Wednesday, May 9, 2012
Osalejaterohke Olde mälestusturniir juba 20. mail !
Tuesday, March 27, 2012
VIII Maaja Ranniku karikaturniir – väikeste maleprintsesside kevadpidu

Kevadise koolivaheaja traditsiooniline maleturniir väikestele tüdrukutele toimus sellel aastal Maaja Ranniku mälestuseks juba kaheksandat korda 24. märtsil Mustamäe Laste Loomingu Majas. Osavõtjaid oli 31, tüdrukute vanus 6-11 aastat. Võistlusest tulid osa võtma mängijad erinevatest Tallinna ja Harjumaa klubidest ja huvikoolidest, aga ka Tartust.
Sunday, December 4, 2011
MacDonald Karlovich: Gens una sumus
mul on hea meel, et minu tagasihoidlik kirjatöö on haritud inimeste silmis sooja vastuvõttu leidnud. Saadan käesolevaga Teile teise osa.
Austusega,
MacDonald Karlovich,
kabinetiregistraator,
Mina olen alati käinud visiite tegemas mitte sunnitult, vaid südame käsul, rõõmuga… Käid kõik majad läbi, peatud kõnniteel ja mõtled: „Kellele veel austust avaldada?“
Niisiis, kui ma parasjagu tulin väga lugupeetud Ain-Villu Parveti juurest teda õnnitlemast meie paljukannatanud isamaa ja väheharitud rahva valgustuseks niivõrd vajaliku raamatu kui „Seks, vein ja kutsikad“ avaldamise puhul, meenus äkki, et kiired asjaajamised polnud mul juba mitu nädalat võimaldanud minna Maleliitu, mida ometi olin ju lubanud. Seadsin sedamaid sammud kaunisse Olevimäe hoovi, mille väravat valvavad imperaatorliku laevastiku suurtükid, millele heidavad oma jahedat varju Reveli saksikus südames nii haruldased põlised puud ja mille kaugeimas nurgas tõuseb trepp Caissa templisse.
Uksele vastu tulles tervitas austatud Hendrik Olde mind soojalt. „MacDonald Karlovich! Leidsite ka viimaks aega läbi astuda! Me kõik ju ootame teid ammugi! Kohe jooksen alla Tõnu Truusi juurde ja panen samovari üles!“
Võtsin lahkel majaperemehel käe alt kinni ja ütlesin, et tulin ainult korraks, et teekeetmise ja veel enam korruste vahel jooksmisega pole minu pärast küll mõtet vaeva näha. Ilma igasuguse teetagi on alati suur rõõm viibida selles pööningukambris, kus muremõtted hajuvad ning nägematult kõigi kohal hõljuv Caissa vaim sosistab igaühele kõrva „Gens una sumus“. Ühtegi ootajat polnud sessinases kambris küll näha, ainult et keset tuba oli veetud kirjutuslaud ja sellele laotud toolidest püramiid.
„Armas MacDonald Karlovich,“ küsis Hendrik Olde selle peale, „kas tohib tunda uudishimu, on teil reidi konto?“
Jäin kohe päris mõtlema. Kontodega on mul elus olnud pistmist vähe. Ma olen ikka nagu vanaviisi harjunud elama – paned denga keele alla ja siis tead, mis sul on. Üks minu tuttav, rätsepmeister Merkulov, kandis koguni nõela ja niiti keele all. Ükskõik kus kohas oli vaja midagi õmmelda, olgu siis saterkuube kohendada või uuemal ajal mõnd katkist kummi vastutusrikkal hetkel töökorda seada, silmapilk oli mehel tema igapäevase leiva tooja näppude vahel ja töö kibekiiresti tehtud – sealjuures ühe ja sama valge niidiga, ükskõik mis värvi parandatav ese ka polnud. Ja uskuge või ei, aga märkigi ei jäänud näha! Aga ma kaldun teemast kõrvale.
„Ausalt öelda – ei. Vabandage minu madalale auastmele vastavaid väheseid teadmisi, aga mis see on?“
„Oo… Kallis härra Karlovich, tänapäeval ei saa ilma kohe kuidagi. Tehke kindlasti endale hommepäev konto. Ma annan teile juhendi kaasa, Sasha paljundas meile igaühele kümme eksemplari. Meil ongi nüüd kõigil reidis kontod. Kellil on seitse tükki, iga nädalapäeva jaoks üks. Kõik sõbrad imestavad, kuidas ta igal päeval nii värske on. Just neil päevil tegelen suure projektiga, et viia reiti reitingutabel….“ Hendrik Olde tõmbas rutakalt kirjutuslaua sahtli lahti, tõmbas sellest paberipataka ja surus mulle pihku.
Pean tunnistama, et jäin mõneks hetkeks lausa ebaviisakalt lahtise suuga seisma, paberid peos ja mõtisklema progressi üle, mis oma seitsmepenikoormasaabastega kõigi meie elu igal jumala päeval uueks loob. Mõelda vaid, mis kõik on imelühikese ajaga meie igapäeva sisse murdnud: dagerrotüüpiad! raudteerongid! kaugelträäkimise masinad! Veel minu õnnis amm pidas kilki, mis iga seitsme ja poole minuti tagant kriuksus, aga tänapäeva köögitüdrukud ainult naeravad selle peale: neil, palun väga, on munakeetmise kellad!
Mind äratas minu kahtlemata kohatust mõtisklusest vali kolks, kui Hendrik Olde kirjutuslaua sahtli kinni lõi ja lauale üksteise otsa seatud toolid ohtlikult õõtsatasid.
„Olge tuhandest tänatud, kallis härra,“ puterdasin, „kindlasti uurin kõik selle esimese asjana kodus läbi. Kõik uus on minu jaoks väga huvitav ja eriti hindan ma teadust ja progressi, kuigi ma ise olen, ütlen ausalt kohe, üsna tagasihoidlike vaimuannetega inimene. Aga juba nooruses käisin, jah, nooruses, võiks öelda, käisin õpetatud naabri Vassili Semi-Bulatovi juures Blinõ-Sjedenõ külas ja mis me seal kõik läbi ei võtnud! Vaat’ tal oli siis just kaks kutsikat, Murka ja Varka ning ta õpetas nad välja: ühe oda- ja teise ratsukäigu peale. Paks talupoiss Marko aga kohmerdas ringi nagu kuningas ja nii nad üksteist seal mööda ruudulist parki taga ajasid: oda ja ratsu muudkui tegid matti ja näksisid kuningat pehmetest kohtadest, too aga katsus ikka keskele hoida, et teekäijad ta õnnetust ei näeks… Kui Marko mati sai, siis aga toodi jälle pliine ja teed ja me hakkasime atshkood lööma ja küll tema alles oli kõva käsi athskoo peale…!“
Sain äkki aru, et laterdan nagu vanaeit.
„Aga kallis härra Olde,“ tegin kähku teist juttu, punastades juustejuurteni oma kohatu käitumise pärast, „kas tohib uudishimu tunda, miks olete suvatsenud mööbli niimoodi seada?“
Olgu öeldud, et Maleliidu juhatuse kallimeelne esimees ei teinud minu kimbatust märkamagi, nagu midagi polekski olnud. Minu kadunud amm ütles alati, et tõeliselt viisakat inimest tunned ära mitte sellest, mida ta millegi peale ütleb, vaid sellest, mida ta ei ütle ja tähelegi ei pane.
Nägin kurvastusega, et härra Olde avalale ja rõõmsale näole sugenes minu küsimuse peale murekorts. Nähtavasti olin talle meede tuletanud argipäeva ebameeldivusi. Ta saatis pilgu lae poole ja viipas siis mind lähemale.
