Turunurk #32

Eelmisel nädalal võistlesin Tartu Suve kiir- ja välkturniiril. Tulemustega ei saa aga jällegi rahul olla – kiirmale lihtsalt ei istu mulle praegu.

Laupäeva hommikul hakkasime Tarvo Seemani autoga Tallinnast sõitma, koosseisus olid ka öö läbi üleval olnud ja mitte veel kaineks saanud Sass ning üle tüki aja ühele turniirile osalema tulnud Kaarel Nestor. Ilma järgi võis küll arvata, et me läheme hoopis Tartu Sügisele, sest vihma sadas lakkamatult. Õnneks jõudis ekipaaž Seeman-Turu siiski õigeks ajaks kohale. Seejärel läksime kohe ka poodi ja juba enne esimest vooru olid limonaadid maja ukse ees lahti tehtud. Tasapisi hakkasid ka maletajad kohale jõudma: Kristjan Sarapik oli seekord isegi hommikul ärganud ja mängima tulnud, pereisa Silver Jakobson sõitis vihma trotsides jalgrattaga voorule ning lõpuks tuli nurga tagant välja kavala näoga Vahur, kes oli ka Katjuša turniirile kaasa võtnud.

Algus läks mul hästi, võitsin teises voorus Boris Trohhelevi, kes hiljem sai 11. koha, ja jätkasin täiseduga. Siis aga tulid kaotused Tõnu Raugu ja Vahuri vastu. Rauk oli vahepeal teinud koduse analüüsi meie eelmisest mängust Viljandi händikäpturniiril, kus tulemuseks oli viik, ning oli sitsiilia kaitses uuenduse hästi ette valmistanud. Selles partiis mul võimalusi ei olnudki. Vahuriga vahetasime kõik nupud välja, kuid selle käigus ikaldus mul üks ettur ka ära. Turniiri esimeses pooles tegi suure üllatuse Eesti kuni 12-aastaste MV 5. koht Dmitri Petrov (1555), kes võitis kõigepealt Kristjani, siis Vahuri ja peale seda tegi veel viiki Sten Kaselaga. Kui pooled mängud olid tehtud, olime juba näljased kui hundid ning läksime Kristjaniga poodi limonaadi tooma. Ma ostsin veel mingeid soolakrõbuskeid, kuid neid ei saa võrrelda barankadega. Turniiri teises pooles sain kaks valusat kaotust, mis tegid mu meele mõruks. Kõigepealt mängisin Svetlana Pritulina täiesti üle, sain enametturi, rikkusin tal vangerduse ja sundisin teda lipuga b1-le minema, kui etturid olid a2-b2-c2. Kohest võitu aga ei olnud ning vastane hakkas häirivalt kiiresti mängima. Ajapuuduses läks mul kops üle maksa ja panin kõik nupud ette. Seejärel juhtus veel naljakam lugu Aarne Kalepi vastu. Mul oli võimalus igavese tulega viik forsseerida, kuid läksin selle asemel ajaga võitma ja tubli vanahärra pani mulle viimasel sekundil mati. Teiste seas mängu jälginud Sten ütles pärast, et see oli väga iseloomulik mulle. Turniiri lõpetasin 43. kohaga, üks pügal eespool kui Kristjan ja sama palju punkte sai ka Timo Tamm. Autasustamisel ei suutnud ma kuidagi valida raamatute „Jesuiidid Tartus“ ja „Jesuiidid taevas“ vahel, kuid siis hüüdis turniiri 4. kohaga lõpetanud mängija Hendrik Olde: „Turu, võta ohukolmnurk!“ Öeldud-tehtud, sain paki lahti õngitsetud ja sees oli ilus kollane teetöölise vest ja ohukolmnurk, mis oli vaja kokku panna.

