Euroopa võistkondlike meistrivõistluste võõrustajaks oli sedapuhku Kreeka. Riigi põhjaosa üks tuntumaid kuurortlinnu Porto Carras korraldas nii meeste- kui ka naiste esivõistluse.
Eesti meedias on sellest suurvõistlusest seni kirjutatud täpselt null rida. Püüan siinkohal natuke lünki täita.
Nagu turniiri ülevaadetest ja fotoreportaažidest näha on, saadi selle korraldamisega kenasti hakkama. Mängijate käsutuses olid head mängutingimused, samuti ei olnud ilmselt enamusel etteheited hotellile, kuhu kõik osalejad elama paigutati. Eks kreeklastel on kõrgel tasemel võistluste organiseerimisega juba korralik kogemuste pagas ka, eelmisel aastal toimus selles samas linnas erinevate vanuseklasside noorte MM. Igatahes, on rõõm näha, et uksest ja aknast sissepaiskuvad uudised Kreeka katastrofaalse majandusseisu kohta ei ole andnud surmahoopi sealsele malelisele võimekusele.
Loomulikult oleks kõigest sellest parem rääkida ise kohalkäinuna. Oma silm on kuningas, nagu öeldakse. Paraku aga läks seekord taas nii, et Eesti võistkonnad jäid kontinendi tähtsaimale võistlusele lähetamata (viimati osaleti 2007). Sellega olime Läänemere regiooni ainuke mitteosalenud riik. Meenub üks koomiline vestlus Oslo turniiri ajal oktoobris. Inglismaa mängija küsis minu käest: do you play ´n Greece? Ma vastan: yes, we do. Hetke pärast mõistan, et olin küsimust valesti kuulnud. Play asemel olin mina kuulnud pay. Kreeka abipakett oli selleks ajaks tõesti ära otsustatud.
Edasises jutustuses keskendun rohkem meeste turniirile. Nagu arvata võis, käis vihane võitlus viimase vooruni välja. Möödas on need ajad, kus ühe riigi ülemvõim on nii ilmne, et kullad võiks juba enne turniiri kaela riputada. Tõsi see on, et Venemaa on endiselt favoriit ning kuna mitmed nende staarid olid enne EMi näidanud suurepäraseid tulemusi, panustasid paljud ikkagi venelastele. Aga asjasse võib suhtuda nii, et kuigi eraldi võetult on Venemaa võiduvõimalused kõige suuremad, on kokkuvõttes siiski suurem tõenäosus, et turniiri võidab keegi teine. Üldine tase on lihtsalt sedavõrd ühtlustunud. Näiteks on väga raske saada vastu Kaukaasia riikidele, kus male on haruldaselt populaarne ning riigi koondisesse kuulumine on tõeliselt prestiižikas.
Armeenia on väga paljudel võistkonnaturniiridel saavutanud edu mingi müstilise võistkonnavaimuga. Keskmise reitingu poolest ei ole nad kunagi olnud päris ülemises tipus, aga kui turniirid on lõppenud, on Armeenia ikka ja jälle olnud esimesel real. Väga tõsiseks maleliseks jõuks on kujunenud Aserbaidžaan, kus on terve rida noori supersuurmeistreid. Eks rolli mängivad ka traditsioonid, ei saa unustada, et Garri Kasparovgi on pärit Bakuust. Kindlasti on alati ohtlik Ukraina. Seda ka vaatamata asjaolule, et Sergei Karjakin mõne aja eest suuri malelisi sihte silmas pidades föderatsiooni vahetas ja Venemaa alla mängima läks.
Nendest neljast endisest N Liidu riigist võiski enne turniiri algust suure tõenäosusega võitjat otsida. Läks aga teisiti ja just ootamatused teevadki sporti huvitavamaks.
Turniiri esimeses pooles oli heas hoos Bulgaaria, kelle liidrina esines Vesselin Topalov. Eksmaailmameister on viimasel ajal turniiridel mänginud üsna harva. Tema manager Silvio Danailov seletas, et hoolealune ei olnud pikka aega üle saanud kaotusest MM matšis Vishy Anandi vastu, kus ta pidas ennast suureks favoriidiks. Siin turniiril näitas aga Topalov ennast päris heast küljest ja ilmselt näitab jaanuari Wijk aan Zee turniir juba selgemalt, kus bulgaarlane hetkel asub.
Terveks turniiriks siiski bulgaarlasi ei jätkunud ja viimases voorus saadi hävitav 4:0 kaotus Ungarilt.
2. vooru enne lõppu olid ette rebinud 2 male suurriiki Kaukaasiast, Aserbaidžaan ja Armeenia (olgugi, et viimane on pindalalt Eestist väiksem). Siis aga alustas oma etteastet turniiri must hobune, Saksamaa koondis. Eelviimases voorus alistati Aserbaidžaan ja viimases veel Armeenia takkapihta ja napsati niimoodi suurfavoriitide eest kuld! Omapärane oli fakt, et viimase vooru partiis Sargissjan-Gustafsson hoidsid kõik aserid pöialt ... armeenlasele, sest tema võidu korral oleks hoopis Aserbaidžaan kulla võtnud. Sakslane siiski ei murdunud ja hoidis raske seisu ära.
Saksamaa koondises puuduvad superstaarid, kuid koondis on uskumatult vintske. Neil on väga stabiilsed mängijad, mis võistkondlikul turniiril on äärmiselt oluline.
Malesõbrad ehk meenutavad, et eelmise aasta olümpial Hantõ-Mansiiskis suutis Eesti Saksamaad võita! Aga kui erinev on nende kahe riigi maleline saatus alates sellest olnud! Handi-Mansimaal totaalselt põrunud Saksamaa suutis seekord välja panna maksimaalselt tugeva tiimi (enne olümpiat ei rahuldatud nende tippmängijate finantsilisi tingimusi). Toonane esimene laud Rainer Buhmann maandus seekord varumängija pingil (kust ta muuseas väga edukalt vajadusel sekkus). Olümpial suurepäraselt esinenud Eesti meeskond oli aga seekord täies koosseisus reservis.
Meie pisemad lähinaabrid näitasid ka tükiti kena mängu. Leedulastel mängis esimesel laual suurepärase turniiri alati kompromissitu Šarunas Šulskis. Viimases voorus sai tema karmi kätt tunda Läti esinumber Normunds Miezis – loos oli 2 Balti riiki lõppvaatuseks kokku viinud. Lätlastel jälle näitas 3. laual üllatavalt head mängu Arturs Neikšans. Rootsi alustas suurepärase viigiga Prantsusmaa. Väga hea lõpptulemuse saavutas neil Pontus Carlsson.
Naiste turniiril sedapuhku erilist pinget ei olnud ja Venemaa võidus võis kindel olla juba mõned voorud enne lõppu.
Porto Carrasis aeti malepoliitikat ka. Omapärasematest kongressi otsustest tasuks ehk mainida seda, et järgmisest aastast on ECU ametlikel turniiridel keelatud viiki leppimine esimese 40 käigu jooksul (3-kordse kordusega on vist ikka võimalik rahumeelne tulemus fikseerida) ning ka seda, et ametlikel turniiridel hakkab kehtima nn dresscode. Nii et tõsisematel huvilistel tasub oma ülikonna- ja lipsuvarud üle vaadata.
Järgmine Euroopa võistkondlik meistrivõistlus toimub kahe aasta pärast.
Kaido Külaots
Meistrivõistlused toimusid 3.-11. novembrini 2011. a Kreekas. Lisainfo järgmistelt linkidelt:
Turniiri ametlik koduleht
Partiid
Pildigalerii
Posts
