuud võtab aega, et vähemalt teatud süsteemid vaadata läbi, mida ma ise õpin ja mida ma tunnetan. Kuidas tema sai aru.
Jätkub...
Hillar Kärner (HK): Üks vahva lugu, mis minu kasuks töötas. Teine asi, mis minu kasuks töötas. Et mina ja mõni veel. Nende hulgas oli Mikenas ja Iivo Nei. Me käisime kümne kilomeetri kaugusel Vilniuse südalinnust, trolliga sõitsime, seal oli trolli lõpppeatus. Mingi jõgi oli, mul jõe nimi ei tule meelde praegu. Selle võib kaardi pealt vaadata. Augustikuu oli. Käisime ujumas. Seal oli niuke - käänuline, teatud käänukohtadel oli vool nii kiire, et sa praktiliselt vastu, vastu seda voolu ujusid - ei läinud sa edasi, vaid tagasi! Ühesõnaga, sa ei jõudnud minna. Oli vahva võidelda seal kolmekesi. Kas püsid paigal või minimaalselt astud edasi. Ja tänu sellele oli mul viieks viimaseks võiduks füüsiline vorm nisuke, et dai bohh (NK - anna jumal). Seekord ma tundsin jah, mis tähendab füüsiline, ühesõnaga - kui on vaja võidule mängida, jah... Esimesed võidud tulid natuke, noh, tulid - aga siis hakkasid juba pingutama. Miinus ühest läksin pluss ühte, eksole. Ja vaatasin, et teised ka väga kaugel ei ole. Ja paar otsustavat partiid tulid. Panik oli veel ühel hetkel tige. Ta oli Ukraina ja Venemaa üks kõige kõvemaid meistreid. Ta oli üks mees, keda ei lastud suurmeistriks saada. Teine mees Moskvas oli Aronin, kes käis Tartus meil mängimas. Ühel Tartu turniiril, oli jah kunagi. Ühesõnaga, ta pidi suurmeistriks saama võimete poolest. Paljud nõrgemad Venemaa on saanud suurmeistriks. Aga tal oli üks jama olnud. Ei olnud sõjaaeg midagi, saksa poolel oli vangilaager, või vangivalgur või midagi. Niiet poliitika oli seotud.
Nikolai Kunitsõn (NK): Aga kes siis sinu arvates on olnud kõige kõvem maletaja läbi aegade, kui võib nii küsida?
HK: Ma ei oska sellele praegu vastata, ma natuke mõtleks ja uuriks seda asja. Unistus on see. Kui ma oma väikesed tööd teen ära.
NK: Et sul on plaanis raamat kirjutada endast või malest üldiselt?
HK: Ei, no, ma tahaks mõningaid oma partiid ära kommenteerida. Üks paarkend tükki. Kümme tükki on vähemalt olemas.
NK: Ei, aga sa ütlesid lihtsalt, et sul on plaanis raamat kirjutada. Aga kas see raamat tuleb sinust endast või malest üldiselt või malest Nõukogude Liidus?
HK: Ei, malest üldiselt. Ma arvan. Ma ei jõua kirjutada. Mul ei ole nii head mälu ja kõik ei seisa meeles. Aga teine asi, äärmisel juhul võib ta paariosaline olla. Mingid minu partiid ja maailma etüüdiloomingust või lühipartiides on ilusaid asju. Oota! Mis ma tahtsin nüüd öelda. Üks asi, mis ma tahan uurida. Mul on olemas kõik Fischeri partiid! Raamatus. Ma tahaks Fischeri, ma ei ole kunagi seda teinud! Ma tahaks Fischeri partiid võtta, kõigepealt võtta need süsteemid, mis ma ise olen mänginud. Mida ma hästi tunnen ja vaatan kuidas tema neid mängis ja kuidas tema vastu neid mängiti. Ja natuke uurida järgi ja mul ei ole Fischerist pärit ettekujutust. Talist on meil kõigil ettekujutus.
NK: Nojah
HK: Sähvis siin ja seal ja ohverdas jaja ühesõnaga - seal oli nii psühholoogia ja sügav arvestus ja nii edasi ja nii edasi. Aga vat Fischeri kohta ma ei oska midagi öelda. Ja on üldse niisugusi maailma suurmeistreid, kelle kohta on väga raske midagi öelda. Väga hästi saan ma aru näiteks Aljohhinist. Saan aru või kuidagi. Aga Fischerit ma ei ole uurinud. Ja ma tahaks, palju see võtab? Paar kuud võtab aega, et vähemalt teatud süsteemid vaadata läbi, mida ma ise õpin ja mida ma tunnetan. Kuidas tema sai aru.
Jätkub...
Saturday, October 24, 2009
Hillar Kärner: Siga valetas muidugi!
Jätkub jutuajamine Hillar Kärneriga (eelmine osa), kus Hillar räägib sellest, kuidas ta ei pääsenud NSVL finaali ning paljust muust.
Nikolai Kunitsõn (NK): Mustadega?
Hillar Kärner: Olgu valgetega, olgu mustadega. Ma ei leidnud üles, viimati tuhisin oma arhiivis pool aastat tagasi. Ei leidnud üles oma esimest hiilgavat võitu, kus ma oma konkurenti (kes oli aasta vanem!) - Valter Küchle. See on see, kes põgenes Ameerikasse elama. Seda ma võitsin mustadega nii, et käisin h7-h5, mis ma olin ise leidnud, sitsiilias, teatud variandis...
Mõte oli selles, et kui valge käib e5, siis löön, lööb ja käin rg4 ja h3 ei ütle mitte midagi, ta avab kuninga. Ja see oli 50ndatel aastatel, ma avastasin selle. Ja selle partii ma võitsin hiilgavalt, kahe vigurohvriga. Ja teine asi, mida ma ei ole üles leidnud, neid, liidu poolfinaali partiisi. Sõlmpunkt oli see. Minu males. 66ndal aastal. Seal, liidu poolfinaalis, üheteist vooru järgi mul oli 5 punkti 11'st. 5 punkti 11st... Kusjuures, ma olin kaotanud kolm absoluutset võiduseisu! Vankri lõppmäng kolm kolme vastu, ühel tiival. Pakun viiki - vastane ei taha. Ma ei tea - läksin pabinasse. Lugu oli selline, et käperdasin seisu ära. Et kaotasin kolm partiid ilma asjata. Poleks ma viiki pakkunud, poleks ma iialgi kaotanud seda seisu. Lugu lõppes sellega, et mul oli 11'st viis punkti. Ja siis ma võitsin viis partiid jutti! Nende hulgas Mikenast, Hannikut ja üks kõva mees oli veel. Viis viiest. Ja olin teisel kohal. Ja kolm tükki pääses liidu finaali. Mõistad? Hanniku kuningas sai kuskil d2'l mati ja Mikenase kuninga ajasin kuningatiivalt liputiivale ja sealt veel tagasi ja kuskil sai keset lauda mati - d2 või e2. Ma ei ole neid partiisi üles leidnud. Ma ei tea, kas ma kirjutasin sulle need üles.
NK: Ma võin sulle need leida, internetis on kõik olemas (kes leiab, võiks teada anda - ma ise pole kuskilt leidnud)
HK: Nojah, ma kirjutan need välja, et saab korralikult kirja panna, aastad. Igastahes, bülletäänis neid polnud. Või mulle pole silma hakanud. Nii. Ja vot see oli. Oleks ma viimases voorus! Oli vaja mängida Suetiniga viiki. Suurmeister Suetiniga. Suetin - siga - ei võtnud viiki vastu! Pakkusin enne partiid muidugi. Siis ma kaheksa tundi valmistasin ette partiid. Ufimtsevi kaitses (tegelikult Vene kaitses - NK), leidsin mingisuguse oma jätku või uuenduse ja mul oli parem seis. Ja kusjuures 2-3 käiku hiljem, pinge oli niivõrd suur ja väsimus... Panin etturi ette. Ja siis veel kuskil neli tundi sebisin ja lõpuks kaotasin partii. Suetinile oleks viik andnud teise-neljanda koha jagamise, koos minuga.
