Turunurk #37

Nii, viimati sai midagi kirja pandud üle kuu aja tagasi. Vahepeal on aga palju huvitavat toimunud, näiteks algasid täna Tallinnas tudengipäevad. Enne seda aga teeks väikse kokkuvõtte suvelõpu sündmustest.

Augustikuus sõitsime Lauri ja Tarmoga Põlva Suvele. Algul pidi ka Kristjan tulema, kuid hommikul mõmises ta midagi telefoni vastu võttes ja langes siis tagasi voodisse. Põlvas oli loomulikult ideaalne olustik. Esimesel päeval läks mul ka maleliselt suurepäraselt. Võitsin Remmelit, kes on olnud üks mu tugevamaid vastaseid läbi aegade. Mustadega olin tükk aega tuntud prantsuse kaitse seisus (huvitaval kombel olin just Lauri Koolile eelmine aasta Põlvas samas variandis kaotanud) ning arvasin, et kõik on hästi. Varsti tekkis Remmelil võimalus kuningatiival ettureid kahides läbi suruda, kuid ta valis teise plaani. Sain ise korraldada vasturünnaku tema kuningale ja varsti ulatati mulle käsi. Remmelist üks asetus madalam olnud Hendrik Olde muigas ja ütles talle, et ta peab ikka seenioride hulka tagasi minema. Teises voorus poolitasime Antsuga punkti. Kuigi mul oli võimalus rünnata tema kuningat, vaatasin, et ma ei saa peale lippudevahetust matti panna ja nõustusin viigiga. Sellega oli esimene päev korda läinud ja võis rahulikult poodi limonaadi järgi minna. Õhtul mängisime sõbralikult pokkerit koos, kus Tarmo meid kõiki tümitas. Pärast külastasime traditsiooniliselt ka Life’i klubi, kus kõige paremini läks Tõnnil – pidevalt märkasin ma teda tüdrukutega tantsimas ja kallistamas. Järgmised päevad läksid umbes samasse rööpasse, ainult males hävisin ma täielikult. Peakohtunik Peep ütles, et selles oli süüdi ööklubi. Kolmest null saada on siiski õnnetus. Põlvas meeldis mulle ka burgereid närimas käia ja kalja juua, mida me Timo ja Janariga ka aplalt tegime. Teine õhtu läks taas limonaadi ja pokkeri seltsis. Viimasel päeval enam mängutuju väga ei olnud: Meinhardi (tema nime kohta arvasime, et see võiks saksa keeles tähendada „mul on kõva“) ja Zeludkovi vastu lahmisin niisama ning sain kuidagi viigi ja võidu. Kojusõit oli koos Lauri, Tarmo ja Nikiga, käisime Markot Tartu haiglas külastamas, kui tal oli just majatrepil oma käe puruks kukkunud.

Augusti lõpus toimus Haapsalus ka üks kiirturniir, kuhu Pikk mind viis. Esimeses voorus mängisin ka kohe temaga ja olin juba võidurõõmsalt vaadanud, et võidan lipu, kui ta äkki puhtalt mul viguri maha võttis. See tõi mind maa peale tagasi ja peale mu alistumist läksime kohupiimapirukaid sööma. Edasi läks ka hästi: Kalvik ei näinud ma vastu ühekäigulist matti ja andis selle asemel igavest tuld – viik. Siis sain vastaseks Arvo Reede, kes neljaratsuavangus kohe tsentrietturitest ilma jäi. Realiseerimisega tekkisid mul aga suured probleemid ja järsku oli mul hoopis ettur vähem. Paraku läks ta kuningaga valele poole ja ma jõudsin lippu. Medar pakkus mulle juba enne partiid viiki, millest ma ülemeelikult keeldusin. Kui ma olin 15. käigul lipu ette jätnud, oli tema kord naerda. Järgmises partiis tekkis mul Tammelaga väga võitluslik seis. Matti ma ei saanud ja ise ka materjali ei võitnud – viik. Selle poisiga on aga huvitav mängida, temast võib kindlasti oodata head mängijat mõne aasta pärast. Kui viiest voorust olin kogunud kaks punkti, lootsin viimased kaks võita, aga võta näpust. Mänd alustas nagu tavaliselt avangus ettepanemisega, kuid mulle üllatuseks tegi ta mingi hetk suurepärase odakahingu, mis mu seisu täielikult purustas. Turniiri lõpus oli tore asi, et igaüks võis valida endale raamatu. Ma haarasin venekeelse Alehhini „On the Road to the World Championship”.

