Hillar Kärner: Kui viisakas võib olla üks suurmeister!

Käisin mina hiljuti oma tüdruksõbraga Hillar Kärneri juures kalal. See oli minu teine kord juba Hillariga kalal käia. See kord otsustasin ma meie juttu ka linti võtta, et jagada seda ka Vaadeldaja lugejatega ja Eesti maleüldsusega. Hillar oli lahkelt nõus.

Selle järjejutu esimeses osas räägib Hillar Kärner oma kogemustest Smõsloviga, Spasskiga ja muud.

Lugedes seda jutuajamist, kujutage ette Pirita jõe loodust, spinningu vinnamise ja vette sulpsatamise häält, vahepeal ka mõne lonksu limonaadi rüüpamist...

Nikolai Kunitsõn (NK): Noh, midagi äkki ikka tuleb?
Hillar Kärner (HK): Ei oska praegu midagi öelda.
NK: No Smõsloviga oled sa tuttav? Spasskiga?
HK: Aa. Smõsloviga oli nii palju, et me kohtusime üks-ühele Sotšis. Mina õhtupoolikul jalutan ja vaatan - istub Smõslov oma prouaga kalda ääres. Läksin mööda ja tervitasin, ja siis ma nägin, kui viisakas võib olla üks suurmeister! Smõslov tõusis püsti ja ühesõnaga, noh, ta oleks nagu jumalat tervitanud, nii viisakas oli tead. Unustamatu mulje. Surusime käppa, ja noh, kätt - viisakalt öeldes. Ja rääkisime natuke juttu. Aga Spasskiga on teised lood. Spasskiga me Harkovis, meil oli liidu koolinoorte esivõistlused.
NK: Mis aasta?
HK: 1953. Harkov. Liidu koolinoorte esivõistlused. Vaheajal mängisime korvpalli. Staadioni suures hoovis toimus see malevõistlus. Ja kui vähegi aega, tegime korvpalli. Meie meeskonnas oli keegi ka, võib-olla Puis (pole kindel, kas sain õigesti nimest aru - NK) jäi meelde, võib-olla ka keegi, keegi teine. Meid oli paar eestlast. Ja meelde jäi muidugi Boris Spasski, ta oli must natuke pikem. A ta oli noorest peast ka sihvakas. Nüüd ta on soliidne ja turske. Ja meelde jäi ka Jakob Yuchtman (aitäh anonüümsele kommentaarile - NK) , üks nisuke mees oli.
NK: Eestlane?
HK: Ei, Juhtman. See oli kuskilt Aasia vabariigist. Usbekist või kuskilt. See oli igavene siga - kui hakkad palli võtma, noh, olid esimene kes jõudis pallini, siis püüdis alati kas lüüa ära või rabada sult nina eest ära ja ükskord ma tegin talle meeldiva õppetunni! Lõin tema nina eest palli ära ja siis me jooksime! Kui mina palli kätte sain, siis oli ta poole maa peal umbes, tead. Pärast seda ta rahunes maha ilmselt ära. Aga Boris Spasski oli muidugi väga tore. Meeldivalt suhtus oma kolleegidesse ja noorematesse suhtus väga-väga viisakalt ja toredalt. Ja pärast korvpallimängu, kas üks või kaks korda, tegi tervele seltskonnale - palju meid oli, kas kaheksa meest? - tegi limonaadid (limonaadi õiges tähenduses - NK) välja. Ta oli Nõukogude Liidu stipendiaat, noorest peast. Umbes 12 aastasest. Tegi meile limpsi välja ja meil oli hea meel - olime vaesed mehed sel ajal. Nii
NK: Siis ei olnud vist seda limonaadi saada kuskilt ka onju?
HK: Nojah, aga seal oli. Tegi joogid välja ja limonaad oli seal. Minu mäletamist mööda. Ja Spasskiga võib jätkata nii palju, et olen taga elus kaks korda laua taga kohtunud. Mõlemad korrad Tallinna turniiril. Ja mina olin esimene mees, kes temaga pool aastat hiljem mängis esimese partii, pärast seda kui ta oli Fischerile matši kaotanud. Pool aastat oli vaheaega ja siis tuli Tallinna turniirile ja mängisin taga esimese mängu. Mängisin mustadega ja tegin kindla viigi mustadega. Vankrilõppmäng - paar etturit paari vastu ühel tiival. Võttis viisakalt viigi vastu. Ja teinekord - ma ei oska värvi öelda - paar aastat hiljem, jälle Tallinna turniiril. Meil oli kõva madin ja ka see partii lõppes viigiga. Niiet Spasskiga on mul üks-üks. Kaks viiki.

Jätkub...

Järgmises osas tuleb juttu Hillar Kärneri kogemustest teiste tugevate maletjatega ja palju muud. Vaadeldamiseni!