Malle Laut: Kudda me Ärbiga Kohtlas malet mängissimman.

Saime järjekordse lugejakirja ühelt meie lugejalt - Malle Laut!

Kiri ise on selline:

No terre Nikolai,

Minnuh nimme omm Malle sünt 1947.a. Males II järk ja minnu vannamiis on Ärbi sünt. 1944 Males I järk ning me saathamme Sull yts luggu. Et selle vöiks nagge Vaadeldajjas avvaldata

Malle Laut

Kudda me Ärbiga Kohtlas malet mängissimman.

Ärbi see va minnu vannamiis tulli üts õhta minnu mannu, pugges mulle no nii külje allha, no nii na lähehddalle. Ma kohe mõtlesi, et vaat vanatoid, taht miskit saada vä. Kuid mu om vanha, see omma ja üts ainnummkallin sõnnas, et kulla vannamuur läts öite malet mängima.

Ärbi va viggurvänth võtt Eesti Maleliidu koddulehtelt välja, et Kohtlas tommuvva mingit võistlusse.

Mõsstad, Ärbi ju seesammune kõvva malesõbber mull mis siish et vannamehhel kõvva pää. See es sega miskit tal nuppe liigutammast. Vahhel vannamiis sitship puuule üüni komhpuuterri tagga ja mutku kissub malet.

Ma isse olen tõnne järkk, agga mull Ärbil on ikka essmanne. Noh see, va see kohtlaste pannijathe miiste värk ju.

No nii, hakkasimme siis va redde hommekust õkva liigutamma. Pannime omm kärrulle häälled sissen ja muutku iddaossariiggi poolle punnuma. Mu vanatoi ,see va Ärbi, olli nii perrumiis, et põrruti vahhel suiss ütskolmmekümmendüts. Ärbi isse teggi kõttuhäälli ja naerri, et nää Vovk olli issegi teeviida assemmel ja va Rauk suisa killmeetri posstinna meitel ess.

Jõudssimme varrakult juba Kohtlasse, no see om see maleplakk.

Põrrutassimme otshejoonnes õitsesse kotta, no kohhe leiddsimme üllen ja kävvessime ümber uhhkke majja. Nu olli illuss, ja kenna, ja puhhas, ja rõämus sporttimishoonne. Küll olliva ikke uhhhke hoonne, ikka maadlussaal, ikka mehhah riietusruum, ikka tõesteruum, ikka korvpallissaall.

Agga kollmmas korrush, no see olli immeline, see olli Malesaal.

Jõuddsimme Malesaali. Ärbil, mu vanatoil see hädda, et tollel jallad ennamm es kanna nii häste. Päälle poolttunde turnnamist jõuddsimme eddukalt kohhalle. No küll olli kenna. Masha, meite sürr rõõmm ja armastush joss meitele kohtemaid vasta, noh piaaigu piddime Ärbiga suiss pikkali lankkma. Masha tuntish meite maleäppuparri kohtemaid ärrah. Masha issver hõikkas meitele minkish võerammaa keelles.

Saime kohtemaidd arru, et olemme ooddatud, ja armmastatud siinh Kohtla Malesaalis.

Masha on vägga tähttis, ja väegga lahhke süddammegga. Masha om ju puhhas malekuld, issvar issegi Maleliidu liige.

Meite omma vannamehhe Ärbiga tahtsimme ka sinna va Maleliitu menna, kuit meit keeggi es võetta. Koddu tulli karm kirri, et meid es tunta, kes me veelh sellised malevõerat, Malle ja Ärbi ollemme. Nattukke olli mudduggi obbrokkirahhast kahhju, me ju ellamme pinshist pinshini. Noh agga ju siish meithest tarkematel suurre süddammegga miistel Eesti Maleliidust meite rahhaga miskith parremath päälle hakkamist om. Polle hullu miskith, meite saamme ju ikke hakkama, meite armashtamme koosh sedda va malet.

Agga malevõistluss koos latsedegga olli illus. Minnusuggusse vanhamoori hingg ja kõrvv kolm päevva laussa nurrussivad. Me ollimme naggu öitshvall bazaaril. Küll olli kenna. Mõnned halvvad teggelased naggu Igor, Hillar, Margus ja Ardi, nõuthsivad küll piddevalt vaikhust, agga kess neit pollearruseid ikke kuullasivat.

Kui om Kohtla malepraazdnik siis olggu ikka praazdnik, täithega ja armshalt lõppuni.

Isseggi Masha olli minnuga üts meelen. Masha tublih naggu malevurr korraldash, keelash, poosh ja laskish ja sedda selliselth et köik see kooremh kuullish. Iseggi meithe ütt sõpra Serzi lubbas ennemh esmast voorru suissa tualetti sussatta.

Ah, jah see tualettigga om va vahhvad lood. No küll olli see va Kohtla malesaalli tualett illus ja kiitta väärt. Niih värshke, ja suissa kahheksakümmnele ossalejjalle suissah kolmkümmendkats potti. Ja prilllaut, no see olliv suissa kullast ja särra. No mulle niin meelddi.

Meite Masha vait pahhanda, et keeggi santehnik otõhajet i pridjot tolko v ponedelnik. Noh, egas miskit kui ponedelnik, siis ponedelnik. Polevat hulluh Hessburgerpeldik assus lähhemmal kui ponedelnik.

