19.-26. juulini toimus Paikusel Kaido Külaotsa Malekooli suvelaager. Sellel aastal viisime selle läbi Tanel Raigiga kahekesi. Nädala aja jooksul korraldasime lastele erinevaid maleturniire, spordivõistlusi ja muid üritusi, millega aega sisustada. Laagri lõpus toimusid K. Külaotsa MK lahtised esivõistlused noortele.
Pühapäeval sõitsime Tallinnast bussiga Pärnusse ja sealt Paikusele. Laagris oli lapsi eelmise aastaga võrreldes palju vähem, seega ei pidanud kogu aeg rabelema. Ma ei ole kunagi varem nii pikalt kodust eemal olnud, kuid mingeid ebamugavusi ma sellepärast ei tundnud. Kahe mati peal magades tuli väga hea uni, kuigi enne turniiri pidin ühe ära andma, sest mu südametunnistus ei lubanud jätta Medarit palja põranda peale vähkrema. Sööklas anti kolm korda päevas head toitu. Me õgisime Taneliga peaaegu alati kaks portsu, sest lapsed jätsid palju toitu alles. Neile meeldis pahatihti kartulikrõpse närida ja lõuna ajal nad enam näljased ei olnud. Suurema osa ajast olid ilmad ilusad ja käisime ära Pärnu rannas. Kolm tundi päikese käes seismist siiski head ei teinud ja õhtul olid mul õlad punased nagu tomatid. Hea olla oli ikkagi.
Kõige suurem üritus oli ilmselt Pärnu veepargi külastamine. Lapsed olid seal ka eelmistel aastatel käinud, mina astusin esimest korda Tervise Paradiisi vette. Algul ligunesime Taneliga niisama basseinis ja poisid madistasid kuskil mujal. Hiljem läks Tanel sauna ja ma mõtlesin, et teen ka natuke nalja. Veepargis oli selline koht nagu hüppebassein, kust sai nelja meetri kõrguselt vette hüpata. Vaatasin alt, et see ju mingi väike hüpe. Kui olin aga üles roninud, siis ehmatasin ära, et oi kurat kui kõrge. Hüppasin siiski alla ja päris huvitav tunne oli. Peale mind hüppas üks paksem mees, kes tegi sellise plärtsu, nagu vaal oleks vette sukeldunud. Kui hakkasin ära tulema, siis leidsin eest palja tagumikuga Taneli, kes ütles: „Keegi viis mu aluspüksid ära, kui ma saunas käisin.“
Vabal ajal sai võimlas jalkat ja kossu mängitud. Üks päev oli Paikusel elav Marten endaga mõned tibid kaasa võtnud ja ka saali tulnud. Noh, proovisime siis natuke visata, tüdrukud olid kolmekesi, meie kahekesi. Korvpalli olen ma väiksena ikka loopinud, kuigi trennis pole kunagi käinud. Matu, vana kossuäss, näitas aga see-eest klassi, talle polnud probleem hüppe pealt pall korvi saata. Mängu käigus tuli välja, et ka tüdrukud harjutavad aktiivselt. Nad suutsidki meid lõpuks söötudega üle mängida ja visketabavus oli neil ka hea. Lõpuks saimegi kaela. Niimoodi jätkus tegevust päeva ajal, kuid õhtuti oli igav. Ühe korra saime siiski kokku Tõnniga, kes rääkis mulle oma seiklustest Serbias. Sellest kirjutas ta ka põhjalikult
siin. Algul istusime väljas, siis võtsime poest limonaadid ja läksime koolimajja välku mängima. Eesti noortemeistrile ma muidugi vastu ei saanud ja mingi kell üks pidi Tõnn koju minema, et järgmine päev vanaemale aeda ehitama minna. Kolm-neli päeva hiljem sain teada, et seda ta tegema ei jõudnud.
Reedel algas ka turniir. Kohtunikuna oli ametis Askold, keda ma aitasin kolme päeva jooksul. Olime just jõudnud kõik osalejad arvutisse ära sisestada, kui käis plaks ja elekter oli läinud. Vedas, et esimese vooru alguseni oli veel 45 minutit ning me jõudsime ilusti loosimise käsitsi ära teha. Turniir algas plaanipäraselt, avamisele oli sõna võtma tulnud ka Kaido ise. Siis pandi kellad käima, kuid puudu oli veel kuni 16-aastaste turniiri esimene asetus Abozenko. Juhendis oli lubatud hilineda 15 minutit. Kui Paikuse buss lõpuks koolimaja ette jõudis, oli aeg juba täis. Abozenkole tuli panna null. Süüdistada saab ta ainult iseennast, sest hommikul oli ta kõigepealt sisse maganud ja siis päeval veel ühest bussist maha jäänud. Teisel päeval tulid turniiri vaatama ka Sten ja Kalamees. Mängisime jalkat saalis ning üsna lõpus ilmus meie juurde Askold ja tahtis väravasse minna. Viie minuti pärast kõmpis ta pingi poole ja näitas oma lõhkikäristatud teksasid. „Tegin ühe hüppe,“ ütles ta. Ma lohutasin teda, et selline ongi tänapäeva mood, aga Askold tahtis siiski teisi pükse. Kuna tal endal rohkem kaasas ei olnud, siis ma laenasin talle oma lühikesi pükse, millega ta nägi väga hea välja. Õhtul läksid nad Taneliga Pärnusse kaubamajja, kust Askold sai endale uued teksad. Hiljem jõudsid nad ka staadionile, kus meil oli käimas iga-aastane suur jalgpallimäng. Seekord olid osalejad mina, Matu, Janar, Timo, Sten, Kalamees, Tanel, Askold ja kõik lapsed, kaasa arvatud 7-aastane Oskar. Pidasime korraliku matši maha, mille minu võistkond lõpuks 17-16 võitis. Viimane päev läks turniir edasi ning taas olid Sten ja Kalamees kohal, et kausist küpsiseid pintslisse panna. Enne vooru algust küsiti Paani käest, mis tema kasutajanimi Vindis on. Ta vastas, et „malemees27“. Selle peale hüüdis Sten, et ta õige nimi on „lehemets124“, juhuslikult samal hetkel astus Lehemets isiklikult ka turniirisaali. Ta kortsutas Steni poole kulmu: “Jälle probleemid või?“ Kõigil saalis oli lõbus.
Kohtuniku vaatenurgast juhtus see turniir mitmeid sündmusi. Tavaline oli see, et kellad läksid nulli. Õnneks seda esines ainult partiide algfaasis, mistõttu kellelgi vaidlust ei tekkinud. Küll oli teistsugune probleem ühes 10-aastaste mängus, kus vene poiss ütles eestlasele, et ta kirjutab käike valesti. Askold seletas selle peale, et partii tuleb korrektselt ümber kirjutada ja me läksime analüüsiruumi seda taastama. Poiss oli kogemata ühe käigu vahele jätnud. Venelase partiiprotokollist leidsin aga vähemalt viis viga ning siis kutsusin ka tema kõrvaltuppa ja ma lugesin teist korda partii ette. Paberite täitmise ajal kellad käisid, kuid õnneks kumbki poistest ei saanud pahaseks ja nad mängisid veel tükk aega edasi. Ühe korra pidin 10-aastaste turniiril kellad seiskama ja wc-paberiga malelaua ära kuivatama, mille peale üks laps oli veepudeli ümber kallanud. 16-aastaste turniiril saatsin ühe poisi käsi pesema, kui ta tindiste kätega protokolli kavatses täitma hakata. Turniiri lõpus pidime Askoldiga üle kontrollima paremusjärjestuse koefitsentide järgi. Peale seda võis võistluse lõppenuks lugeda.
Turniiri alguses olime Taneliga limonaadide peale panuseid teinud, kes võiks turniiri võita. Mina pakkusin 10-aastaste seas Lumistet, tema Noormetsa. Võitis hoopis väike Erwin. 16-aastaste hulgas panustasin ma Medari peale, Tanel arvas, et Marten võidab. Õnneks oli Timol lõpus parem Bucholz. Seega jäid limonaadid poodi.
Koos turniiriga sai ühtlasi läbi ka laager ja pühapäva õhtul hakkasime koos Brita ja Kaidoga Tallinnasse tagasi sõitma. Ma olin viimasel päeval sööklast veel kilekotiga õunu kaasa võtnud, mille ma nende autosse unustasin. Ma loodan, et nad leidsid koti üles ja sõid õunad ära.
Posts
