Turunurk #26

Eelmisel nädalal juhtus üks huvitav kokkusattumus. Mina otsustasin, et jätan vahele ühe külaturniiri ja Pikk teatas, et loobub tööasjus komandeeringusse sõitmisest. Seega võtsime kätte ja põrutasime laupäeva hommikul laevaga Helsingisse, kus toimus järjekorras 30. Soome maleülesannete lahendamisvõistlus.

Hommikul oli vaja kell 6 tõusta ja külma ilmaga sadamasse kõmpida. Ega see just kõige mugavam ettevõtmine ei olnud, kuna eelmisel päeval oli mul ülikoolis üritus nimega „Tudengibaar”. Jõudsingi terminali ja istusin oma veepudeliga mingi pingi peale, et Pikka oodata. Paari minuti pärast ta helistaski:

Pikk: „Kuule, hakkad sadamasse ka jõudma varsti?”
Turu: „Jaa, ma juba olen siin D-terminalis.”
Pikk: „Aa, ma olen ka, aga ma siin sees juba.”
Turu: „No ma ei tea, ma olen ka sees, istun pingi peal.”
Pikk: „Millise pingi peal? Ma istun ka pingi peal.”
Turu: „Ma olen siin nurgas, potilille kõrval. Ou, ma näen sind, vaata selja taha.”

Siis läksime laeva peale. Euroopa Liidus võib inimene liikuda ringi nii, kuidas tahab ja mingeid dokumente kuskil näitama ei pea. Teekond Soome poole kulges mõnusalt. Istusime sööklas ja võtsime väikese hommikuse kohvi ja õlle. Pikk näitas mulle üht huvitavat ülesannet, mille nimi oli "Hiirelõks".
















Matt 3 käiguga.

Kui jõudsime Helsingisse, siis me ei teadnud üldse, kuhu nüüd minna. Pikk mäletas vaid, et kuskil raudteejaamas pidime võistluse organiseerija Neal Turneriga kokku saama. Hakkasime lihtsalt kesklinna suunas kõmpima. Õigele poole minemine aga ei olnud sugugi kerge. Esiteks raskendas olusid bussipeatustes olnud loetamatud kaardid, millest me üritasime mingit selgust saada. Positiivne külg oli linnas see, et peaaegu iga nurga peal olid wc-d, mis kõik nägid välja sellised nagu miljonipeldik Tallinnas. Nende sisse aga ei pidanud münte toppima, vaid võis lihtsalt uksest sisse minna. Olime umbes pool tundi seigelnud ja ma võtsin julguse kokku, et küsida poemüüjalt, kus raudteejaam on. Õnneks ta näitas selle kaardi peal hästi ära ja edasi polnud meil kohalejõudmisega probleeme.

Turniiri organiseerija Neal Turner oli lahe vana. Temaga koos käisime kõigepealt söömas ja siis hakkasime liikuma malemaja poole. Sinna kõndisime umbes pool tundi. Tee peal näitas Neal ära tähtsamad majad Helsingi linnas. Tema käest saime mõlemad ka kaks raamatut Soome probleemmale kohta. Malemaja oli võrreldes meie Kerese majaga üsna väike, see nägi seest välja nagu tavaline elumaja, kus oli kaks suuremat tuba ja kööginurk. Soomlased, vanad kogenud lahendajad, võtsid meid sõbralikult vastu. Kui võistlust juba alustada taheti, olime me Pikaga end kogemata välku unustanud mängima.

Aga siis antigi paberid kätte ja 12 ülesande lahendamiseks oli mõeldud 3 tundi. Seekord oli mul üsna suuri raskusi käimatõmbamisega. Esimene kahekäiguline ülesanne ei edenenud üldse ja oleksin peaaegu laua taha magama jäänud. Tund aega hiljem oli sama seis ja ma mõtlesin juba, et tuleb vist nulliring. Õnneks nii aga ei läinud, sain kahesed matid kuidagi tehtud ja võtsin käsile 6-käigulise. Selle äralahendamisega olen ma eriti rahul, sest varem olen ma sellistest loobunud. Aga pärast seda enam palju aega ei olnudki ja rohkem ma midagi erilist korda saata ei suutnud. Pikk ütles, et tal oli ka paber peale esimest tundi tühi, kuid ta lasi lõpuks siiski ühe abimati ja isemati valmis ja sai korraliku tulemuse. Lõpptabel ongi siin:














Soomlaste suurepärane külalislahkus jätkus peale turniiri, kui meile pakuti võileibu ja kohvi. Sõimegi kõhud korralikult täis ja tänasime korraldajaid hea ürituse eest. Kahjuks meil palju aega rohkem polnudki. 18.30 oli ikkagi vaja laeva peale jõuda. Sadamas tuli meile üllatuseks, et järjekorrad olid väga suured. Soomlasi vooris nagu sipelgaid igalt poolt laeva. Me leidsime hea mõnusa koha istumiseks, kuid olime vaevalt pool tundi seal, kui baaridaam hüüab: "Oma jookidega ei tule siia." Leidsime siis rahulikuma koha, kus saime Pika naise vanaisa poolt tehtud õunakooki mugida. Varsti tuli Pikale ka meelde, et laev sõidab kahe tunni asemel kolm tundi ja meil oli aega küllalt. Noh, selle peale käisime münte masinasse viskamas, kuid ega seegi head ei toonud. Mida vähem eurosid on, seda kiiremini nad otsa lõppevad. Ma vist panin kogemata ka Eesti kroonid ka automaati, sest enam mul rahakotis metalli ei ole. Laevasõit aga ei ole ikka see õige, kui enne kojuminekut põdra kombel tax-free poest kasti õlut ära ei too.

Päev Helsingis oli igati kordaläinud ja loodan, et kunagi saab taolisi sõite veel ette võtta.

P.S. Ülesanded leiab soomlaste tehtud kodulehelt. http://www.saunalahti.fi/~stniekat/st/pika09t.htm