Monday, February 9, 2009

Juunioride MV Jõhvis

Turniir algas 4 veebruaril ja lõppes 8 veebruaril.
Kuigi juunioride erileht on väga hea, otsustasin ma enda poolt lisada paar kommentaari iga osaleja kohta:
  • Aleksandr Volodin - ilmselge reitingufavoriit, kes edestas lähimat konkurenti 100 punktiga, järgnevaid 200 punktiga ning ühte mängijat isegi 300 punktiga! Mina olen alati arvanud, et Volodin ei ole midagi erilist, aga viimasel ajal ma mõtlesin, et ta vist isegi oskab mängida. Ja kui tal oli 8/8'st siis ma mõtlesin, et see on küll kõva tulemus! Siis aga tuli ootamatult Rumjantsev ning purustas ta. Nagu ka viimases voorus minu, aga sellest tuleb allpool juttu.
  • Valner Uku - ilmselge medalikandidaat, kes lõpuks sai ka teenitud teise koha. Kuigi Uku ei tegele absoluutselt malega, on temas olemas see väike midagi, mida meis paljus pole. Kui ta nüüd hakkaks malega ka tegelema, siis teda ootab ees helge tulevik. Kas males? Seda ma ei tea. Aga Ukul oli tegemist ühe õnnestunud turniiriga. Jagasin ma ka temaga tuba ning ainsa negatiivse asjaoluna pean välja tooma selle, et ta hambapasta oli väga halva maitsega. Ning ta pidevalt klõpsib telekapuldiga edasi-tagasi.
  • Mina olin reitingu järgi kolmas, aga sain hoopis viimase koha. Või noh, jagasin viimast kohta. Ma peaks siinkohal hakkama ennast õigustama, aga ma ei viitsi. Lihtsalt ütlen, et palju juhuseid langes kokku, aga tähtsaim neist oli see, et teised mängisid must see turniir paremini. Mis on aga ilmselt paljudele üllatav, siis see on see, et ma olen oma mänguga rahul. Ma sain isegi meeletut indu edasi malega tegeleda, nii et be afraid. Be VERY afraid.
    Aga tulemuste poolest oli see mul üks läbikukkunud turna küll :).
  • Jezov Roman, kes on täitsa normaalne vend, oli neljanda asetusega. Mängib ta üldiselt kohutavalt ebastabiilselt - heal päeval võib ta lüpsta kõiki, aga halval päeval saab ise lüpsi. Kõige meeldejäävam oli see, et ta viimane päev ikaldus tal täielikult. See ikka näitab seda, et ei tohi viigile mängida. Eriti, kui vastane ka ei taha viiki.
  • Moltšanov Ivan on üks kummaline kuju. Alati temaga mängides mulle tundub, et ta ei jaga absoluutselt malet, aga mind mängib ikka üle. Aga samas teeb ta tihtilugu lapsikuid vigu. Tal eriti säravat mängu pole ning eksib tihti. Sellegipoolest on tegemist praegu ühe eesti juhtiva noormaletajaga, kellele saab ette heita liigset kiirustamist.
  • Holvason Jüri on normaalne vend. Ta jagab malet ning räägib normaalset juttu ka. Temaga on alati põnev mängida. Ei oskagi muud eriti tema kohta öelda, areng on tal viimase paari aasta jooksul olnud kohutavalt kiire.
  • Sarapik Kristjan oli kõige pikemate juustega poiss turniiril. Temaga on meil alati põhimõtteline lahing hispaanias, kusjuures mul on valged. Ma vist pole elus kordagi mänginud Kristjaniga mustadega. Ilmselt keegi väga fännab meie teoreetilisi duelle (näiteks Marek Kolk). Lubas suure suuga kogu turniiri vältel, et ta võidab Volodini ära (ta enne kaotas Vahtrale), teeb ülejäänudega viiki ning sellega tõestab, et turniiri kõige kõvem mängija on ikkagi Tuuli, mitte Aleksandr. Siis me oleks kogunud allkirju ja nõudnud matši Tuuli ja Kristjani vahel.
  • Kasela Sten oli ilmselgelt turniiri üllataja. Tagasihoidlik Pärnu poiss, kes pole kunagi julgenud aktiivselt mängida, hakkas äkitselt kahima nuppe ja võitis hulga ilusaid partiisi. Lausa lust oli tema mängu vaadata. Jätka samas vaimus!
  • Rumjantsev Jevgeni on ainus inimene, kes suutis võtta Volodini skalbi. Mis moel ta seda tegi, seda saladust ei avalda ta ilmselt oma surmatunnini. Kui ma kunagi arvasin, et ta on normaalne, siis pärast seda turniiri selgus, et tegemist on absoluutse jobuga ning neid sõnu ma võin kinnitada ka allkirjaga. Kellel tekib lähem huvi, miks ta jobu on, võib mulle helistada või meilida. Ei hakka ta nime täiesti ära määrima ka avalikult.
  • Vahtra Tuuli oli turniiri ainukene naissoost maletaja. Aga samas on ta inimene, kes võttis seda turniiri ka väga tõsiselt, hoolimata, et oli viimase asetusega. Minu arust oli Tuuli ka üks tuniiri üllatajaid, sealjuures pluss-poole pealt. Ning seda mitte tulemuste, vaid mänguga. Kui ma tulin malesse, oli Tuuli päris tugev ning minu arust pole ta eriti arenenud peale seda. Viimasel ajal on aga näha tugevaid tendentse selle poole, et Tuuli areneb. Seda võib ainult tervitada. Edu Tuulile edaspidiseks!

Veel peaks tänama korraldajaid, tänu kellele sai vooru ajal mu kähe kurk lohutust liptoni teelt. Samuti oli ka kohvi- ja mahlajoomise võimalus.
Eraldi tooks ka välja peakohtuniku Marek Kolgi, kes oli vahva sell ning laenas mulle Garri Kasparovi raamatut (Male kui elu mudel). Selle raamatuga saan ma varsti ühele poole ning jagan ka oma muljeid. Vihjeks võin öelda, et mina sellest nii väga vaimustuses pole.

Nüüd saan ma turniiridest natukene puhata ja keskenduda muudele asjadele.
Näiteks lugeda iganädalast Lubomir Kavaleki malenurka.

Samuti lõppes meie Kasparov-Fischeri teemaline küsitlus ning mul on hea meel tõdeda, et võitis minu isiklik lemmik - Garri Kasparov (41 häält Fischeri 39 vastu).

Vaadeldamiseni!

6 comments:

Marek said...

tohoh ... :D

sass. said...

no räägi siis meile, mis motivatsiooni sa sealt said?
ja räägi ka seda, miks rumjantsev jobu on? saada meil vms!

Anonymous said...

Milleks vihjata ja vihjates Rumjantsevit sõimata? Selline "stiil" soliidsele täismehele ei sobiks. Kui midagi olulist kõigile öelda-kirjutada on, siis kirjuta, kui pole, siis ole vait.

Naxer said...

Njh, eks me kõik oskame vahel halva mängu juures head nägu teha. Juhused langesid kokku, mäng oli hea, kuid tulemus kukkus välja kehv, kärss oli kärnas, maa oli külmetand, variatsioon halb jne. Aga egas midagi...potentsiaali Sinus ju on ja jään ootama, mil juhuste kokkulangevuse tulemsena mõne hea turna taas kinni paned.:)

Anonymous said...

Hehe, Olde esimese asjana tööle jõudes vaadeldajasse kommima. Kõige pakilisem ikkagi maleelus

Anonymous said...

aga see on ju tore kui ta sedagi teeb, mis muud tal ikka teha on