Peale turniiri pidime korraks Suudlevatesse Tudengitesse sööma minema, kuid lõpuks istusime seal kella 12-ni. Selle aja jooksul tiirles üks vana pudelikorjajast naine nagu herilane kogu aeg meie laua ümber ja kraaksus mingeid laule. Mõnel korral tahtis ta lihtsalt suitsu saada. Niki arvas, et ma oleksin selle mutiga paras paar olnud, sest kollase vestiga nägin ma välja nagu Pirokunn. Õhtul marssisime Kristjaniga mu endise klassivenna Sander V. juurde ühikasse, kelle juures ma Tartus olles alati magada saan. Jõime veel mõned limonaadid ja mängisime netis malet. Kahjuks läheb Sander nüüd juulis kroonusse ja ma ei tea, kus ma järgmiste Tartu võistluste ajal ööbin.

Järgmisel hommikul tõusin kell 9. Helistasin paar korda Kristjanile, kuid talle käis ärkamine ilmselgelt üle jõu. Kõmpisin siis lihtsalt üksi turniirisaali. Eelmisel päeval olin Nikiga kaks kokkulepet teinud: esimene oli nelipaki peale, et ma ei tohi 40. nädalani pikki pükse kanda; teine puudutas konkreetset turniiri: kui saan 6 punkti vähem kui Niki, pean talle kaks limonaadi ostma. Panin vesti selga ja lootsin, et see toob õnne. Algus oli vaevaline, kuid 6-punkti graafikuga olin ma kogu aeg plussis. 2. voorus oli naljakas mäng Sassi ja Jüri Raidvälja vahel, kus mõlemal oli uue partii alguses aega 30 sekundit. Sass jalutas avangus kuningaga g3-le ja tagasi e1-le ning tegi siis pika vangerduse. Raidvälja see ei kõigutanud ja tal oleks äärepealt õnnestunud matt panna, kuid enne sai aeg otsa. Vahepeal olin vesti palavuse tõttu ära võtnud, kuid siis ütles peakohtunik Marek Kolk kohe, et pean selle tagasi selga panema, sest ta ei leia mind muidu üles. Lõpuks oli käes viimane voor. Pidin mängima Aare Võsuga. Mul oli mõlemas mängus võit käeulatuses, kuid kaotasin ikka. Pärast mängu ütles ülimalt rahulolev Võsu muheledes: „Noh, pead Kunitsõnile kaks pudelit tegema.“ Nii oligi, sest Sharankov oskas Nikile 2-0 kaotada. Ka välkturniiril jagati auhindu kõigile. Ma läksin ebaviisakalt minema, et Tarvo saaks kiiremini Tallinna poole liikuma hakata.

Tagasiteel olime maha jätnud Kaarli, kellel polnud rahakotti. Tema asemel võttis Tarvo peale kaks tüdrukut, kes hääletasid Tallinnasse. Sellest hoolimata uinusin ma kohe ja sama tegi ka kaks ööd järjest üleval olnud Sass. Ka Tarvo oleks peaaegu roolis magama jäänud, kuid ta ütles hiljem, et võimlemisliigutused ja lorilaulud segamini tümakaga aitasid tal masinat edasi juhtida. Mäol oli meil väike vahepeatus. Tüdrukud jäid õue ootama, meie sõime suppi ja Tarvo murdis pead, kuidas neidudele delikaatselt öelda, et meil kaardiga maksta ei saa. Peale seda lasi ta veel ühe Red Bulli kõrist alla ja liikusime edasi. Mulle tuli uuesti uni peale ja ma vist magasin ühe neiu õla peal. Tallinnas ütles ta aga: „Oh, ei ole hullu!“ Kui sõit läbi oli, kinkisin autojuhile tänutäheks ohukolmnurga. Kui politsei peaks nüüd rutiinse kontrolli puhul kodanik Seemani peatama, siis on tal neile kohustuslik lisavarustus ette näidata.

Järgmine nädal on turniir Pärnus ja ma loodan väga, et ei ole selline ilm nagu nädal aega tagasi Tartus või täna, laupäeval kell 21:00 Tallinnas.