„Vaadake, härra Karlovich, seda lage siin hoiab üleval üks tala. Ja see tala jookseb otse laest põrandani ehk siis põrandast laeni, niisugune tala on ta ja selline on selle ruumi ehitus. Aga näete, siit alt,“ ja ta kükitas põrandale, „siit alt on see tala päris pehkinud. Ja eks ma nüüd siin katsun kuidagi teda toestada.“
Kükitasin härra Olde juurde maha ja ronisin tema näitamise peale laua alla, mis küll minu kogu ja aastate juures väga kerge ei olnud. Pime oli seal laua all ja kitsas, aga kuidagi imeliselt soe ja siit-sealt kostsid kummalised kahinad, nagu libiseks madu üle siidriide… Ma tegin südame kõvaks ja sirutasin pilkases pimeduses käe tala poole. Aga enne, kui mu käsi midagi puudutada jõudis, küsis õrn hääleke just kuuldavuse piiril: „Sina vä?“
Ukerdasin tagurpidi välja nii ruttu kui sain, ise punane nagu vähk. „Aga kuidas siis see tala niimoodi ära pehkis?“ pärisin, kui olin taas päevavalgel.
„Jaa…“ ohkas auväärt härra Olde. „Eks ma ole ju palju kannatanud tõe ja õiguse nimel ja nüüd siis see tala. Halvad inimesed sepitsevad minu vastu lausa kuraditelt endilt õpitud vempe. Fellini linnas näiteks on nad minu pildi korvpallile kleepinud ja teevad aga muudkui vuuduud. Mustamäel aga keedab kuri vanaema gaasipliidil nõiajooki ja sõnub usse ja mädanikku. Ei selle talaga ole ka õige asi, mitte ei ole…“
Lõin kohkudes risti ette. „Aga kallis härra, vabandage küll minu vähest kogemust niisugustes asjades, aga kas suudavad siis need toolid terve lae raskust kanda? Need värisevad ju igast väikesest nõksust.“ Katseks koputasin kannaga laua pihta ja toolid lõid tõepoolest värisema.
„Jaa…“ vangutas Hendrik Olde pead. „Aga mida siis teha?“
Masseerisin meelekohti ja otsmikku, sasisin juukseid nagu kadunud koduõpetaja teha tavatses, kui oli vaja mulle mõni rehkendus või parlevuu pähe ajada ja isegi kiskusin ennast paar korda kõrvust. Ja sealt, kõrva tagant, tuligi idee!
Peopesad tõmbusid higiseks ja kuuekaelus tundus äkitselt jäik nagu oleks mõne hoolsa mampsli poolt äsja tärgeldatud – ettevaatlikult ja hoolega hakkasin seadma sõnu.
„Vaadake, kallis härra, mina, seesamunegi, olen küll madala auastmega ja tõepoolest, võite uskuda, tundmatut päritolu, aga minagi olen, kuidas seda öeldagi, näinud maailma, muidugi mitte nii palju kui teie hiilgavat maleolümpiat korraldades, aga siiski veidike, ei ole ma ainult N. linnas istunud ja oma tuhvleid soojendanud, vabandage minu otsekohesust. Ükskord sõitsin isegi Peterburist läbi, see oli vist just pärast seda, kui vette lasti kuulsusrikas „Pamjat Azova“. No ja vaat’ Peterburis, seal nägin ma ühe maja nii-öelda esiseinal, mida ka fassaadiks nimetatakse, niisugust kuju, kus hiiglane, kujutage ette, hoidis tervet maakera oma õlul! Vaat’ kui meil oleks, kuidas öeldagi, nüüd ka niisugune hiiglane võtta, kas too nagu ei aitaks selles asjas?“
Ilma igasuguse liigse uhkustamiseta pean ütlema, et isegi kõrgesti diplomeeritud Hendrik Olde nägu lõi selle lihtsa mägilase nutikusest sündinud plaani peale särama!
„Aga muidugi!“ hüüdis ta ja juba oligi ta käes särav, peenike ja kallis kaugelerääkimise aparaat, mis imeliselt tinises ja piiksus. Vaatasin suure aukartusega, kui osavalt vajutas ta selle tillukestele nuppudele, sest teadsin juba varasemast, kui keerulised on niisugused aparaadid. Iga provintsimõisnik võib lõpuks koeri mattide peale dresseerida, aga kaugelträäkimise aparaat, see on juba midagi!
Ja ei läinudki mööda palju aega, kui maja poole avaneva ukse piidad ragisema hakkasid. Auväärt Hendrik Olde sööstis küll kähku selle juurde, aga õnnetus oli juba sündinud: uks oli ristseliti lahti, luku keel kõveraks painutatud nagu vaha ja lävel seisis vägimees. Ja veel milline vägimees! Õlad kahearssinased! Rusikad poolepuudased!
„Lubage, härrad, teid üksteisele esitleda!“ tegi Hendrik Olde õukondliku kummarduse, mida kubermangulinnaski naljalt ei näe. „MacDonald Karlovich on kaugelt tuntud oma teravmeelse mängu ja avara vaimu poolest! Ervin on malepedagoog, kes teab male telgitagustes toimuvat liigagi hästi ja on sellest kõigest lihtsalt nii kõrgelt üle. Kes veel võiks hoida püsti meie armsat telki!“
Pean tunnistama, et tundsin uhkustunnet oma rinda paisutamas, kui nägin, et minu mõtteidu kannab nii vägevaid vilju. Ei ole kõik need võõramaised atlased ja herkulosed midagi selle kõrval, kelle võimsad õlad nüüd malekunsti pühapaiga vankuvaid võlve toetasid! Otsekui Ilja Muromets ise oleks astunud igiammustest bõliinadest meie viletsasse aega!
Selle suurepärase ja õpetliku pildiga, millesarnaseid paraku nii vähe võib leida meie liberaalsel ajal, mil kangelaslikkust, suuremeelsust ja eneseohverdust tõe ja õiguse nimel tühjaks-tähjaks pidama kiputakse, lõpetan oma mälestuste teise osa. Sest millest sobiks viletsal sulel pärast niisugust stseeni veel kirjutada, ilma et see ei tunduks mage, alp ja tühine?
Wednesday, November 2, 2011
Iivo Nei 80. aasta juubelil mängitud välkturniir

1 Remmel, Anto 2222 21.02 Järvet, Jüri 2083 17.03 Tarto, Tiit 1868 17.04 Ruus, Rein 2039 15.05 Ilves, Jüri 2073 15.06 Teemäe, Leo 2000 15.07 Võsu, Aare 1906 15.08 Ivanov, Stepan 2001 14.09 Kõusaar, Riho 2109 14.010 Tarto, Aabo 2029 13.011 Mirme, Heino 2076 12.012 Shabarov, Fjodor 2097 12.013 Rosenvald, Helmut 1963 11.014 Truus, Tõnu 2057 11.015 Sarv, Arvo 2175 10.016 Nikitin, Pjotr 2062 9.017 Poom, Mati 1855 4.018 Iljitshov, Vladimir 1984 4.0
Wednesday, October 26, 2011
Malle Laut: Kudda me Ärbiga Kohtlas malet mängissimman.
Kudda me Ärbiga Kohtlas malet mängissimman.
Ärbi see va minnu vannamiis tulli üts õhta minnu mannu, pugges mulle no nii külje allha, no nii na lähehddalle. Ma kohe mõtlesi, et vaat vanatoid, taht miskit saada vä. Kuid mu om vanha, see omma ja üts ainnummkallin sõnnas, et kulla vannamuur läts öite malet mängima.
Ärbi va viggurvänth võtt Eesti Maleliidu koddulehtelt välja, et Kohtlas tommuvva mingit võistlusse.
Mõsstad, Ärbi ju seesammune kõvva malesõbber mull mis siish et vannamehhel kõvva pää. See es sega miskit tal nuppe liigutammast. Vahhel vannamiis sitship puuule üüni komhpuuterri tagga ja mutku kissub malet.
Ma isse olen tõnne järkk, agga mull Ärbil on ikka essmanne. Noh see, va see kohtlaste pannijathe miiste värk ju.
No nii, hakkasimme siis va redde hommekust õkva liigutamma. Pannime omm kärrulle häälled sissen ja muutku iddaossariiggi poolle punnuma. Mu vanatoi ,see va Ärbi, olli nii perrumiis, et põrruti vahhel suiss ütskolmmekümmendüts. Ärbi isse teggi kõttuhäälli ja naerri, et nää Vovk olli issegi teeviida assemmel ja va Rauk suisa killmeetri posstinna meitel ess.
Jõudssimme varrakult juba Kohtlasse, no see om see maleplakk.
Põrrutassimme otshejoonnes õitsesse kotta, no kohhe leiddsimme üllen ja kävvessime ümber uhhkke majja. Nu olli illuss, ja kenna, ja puhhas, ja rõämus sporttimishoonne. Küll olliva ikke uhhhke hoonne, ikka maadlussaal, ikka mehhah riietusruum, ikka tõesteruum, ikka korvpallissaall.
Agga kollmmas korrush, no see olli immeline, see olli Malesaal.
Jõuddsimme Malesaali. Ärbil, mu vanatoil see hädda, et tollel jallad ennamm es kanna nii häste. Päälle poolttunde turnnamist jõuddsimme eddukalt kohhalle. No küll olli kenna. Masha, meite sürr rõõmm ja armastush joss meitele kohtemaid vasta, noh piaaigu piddime Ärbiga suiss pikkali lankkma. Masha tuntish meite maleäppuparri kohtemaid ärrah. Masha issver hõikkas meitele minkish võerammaa keelles.
Saime kohtemaidd arru, et olemme ooddatud, ja armmastatud siinh Kohtla Malesaalis.
Masha on vägga tähttis, ja väegga lahhke süddammegga. Masha om ju puhhas malekuld, issvar issegi Maleliidu liige.
Meite omma vannamehhe Ärbiga tahtsimme ka sinna va Maleliitu menna, kuit meit keeggi es võetta. Koddu tulli karm kirri, et meid es tunta, kes me veelh sellised malevõerat, Malle ja Ärbi ollemme. Nattukke olli mudduggi obbrokkirahhast kahhju, me ju ellamme pinshist pinshini. Noh agga ju siish meithest tarkematel suurre süddammegga miistel Eesti Maleliidust meite rahhaga miskith parremath päälle hakkamist om. Polle hullu miskith, meite saamme ju ikke hakkama, meite armashtamme koosh sedda va malet.
Agga malevõistluss koos latsedegga olli illus. Minnusuggusse vanhamoori hingg ja kõrvv kolm päevva laussa nurrussivad. Me ollimme naggu öitshvall bazaaril. Küll olli kenna. Mõnned halvvad teggelased naggu Igor, Hillar, Margus ja Ardi, nõuthsivad küll piddevalt vaikhust, agga kess neit pollearruseid ikke kuullasivat.
Kui om Kohtla malepraazdnik siis olggu ikka praazdnik, täithega ja armshalt lõppuni.
Isseggi Masha olli minnuga üts meelen. Masha tublih naggu malevurr korraldash, keelash, poosh ja laskish ja sedda selliselth et köik see kooremh kuullish. Iseggi meithe ütt sõpra Serzi lubbas ennemh esmast voorru suissa tualetti sussatta.
Ah, jah see tualettigga om va vahhvad lood. No küll olli see va Kohtla malesaalli tualett illus ja kiitta väärt. Niih värshke, ja suissa kahheksakümmnele ossalejjalle suissah kolmkümmendkats potti. Ja prilllaut, no see olliv suissa kullast ja särra. No mulle niin meelddi.
Meite Masha vait pahhanda, et keeggi santehnik otõhajet i pridjot tolko v ponedelnik. Noh, egas miskit kui ponedelnik, siis ponedelnik. Polevat hulluh Hessburgerpeldik assus lähhemmal kui ponedelnik.
Mu vanatoi ,see va Ärbi, olli ikke õhtaks bazaarlärmist no nõnna õnnellikkh, et meitel ennamm assjaks es jõudnutki menna, kuigi mull endal suur maletahtme olli.
Minnu Ärbi olli malelavval tubbli. Küll Ärbi olli ikke tubbli maleratshu, noh mish siish, et igan partiin malehäddas. Küll piddi nuppe liigutamma mestrite, isegi suurmeistriga. Ma ets kae kõrvalt, mul mudduggi nalja nabbani. Ärbi higgistass ja higgistass. Aga Ärbi mul ju väegga tubbli malesõbber. Ärbi va viggurvänt teenni augga omma kaht uhhket punni.
Üte voorru ajal ma kae, et kes see Kena KavalerHärra mu va kallist Ärbit na talltsalt uurib. Lätsi ma siis kohhe Masha juurde ja küssi, kes see ded veel om?
Masha hääl muuttu na vaikkseks. Tõ Malle ne shnajesh, kto Nash, oh booze moi, oh booze, Malle kde tõ zivjoz, eto ze Nash Hendrik?
At sa maith, sain kohhemaid arru omm väikksse innimmjunni essitusest, too om ju meite Kõikide Hää Süddammegga Suur Hendrik.
Meite omma ainnummas armuss Hendrik, meite kõkkide malesõpprade Suur Vägga Aushtatud MaleJuht isshies.
Minna mõttlessi omma väikesse pääga, et no kash tõesti, no kash tõesti Suur Hendrik austab Kohtla malesaalis meithesuggust Ärbit ja kah nattikeh Mallet omma kohhalollekuga. Uskhumatu, usskmatu.
Issand, mull olli Ärbi üle ka nii hää miil.
Suur Hää Süddammegga Hendrik kae kudda minnu väikhe rummal vanamiis, va Ärbi, neid va nuppe liigutab. Lautas kaks parrajjaht maddalammast malelammast ommamuudi ommasuggust, neist yts minu vanamiis Ärbi.
Ningh nonde manu Suur Hää Süddammegga Hendrik uurib minnu vanhatoi Ärbi maletmängu.
Agga silmi jättku mull annulth Suure Hää Süddammegga Hendriku jaoks. Sel mommendil tundush mu omma hää vanamiis pissu ratsuna maleruudul.
No küll paistab Suur Hää Süddammegga Hendrik ikka targa, ausa, erudeeritud ja ilussana.
Eh, bog, eh tzar velikii.
Ei sellhine Suur Inemmene tee teisthele miskith halba, ei Temah kirrjuta rummalusi internethi, ei temmah tõsta telehvooni, et mustata Suurmeistreid. See kõik om üts väljamöeldiss.
Agga nii suurh kuih, kuih, oih oli rõõm näha Suurt Hää Südamega Hendrikut, nii ruttu ka see rõõm haihtus nagu valggetdaame peeretush.
Hendrik jätti meitesid Mashaga üssinda.
Jaggas veelh Mashale mingith väegga tarkku õpetussõnnu, milledest minnusuggune miskith mõistnudd ja minnemma ta illussa limusiinigga tuiskkaski.
Me ikke koos Mashaga immetlesime veel sedda õhhkuu, sedda aurath, nussutasime koos seda õhka mis meite Suurt Häälte Süddammegga Hendrikut kandis. Isseggi lehhvitashime Hendrikule järrelle.
Noh, olli ikke süddammes soe tunne. Nokkisin suuresth rõemust issegi omm ninnakest.
Mul olli Suurele Häälte Hendrkule paljju paljju väegga väikkese innimmesse rummalaid küssimussi, kuid need temmast mahha puddenesidhki. Küll om sellest kahhjun.
Oh, ma väikke inimene, noh kellh nimmeksh Malle, mötlessi, et olleks mullgi seh vah mobiilhtelehvoon siish ma räegiks kah Suure Hendrikuga igga õhhta ja mittu tuntthi jutthi. Sest Masha teep niimooduh, jah jubba aastaid.
Snajesh Malle, mõ s Hendrikom kazdõi vetsher bessedovajem, bessedovajem, bessedovajem, bessedovajem ... sõnna Masha. Ei luggevat need kroonivat sentivaallid egga misshkit.
Isse ma omm väikkesse päega mõttlesi, see juh na jubba naggu omma kuumh cekclinja. Puuddu ainnu gorjatseje koffe i dbed.
Agga nii kiirenn kuis suurh Malepiddu alggash, nii ruttun see ka lõppi. Olli veel illus hetk, kui keegi jämme maletolkkhus andis turniiri ossalejate, ka minnu kalli vannamehhe Ärbi nimmel Mashale kaunnid lilleõied ja tännas illussa turniire ja südamliku korraldusse eest. No see olli tõeste üllas hetkh, mul enthal läts issegi silmmavoolus valla.
Ainnukesse assjana, mul om omma vannamehhest na kahhju. Mul vanatoil see Ärbil silmad endal vees, sai veel üts tupli malepäkapikku käest viimattisenna matthi.
Lohhutassin Ärbit, noh niikkuddah osskassshin, et kaotustest öpib ikke kõikse rohhkemh.
Ja nii me koddu poole hakkasime uhhama.
Ärbil silmad vees ja minnul õnnis naeratus huulil ja meelenn sõdamlikult soeh Masha käepigistus. Olli ikke üts väegga kennahh maleüritus Kohtlas.
Friday, October 21, 2011
MacDonald Karlovich: ÜHEST RÕÕMSAST KOHTUMISEST
Revelisse saabudes hakkasin kohe mõtlema, kellele teha esimene viisakusvisiit.
Lõpuks – pärast pikemat kaalumist – otsustasin kõigepealt külastada vana ja kuulsat Eesti Maleliitu. Seltskonnas sidemete loomiseks tuleb otsida üles inimesed, kelle auaste pole liiga madal ega liiga kõrge. Muidugi oleksin võinud ju käia kõigepealt austust avaldamas Priit Toobalile, aga see väga lugupeetud inimene oli tööga kõvasti hõivatud: seisis teine linnapea enese ukse taga valvel ja hoidis tasakaalus tervel kahtkümmet kuut vihmavarju, mis tema külge riputatud olid.
Raske on, pean ütlema, harjuda siinse saksa kombega isanime, mis vene keeles nii tähtsal kohal seisab, mitte millekski pidada, aga midagi ei ole teha, niisugune see maa siin juba on. Kui kunagi ammusel ajal Venemaale sõitsin, pidin ka loobuma oma armsast kildist, mida MacDonaldite klannis põlvest põlve oli pärandatud ja hakkama mägismaa viski asemel jooma vodkat. See pole aga kõige hullem. N. kubermangus võeti mult igasugune võimalus mängida mu südamele nii kalleid shoti avangut ja Evansi gambiiti, sest iga vastane tegi teisel käigul malekunsti mõnitava väljahüppe Rf6. Et ma Sobatshje Serdtse ja Mokraja Desjatka valdade ühendatud meistrivõistlustel niisugustes tingimustes lausa 8. kohale tulin ja tervelt poole punktiga IV spordijärgu täitmise normi ületasin, võib vist küll seletada ainult minu, võiks öelda, loomupärase mägilase nutikusega, millest ma aga tagasihoidliku dzhentelmenina rohkem juttu teha ei taha.
Niisiis, roninud üles kitsast raudtrepist, mis Kuningate Mängu templisse viis – tahaksin öelda, et minu meelest on selline asjakorraldus vägagi sobivalt sümboolne, tuletades kõigile meelde, kui kitsas ja järsk on pühendunud inimese tee säravate vaimsete tippude suunas – astusin sisse Eesti Maleliidu kontorisse. Väga lugupeetud Hendrik Olde tuli mulle ukse peale vastu ja kui end esitlesin, surus mõlema käega soojalt mu kätt ja juhatas edasi.
„Küll on meeldiv,“ kordas ta, laskmatagi ta mul esialgu midagi öelda, „lõpuks kohtuda nii suurepärase inimesega kui Teie, lugupeetud MacDonald Karlovich!“ Lahe peoga sirutas ta minu poole õunakausi: „Suvatsete ehk ennast värskendada pärast pikka teed? Tõsi, elame vaeselt, ei ole siin kojas jõukust ega küllust, aga seda vähest, mis meil on, jagame rõõmuga! Ants Prii saatis Jõgevalt, too on üks lõpmata kallis inimene, oma käega poleeris iga õuna tualettpaberiga üle ja pakkis sisse, et plekid peale ei tuleks. Väga hea sort pidi olema, jõgeva kollane.“
„Olge südamest tänatud, armas härra Olde,“ vastasin õuna võttes kummardusega. „Juba ammu olen imestanud, kuidas küll just selles väikeses Eesti riigis nii vana ja auväärne maleliit suudab kuningate mängu ikka õitsval järjel hoida, kui palju suurematel ja rikkamatel maadel kipuvad selle kaunid kroonlehed, kui nii võib öelda, üksteise järel koltuma ja varisema.“
Õun, tõsi küll, oli kõva, maitsetu ja vesine nagu toores kartul, aga loomulikult ei kõlvanud mul niisugust asja lahkele võõrustajale kuidagi mõista anda. Mälusin tüki vapralt puruks, kuigi omal ajal Orenburgis puudulikult plommitud hammas selle juures kõvasti tunda andis, neelasin alla ja poetasin ubina saterkuue taskusse.
Samal ajal pakkus härra Olde mulle istet, istus ka ise, vaatas õunakaussi ja ohkas äkki raskelt. Unustasin sootuks hambavalu ja küsisin endalt, mis mure võib küll olla tabanud seda auväärt meest, kes on ometi kaunis nagu Vaskratsanik, lahke nagu Väike-Venemaa suvi ning kelle külluslikud vaimuanded teeksid kadedaks isegi lugupeetud kollegiuminõunik Tšitšikovi, keda mul oli au põgusalt tundma õppida hingerevisjoni käigus 1845. aastal, olgugi et tollele kallile inimesele nagu ka suurvaimule, kellega nüüd kõrvuti istusin ja kes juba teist korda südantlõhestavalt ohkas, täiesti võõrad olid nii igasugune kadedus, väiklus kui ahnuse patt.
