Turunurk #31

Eelmisel pühapäeval toimus Keila kiirturniir, mis mul täielikult ebaõnnestus.

Kõik sai alguse juba päev enne turniiri, kui läksime Pelgulinna staadionile jalkat mängima. Kohale olid tulnud Sass, Niki, Lauri, hiljem veel ka Uku ja tema sõber ning kaks tundmatut tüüpi, kes lihtsalt ronisid ühelt katuselt alla ja tahtsid mängu tulla. Alguses hakkasid kõik kohe lõhkuma, kuid varsti selgus, et tervel väljakul kaheksakesi mängida on liiga väsitav. Ma olin juba pärast paari edasi-tagasi jooksmist läbi ja lõõtsutasin nagu koer. Kui olime mõnda aega toksinud, siis otsustasime selle piinamise ära lõpetada ja hoopis letukat mängida. Sellel mängul on iga kord erinevad reeglid, kuid tulemus on ikka sama: mulle lüüakse persekaid. Tegelikult oli seekordne mäng väga põnev. Viiekesi mängisime ja kõigil oli vähemalt seitse miinust. Kuidagi tõmmati mulle siiski kümnes ära ja pidin mõned löögid ära kannatama. Enamik virutati mööda, kuid ühe korra äsas Sass mulle päris tugeva laksu. Järgmisel hommikul selgusid jalgapalli ebameeldivad küljed. Voodist tõusin üles nagu zombie, kõik kohad valutasid, käia oli raske. Siis tuli mulle meelde, mis mu kehalise kasvatuse õpetaja Mae ikka ütles: „Enne kui jooksma hakkate, tehke soojaks!“

Rongi peale jõudes tuli välja, et pallimäng oli veel hullemini ära kurnanud Sassi ja Lauri, kes kumbki pärast rasket füüsilist treeningut Keilasse ei jõudnudki. Turniir toimus nagu ikka Keila tervisekeskuses, kuhu oli tulnud 75 maletajat. Enne mänge õpetas Niki mulle „limonaadi“ tegemist ja alguses läkski mul enam-vähem rahuldavalt. Mul oli 3/5 ja mängupildi järgi ei pidanuks ka Andrei Šiškovile ja Jüri Ilvesele kaotama. Võitsin Roger Ristisaart, kes nägi välja nagu Sass, kuid ta sõitis autoga; siis alistasin ka Vladimir Musienko, kes enne turniiri kolas elektrikapis ja mängu ajal tegi huultega häälitsusi. Viiendas voorus aga sain kõige kiirema võidu, kui umbes 15 käiguga oli Stepan Ivanov matistatud. Kui tavaliselt Ivanov lõpus pettunult vannub, siis seekord tegi see kaotus talle miskipärast hirmsasti nalja. Pärast seda sain aga ootamatult kolm mängu järjest nullid. Tehnikaülikooli õppejõud Enn Pirrus nägi küll kurja vaeva, et mu paljast kuningat lipu ja ratsuga matistada, kuid lõpuks jäid talle siiski mõned sekundid. Siis lasin Ranel Tammelal enda lipu kinni püüda, kuid keeldusin põhjendamatult viigist ja mõne aja pärast pidin ka mõlemad vankrid ära andma. Eelviimases voorus sain jälle pähe Anti Kaarelt, kes ka Haapsalus eelmine aasta mind võitis. Viimane mäng olin igasugusest mõttetegevusest loobunud ja oleks äärepealt kaotanudki, kuid väike poiss mängis liiga aeglaselt.

Turniiri kõige suuremast segadusest Tarmo juba rääkis, kuid see ei olnud esimene kummaline vahejuhtum Georg Abozenko ja Aleksander Petrovi vahel. Nimelt mängisid nad omavahel ka klubide meistrivõistlustel, kus Abozenko saavutas kõigile arusaadava võidetud etturilõppmängu. Petrov otsustas aga ootamatult käikude tegemise lõpetada. Ta vaatas kõrvallaudadel toimuvaid mänge, käis peldikus ning jalutas niisama ringi. See kestis umbes 10 minutit, kuid veel kentsakamaks muutus lugu siis, kui viimastel sekunditel ta siiski tegi oma 40. käigu ja sai juurde veel 15 minutit „ooteaega“. Sellel lasi ta ka mõnusalt üle 10 minuti joosta ja andis siis alla. Ilmselt sellepärast oli tal ka seekord Abozenkoga kana kitkuda. Kõige paremini pani Petrovi paika aga Margus „Pikk“ Sööt, kes mängis temaga kohe peale seda problemaatilist partiid. Ma vaatasin kõrvalt, et Petrovil oli võiduseis ja Pikk tõstis pead vangutades nuppe. Mingi hetk oli laual juba paarikäiguline matt, kuid selle asemel otsustas Petrov hoopis vankri kahida ja viigi forsseerida. Pärast kolmekordset kordumist pakkuski ta viiki. Kuid Pikk ütles külmalt: "Mängime edasi!" Petrov vaatas nõutult ringi, tegi veel ühe käigu ja kutsus siis peakohtunik Aare Võsu, et tema juuresolekul viiki nõuda. Kui ta selle lõpuks sai, siis oli ta parajalt löödud, et temaga sama tehti, mida ta just ise Abozenkoga oli teinud. Pikk ütles hiljem, et oleks hea meelega veel kauem vaielnud, aga ta ei tahtnud, et Võsu kurjaks saaks.