NK: Mhmh
HK: Ja ta ütles, et ta helistas Moskvasse ja Moskva ütles, et ta ei pääse, et berger on neljas. Et ta ei pääse. Siga valetas muidugi, muidugi oleks pääsenud. Pärast vaatad, kes seal finaalis mängisid. Mõistad?
NK: Aga sa pole siis finaali pääsenud kunagi?
HK: Liidu finaali ei ole pääsenud.
NK: Ja poolfinaale oled mänginud?
HK: Ma ei tea. Võib-olla oli ainukene kord üldse.
NK: Selge.
HK: Ja üks asi veel, mis tol õhtul juhtus, et selle pagana... Mnatsakanian . Ma ei hakka enam ütlema, kelle riigi eest ta oli. Tal oli kunagi - aasta või kaks tagasi. Vilniuses toimus. Üks pruudike oli, leedulanna, kellega neil noh, nagu vene keeles öeldakse - gorjatšaja ljubov.
NK: Kuum armastus.
HK: Nii ja siis paar aastat nad ei olnud näinud ja see tüdruk oli vahepeal mehele läinud ja võib-olla isegi lapsi sünnitanud, seda ei tea. Aga mehele oli läinud. Ja see oli ühe kõrtsi ettekandja ja mina sattusin sinna kõrtsi sööma. Ma käisin üldse sel aja jooksul kõrtsis imeharva! No leidsin mingid muud võimalused süüa. Ja ühel hetkel toimus mingisugune metsik segadus ja üle minu pea vilksatas midagi. Mnatsakanian järsku leidis, et tal on armastus tagasi ja ta tahtis seal kohtamist määrata või jumal teab mida. See saatis ta põrgusse. Ja lõpuks ta vihastas ja kuskil viie või seitsme meetri kauguselt viskas suitsupakiga seda ettekandjat, kes läks minema ta laua juurest. Ja seda Leedu poisid nägid. Tõusid kohe püsti ja püüdsid ta all riietehoius kinni. Kutsuti kohe politsei ja palju ei jäänud puudu, et talle oleks tappa antud korralikult. Need leedukad, tead, kui mingi mölakas tuleb naist solvama rahva ees, see oli tead - veretasu peaaegu. Lugu läks, lõppes sellega, et Mnatsakanian viidi türmi ja turniirile ta tagasi ei ilmunudki. Kolm viimast mängu ta andis loobumisvõidu (naer). No teda ei olnud. Kaks minu vastast said plussi tänu sellele. Aga liidu poolfinaalis saada pluss ilma mängimata? See oli üks asi.
Kui tahad teada, mis olid teised asjad, siis loe järgmist osa intervjuust.
PS! Tabelit 1966 aasta poolfinaalist võib näha siit (sealtsamast saab ka mõningaid mä
nge endale tõmmata).
PSS! Poolfinaali võitis muide Iivo Nei.
PSSS! Vaadake pilti. Viimane käik oli Kärneri poolt tehtud Ob5-f1!!
Nikolai Kunitsõn (NK): Mustadega?
Hillar Kärner: Olgu valgetega, olgu mustadega. Ma ei leidnud üles, viimati tuhisin oma arhiivis pool aastat tagasi. Ei leidnud üles oma esimest hiilgavat võitu, kus ma oma konkurenti (kes oli aasta vanem!) - Valter Küchle. See on see, kes põgenes Ameerikasse elama. Seda ma võitsin mustadega nii, et käisin h7-h5, mis ma olin ise leidnud, sitsiilias, teatud variandis...
Mõte oli selles, et kui valge käib e5, siis löön, lööb ja käin rg4 ja h3 ei ütle mitte midagi, ta avab kuninga. Ja see oli 50ndatel aastatel, ma avastasin selle. Ja selle partii ma võitsin hiilgavalt, kahe vigurohvriga. Ja teine asi, mida ma ei ole üles leidnud, neid, liidu poolfinaali partiisi. Sõlmpunkt oli see. Minu males. 66ndal aastal. Seal, liidu poolfinaalis, üheteist vooru järgi mul oli 5 punkti 11'st. 5 punkti 11st... Kusjuures, ma olin kaotanud kolm absoluutset võiduseisu! Vankri lõppmäng kolm kolme vastu, ühel tiival. Pakun viiki - vastane ei taha. Ma ei tea - läksin pabinasse. Lugu oli selline, et käperdasin seisu ära. Et kaotasin kolm partiid ilma asjata. Poleks ma viiki pakkunud, poleks ma iialgi kaotanud seda seisu. Lugu lõppes sellega, et mul oli 11'st viis punkti. Ja siis ma võitsin viis partiid jutti! Nende hulgas Mikenast, Hannikut ja üks kõva mees oli veel. Viis viiest. Ja olin teisel kohal. Ja kolm tükki pääses liidu finaali. Mõistad? Hanniku kuningas sai kuskil d2'l mati ja Mikenase kuninga ajasin kuningatiivalt liputiivale ja sealt veel tagasi ja kuskil sai keset lauda mati - d2 või e2. Ma ei ole neid partiisi üles leidnud. Ma ei tea, kas ma kirjutasin sulle need üles.
NK: Ma võin sulle need leida, internetis on kõik olemas (kes leiab, võiks teada anda - ma ise pole kuskilt leidnud)
HK: Nojah, ma kirjutan need välja, et saab korralikult kirja panna, aastad. Igastahes, bülletäänis neid polnud. Või mulle pole silma hakanud. Nii. Ja vot see oli. Oleks ma viimases voorus! Oli vaja mängida Suetiniga viiki. Suurmeister Suetiniga. Suetin - siga - ei võtnud viiki vastu! Pakkusin enne partiid muidugi. Siis ma kaheksa tundi valmistasin ette partiid. Ufimtsevi kaitses (tegelikult Vene kaitses - NK), leidsin mingisuguse oma jätku või uuenduse ja mul oli parem seis. Ja kusjuures 2-3 käiku hiljem, pinge oli niivõrd suur ja väsimus... Panin etturi ette. Ja siis veel kuskil neli tundi sebisin ja lõpuks kaotasin partii. Suetinile oleks viik andnud teise-neljanda koha jagamise, koos minuga.
NK: Mhmh
HK: Ja ta ütles, et ta helistas Moskvasse ja Moskva ütles, et ta ei pääse, et berger on neljas. Et ta ei pääse. Siga valetas muidugi, muidugi oleks pääsenud. Pärast vaatad, kes seal finaalis mängisid. Mõistad?
NK: Aga sa pole siis finaali pääsenud kunagi?
HK: Liidu finaali ei ole pääsenud.
NK: Ja poolfinaale oled mänginud?
HK: Ma ei tea. Võib-olla oli ainukene kord üldse.
NK: Selge.
HK: Ja üks asi veel, mis tol õhtul juhtus, et selle pagana... Mnatsakanian . Ma ei hakka enam ütlema, kelle riigi eest ta oli. Tal oli kunagi - aasta või kaks tagasi. Vilniuses toimus. Üks pruudike oli, leedulanna, kellega neil noh, nagu vene keeles öeldakse - gorjatšaja ljubov.
NK: Kuum armastus.