„Aga armas härra,“ söandasin pärida, „tundub, nagu teeks Teile miski muret?“
„Jah, kallis MacDonald Karlovich,“ ohkas härra Olde, „ei ole tõesti siingi kõik nii ilus, kui võib vahest paista kaugemalt. Avameelselt öeldes, palju olen ma pidanud kannatama tõe ja õiguse nimel. Pahatahtlikud inimesed veavad kogu aeg oma võrke, punuvad intriige, sepitsevad plotte, potte ja putše. Aga mitte sellest ei taha ma ju rääkida nii kalli külalisega nagu Teie, MacDonald Karlovich! Teie olete ju tuntud Caissa pühendunud rüütlina! Vahest rõõmustate ka meie turniire oma võitlusküllase, särava mänguga?“
Rõõm paisutas minu rinda, kui ma kuulsin, et see halbade inimeste ebaõiglust ja pahatahtlikkust kannatav tõsine, õiglane ja tark mees on kuulnud minu väikesest harrastusest ning leiab aega selle järele pärida isegi praegu, kus tema aega röövivad vastikud potid ja putšid!
„Kui minu tundmatu päritolu, madal auaste ning kasin mänguoskus võimaldavad osavõttu, ei rõõmustaks miski mind rohkem,“ vastasin tagasihoidlikult.
„Aga kallis MacDonald Karlovich, kuidas Te võite midagi sellist öelda! Teie oleksite ju järgmise aasta Eesti meistrivõistluste ehe! Kohe vormistame Teile maletaja litsentsi – pean küll ütlema, et sellega kaasneb väike tempelmaks – ja oletegi meie maletajate pere täieõiguslik liige!“ Hendrik Olde hüppas püsti ja suundus, täis rüütellikku teotahet, kirjutuslaua juurde. Uhke oli teda vaadata!
Olen ise ametnik olnud ja tean, kuidas asi käib asutustes. Kähku otsisin välja ühe õndsa tsaari Nikolai II, olgu Issand tema hingele armuline, aegse kuldrubla ja panin lauanurgale. „Ma küll ei ole kursis, kui suur on see tempelmaks, aga ega ta vist palju rohkem olla ei või?“
Hendrik Olde viskas pilgu rahale ja täitis formulari edasi, nii et pastakas aina lendas paberil. „Ah, mis te nüüd, MacDonald Karlovich, on nii suur nagu on, teiesugusele inimesele oleme alati valmis ka vastu tulema ning ei hakka iga kopikat taga ajama! Teie osavõtt rõõmustab ju iga Eesti malesõpra ja mis on sellega võrreldes kulla kalk kuma!“
Ja seal sirutaski ta minu poole kalli paberi, mille – ma ei häbene seda tunnistada – veidike värisevigi käsi põue peitsin.
„Suur tänu, kallis härra Olde! Mul on südamest kahju kuulda, et Teid niivõrd ebaõiglaselt taga kiusatakse! Kui minu tagasihoidlikud vaimuanded kuidagi võiksid kasu tuua, siis aitaksin Teid hea meelega nende jõledate pottide asjus!“
Härra Olde vahtis mulle hetke tühja pilguga otsa, siis ilmus tema silmisse mõistmine ja ta laksas peopesaga vastu paljast pealage. „Aa, õige, olge südamest tänatud, et meelde tuletasite! Potid! Vabandage mind hetkeks!“ Ta kadus pooleks minutiks kuhugi tagaruumi ja naasis siis, käte vahel kastrul mingi hallika ollusega. „Hoidsin seda siin mustadeks päevadeks, aga pärast Teie Helduse külaskäiku…“ Ta tõmbas lahti kirjutuslaua alumise sahtli ja sealt vonkles välja midagi halli, karvast ja õige imelikku. „Mul on koerakene ju puhta näljas! Las sööb nüüd kõhu täis, jumala loom!“ Seda öelnud, tõstis ta hallil asjal ühe otsa üles ja pistis potti. Hakkas kostma umbes sellist häält, nagu teeb tolmuimeja „Družba“, kui sellesse on kuidagi sattunud õunasüda.
„Kohe näha,“ ütlesin lugupidavalt, „et head tõugu. Paksud kõrvad, laiad käpad…“
„Jaa, sellest tuleb alles koer!“ ütles härra Olde ja vaatas heldinult oma lemmikut.
Tundsin, et visiidi aeg on ümber. Tõusin ja tegin auväärsele juhatuse esimehele kummarduse.
„Ei ole mul õigust Teie väärtuslikku aega rohkem raisata. Lubage soovida Teile kaunist päeva ja rõõmsat jällenägemist!“
„Mis Te nüüd, kallis MacDonald Karlovich,“ hüüdis härra Olde püsti hüpates, „Juba peate minema? Aga igal juhul tulge uuesti, astuge kindlasti sisse, kui see nädal ei jõua, siis kindlasti tuleval nädalal! Nii aruka ning tasaaaluka inimesega vestelda on suur rõõm! Ja veel…“
Ta pidas lühikese pausi, nähtavasti otsides sobivaid sõnu.
„Ma ei ole päris kindel, kas ma kuulsin õigesti, kuid kas Te mitte ei suvatsenud öelda, et ei keela ka oma lahket nõuannet?“
„Kindlasti, kindlasti, igal juhul! Teil tarvitseb vaid küsida, kallis härra, kõik minu tagasihoidlikud teadmised ja kogemused on Teie käsutuses, kui neist vaid midagi tolku on nii tähtsates asjades nagu Teie omad!“ Raputasin ta kätt ja panin silindri pähe. Hea silinder on, selliseid enam ei tehta. Ostsin selle vist 1926. aastal Jurjevis Jänese ärist.
Vahetasime veel viimased viisakused ja astusin kitsale, kuristiku kohal rippuvale trepile.
Õudne oli siit alla minna, kõledate keskaegsete tulemüüride vahelt, mille ülaservas jooksis okastraat ja mille kivid olid näinud katku, verise revolutsiooni kohutavat kuma, bolshevike lennukitelt langevaid pomme ja „Viimset reliikviat“. Talv surus oma jäise käe mulle näkku ja hädavaevu nägin enda ees laskuvat raudset rada, tänavalaternate kalbe valgus muutis tuisuhood tontide ringmängu sarnaseks ning sügaval mu alge all säras kalbe kiilasjää nagu hundisilmade helk.
Kui olin poolel trepil, hakkas kuskilt ülaltpoolt mu selja tagant kostma summutatud kimedat ulgumist, mis mu õlgadele külmavärinad tõi.
Aga kõik see oli tühiasi. Hendrik Olde sõbralikud ning lihtsad sõnad ja tema leebesse pilku kätketud vaimujõud olid täitnud mu südame rahuliku soojusega, millesarnast annab rohmakas kamin vana, mitut põlvkonda oma toekate seintega talvetuulte eest varjanud ja kaitsnud mõisahoone võõrastetoas.
Jõuetu on, ütlen ma, jõuetu on hea inimese lahke sõna vastu kõige jäisemgi talvetorm!
Saabusin küll alles hiljuti Teie kaunisse linna, kuid ometi on Teie väga lugupeetud väljaanne pakkunud mulle juba kõvasti lugemisrõõmu.
Söandan siinkohal küsida - kas võiks selleks sobida minu tagasihoidlik jõupingutus, mille käesolevale kirjale lisan?
Austusega,
MacDonald Karlovich,
IV järk males
https://plus.google.com/u/0/
Sunday, April 17, 2011
Kaarel Nestor: Kirjutan Dijonist!
Tervitused Dijonist!