Septembris planeeritud turniirid, nagu Vabaettur ja Tallinna MV on edasi lükatud, seega on tulnud mängimas käia välkturniiride sarjal. Nalja on seal saanud, kaotusi tuleb igasugustel huvitavatel põhjustel. Vähemalt teeb üks korraldajatest Hendrik Olde alati rõõmsaid tähelepanekuid, kui ma esimesel laual mängin. Lihtsalt osalejaid on nii vähe, et peaaegu kõik saavad omavahel läbi mängida. Eile sain ka üllatuslikult „eriauhinna“ 17 krooni, kui lõpetasin 10. kohaga. Esmaspäeviti õhtul toimuvad turniirid ei ole siiamaani veel korralikult kojuminemisega lõppenud. Näiteks eile tõstsime jala korraks Harju mäele, kus algasid tudengipäevad öölaulupeoga. Täna algas aga põhitegevus. Hommikul kell 12 sõitsin rattaga Tammsaare parki, et mängida lauamängu neli ritta (sellises huvitavas mõttemängus saab jõudu katsuda ka Vint.ee lehel), parimatele olid auhinnaks limonaadid. Viimase aasta jooksul harjutamine on end ära tasunud ja võitsin 8-osavõtjaga ringsüsteemis esikoha, mulle anti kaks sixpacki ja A Le Coqi klaas. Sass lõpetas kolmandana ja sai kolm mahlapakki. Peale turniiri oli mul plaanis limonaadid korralikult koju keldrisse viia, aga plaaniks see ka jäi. Mõne tunni pärast olid viimased purgid lahti kraabitud ja edasi viis tee meid Rimisse. Meil oli tore seltskond: Sass – kes oli endale tudengipäevade oksjonilt naistejaki ostnud ja kuidagi selga ajanud; Triin – tüdruk, keda kohtasime neli-ritta mängus ja kes tahtis, et ma mingi pensionifondiga ühineksin; Meelis – Sassi endine klassivend ja minu endine kursusekaaslane, kes hakkas tänaval ja baaris iga suvalise inimesega juttu rääkima; Lauri, kes oli töölt linna jalutama tulnud; ning veel kaks tuttavat. Käisime Kanutis ja vanalinnas Embassy Lounge'is. Asi lõppes sellega, et teised läksid koju ning Sass ja Meelis lubasid mind burgeriputka juures oodata, kui ma oma jalgratast pargist ära toon. Tagasi tulles polnud neist enam haisugi ja ma sõitsin koju. Nüüd tuleb puhata, et homme jälle kell 14 Tammsaare parki limonaadi võitma minna. Tudengipäevadel on päris põhjalik programm ja terve päev mängib muusika. Täna kuulsin üht laulu, mis mulle kohe meeldima hakkas: The Ian Carey Project – Get Shaky. Tudengipäevad kestavad neljapäevani ja rohkem infot saab kodulehelt.

See nädalavahetus on tulemas ka SK Reval-Spordi nädalalõputurniir, kus ma mängiks ka hea meelega.

Turunurk #30

Eelmise kuu lõpus olid mõned huvitavad sündmused, millest siiamaani veel kirjutada ei ole jõudnud.

20.-23. aprillini toimusid Tallinnas tudengipäevad. Neljal päeval sai Tammsaare pargis osaleda huvitavatel võistlustel, maitsta üliõpilaste lemmikjooki ja nautida ilusat kevadilma. Kuna olen ise ühe kõrgkooli õpilane, siis otsustasin ka aktiivselt üritusest osa võtta. Esimene päev olid kavas paraadid, kuhu ma jätsin minemata. Minu jaoks algas põhitegevus siis, kui hakati mängima mõttemängu "neli ritta". Seda tehti iga päev juba hommikust peale ja kell 12 olin ma kohal nagu viis kopikat. Alguses olin juhendist küll lugenud, et mängitakse viis ritta e. gomokut, kuid lauamängude huvilisena ei teinud ka see muudatus mu meelt mõruks. Aitasin ka ise korraldamisele kaasa. Kuna mõtlemisaega ei olnud määratud, siis võis üks mäng lausa pool tundi kesta. Selle peale otsutasin teisel päeval malemajast kellad tuua ja nii oli olukord rohkem reeglipärasem. Võistluse lõpetasin teisena, mille eest premeeriti mind 6 siidriga. Hiljem läksin malekellasid tagasi viima ja tõstsin klassis kõik joogid kotist välja. Samal hetkel astus sisse ka endine Tartu ülikooli tudeng Hendrik Olde, kes tegi Kiss-i pirnisiidreid nähes suured silmad. Hiljem võtsin veel osa mobiiliviskevõistlusest, kus pidi oma vana töötava telefoni ära viskama ning võitma uue ja lahedama. Visata tohtis aga ainult üle pea või jalge vahelt. Ma olin järjekorras mingi 20. ja teiste osalejate heiteid nähes olin imestunud, sest ma ei oleks isegi otse nii palju visanud. Võistlus lõppes mu diskvalifitseerimisega, sest tegin viskeliigutuse valesti. Kõige huvitavam oli aga viimane päev. Hommikul tuli Tammeka parki ka Tartu ülikooli tudeng Kristjan Sarapik, kes plaanis samuti õlut võita neli ritta mängus, kuigi ta ütles, et pole seda varem kunagi mänginud. Seekord oli kohale tulnud palju osavõtjaid ja ringsüsteemis turniiril oli iga punkt suure tähtsusega. Mina, Kristjan ja veel üks üliõpilane (tal olid kõik mängud tehtud) suutsimegi viimaseks vooruks kõige rohkem punkte koguda, mistõttu jäi otsustama meie omavaheline matš. Enne seda tegime diili, et jagame joogid ära. Tulemus oli 2:1 minu kasuks ja mina kui turniirivõitja sain auhinnaks Peugeot' nokamütsi ja mingi 10 siidrit. Kristjan sai ka mõne purgi. Lootsin küll terve kasti saada, kuid ilmselt ei olnud ka korraldajate kaevud põhjatud ja jook lihtsalt sai otsa. Nokatsi kaotasin ka paar päeva hiljem kuskil Viimsis Paadi restoranis ära.

Peale tudengipäevi toimus Tallinnas Lembit Olli mälestusturniir, kuhu ma läksin lootusega head kohta saada. Turniiri alguseski küsis kohtunik Aare Võsu: "Mis sa sellest juhendist uurid? Kas patseritele on ka auhinnad?" Rahalise poole pealt võib seda võistlust tõesti pidada üheks suuremaks aasta jooksul. Avamisel jagati Lembit Ollist kirjutatud raamatut, mille oli koostanud Ülar Lauk. Edasi läks mänguks. Partiidega ma väga rahule ei jäänud, kuigi peab rõõmus olema, et vahepeal mõned punktid õnnega pooleks ära tulid. Kaotasin Pikale, Rumjantsevile, tippmaletajale Tartust ja Jüri Holvasonile. Võitsin kolme last ja ühte pensionäri. Lastega mängudest võib nii palju mainida, et päris raske oli võita nii Mai Narvat kui ka Anna Sagadijevat, kes on kindlasti eakaaslastest peajagu üle ning tegelevad usinalt malega. Mai Narva vastu tekkis mul valgetega selline seis.


Mai oli just käinud Vf8, millele järgnes väike taktikaline löök. 1. Lf4: Lf4: 2. Re6+ Kg8 3. Rf4: Vf4: 4. Ob7: ja võitsin enamviguriga lõppmängu.

Väga segane mäng oli ka Pjotr Nikitiniga, kus ma hakkasin avangus sirgjooneliselt h7-g7 etturitega peale tungima. Varsti selgus aga, et tema rünnak liputiival areneb kiiremini ja tagatipuks jätsin veel viguri ette. Siis aga ei mänginud Nikitin kõige otsustusvõimelisemalt ja andis mulle lihtsalt lipu vankri eest. Nüüd sain panna veel igavest tuld, sest mul ähvardas matt ühega, kuid Nikitin keeldus viigist ja sai kahekäigulise mati.

Turniiri lõpus selgus, et Ilja Gabovitš oli võitnud Garberit ja sai endale reiting kuni 1900 auhinna. Ma olin juba kõik unistused maha matnud, kui ootamatult tuli välja, et hoopis reiting kuni 2000 konkurentsis olin ma parim. Kogu turniir olin ma miskipärast arvanud, et ma ei saa sellesse kategooriasse kandideerida. Siiski rõõm oma esimese karika üle oli nii suur, et unustasin Lembit Olli brošüüri malemajja ja pole seda siiamaani kätte saanud. Loodan, et turniiri ajal raamatut jaganud Hendrik Oldel on mõni eksemplar veel üle.