HK: Nii ja siis paar aastat nad ei olnud näinud ja see tüdruk oli vahepeal mehele läinud ja võib-olla isegi lapsi sünnitanud, seda ei tea. Aga mehele oli läinud. Ja see oli ühe kõrtsi ettekandja ja mina sattusin sinna kõrtsi sööma. Ma käisin üldse sel aja jooksul kõrtsis imeharva! No leidsin mingid muud võimalused süüa. Ja ühel hetkel toimus mingisugune metsik segadus ja üle minu pea vilksatas midagi. Mnatsakanian järsku leidis, et tal on armastus tagasi ja ta tahtis seal kohtamist määrata või jumal teab mida. See saatis ta põrgusse. Ja lõpuks ta vihastas ja kuskil viie või seitsme meetri kauguselt viskas suitsupakiga seda ettekandjat, kes läks minema ta laua juurest. Ja seda Leedu poisid nägid. Tõusid kohe püsti ja püüdsid ta all riietehoius kinni. Kutsuti kohe politsei ja palju ei jäänud puudu, et talle oleks tappa antud korralikult. Need leedukad, tead, kui mingi mölakas tuleb naist solvama rahva ees, see oli tead - veretasu peaaegu. Lugu läks, lõppes sellega, et Mnatsakanian viidi türmi ja turniirile ta tagasi ei ilmunudki. Kolm viimast mängu ta andis loobumisvõidu (naer). No teda ei olnud. Kaks minu vastast said plussi tänu sellele. Aga liidu poolfinaalis saada pluss ilma mängimata? See oli üks asi.
Kui tahad teada, mis olid teised asjad, siis loe järgmist osa intervjuust.
PS! Tabelit 1966 aasta poolfinaalist võib näha siit (sealtsamast saab ka mõningaid mä
nge endale tõmmata).PSS! Poolfinaali võitis muide Iivo Nei.
PSSS! Vaadake pilti. Viimane käik oli Kärneri poolt tehtud Ob5-f1!!
Monday, September 28, 2009
Hillar Kärner: VI osa
Eelmine jutt lõppes Hillar Kärneri lausega, et me oleme magedaks jäänud.
Nikolai Kunitsõn (NK): Kas mineviku põhjal on Soome alati tagapool olnud?
Hillar Kärner (HK): No meil Soomes on olnud vähemalt 12 matškohtumist. Ja ühte ma tean, 100l laual Soomega. Võib-olla 12, võib-olla 15... Soome on meid üks kord võitnud! Küsimus on komplekteerimises. Kui sa võistkonda kokku ei saa, kui Helsingisse ei lähe korralik võistkond - siis sa võid pähe ka saada.
NK: Oligi jah, et üks aasta me saime. See oli Eestis.
HK: Aga soomlasi oleme me ikka - 6-3 ja 7-3 - ja niimoodi me neid Kerese ajal peksime. Ja need, Kesk-Aasia vabariigid - kasashtanid, aserbadžaanid ja nii edasi, me oleme Armeeniale isegi pannud, ükskord. Palju me panime, Armeenia, kes meeskonnas olid?
NK: Kes nüüd tuli maleolümpia võitjaks see aasta.
HK: Nii, Armeenia minu ajal, oleme 6-3 pannud, kus kõik olid suurmeistrid. Minu ajal on ka pandud.
NK: Aga selline, võib-olla natuke provotseeriv küsimus - et kuidas siis sina ei saanud suurmeistriks? Sa ju mängisid sellel tasemel.
HK: Ei tea, kas ma nüüd sellel tasemel mängisin. Seal oli mitu asja. Väga raske on öelda... Seal oli palju põhjuseid ja seda ma praegu välkkiirelt välja öelda... Üks asi, mis kindlasti segas, oli vaesus. Teine asi oli see, et mul ei ole elus olnud ühtegi treenerit. Ja sõbrad, kes on olnud, need on suurses osas Andres Vooremaad, Rein Etrukid ja mõned teised, need on suures osas olnud napsusõbrad. Neid huvitas laua taga nuppe liigutada, aga süveneda või uurida või ühiselt mingi süsteem välja töötada - seda juttu ei olnud mõtet nendega üldse rääkida.
NK: Aga sul on mõni oma süsteem males või?
HK: Ei no, mul on ikka mitu süsteemi, tead - oleneb tujust. Ses mõttes, ma olen küllalt universaalne. Muidugi, on avanguid mida ma ei ole praktiliselt ülde mänginud. Ei taha ka üldse neid mängida. Grünfeldi kaitset ei taha ma mängida. Ma ei tea miks ta mulle istu, olgugi, et ta on väga positsiooniline ja nii.
NK: Aga mis su lemmikavangud on?
HK: Oh, seda on raske öelda.
NK: Prantsuse kaitse võib-olla?
HK: No prantsuse, Ufimtsev kindlasti. Sitsiilias mul on väga häid partiisi.
Jätkub...
Järgmises loos räägib Hillar sellest, kuidas ta on sitsiilias võitnud, kuidas ta mängis NSVL poolfinaalis ja palju muud!
Nikolai Kunitsõn (NK): Kas mineviku põhjal on Soome alati tagapool olnud?
Hillar Kärner (HK): No meil Soomes on olnud vähemalt 12 matškohtumist. Ja ühte ma tean, 100l laual Soomega. Võib-olla 12, võib-olla 15... Soome on meid üks kord võitnud! Küsimus on komplekteerimises. Kui sa võistkonda kokku ei saa, kui Helsingisse ei lähe korralik võistkond - siis sa võid pähe ka saada.
NK: Oligi jah, et üks aasta me saime. See oli Eestis.
HK: Aga soomlasi oleme me ikka - 6-3 ja 7-3 - ja niimoodi me neid Kerese ajal peksime. Ja need, Kesk-Aasia vabariigid - kasashtanid, aserbadžaanid ja nii edasi, me oleme Armeeniale isegi pannud, ükskord. Palju me panime, Armeenia, kes meeskonnas olid?
NK: Kes nüüd tuli maleolümpia võitjaks see aasta.
HK: Nii, Armeenia minu ajal, oleme 6-3 pannud, kus kõik olid suurmeistrid. Minu ajal on ka pandud.
NK: Aga selline, võib-olla natuke provotseeriv küsimus - et kuidas siis sina ei saanud suurmeistriks? Sa ju mängisid sellel tasemel.
HK: Ei tea, kas ma nüüd sellel tasemel mängisin. Seal oli mitu asja. Väga raske on öelda... Seal oli palju põhjuseid ja seda ma praegu välkkiirelt välja öelda... Üks asi, mis kindlasti segas, oli vaesus. Teine asi oli see, et mul ei ole elus olnud ühtegi treenerit. Ja sõbrad, kes on olnud, need on suurses osas Andres Vooremaad, Rein Etrukid ja mõned teised, need on suures osas olnud napsusõbrad. Neid huvitas laua taga nuppe liigutada, aga süveneda või uurida või ühiselt mingi süsteem välja töötada - seda juttu ei olnud mõtet nendega üldse rääkida.
NK: Aga sul on mõni oma süsteem males või?
HK: Ei no, mul on ikka mitu süsteemi, tead - oleneb tujust. Ses mõttes, ma olen küllalt universaalne. Muidugi, on avanguid mida ma ei ole praktiliselt ülde mänginud. Ei taha ka üldse neid mängida. Grünfeldi kaitset ei taha ma mängida. Ma ei tea miks ta mulle istu, olgugi, et ta on väga positsiooniline ja nii.
NK: Aga mis su lemmikavangud on?
HK: Oh, seda on raske öelda.
NK: Prantsuse kaitse võib-olla?
HK: No prantsuse, Ufimtsev kindlasti. Sitsiilias mul on väga häid partiisi.
Jätkub...
Järgmises loos räägib Hillar sellest, kuidas ta on sitsiilias võitnud, kuidas ta mängis NSVL poolfinaalis ja palju muud!
Tuesday, August 25, 2009
Hillar Kärner: Me oleme magedaks jäänud! V osa
Jätkub jutuajamine Hillar Kärneriga:
NK: Palavaga ei ole jah, väga hea mängida.