Mu vanatoi ,see va Ärbi, olli ikke õhtaks bazaarlärmist no nõnna õnnellikkh, et meitel ennamm assjaks es jõudnutki menna, kuigi mull endal suur maletahtme olli.

Minnu Ärbi olli malelavval tubbli. Küll Ärbi olli ikke tubbli maleratshu, noh mish siish, et igan partiin malehäddas. Küll piddi nuppe liigutamma mestrite, isegi suurmeistriga. Ma ets kae kõrvalt, mul mudduggi nalja nabbani. Ärbi higgistass ja higgistass. Aga Ärbi mul ju väegga tubbli malesõbber. Ärbi va viggurvänt teenni augga omma kaht uhhket punni.

Üte voorru ajal ma kae, et kes see Kena KavalerHärra mu va kallist Ärbit na talltsalt uurib. Lätsi ma siis kohhe Masha juurde ja küssi, kes see ded veel om?

Masha hääl muuttu na vaikkseks. Tõ Malle ne shnajesh, kto Nash, oh booze moi, oh booze, Malle kde tõ zivjoz, eto ze Nash Hendrik?

At sa maith, sain kohhemaid arru omm väikksse innimmjunni essitusest, too om ju meite Kõikide Hää Süddammegga Suur Hendrik.

Meite omma ainnummas armuss Hendrik, meite kõkkide malesõpprade Suur Vägga Aushtatud MaleJuht isshies.

Minna mõttlessi omma väikesse pääga, et no kash tõesti, no kash tõesti Suur Hendrik austab Kohtla malesaalis meithesuggust Ärbit ja kah nattikeh Mallet omma kohhalollekuga. Uskhumatu, usskmatu.

Issand, mull olli Ärbi üle ka nii hää miil.

Suur Hää Süddammegga Hendrik kae kudda minnu väikhe rummal vanamiis, va Ärbi, neid va nuppe liigutab. Lautas kaks parrajjaht maddalammast malelammast ommamuudi ommasuggust, neist yts minu vanamiis Ärbi.

Ningh nonde manu Suur Hää Süddammegga Hendrik uurib minnu vanhatoi Ärbi maletmängu.

Agga silmi jättku mull annulth Suure Hää Süddammegga Hendriku jaoks. Sel mommendil tundush mu omma hää vanamiis pissu ratsuna maleruudul.

No küll paistab Suur Hää Süddammegga Hendrik ikka targa, ausa, erudeeritud ja ilussana.

Eh, bog, eh tzar velikii.

Ei sellhine Suur Inemmene tee teisthele miskith halba, ei Temah kirrjuta rummalusi internethi, ei temmah tõsta telehvooni, et mustata Suurmeistreid. See kõik om üts väljamöeldiss.

Agga nii suurh kuih, kuih, oih oli rõõm näha Suurt Hää Südamega Hendrikut, nii ruttu ka see rõõm haihtus nagu valggetdaame peeretush.

Hendrik jätti meitesid Mashaga üssinda.

Jaggas veelh Mashale mingith väegga tarkku õpetussõnnu, milledest minnusuggune miskith mõistnudd ja minnemma ta illussa limusiinigga tuiskkaski.

Me ikke koos Mashaga immetlesime veel sedda õhhkuu, sedda aurath, nussutasime koos seda õhka mis meite Suurt Häälte Süddammegga Hendrikut kandis. Isseggi lehhvitashime Hendrikule järrelle.

Noh, olli ikke süddammes soe tunne. Nokkisin suuresth rõemust issegi omm ninnakest.

Mul olli Suurele Häälte Hendrkule paljju paljju väegga väikkese innimmesse rummalaid küssimussi, kuid need temmast mahha puddenesidhki. Küll om sellest kahhjun.

Oh, ma väikke inimene, noh kellh nimmeksh Malle, mötlessi, et olleks mullgi seh vah mobiilhtelehvoon siish ma räegiks kah Suure Hendrikuga igga õhhta ja mittu tuntthi jutthi. Sest Masha teep niimooduh, jah jubba aastaid.

Snajesh Malle, mõ s Hendrikom kazdõi vetsher bessedovajem, bessedovajem, bessedovajem, bessedovajem ... sõnna Masha. Ei luggevat need kroonivat sentivaallid egga misshkit.

Isse ma omm väikkesse päega mõttlesi, see juh na jubba naggu omma kuumh cekclinja. Puuddu ainnu gorjatseje koffe i dbed.

Agga nii kiirenn kuis suurh Malepiddu alggash, nii ruttun see ka lõppi. Olli veel illus hetk, kui keegi jämme maletolkkhus andis turniiri ossalejate, ka minnu kalli vannamehhe Ärbi nimmel Mashale kaunnid lilleõied ja tännas illussa turniire ja südamliku korraldusse eest. No see olli tõeste üllas hetkh, mul enthal läts issegi silmmavoolus valla.

Ainnukesse assjana, mul om omma vannamehhest na kahhju. Mul vanatoil see Ärbil silmad endal vees, sai veel üts tupli malepäkapikku käest viimattisenna matthi.

Lohhutassin Ärbit, noh niikkuddah osskassshin, et kaotustest öpib ikke kõikse rohhkemh.

Ja nii me koddu poole hakkasime uhhama.

Ärbil silmad vees ja minnul õnnis naeratus huulil ja meelenn sõdamlikult soeh Masha käepigistus. Olli ikke üts väegga kennahh maleüritus Kohtlas.