Kirjutan Teile mittepoliitilistel teemadel, vaid puht malelistel. Õnnestus jälle aega leida ja maleturniiril osaleda. Täpselt sama turniir, kus eelminegi aasta sai osa võetud ja lõpuks õnnega pooleks kinni pandud.
See aasta jäi mu inglasest koolivend tulemata nii, et ma olin suhteliselt enesekindel, et seegi kord tuleb võit ilusti taskusse. Sain vaevu klubipresideni autosse istutud, kui ta teatas, et seekord on mul veidi teisest puust vastased kui eelmine kord (siis osales ainult üks 2030-se reitinguga vanem meesterahvas, kes eriti nuppe tõsta ikka ei osanud). Turniirisaali jõudes viskasingi pilgu peale osalejate nimekirjale ja esimesed kuus mängijat olid: IM C.Claverie 2330, üks 2250-ne, üks 2150-ne, ja siis veel üks 2080-ne mängija. Nii, et ma oma kohaliku 2060-se kiirmale reitinguga olin alles 5-s asetus. Lisaks sellele oli veel enesetunne sandi võitu, sest ei olnud eriti magada saanud nii, et ma kartsin, et too päev ei tule küll midagi turniirivõitmisest välja. Täielik ajusurm oli.
Esimeseks vooruks loositi mulle mustadega üks noor 1500-se reitinguga poiss vastu ja ma olekski oma ajublokaadi tõttu äärepealt ühe labase taktika sisse lasknud inglise avangust välja kukunud seisus. Seal maal sai aga õnneks poisi mõistus otsa ja edasi tegelesin ma nupude maha võtmisega.
Teises voorust ei oska ma suurt midagi rääkida. Mul oli praegu suuri probleeme, et meenutada, kellega ma üldse mängisin, sest tabelit ei ole veel väljas. Mu meelest oli tegu ühe hispaania-nimelise vanema härraga, kes Gründfeldi käsitles avangus veel normaalselt, aga edasi tegutses umbes samamoodi, kui see temast 50aastat noorem minu esimese vooru vastane.
Kolmas voor üks Serbia päritolu meesterahvas, ma mustadega, ta reiting mingi 1750. Mängis vägagi hästi sellise reitingu kohta. Kuni ajapuuduses lasi ühekäigulise mati panna...
Siis oli meeldiv lõunapaus. Klubi president maksis ka selle kinni (lisaks mu osalemistasule). Sain puhata +28kraadises soojuses jõe ääres. Mõnus!
Samas teadsin, et peale lõunapausi hakkavad tulema ka õiged vastased. Esiteks 2.asetus, mul valged. Jälle sealt d4 pealt mul midagi tuli (tõesti ei mäleta enam avangunimesid). Kuna ma ju enam avanguid ei mäleta, siis väljusin isegi võib-olla kerge halvemuses. Keskmängus toimus pingeline positsioonimäng, aga too 2250-ne tegi ikka paar ebatäpsust. Mingi hetk jättis ta mulle arusaamatul põhjusel ka h6 mõttetu etturi ette. Siis hakkas juba mäng enametturi realiseerimise peale. Teda hakkas ka ajapuudus kimbutama (ma mängisin too turniir kõik mängud ikka väga kiirelt). Paar ebatäpsust tema poolt ja selle asemel, et mulle kaks lisaminutit anda oma valekäigu tõttu, otsustas ta alla anda. Mul oli sellel hetkel 2 enametturit ja aktiivsus, laual lipud ja mõlemal üks ratsu + mõned etturid. Ei jõudnud vaadatagi, kas see aktiivsus oleks mulle veel midagi andnud. Esmapilgul nagu tundus, võib-olla see sundisgi teda alla andma, aga kui ma hiljem oma peas analüüsima hakkasin siis mulle tundus, et tema ratsu kaitses kõik ära ja tal olid ka mingid võimalused igavesele tulel, aga noo olgu. Las jääb.
5ndaks vooruks oli 3 liidrit maksimum punktidega. IM, 2150, ja ma + see 2080 3,5-ga. Värvide tõttu anti mulle 2080ne. Tüüp tahtis Tarrashit mängida mu prantsuse vastu, aga ma viisakalt keeldusin ja läksin üle... no ei mäleta seda nime. Üldiselt üritas ta kogu aeg viigile mängida, sest pärast seda mu veenvat võitu 2250se üle tundus ka IM hetkeks hirmunud näoga. Mõlemalt pikad vangerdused, ma lõin f6-le etturiga. Lõpuks suht kinnine seis, aga mul ilmselge paremus, sest tema g3 ettur rippus, mul ilus oda h1-a8 diagonaalil. Paraku lasin tal odaga võtta h8-a1 ja kuna mu etturid olid f7,e6 ja f5 ja ta odasid loomulikult ei vahetanud, paar ebatäpsust veel minu poolt ja mu paremus oli läinud. Siis läks ajapuuduses tapluseks ja lõppseisus oli mul kaks etturit ja tal oda, kus ma ei kuulnud ta viigipakkumist ja kohtunik fikseeris viigi.
Nii, et 6ndaks vooruks oli IM 5-e peal, ma 4,5ga teine. Ülejäänutel vähem. Tuli teine mäng järjest mul mustadega. D4, rf6 og5 ja noh... ma ei mäleta ka enam selle avangu nime. Igatahes, noh, IM mängis avangut vägagi korrektselt, erinevalt minust. Ausalt öeldes, võib-olla ta oleks pidanud väheke aktiivsemalt mängima. Tal oli juba enne võimalus end liputiivalt läbi suruda. Ma hakkasin lihtsalt mingisugust aktiivsust tekitama kuningatiival, et vähegi vastumängu leida. Liputiival oleks muidu kokku kukkunud. Mingi hetk vaatasin g3 ratsu kaingut kahe etturi vastu, sest h-i etturid olid vahetatud. Kulutasin paar minutit ära, aga siis veel võtta ei julgenud. Üks 4-5 käiku hiljem, kui mõlemal oli 4-5minti kella peal võtsin tuimalt g3-le maha. Sain vist sealt 2 pessi. Õige pea kukkus ka kolmas. Tõenäolsielt kuskil ma ka eksisin, sest lipud läksid vahetusse ja mati rünnakut ma ei saanud. Väljusime seisu kus mu 2 lipu tiiva etturit olid mahavõtmisele määratud g ja f ettur ilusti koos. Tal lipu tiival 4 etturit. Lisaks oli tal ratsu ning oda ja mul vanker. Asi lõppes sellega, et ajapuuduses lasi tüüp mind etturitega 2 ja 3ndale reale. Pidi oda vastu andma ja lõpuks sai matti. Ma üritasin küll seda kahiseisu mitu päeva hiljem taastada malelaual, aga enam ei õnnestunud. Peale partiilõpu pidin teistelt maletajatelt järgmised 5minutit õnnitlusi vastu võtma nagu oleksin mingisuguse imega hakkama saanud.
Viimaseks vooruks olin siis liider 5,5ga. Teisel kohal see 2150 5punktiga ja 2250-ne ja IM istusid 4,5 peal ja läksid omavahel kokku. Pärast mõningaist arvutamist sain aru, et valgetega kiirviiki ei maksa teha ja ega seda vast vastu ka ei võetaks. Igatahes... avangust väljusin ma kenasti. D4, g6 jne mida ma Sassiga olen üks miljon korda välgus läbi mänginud. See tüüp käsitles ainult väga imelikult seda avangut. Sain isegi pessi kätte. Mingi hetk läks aga keset lauda tohuvapohuks. Kus vahetati ja võeti nuppe maha. Ma tundsin ennast kogu aeg kindlalt kuniks... sain aru, et keerasin seisu tuksi. Tal enamettur kahed vankrid peal ja ühed odad. Mõtlesin, et hoian kapid kõvad ja äkk isaab viigi kätte. Juhtus nii, et odad läksid vahetusse, ühe vankrid ka ning kuna vastane oli avangus käitunud nii nagu Sass ei soovita käituda (ehk kulutanud kõvasti aega), siis see 2150ne suutis oma 1enametturiga seisus, kus mõlemal üks 5-6 pessi peal, mängida kaotus seisuks, kus ainuke nupp lisaks kuningatele ja vankritele oli minu ettur, mis oli lipustumas. Igatahes, kui tal on oli 1sek peal otsustas ta alla anda.
Kokkuvõttes oli siis esimene 6,5/7-st. 0,5 punkti rohkem kui eelmine aasta, kus konkurents oli vägagi hõre. Auhinnaks suur karikas ja tsekk 100eurole ja ilm oli ka ilus. Kahjuks varastati mult too õhtu veel jalgratas ära kino eest nii, et väga suurt rõõmu oma turniirivõidu üle tunda ei saanudki.
Lõpetuseks tuleb öelda, et ma tulin vahepeal ka oma klubiga siis Burgundia regioonimeistriks (noo üks voor on mängida, aga tabeli viimasega) ja tõusime järgmiseks aastaks mängime National 4-a. Mina tõenäoliselt seal osaleda ei saa, sest järgmise aasta veedan ma Inglismaal, Warwickis, vahetusaastal. Regionaalidel tegin ma esimesel laual puhta töö, aga ega vastaseid ka ei olnu.d kõrgeim oli vist 1800 midagi.
Ahjaa... tahaks veel kiita Eesti maletajaid, sest siin Prantsusmaal mängivad kõik mattini või ajakaotuseni.
Edu kõigile!
Tervitades päikselisest ja soojast Dijonist,
Kaarel Nestor
Sunday, March 20, 2011
Kristjan Sander: On meil veel Maleliitu?
H. Olde saatis justkui Maleliidu nimel välja kirja 3.02, milles nõuab klubi liikmete nimekirju ja teatab, et nende mittelaekumise korral ei anna Maleliit enam liikmetele infot Maleliidu tegevuse kohta. Saatsin selle siis 10.02.2011 maleliidu e-aadressil ära. Esitasin sealjuures ka järgmise küsimuse (mille esimest korda saatsin juba 04.05.2010):
Kuidas saab EML liige tutvuda juhatuse koosolekute protokollidega, mille kohta juhatuse esimees EML 2009. a. korralisel üldkoosolekul teatas, et nendega on EML liikmetel võimalik tutvuda ja kultuuriministeeriumile esitatud riiklike noortespordi ja tegevustoetuste kulutamise aruannetega?
Lisaks kordasin oma arupärimist Maleliidu maksuvõla põhjuste kohta.
Siiamaani ei ole mingit vastust tulnud. Vahest oskab mõni "Vaadeldaja" lugeja öelda, kas endine juhatuse esimees H. Olde täidab veel juhatuse esimehe kohuseid ja kui jah, siis millisel õiguslikul alusel? Kas üldse veel keegi tegutseb mingiski ametis või on meil nüüd hoopiski virtuaalne Maleliit...?
Monday, March 23, 2009
Eesti Maleliidu võlgnevus Maksu- ja Tolliametile
Tere!
Luusides ringi interneti avarustes leidsin huvitava ja pisut kurvaks tegeva info Eesti Maleliidu tegemistest:
http://firmaparing.
Sellest infost selgub, et EML võlgneb Maksuametile juba ligi 100 000 krooni. Vaadates kõikide teiste Eesti alaliitude maksehäirete registri väljavõtteid selgub, et neid alaliite on vähe, mis on võlgu. Kahju, et Eesti Maleliit nende hulgas on.
Maletajana tunnen muret, kas ikka EML tegevus jätkub või oleme teel kuristikku? Viljandis toimunud turniiril oli juttu ka sellest, et osad maletajad ootavad veel 2008.a. nädalalõputurniiride auhinnarahasid ja klubid noortespordi rahasid?
Nüüd on ka mulle arusaadav, miks juba pikemat aega mitmed klubid ja maletajad on juhtinud tähelepanu EML juhtimise puudulikkusele.
Loodetavasti keegi EML juhatuse liikmetest vastab siin kommentaarides maletajatele. Millega tegu poisid?
Selline kiri siis.
23.03.2009 seisuga on maksuvõlg 58 446 krooni 23.03.2009 seisuga on ettevõttel intressivõlg 8 942 krooni |
Mis on huvitav veel, et hommikul oli see võlg 30 tuhande krooni võrra suurem! Seda saab näha sellest failist, mis on tehtud täna hommikul. Tubli maleliit!
Tuesday, March 3, 2009
Lugejakiri
Bussist väljudes polnud mul õrna aimugi kus ma olen või kuhu minna. Õnneks saatus oli mulle seekord veel armulik, kuna samast bussist väljus Deniss Kovaljov, kes teadis kuhu minna. Ta olevat 3 aastat tagasi kunagi seal turniiril käinud – egas midagi, hakkasime võistluspaika minema. Muide – ta on väga lahe tegelane. Turniirisaali jõudsime esimestena, kui mittemängivad Kolk ja Olde välja arvata. Võistluspaigaks oli siis kohalik spordihoone ja minu õnneks(või kahjuks) avasid nad kohviku, kus nad müüsid ka lahjasid alkohoolseid jooke.
Pärast ühe õlle kummutamist võistluspaigas läksime Denissiga mõnedsajad meetrid eemale, et ühes kohvikus midagi hamba alla võtta. Võtsin jälle õlle ja tema 2 kohvi. Tagasi jõudes oli selge, et väga palju mängijaid ei tule – lõpuks siis kokku 18 kui ma ei eksi ja otsustai teha ühe päevaga 7 vooru, ajakontrolliks 20min + 5 sekki iga käiguga juurde. Turniiri esimeses voorus sain vastaseks blabla ja lõpetasin 4. kohaga. Auhinnaks +632 eeku, kuna mu 800 eegusest auhinnast arvestati tulumaks maha.
Turniiri ajal olime X-ga kokku leppinud, et me jääme üheks ööks veel sinna(otsus mida ma hiljem kahetsema pidin). Suundusime siis hotelli, mis oli isegi täiesti pandav. Minu suureks “üllatuseks” olid kõik ühetoalised toad välja müüdud ja ma sain kahese toa ühese kasutusega. -450 eeku tuba ja -80 eeku õhtusöök, mis oli täiega hea. Käisime kähku poes ja ostsime mõlemad hommikuse pohmaka jaoks mingi joogi + suvalise null koma seitsmese viski.
Õhtusöök pidi algama kell 8 ja umbes see aeg me läksimegi sööma. Selleks ajaks oli mul 4(võibolla 5) õlut juba sees, söögi kõrvale võtsin veel ühe + shoti tekiilat. Kui söödud joodud läksime minu tuppa, kus meiega ühines ka kanza, kui ma ei eksi, ja me hakkasime viskit lahendama. Ahjaa, vahepeal oli Holvason Volodinilt ajaga tappa saanud?! Ei mahtunud mu pähe see, aga okei.
Kui viski otsa sai, olin ma vähemalt juba parajas konditsioonis. Liikusime koos kaido, meelisega, tarmo ja rauguga inglise pubisse, mis oli samal pool tänavat kus hotell, 1 maja vasakule. Inglise pubi vastas oli külabaar. Ma arvan, et külabaarist rääkides võib paralleele tuua tartus zavodiga ja tallinnas levikaga.Oki, aga sellest hiljem.
Inglise pubis tahtis turniiri võitja meile õlle välja teha(Rauk) ja istusime ja jõime ja rääkisime juttu. Tolleks hetkeks oli mulle juba mõnus sumin ümber pea tekkinud, et ma meie vestluse sisu absull ei mäleta.Mul oli kindel plaan, et hiljemalt 22.50 peame tagasi hotelli liikuma, kuna mul pidi ICC-s ühe minuti meistrikate finaal hakkama ja kanza oli nõus mu eest mängima. Samuti mängis seal niki. Selle plaani suutsime ellu viia, kanza mängis nagu suutis ja lõpuks saime kolmanda koha – auhinda ma ei tea ja mingi donk võitis. Nüüd läheb huvitavaks, sest järgneva kohta pean ma enamuse improviseerima.
Mingil põhjusel otsustasime, et lähme piilume mis seal külabaaris toimub. Nii kui ukse lahti tegin, öeldi, et 25 eeku sissepääs, maksime ära, saime templid käe peale ja liikusime leti äärde. Meie rõõmustuseks leidsime, et viinapits on külabaaris jube odav – 20 eeku shot ja me võtsime muidugi neli tükki. Kui me mõlemad 2 pitsi sisse kummutasime, läks sumin mu pea ümber veel valjemaks. Tuuli helistas mulle vahepeal ja ütles, et Meelis on Rauguga inglise pubis, nii kui sinna jõudsin helistas mulle vist Tarmo? Ta oli vahepeal ära kadunud, kui ma õigesti mäletan ja ma arvan, et ma jooksin niimoodi kahe pubi vahet päris mitu korda – kuni.. Jõudes tagasi külabaari, hakkas mind miski asi jubedalt häirima. Ma ei tea mis see oli ja kellega ma ülbasin, aga seda ma mäletan, et üle saali tuli üks mitte väga suur poiss, väga kindlal sammul. Minust paari meetri kaugusele jõudnud, tõstis ta käe ja virutas mulle vastu vasakut lõuga. Tol hetkel polnud valus – absull mitte. Aga assa raibe kuidas see emakargaja hommikul valutas.
Järgmine hommik oli muidugi masendav. X rääkis mulle, kuidas ta TSENSEERITUD ja ausalt öeldes, mul pole ka elu sees nii sitt hommikul olnud. Bussisõit auklikul maanteel tahtis tappa. Kuigi ma siiamaani ei tea täpselt, mis minuga tol õhtul edasi juhtus, mille eest ma lõuga sain või kuidas me oma hotellitoa üles leidsime, siis üks asi on kindel – see tripp oli Legendaarne.
Sass.
Tuesday, July 22, 2008
ÜLESKUTSE VAADELDAJA LUGEJATELE!
Meil on teile kaks üleskutset, mille abiga me saame täiustada meie Vaadeldaja blogi. Ilmselt on küll see juba täiuslik, aga noh, midagi saab ikka paremaks teha.
1. Ärge häbenega meilt küsida midagi! Ükskõik mida, mis on malega seotud - kes kellega maletajatest käib, kes kellele lapse tegi, ükskõik mis seisu analüüs, erinevad hüüdnimed ja üldse kõik, mis teid huvitab. Küsimused isegi ei pea olema tõsised. Mulle on juba suuliselt laekunud küsimus - "Kas Volodin on viimase 4 aasta jooksul kasvanud?". See on intrigeeriv küsimus, kallid lugejad! Kahjuks, aga ma ei saa sellele vastata, sest küsimus pole esitatud korrektselt.
Korrektselt võib esitada küsimusi kahel viisil - kas mõne postituse kommentaaridesse või saates küsimuse aadressile nikitheone ät gmail.com. Viimasel juhul lisage kindlasti, et kas võib teie nime avaldada või ei.
See oleks esimene üleskutse.
Teine on midagi VEELGI põnevamat.
Pikkade läbirääkimistulemustega oleme me sõlminud lepingud juba 2 Eesti male väljapaistva isikuga ja tulemas on Vaadeldaja esimene ONLINE INTERVJUU!!!
Alates tänasest võite postitada siia kommentaari (ja ka meilile nikitheone ät gmail.com) küsimusi suurmeister MEELIS KANEPILE!
Ta vastab kõikidele küsimustele, mis ta peab vastamise vääriliseks.
Ütleme, et teil on aega esitada ca nädal. Siis vaatame, et palju küsimusi on ja et kas on mõtet seda teha või ei.
niiet, sõbrakesed - TULD!
NB! Ärge muretsega, täna tuleb kindlasti ka TWIC'i analüüs.
EDIT : 29.07.2008 ENAM EI SAA ESITADA KÜSIMUSI! GM MEELIS KANEP EI VASTA NENDELE KÜSIMUSTELE. 23:37
Monday, July 21, 2008
VAADELDAJA ON TAGASI!
Vaadeldaja on tagasi ja ta on parem kui varem.
Tahame ka selgitada, et miks me otsustasime jälle jõuliselt tungida sellesse keerulisse eesti male blogimaastikku. Selleks andis meile ajendi järgmine murelik lugejakiri :
Tere kallis Vaadeldaja!
Mu nimi on Milvi, olen 74 aastane pensionär Saaremaalt, Metskülast. Mulle meeldib väga malet vaadata ja uurida. Nii tore oli lugeda teiesuguste noorte poiste postitusi. Iga kord, kui käisin Kuressaares läksin ma kohe meelega internetipunkti, et teid seal lugeda! Väga armsad poisikesed olete! Kahjuks aga viimasel ajal on need bussipiletite hinnad nii kõrgeks tõusnud, et ei jätku lihtsalt raha. Pean harvemini käima. Aga see selleks. Ma tahtsin küsida, et miks te lõpetasite? Nii "nummi" (nagu te noored ikka räägite) oli seda lugeda. Palun tulge tagasi! Ja tulge mulle külla ka - ma teen teile maitsvat vaarikakooki.
Edu soovides,
Milvi Saaremaalt
See võttis meie kõigi südame härdaks. See armas kiri. Me lubame sulle Milvi, et me tuleme tagasi ja teeme kõike paremini kui varem.
Teine põhjus on see, et meie peamine (endine) konkurent (kellega me üritame lähipäeval sisse seada vastastikusel lugupidamisel põhinevaid diplomaatilisi suhteid) on meie arvates jälle natukene laisaks jäänud.
Igastahes, me lubame järgnevat :
*Iganädalane TWIC'i analüüs!
*Lugejakirjadele vastamine ja nende avaldamine!
*Iganädale malenurk patseri silmade läbi - TURUNURK!
*Erinevate (väga) huvitavate seisude analüüs!
*Erinevate turniiride kokkuvõtted ja analüüsid!
*Meie enda ICC-partiide magusamaid palad!
*EML hakkame ka kindlasti tögama!
*Ja kõige värskemad maleuudised ja klatšid meilt!
*ja paju muud, mida hetkel me ei avalda.
Avaldab muljet, eks?
Igastahes, see algab jälle - rääkige oma sõpradele ja tuttavatele!
NB! Tähelepanelikumad on juba märkanud, et vasakul pool blogis on ka numbrid ja link "Vaadeldaja stats". Sinna vajutades saate teada, kui paljud inimesed külastavad meilt, mis brauserit nad kasutavad, mis otsingusõnad jms põnevat. Edu!