HK: Ei istu jah.
NK: Kui nüüd tulla tagasi male juurde - kas sul on oma lemmikmängija olemas? Selline iidol, keda sa austad?
HK: Seda peab korralikult mõtlema, et ma ei oskagi praegu vastata. Valetada ei taha ja ei oska kohe nii täpselt öelda.
NK: Aga mis sa Eesti malest praegu arvad? Üldiselt. Eesti malest, Eesti maletajatest...
HK: No maeitea. Kui näiteks tuua seda, et vanasti, Eesti male võistkond on tulnud Liidu esivõistluse neljandaks!
NK: Millal?
HK: Kuuendaks, kaheksandaks...
NK: Millal see oli?
HK: No, ma ei mäleta!
NK: Kes seal olid?
HK: No, eks võistkonnad muutusid. Näiteks ma toon, et, toon ühe näite - me mängisime Moskvas. Moskvaga. Kuuel laual. Nii. Esimesel laual Ehlvest võitis kedagi, ütleme Sokolovi. Oll võitis teisel laual samasuguse mehe, nii. Kolmandal laual Kärner tegi, las ma nüüd ütlen, see läks Soome läks, ei-ei, mitte Soome, Ameerikasse läks. Gulko! Gulkoga tegin viigi. Neljandal laual, Vetemaa tegi, hehe, ühe suurmeistriga viigi. Vasjukoviga tegi viigi. Mõistad jah? Ja meie naised said kaks-null. Niiet matš lõppes kolm-kolm viigiga. Aga neljal laual võita Moskvat 3-1. See midagi näitab. Mida meie teinud oleme...
NK: Kas sa üldse jälgid, mis males toimub maailmas?
HK: Ei jälgi. Ei jõua jälgida. Üks asi veel. 92 või oli see 94? 94. Maleolümpial- viie-kuue vooru järgi, umbes neli võistkonda juhtisid maleolümpiat. Ja neil oli, ütleme 10 punkti. Nelja vooru järgi võis 10 12st olla.
NK: Oota, kuidas 10 12st nelja vooru järel?
HK: 12'st 10 noh.
NK: Aga see ju kuue vooru järel.
HK: Neljal laual mängiti.
NK: Aa. Seal arvestati partiipunkte, mitte matšipunkte?
HK: Ei, partiipunkte jah. 10 punkti oli. Neli võistkonda juhtisid. Ameerika oli eesotas ja kes seal veel olid.
NK: Venemaa äkki?
HK: No ütleme jah. Ja Eestil oli pool punkti vähem, Eesti jagas 5-8. Aga tead, kes seekord võistkonnas olid?
NK: Noh?
HK: Ma võin kolm lauda sulle öelda. Võistkonnas olid Ehlvest, Oll ja Veingold. Mitte need mehes, kes praegu on. Ma ei tea, kes see neljas laud on, ei tule praegu ette.
NK: Kiik ei saanud olla?
HK: Ei, Kiik mitte. (Tegelikult olid meeskonnas veel Sepp, Rõtšagov ja Lauk).
Eesti oli jah, kuskil nelja vooru järgi, jagas pool punkti vähem, kui liiditel oli. See oli võib-olla parim Eesti maleolümpia üldse! Tähendab nendest, pärast seda, kui Eesti vabaks sai. Aga nüüd ei ole mitte midagi kurat! 30s, 40s - vahest Soome edestab meid möödaminnes ja nii edasi. Aga see, et Soome meid maleolümpial edestab - see näitab, et me oleme magedaks jäänud.
Jätkub...
NK: Palavaga ei ole jah, väga hea mängida.
HK: Ei istu jah.
NK: Kui nüüd tulla tagasi male juurde - kas sul on oma lemmikmängija olemas? Selline iidol, keda sa austad?
HK: Seda peab korralikult mõtlema, et ma ei oskagi praegu vastata. Valetada ei taha ja ei oska kohe nii täpselt öelda.
NK: Aga mis sa Eesti malest praegu arvad? Üldiselt. Eesti malest, Eesti maletajatest...
HK: No maeitea. Kui näiteks tuua seda, et vanasti, Eesti male võistkond on tulnud Liidu esivõistluse neljandaks!
NK: Millal?
HK: Kuuendaks, kaheksandaks...
NK: Millal see oli?
HK: No, ma ei mäleta!
NK: Kes seal olid?
HK: No, eks võistkonnad muutusid. Näiteks ma toon, et, toon ühe näite - me mängisime Moskvas. Moskvaga. Kuuel laual. Nii. Esimesel laual Ehlvest võitis kedagi, ütleme Sokolovi. Oll võitis teisel laual samasuguse mehe, nii. Kolmandal laual Kärner tegi, las ma nüüd ütlen, see läks Soome läks, ei-ei, mitte Soome, Ameerikasse läks. Gulko! Gulkoga tegin viigi. Neljandal laual, Vetemaa tegi, hehe, ühe suurmeistriga viigi. Vasjukoviga tegi viigi. Mõistad jah? Ja meie naised said kaks-null. Niiet matš lõppes kolm-kolm viigiga. Aga neljal laual võita Moskvat 3-1. See midagi näitab. Mida meie teinud oleme...
NK: Kas sa üldse jälgid, mis males toimub maailmas?
HK: Ei jälgi. Ei jõua jälgida. Üks asi veel. 92 või oli see 94? 94. Maleolümpial- viie-kuue vooru järgi, umbes neli võistkonda juhtisid maleolümpiat. Ja neil oli, ütleme 10 punkti. Nelja vooru järgi võis 10 12st olla.
NK: Oota, kuidas 10 12st nelja vooru järel?
HK: 12'st 10 noh.
NK: Aga see ju kuue vooru järel.
HK: Neljal laual mängiti.
NK: Aa. Seal arvestati partiipunkte, mitte matšipunkte?
HK: Ei, partiipunkte jah. 10 punkti oli. Neli võistkonda juhtisid. Ameerika oli eesotas ja kes seal veel olid.
NK: Venemaa äkki?
HK: No ütleme jah. Ja Eestil oli pool punkti vähem, Eesti jagas 5-8. Aga tead, kes seekord võistkonnas olid?
NK: Noh?
HK: Ma võin kolm lauda sulle öelda. Võistkonnas olid Ehlvest, Oll ja Veingold. Mitte need mehes, kes praegu on. Ma ei tea, kes see neljas laud on, ei tule praegu ette.
NK: Kiik ei saanud olla?
HK: Ei, Kiik mitte. (Tegelikult olid meeskonnas veel Sepp, Rõtšagov ja Lauk).
Eesti oli jah, kuskil nelja vooru järgi, jagas pool punkti vähem, kui liiditel oli. See oli võib-olla parim Eesti maleolümpia üldse! Tähendab nendest, pärast seda, kui Eesti vabaks sai. Aga nüüd ei ole mitte midagi kurat! 30s, 40s - vahest Soome edestab meid möödaminnes ja nii edasi. Aga see, et Soome meid maleolümpial edestab - see näitab, et me oleme magedaks jäänud.
Jätkub...
Sunday, August 9, 2009
Hillar Kärner: Mina olen positsionäär! IV osa
Jätkub jutuajamistesaaga Hillar Kärneriga
NK: Aga äkki jagad muljeid sellest viimasest Saaremaa turniirist? Seeniorite omast.
HK: Seal seeniorite turniiril oli, oli nii, oma mängu kohta nii palju, et kaks esimest partiid võitsin, kolmandas voorus seda vääratust ma näitasin, Olde vastu. Oskasin kahe käiguga, võib-olla vähemalt võrdse seisu ette toppida. (Partiisi saab näha siin, Hillar räägib sellest, et ei märkanud lõpus oda kaksiklööki, pärast vankrite vahetust.) Nii ja siis tegin seal viike ja kedagi vahepeal võitsin ja lugu oli nii, et viimases voorus oleks ma partii võitnud, siis ma oleks jaganud esimest-teist kohta.
NK: Ja sul oli tegelikult võiduseis, kahe käiguga.
HK: Või esimest-kolmandat. No ühesõnaga tekkis jah, sel hetkel kui pakkusin viiki, võisin talt viguri võtta kahe käiguga (g7-g5 ja g4). See on lihtsalt hämmastav. Seda ma ei mäleta, et ma nisukest asja oleks mööda lasknud. Taktika. Tal kunagi ütles mulle, et ma peaks teravaid avanguid mängima. Vanaindiat ja nii edasi. Et olen taktikaline mängija. Olgugi, et ma ise olen ennast pidanud positsionääriks!
NK: Jah täpselt!
HK: Huvitav, et Tal arvas just nii...
NK: No eks sa ole Tali ka võitnud ju teravates mängudes ja nii...
HK: No temaga on, noh, nii, et ninaotsad märjad koguaeg, kui Taliga mängid. Pole lihtne mängida. Geeniust ületada tead, aga see...
NK: Eestis on sul küll reputatsioon, et hästi positsiooniline mängija, tihti on nii, et sul on ratsu oda vastu mingis lõppmängus, siis näed, et Kärner on oma sõiduvees, jah?
HK: Jah, ma ise pean ennast positsionääriks. Mulle on eluaeg etüüdid ja lõppmängud meeldinud. Ja eks sealt kuskilt tekib see vaist ka sisse. Aga jah, et Tal ütles nii, et mina pean teravamalt mängima. See oli fantastiline. No muidugi terava mängu üks pluss on see, et ei jää kunagi tukkuma, et nagu kogu aeg oled pinge all.
NK: Jah, ja vastane võib rohkem eksida ju.
HK: Jah. Aga kui sa...
NK: Kala ei saanud seekord!
HK: Anna talle teine õng ka. Kui saab, saab korraga kaks kala.
Keku: Ma ei saa ühegagi kätte, mis sa kahest räägid.
HK: Kaks on ikka kaks.
NK: Kaks pead on ikka parem kui üks. Kaks õnge on ikka parem kui üks.
HK: Meil oli, selle Maletajaga (mul on maletaja nimi teada, aga igaks juhuks jätan selle avaldamata - NK). Maletaja tütar. Niuke lugu oli, et kui vana ta oli, nii kolmkümmend-kolmkümmend viis, oli juba natuke rohkem, kui viimane taks. Ja järsku ühel päeval abiellus. Ühe ajakirjanikuga, kes mängib ise malet. Nimi ei tule mul meelde. (ka see nimi on mulle teada - NK). Ta võis mingi 35 olla jah. Mees on, nagu öeldakse, pisike ja kõhna ja ta on nagu hea mürakas eit. Viisakalt öeldes. Ja lugu oli nii, et aasta hiljem sünnitas lapsed - kaks poissi. Korraga kaksikud, kurat! Vaata, mis sealt tuleb! Mul tuli selle õngeridvaga meelde, et kaks ritva on kaks ritva, et kui ühte ei võta, võtad teise. Mille terviseks me võtame?
Allpool järgnevat juttu ei soovitata lugeda alaealistele ja karsklastele.
NK: Oota, ma võtan herneid ka siia juurde.
HK: Anna talle ennem. Võta lusikaga herneid ja paku temale. Ma ootan, natuke võib võtta. Tuju tõstmiseks.
NK: Tahad limonaadi Keku?
Keku: Kas koksina ei saa?
HK: Proovige natuke ja kui ei kõlba siis (okei, see jutt edasi ka väga ei sobi siia).
Ja teine asi, võib sinna pärast panna, hulka panna, lahjendada. Noh, ole terve. Kalastajate terviseks. Ja autojuhtide terviseks.
NK: Herneid ka?
HK: Täname. Mais on hea. Mais on väga hea. Viimane kord, kodus viib keele alla! Kaks päeva sõime. Need on täitsa head küpsised. Need on, pagana, paprika küpsised. (Reklaami ka - Paprica Tuci küpsised). Võtab limonaadi maitse ära. Ma võtsin paprika omad, et võtaks limonaadi maitse kohe ära. Aitäh. Läbi võtab see palavus. Tunned kohe, et pea on uimane ja...
Jätkub...
NK: Aga äkki jagad muljeid sellest viimasest Saaremaa turniirist? Seeniorite omast.
HK: Seal seeniorite turniiril oli, oli nii, oma mängu kohta nii palju, et kaks esimest partiid võitsin, kolmandas voorus seda vääratust ma näitasin, Olde vastu. Oskasin kahe käiguga, võib-olla vähemalt võrdse seisu ette toppida. (Partiisi saab näha siin, Hillar räägib sellest, et ei märkanud lõpus oda kaksiklööki, pärast vankrite vahetust.) Nii ja siis tegin seal viike ja kedagi vahepeal võitsin ja lugu oli nii, et viimases voorus oleks ma partii võitnud, siis ma oleks jaganud esimest-teist kohta.
NK: Ja sul oli tegelikult võiduseis, kahe käiguga.
HK: Või esimest-kolmandat. No ühesõnaga tekkis jah, sel hetkel kui pakkusin viiki, võisin talt viguri võtta kahe käiguga (g7-g5 ja g4). See on lihtsalt hämmastav. Seda ma ei mäleta, et ma nisukest asja oleks mööda lasknud. Taktika. Tal kunagi ütles mulle, et ma peaks teravaid avanguid mängima. Vanaindiat ja nii edasi. Et olen taktikaline mängija. Olgugi, et ma ise olen ennast pidanud positsionääriks!
NK: Jah täpselt!
HK: Huvitav, et Tal arvas just nii...
NK: No eks sa ole Tali ka võitnud ju teravates mängudes ja nii...
HK: No temaga on, noh, nii, et ninaotsad märjad koguaeg, kui Taliga mängid. Pole lihtne mängida. Geeniust ületada tead, aga see...
NK: Eestis on sul küll reputatsioon, et hästi positsiooniline mängija, tihti on nii, et sul on ratsu oda vastu mingis lõppmängus, siis näed, et Kärner on oma sõiduvees, jah?
HK: Jah, ma ise pean ennast positsionääriks. Mulle on eluaeg etüüdid ja lõppmängud meeldinud. Ja eks sealt kuskilt tekib see vaist ka sisse. Aga jah, et Tal ütles nii, et mina pean teravamalt mängima. See oli fantastiline. No muidugi terava mängu üks pluss on see, et ei jää kunagi tukkuma, et nagu kogu aeg oled pinge all.
NK: Jah, ja vastane võib rohkem eksida ju.
HK: Jah. Aga kui sa...
NK: Kala ei saanud seekord!
HK: Anna talle teine õng ka. Kui saab, saab korraga kaks kala.
Keku: Ma ei saa ühegagi kätte, mis sa kahest räägid.
HK: Kaks on ikka kaks.
NK: Kaks pead on ikka parem kui üks. Kaks õnge on ikka parem kui üks.
HK: Meil oli, selle Maletajaga (mul on maletaja nimi teada, aga igaks juhuks jätan selle avaldamata - NK). Maletaja tütar. Niuke lugu oli, et kui vana ta oli, nii kolmkümmend-kolmkümmend viis, oli juba natuke rohkem, kui viimane taks. Ja järsku ühel päeval abiellus. Ühe ajakirjanikuga, kes mängib ise malet. Nimi ei tule mul meelde. (ka see nimi on mulle teada - NK). Ta võis mingi 35 olla jah. Mees on, nagu öeldakse, pisike ja kõhna ja ta on nagu hea mürakas eit. Viisakalt öeldes. Ja lugu oli nii, et aasta hiljem sünnitas lapsed - kaks poissi. Korraga kaksikud, kurat! Vaata, mis sealt tuleb! Mul tuli selle õngeridvaga meelde, et kaks ritva on kaks ritva, et kui ühte ei võta, võtad teise. Mille terviseks me võtame?
Allpool järgnevat juttu ei soovitata lugeda alaealistele ja karsklastele.
NK: Oota, ma võtan herneid ka siia juurde.
HK: Anna talle ennem. Võta lusikaga herneid ja paku temale. Ma ootan, natuke võib võtta. Tuju tõstmiseks.
NK: Tahad limonaadi Keku?
Keku: Kas koksina ei saa?
HK: Proovige natuke ja kui ei kõlba siis (okei, see jutt edasi ka väga ei sobi siia).
Ja teine asi, võib sinna pärast panna, hulka panna, lahjendada. Noh, ole terve. Kalastajate terviseks. Ja autojuhtide terviseks.
NK: Herneid ka?
HK: Täname. Mais on hea. Mais on väga hea. Viimane kord, kodus viib keele alla! Kaks päeva sõime. Need on täitsa head küpsised. Need on, pagana, paprika küpsised. (Reklaami ka - Paprica Tuci küpsised). Võtab limonaadi maitse ära. Ma võtsin paprika omad, et võtaks limonaadi maitse kohe ära. Aitäh. Läbi võtab see palavus. Tunned kohe, et pea on uimane ja...
Jätkub...
Thursday, August 6, 2009
Hillar Kärner: Tali ma võitsin III
Jätkub jutuajamine Hillar Kärneriga.
Mainiks veel nii palju, et eile käisime me uuesti Kärneriga kalale (mina, mu noorik, Meelis Kanep ja Tarvo Seeman) ning me saime isegi 2 kala! Väikesed küll, aga mu kassid olid väga-väga õnnelikud...
Hillar Kärner (HK): Tähendab, Tali ma võitsin. Prantsuse kaitses. Tal viis mängu natuke kõrvale, avangus, alguses. Ja ma mängisin väga hea partii. Ja võitsin lihtsalt. Kuskil nii - kahekümne-kolmekümne käigu vahemikus. (mängu saab näha siit ) Aga selle kohta, täitsa ausalt öeldes, ma hiljem kuulsin Udo Tarve - oma sõbra - käest, kes oli arst, närviarst. Et Talil oli olnud niimoodi, partii ajal oli hoidnud kinni midagi, või tal võis olla mingi närvi, selle kuradi tervisehäda, atakk või midagi.
Nikolai Kunitsõn (NK): Talil vä?
HK: Mihhail Talil jah. Minu arust kas ta ühe neeruga ei olnud? Igastahes, tal olid neerud väga läbi. Igastahes, selle mängu ajal tal midagi juhtus. Tähendab, nii ma kõrvalt kuulsin, aga partii ma võitsin! Ja kolmas kord ma mängisin Taliga, see oli 71. Ja järgmine kord mängisin 83, Tallinna rahvusvaheline maleturniir. Siis mul olid valged, teist korda. Ja mul oli vigur rohkem, aga tal oli paar etturit - kaks või kolm etturit ja lõppmäng oli. Ja Tal viiki ei tahtnud ja siis me minuti jooksul - kas pidi 15 käiku tegema või kas me tegime 25 või 30 käiku - seda ma ei oska öelda, käikude arvu. Igastahes, ta sai ajapuuduses, tema kuningas keset lauda sai mati! (ja seda mängu näeb siit) Hiljem mulle räägiti, et ma olin tõusnud, hüpanud üles laua tagant ja ühesõnaga - no tead pinge oli nii metsik.
NK: Jajah.
HK: Taliga oli huvitav asi see, et kui me mängisime, siis paar korda tuhatoosi pidi tühjendama, sest me mõlemad tossutasime nii metsikult.
NK: Siis võis suitsetada laua taga jah?
HK: Siis võis laua taga suitsetada jah. Jah - 83 ja 3 korda võitsin, aga kus ja kuna ma kaotasin, seda ma ei oska praegu peast öelda.
Jätkub..
1 osa
2 osa
Mainiks veel nii palju, et eile käisime me uuesti Kärneriga kalale (mina, mu noorik, Meelis Kanep ja Tarvo Seeman) ning me saime isegi 2 kala! Väikesed küll, aga mu kassid olid väga-väga õnnelikud...
Hillar Kärner (HK): Tähendab, Tali ma võitsin. Prantsuse kaitses. Tal viis mängu natuke kõrvale, avangus, alguses. Ja ma mängisin väga hea partii. Ja võitsin lihtsalt. Kuskil nii - kahekümne-kolmekümne käigu vahemikus. (mängu saab näha siit ) Aga selle kohta, täitsa ausalt öeldes, ma hiljem kuulsin Udo Tarve - oma sõbra - käest, kes oli arst, närviarst. Et Talil oli olnud niimoodi, partii ajal oli hoidnud kinni midagi, või tal võis olla mingi närvi, selle kuradi tervisehäda, atakk või midagi.
Nikolai Kunitsõn (NK): Talil vä?
HK: Mihhail Talil jah. Minu arust kas ta ühe neeruga ei olnud? Igastahes, tal olid neerud väga läbi. Igastahes, selle mängu ajal tal midagi juhtus. Tähendab, nii ma kõrvalt kuulsin, aga partii ma võitsin! Ja kolmas kord ma mängisin Taliga, see oli 71. Ja järgmine kord mängisin 83, Tallinna rahvusvaheline maleturniir. Siis mul olid valged, teist korda. Ja mul oli vigur rohkem, aga tal oli paar etturit - kaks või kolm etturit ja lõppmäng oli. Ja Tal viiki ei tahtnud ja siis me minuti jooksul - kas pidi 15 käiku tegema või kas me tegime 25 või 30 käiku - seda ma ei oska öelda, käikude arvu. Igastahes, ta sai ajapuuduses, tema kuningas keset lauda sai mati! (ja seda mängu näeb siit) Hiljem mulle räägiti, et ma olin tõusnud, hüpanud üles laua tagant ja ühesõnaga - no tead pinge oli nii metsik.
NK: Jajah.
HK: Taliga oli huvitav asi see, et kui me mängisime, siis paar korda tuhatoosi pidi tühjendama, sest me mõlemad tossutasime nii metsikult.
NK: Siis võis suitsetada laua taga jah?
HK: Siis võis laua taga suitsetada jah. Jah - 83 ja 3 korda võitsin, aga kus ja kuna ma kaotasin, seda ma ei oska praegu peast öelda.
Jätkub..
1 osa
2 osa
Monday, August 3, 2009
Hillar Kärner: Karpoviga on 1-0. II osa
Jätkub jutuajamiste seeria Hillar Kärneriga. Seekordses osas räägib Hillar Kärner oma kogemustest teiste tugevate maletajatega ja ka natukene muud juttu.
Mainin ka seda, et kahjuks me seekord kala ei saanud, aga mitmeid kordi tundus, et kohe-kohe näkkab.
Nikolai Kunitsõn (NK): Aga kuidas teiste maailmameistrite ja tähtedega seisud on?
Hillar Kärner (HK): Karpoviga on üks-null.
NK: Sinu kasuks?
HK: Jah. Ftacnikuga kaks-null. Tšehhi noor suurmeister. See tähendab, minuga võrreldes - noor suurmeister. Nii. Šteiniga - vaata, nüüd ma ei oska täpselt öelda, kas lõppes poolteist, Leonid Šteiniga. Ta oli kolmekordne liidu meister ja 70ndal maailma viie hulka kuuluv mees, ja kas poolteist pool või vähemalt Tallinna turniiril tegin viigi. Kusjuures Tallinna turniiril oli sihuke lugu, et enne viimast vooru, või oli see eelviimane voor? Igastahes, eelmise õhtu, mängisime Palace hotelis tema toas bridži neljakesi. Seal oli Polugaevski, mina, Štein ja vist oli Aso Leps, keda sa ka tead (NK - ei tea tegelikult), kes on seal Iivo Nei, malekooli direktor oli kunagi.
NK: mhmh.
HK: Nii. Ja mängisime peaaegu öö läbi või nii. Kuskil kolme-neljani või viieni, ja mina mäletan, et mina võitsin mingi summa - suurusjärgus sada viiskümmend krooni, rubla tähendab.
NK: See oli suur raha siis ju?
HK: Ja ta ütles mulle, et ta ei hakka mulle maksma, et mina olen tema aukülaline, et homme õhtul on bankett ja see oli seal, harju tänava teisel korrusel, tead oli vanasti - öökabaree oli. Harju tänaval, minna vasakut kätt. Teine hoone, see ehitati ümber täiesti. Ja nii oligi, olin seal ja istusin lauas ja sõin ja jõin, nii palju kui sisse mahtus. Või nii palju kui pakuti. Ühesõnaga olin tänulik. Olin vaene poiss sel ajal.
NK: Aga Taliga on sul vist plussseis?
HK: Taliga ei ole mul plussseis, aga Tali ma olen elus kolm korda võitnud.
NK: Jaa.
HK: Taliga võib-olla tulemus kas kuus-kolm või viis-kolm tema kasuks. Ma palusin ühel mehel kontrollida, kellel on olemas kõik kolm osa Tali elu, kõik mängitud partiid. Ja sealt ma otsest vastust ei saanud, aga kuskil andmete järgi on. Aga kus ma talle nii palju kaotasin, seda ma täpselt ei oska öelda. No ma tean kus ja millal ma Tali võitsin. Tali võitsin ma esimest korda 1952 Rostov-na-Donus. Noortekoondise esimesel laual ja mul olid valged ja Tal hakkas kuskil ohverdama ja tegi vale kombinatsiooni.
NK: mhmh
HK: Ja ma võitsin väga ruttu, paarikümne käiguga.
NK: Üks partii oli, kus sa prantsuse kaitses panid mati.
HK: Oota kuule, ei pannud. Oota, kuula edasi. Teine partii mängiti Tallinnas, ei, Pärnus. 1971. Seal mängisid viis suurmeistrit kaasa ja mul oli võimalus seal turniiril tulla kas teiseks või kolmandaks.
Kuidas siis Kärner võitis Tali, seda me saame teada juba järgmises järjejutus.
Esimese osaga võib tutvuda siin.
NB! Palume kommentaaridesse panna antud teemaga seonduvaid asju. Kui on soovi arutleda malepoliitika jms üle, siis seda saab teha rubriigis Arvamuse Avaldamine!
Mainin ka seda, et kahjuks me seekord kala ei saanud, aga mitmeid kordi tundus, et kohe-kohe näkkab.
Nikolai Kunitsõn (NK): Aga kuidas teiste maailmameistrite ja tähtedega seisud on?
Hillar Kärner (HK): Karpoviga on üks-null.
NK: Sinu kasuks?
HK: Jah. Ftacnikuga kaks-null. Tšehhi noor suurmeister. See tähendab, minuga võrreldes - noor suurmeister. Nii. Šteiniga - vaata, nüüd ma ei oska täpselt öelda, kas lõppes poolteist, Leonid Šteiniga. Ta oli kolmekordne liidu meister ja 70ndal maailma viie hulka kuuluv mees, ja kas poolteist pool või vähemalt Tallinna turniiril tegin viigi. Kusjuures Tallinna turniiril oli sihuke lugu, et enne viimast vooru, või oli see eelviimane voor? Igastahes, eelmise õhtu, mängisime Palace hotelis tema toas bridži neljakesi. Seal oli Polugaevski, mina, Štein ja vist oli Aso Leps, keda sa ka tead (NK - ei tea tegelikult), kes on seal Iivo Nei, malekooli direktor oli kunagi.
NK: mhmh.
HK: Nii. Ja mängisime peaaegu öö läbi või nii. Kuskil kolme-neljani või viieni, ja mina mäletan, et mina võitsin mingi summa - suurusjärgus sada viiskümmend krooni, rubla tähendab.
NK: See oli suur raha siis ju?
HK: Ja ta ütles mulle, et ta ei hakka mulle maksma, et mina olen tema aukülaline, et homme õhtul on bankett ja see oli seal, harju tänava teisel korrusel, tead oli vanasti - öökabaree oli. Harju tänaval, minna vasakut kätt. Teine hoone, see ehitati ümber täiesti. Ja nii oligi, olin seal ja istusin lauas ja sõin ja jõin, nii palju kui sisse mahtus. Või nii palju kui pakuti. Ühesõnaga olin tänulik. Olin vaene poiss sel ajal.
NK: Aga Taliga on sul vist plussseis?
HK: Taliga ei ole mul plussseis, aga Tali ma olen elus kolm korda võitnud.
NK: Jaa.
HK: Taliga võib-olla tulemus kas kuus-kolm või viis-kolm tema kasuks. Ma palusin ühel mehel kontrollida, kellel on olemas kõik kolm osa Tali elu, kõik mängitud partiid. Ja sealt ma otsest vastust ei saanud, aga kuskil andmete järgi on. Aga kus ma talle nii palju kaotasin, seda ma täpselt ei oska öelda. No ma tean kus ja millal ma Tali võitsin. Tali võitsin ma esimest korda 1952 Rostov-na-Donus. Noortekoondise esimesel laual ja mul olid valged ja Tal hakkas kuskil ohverdama ja tegi vale kombinatsiooni.
NK: mhmh
HK: Ja ma võitsin väga ruttu, paarikümne käiguga.
NK: Üks partii oli, kus sa prantsuse kaitses panid mati.
HK: Oota kuule, ei pannud. Oota, kuula edasi. Teine partii mängiti Tallinnas, ei, Pärnus. 1971. Seal mängisid viis suurmeistrit kaasa ja mul oli võimalus seal turniiril tulla kas teiseks või kolmandaks.
Kuidas siis Kärner võitis Tali, seda me saame teada juba järgmises järjejutus.
Esimese osaga võib tutvuda siin.
NB! Palume kommentaaridesse panna antud teemaga seonduvaid asju. Kui on soovi arutleda malepoliitika jms üle, siis seda saab teha rubriigis Arvamuse Avaldamine!
Thursday, July 30, 2009
Hillar Kärner: Kui viisakas võib olla üks suurmeister!
Käisin mina hiljuti oma tüdruksõbraga Hillar Kärneri juures kalal. See oli minu teine kord juba Hillariga kalal käia. See kord otsustasin ma meie juttu ka linti võtta, et jagada seda ka Vaadeldaja lugejatega ja Eesti maleüldsusega. Hillar oli lahkelt nõus.
Selle järjejutu esimeses osas räägib Hillar Kärner oma kogemustest Smõsloviga, Spasskiga ja muud.
Lugedes seda jutuajamist, kujutage ette Pirita jõe loodust, spinningu vinnamise ja vette sulpsatamise häält, vahepeal ka mõne lonksu limonaadi rüüpamist...
Nikolai Kunitsõn (NK): Noh, midagi äkki ikka tuleb?
Hillar Kärner (HK): Ei oska praegu midagi öelda.
NK: No Smõsloviga oled sa tuttav? Spasskiga?
HK: Aa. Smõsloviga oli nii palju, et me kohtusime üks-ühele Sotšis. Mina õhtupoolikul jalutan ja vaatan - istub Smõslov oma prouaga kalda ääres. Läksin mööda ja tervitasin, ja siis ma nägin, kui viisakas võib olla üks suurmeister! Smõslov tõusis püsti ja ühesõnaga, noh, ta oleks nagu jumalat tervitanud, nii viisakas oli tead. Unustamatu mulje. Surusime käppa, ja noh, kätt - viisakalt öeldes. Ja rääkisime natuke juttu. Aga Spasskiga on teised lood. Spasskiga me Harkovis, meil oli liidu koolinoorte esivõistlused.
NK: Mis aasta?
HK: 1953. Harkov. Liidu koolinoorte esivõistlused. Vaheajal mängisime korvpalli. Staadioni suures hoovis toimus see malevõistlus. Ja kui vähegi aega, tegime korvpalli. Meie meeskonnas oli keegi ka, võib-olla Puis (pole kindel, kas sain õigesti nimest aru - NK) jäi meelde, võib-olla ka keegi, keegi teine. Meid oli paar eestlast. Ja meelde jäi muidugi Boris Spasski, ta oli must natuke pikem. A ta oli noorest peast ka sihvakas. Nüüd ta on soliidne ja turske. Ja meelde jäi ka Jakob Yuchtman (aitäh anonüümsele kommentaarile - NK) , üks nisuke mees oli.
NK: Eestlane?
HK: Ei, Juhtman. See oli kuskilt Aasia vabariigist. Usbekist või kuskilt. See oli igavene siga - kui hakkad palli võtma, noh, olid esimene kes jõudis pallini, siis püüdis alati kas lüüa ära või rabada sult nina eest ära ja ükskord ma tegin talle meeldiva õppetunni! Lõin tema nina eest palli ära ja siis me jooksime! Kui mina palli kätte sain, siis oli ta poole maa peal umbes, tead. Pärast seda ta rahunes maha ilmselt ära. Aga Boris Spasski oli muidugi väga tore. Meeldivalt suhtus oma kolleegidesse ja noorematesse suhtus väga-väga viisakalt ja toredalt. Ja pärast korvpallimängu, kas üks või kaks korda, tegi tervele seltskonnale - palju meid oli, kas kaheksa meest? - tegi limonaadid (limonaadi õiges tähenduses - NK) välja. Ta oli Nõukogude Liidu stipendiaat, noorest peast. Umbes 12 aastasest. Tegi meile limpsi välja ja meil oli hea meel - olime vaesed mehed sel ajal. Nii
NK: Siis ei olnud vist seda limonaadi saada kuskilt ka onju?
HK: Nojah, aga seal oli. Tegi joogid välja ja limonaad oli seal. Minu mäletamist mööda. Ja Spasskiga võib jätkata nii palju, et olen taga elus kaks korda laua taga kohtunud. Mõlemad korrad Tallinna turniiril. Ja mina olin esimene mees, kes temaga pool aastat hiljem mängis esimese partii, pärast seda kui ta oli Fischerile matši kaotanud. Pool aastat oli vaheaega ja siis tuli Tallinna turniirile ja mängisin taga esimese mängu. Mängisin mustadega ja tegin kindla viigi mustadega. Vankrilõppmäng - paar etturit paari vastu ühel tiival. Võttis viisakalt viigi vastu. Ja teinekord - ma ei oska värvi öelda - paar aastat hiljem, jälle Tallinna turniiril. Meil oli kõva madin ja ka see partii lõppes viigiga. Niiet Spasskiga on mul üks-üks. Kaks viiki.
Jätkub...
Järgmises osas tuleb juttu Hillar Kärneri kogemustest teiste tugevate maletjatega ja palju muud. Vaadeldamiseni!
Selle järjejutu esimeses osas räägib Hillar Kärner oma kogemustest Smõsloviga, Spasskiga ja muud.
Lugedes seda jutuajamist, kujutage ette Pirita jõe loodust, spinningu vinnamise ja vette sulpsatamise häält, vahepeal ka mõne lonksu limonaadi rüüpamist...
Nikolai Kunitsõn (NK): Noh, midagi äkki ikka tuleb?
Hillar Kärner (HK): Ei oska praegu midagi öelda.
NK: No Smõsloviga oled sa tuttav? Spasskiga?
HK: Aa. Smõsloviga oli nii palju, et me kohtusime üks-ühele Sotšis. Mina õhtupoolikul jalutan ja vaatan - istub Smõslov oma prouaga kalda ääres. Läksin mööda ja tervitasin, ja siis ma nägin, kui viisakas võib olla üks suurmeister! Smõslov tõusis püsti ja ühesõnaga, noh, ta oleks nagu jumalat tervitanud, nii viisakas oli tead. Unustamatu mulje. Surusime käppa, ja noh, kätt - viisakalt öeldes. Ja rääkisime natuke juttu. Aga Spasskiga on teised lood. Spasskiga me Harkovis, meil oli liidu koolinoorte esivõistlused.
NK: Mis aasta?
HK: 1953. Harkov. Liidu koolinoorte esivõistlused. Vaheajal mängisime korvpalli. Staadioni suures hoovis toimus see malevõistlus. Ja kui vähegi aega, tegime korvpalli. Meie meeskonnas oli keegi ka, võib-olla Puis (pole kindel, kas sain õigesti nimest aru - NK) jäi meelde, võib-olla ka keegi, keegi teine. Meid oli paar eestlast. Ja meelde jäi muidugi Boris Spasski, ta oli must natuke pikem. A ta oli noorest peast ka sihvakas. Nüüd ta on soliidne ja turske. Ja meelde jäi ka Jakob Yuchtman (aitäh anonüümsele kommentaarile - NK) , üks nisuke mees oli.
NK: Eestlane?
HK: Ei, Juhtman. See oli kuskilt Aasia vabariigist. Usbekist või kuskilt. See oli igavene siga - kui hakkad palli võtma, noh, olid esimene kes jõudis pallini, siis püüdis alati kas lüüa ära või rabada sult nina eest ära ja ükskord ma tegin talle meeldiva õppetunni! Lõin tema nina eest palli ära ja siis me jooksime! Kui mina palli kätte sain, siis oli ta poole maa peal umbes, tead. Pärast seda ta rahunes maha ilmselt ära. Aga Boris Spasski oli muidugi väga tore. Meeldivalt suhtus oma kolleegidesse ja noorematesse suhtus väga-väga viisakalt ja toredalt. Ja pärast korvpallimängu, kas üks või kaks korda, tegi tervele seltskonnale - palju meid oli, kas kaheksa meest? - tegi limonaadid (limonaadi õiges tähenduses - NK) välja. Ta oli Nõukogude Liidu stipendiaat, noorest peast. Umbes 12 aastasest. Tegi meile limpsi välja ja meil oli hea meel - olime vaesed mehed sel ajal. Nii
NK: Siis ei olnud vist seda limonaadi saada kuskilt ka onju?
HK: Nojah, aga seal oli. Tegi joogid välja ja limonaad oli seal. Minu mäletamist mööda. Ja Spasskiga võib jätkata nii palju, et olen taga elus kaks korda laua taga kohtunud. Mõlemad korrad Tallinna turniiril. Ja mina olin esimene mees, kes temaga pool aastat hiljem mängis esimese partii, pärast seda kui ta oli Fischerile matši kaotanud. Pool aastat oli vaheaega ja siis tuli Tallinna turniirile ja mängisin taga esimese mängu. Mängisin mustadega ja tegin kindla viigi mustadega. Vankrilõppmäng - paar etturit paari vastu ühel tiival. Võttis viisakalt viigi vastu. Ja teinekord - ma ei oska värvi öelda - paar aastat hiljem, jälle Tallinna turniiril. Meil oli kõva madin ja ka see partii lõppes viigiga. Niiet Spasskiga on mul üks-üks. Kaks viiki.
Jätkub...
Järgmises osas tuleb juttu Hillar Kärneri kogemustest teiste tugevate maletjatega ja palju muud. Vaadeldamiseni!
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
