Kristjan Sanderi vastused (finaalvoor)

Esiteks vabandan kõigi ees viivituse pärast vastamisel. Mul on aga peale Eesti Maleliidu probleemidega tegelemise ka põhitöö teha ja elu teeb kavatsetud tähtaegadesse omad korrektiivid. Kuna eelmisel vastajal läks üle kuu aja, siis ma loodan heade lugejate mõistvale suhtumisele oma 10-päevase hilinemise osas.

Ants Prii:

Küsimus male populariseerimisest.
Ise näen probleemina ahtakest kandepinda.
Näitena saan tuua Jõgevamaad. Põltsamaal tegutseb Villu Ojassalu. Lapsed saavad male-kabe õpetust. Jõgevale tuli tagasi Uno Plakk, kohe läks Palamuse koolis kabeõpetus käima. Sügisest tahab käivitada õpetuse Jõgeva koolides. Käis minugi poissi värbamas. Lapsevanemana ütlen, miks mitte. Lapsevanematele ei ole tähtis, mis kategooriat treener omab- või ei oma, oluliseks, et keegi lastele algõpetust annab. Kahjuks neid andjaid pole ning kandepinna laienemist ei toimu. Sama lugu kohtunikega. Kandepinnast sõltub toetus.

Villu Ojassalu on teeneline sporditegelane ja veab kohalikul tasemel hulka ettevõtmisi. Kui kellegi kohta sobib “maa sool” öelda, siis on see tema.
Kategooria koha pealt ma arvan, et algtasemel on sul õigus. Sealt edasi võib tekkida olukord, kus algtaseme treener ei suuda arenevale noorele mängijale enam midagi uut pakkuda. Kahjuks võib väga hästi juhtuda, et seda ei mõista ei treener ega õpilane ise ja tulemusena ei saa andekast noorest lõpuks ikkagi arvestatavat mängijat.

Ma ise arvan, et võiks töötada süsteem, et reegleid ja vankri ning kuningaga matitegemist õpetab ja viib koolis turniire läbi mõni sama kooli õpetaja, kes ei pruugi tingimata hea maletaja olla, kuid kõik sellised lapsed on ka maakonnakeskuses niiöelda “arvel”, kus mõni päristreener neile võistlusi või laagreid korraldab ja omab pilti nendest, kellel tasub silm peal hoida ja kellega tulevikus võiks tõsisemalt töötada. Ses osas on muidugi erinevaid seisukohti, kuid mulle isiklikult tundub, et algkooli laste drillimisel on ainult see mõte, et kui mõni neist ilmutab geniaalsuse märke, saaks temaga võimalikult vara korralikult tegeleda. Normaalsetel lastel toimub arenguhüpe ikkagi koos murdeea saabumisega. Kui 1.-4. klassis on suudetud neis malehuvi tekitada ja süvendada, on juba isegi hästi.

Maletajad on üpris isekas rahvas ja näiteid, kus üks treener oma õpilasi teisele rõõmuga üle annab, ei ole tegelikult palju. Hulk aastaid töötas selline süsteem – ja nagu praegu mitmete noorte varal näha, ka edukalt – Merike Rõtova ja Ervin Lieberti vahel. Paljud head treenerid aga alustavad ikka päris väikeste lastega, kellele neil pole tegelikult võimalik anda kõike seda, mida nad suudaksid. Minu jaoks on see natuke raiskamise moodi. Mingil muul mõttetööalal – matemaatikas või füüsikas näiteks – on ammuilma selge, et algklassides õpetab üks õpetaja, põhikoolis teine ning keskkoolis kolmas. Ning mida madalamast tasemest jutt, seda rohkem peab õpetaja olema pedagoog või kasvataja ning seda vähem konkreetse ala proff.

Nõukogude ajal ei olnud põhimõtteliselt maletreenerite puudust. Aga praegu on olukord hoopis teine ja sellega tuleb kohaneda.

Toetuspinna osas mõtleme me 100% ühtmoodi ning sellestsamast loogikast lähtudes olen rääkinud ka üliõpilasmale arendamise vajadusest.

Nurgaadvokaat:

Tsiteerin K. Sanderit :"Minu jaoks on oluline sportlik eetika ja mul on raske olla kannatlik inimestega, kes arvavad, et võivad malelaua taga endale kõike lubada – surnud viigiseisus aja peale mängimist, vastase sõimamist või muud sellist. Mõne juhtumi pärast, kus teismelisena ise niimoodi käitusin, on mul siiamaani vahel häbi"
Kuidas kommenteerite seda, et räägite mängu ajal ja seda ka turniiripartiide ajal nt: "7. Turu – