20.-23. aprillini toimusid Tallinnas tudengipäevad. Neljal päeval sai Tammsaare pargis osaleda huvitavatel võistlustel, maitsta üliõpilaste lemmikjooki ja nautida ilusat kevadilma. Kuna olen ise ühe kõrgkooli õpilane, siis otsustasin ka aktiivselt üritusest osa võtta. Esimene päev olid kavas paraadid, kuhu ma jätsin minemata. Minu jaoks algas põhitegevus siis, kui hakati mängima mõttemängu "neli ritta". Seda tehti iga päev juba hommikust peale ja kell 12 olin ma kohal nagu viis kopikat. Alguses olin juhendist küll lugenud, et mängitakse viis ritta e. gomokut, kuid lauamängude huvilisena ei teinud ka see muudatus mu meelt mõruks. Aitasin ka ise korraldamisele kaasa. Kuna mõtlemisaega ei olnud määratud, siis võis üks mäng lausa pool tundi kesta. Selle peale otsutasin teisel päeval malemajast kellad tuua ja nii oli olukord rohkem reeglipärasem. Võistluse lõpetasin teisena, mille eest premeeriti mind 6 siidriga. Hiljem läksin malekellasid tagasi viima ja tõstsin klassis kõik joogid kotist välja. Samal hetkel astus sisse ka endine Tartu ülikooli tudeng Hendrik Olde, kes tegi Kiss-i pirnisiidreid nähes suured silmad. Hiljem võtsin veel osa mobiiliviskevõistlusest, kus pidi oma vana töötava telefoni ära viskama ning võitma uue ja lahedama. Visata tohtis aga ainult üle pea või jalge vahelt. Ma olin järjekorras mingi 20. ja teiste osalejate heiteid nähes olin imestunud, sest ma ei oleks isegi otse nii palju visanud. Võistlus lõppes mu diskvalifitseerimisega, sest tegin viskeliigutuse valesti. Kõige huvitavam oli aga viimane päev. Hommikul tuli Tammeka parki ka Tartu ülikooli tudeng Kristjan Sarapik, kes plaanis samuti õlut võita neli ritta mängus, kuigi ta ütles, et pole seda varem kunagi mänginud. Seekord oli kohale tulnud palju osavõtjaid ja ringsüsteemis turniiril oli iga punkt suure tähtsusega. Mina, Kristjan ja veel üks üliõpilane (tal olid kõik mängud tehtud) suutsimegi viimaseks vooruks kõige rohkem punkte koguda, mistõttu jäi otsustama meie omavaheline matš. Enne seda tegime diili, et jagame joogid ära. Tulemus oli 2:1 minu kasuks ja mina kui turniirivõitja sain auhinnaks Peugeot' nokamütsi ja mingi 10 siidrit. Kristjan sai ka mõne purgi. Lootsin küll terve kasti saada, kuid ilmselt ei olnud ka korraldajate kaevud põhjatud ja jook lihtsalt sai otsa. Nokatsi kaotasin ka paar päeva hiljem kuskil Viimsis Paadi restoranis ära.
Peale tudengipäevi toimus Tallinnas Lembit Olli mälestusturniir, kuhu ma läksin lootusega head kohta saada. Turniiri alguseski küsis kohtunik Aare Võsu: "Mis sa sellest juhendist uurid? Kas patseritele on ka auhinnad?" Rahalise poole pealt võib seda võistlust tõesti pidada üheks suuremaks aasta jooksul. Avamisel jagati Lembit Ollist kirjutatud raamatut, mille oli koostanud Ülar Lauk. Edasi läks mänguks. Partiidega ma väga rahule ei jäänud, kuigi peab rõõmus olema, et vahepeal mõned punktid õnnega pooleks ära tulid. Kaotasin Pikale, Rumjantsevile, tippmaletajale Tartust ja Jüri Holvasonile. Võitsin kolme last ja ühte pensionäri. Lastega mängudest võib nii palju mainida, et päris raske oli võita nii Mai Narvat kui ka Anna Sagadijevat, kes on kindlasti eakaaslastest peajagu üle ning tegelevad usinalt malega. Mai Narva vastu tekkis mul valgetega selline seis.
Mai oli just käinud Vf8, millele järgnes väike taktikaline löök. 1. Lf4: Lf4: 2. Re6+ Kg8 3. Rf4: Vf4: 4. Ob7: ja võitsin enamviguriga lõppmängu.
Väga segane mäng oli ka Pjotr Nikitiniga, kus ma hakkasin avangus sirgjooneliselt h7-g7 etturitega peale tungima. Varsti selgus aga, et tema rünnak liputiival areneb kiiremini ja tagatipuks jätsin veel viguri ette. Siis aga ei mänginud Nikitin kõige otsustusvõimelisemalt ja andis mulle lihtsalt lipu vankri eest. Nüüd sain panna veel igavest tuld, sest mul ähvardas matt ühega, kuid Nikitin keeldus viigist ja sai kahekäigulise mati.
Turniiri lõpus selgus, et Ilja Gabovitš oli võitnud Garberit ja sai endale reiting kuni 1900 auhinna. Ma olin juba kõik unistused maha matnud, kui ootamatult tuli välja, et hoopis reiting kuni 2000 konkurentsis olin ma parim. Kogu turniir olin ma miskipärast arvanud, et ma ei saa sellesse kategooriasse kandideerida. Siiski rõõm oma esimese karika üle oli nii suur, et unustasin Lembit Olli brošüüri malemajja ja pole seda siiamaani kätte saanud. Loodan, et turniiri ajal raamatut jaganud Hendrik Oldel on mõni eksemplar veel üle.
Posts
No comments:
Post a Comment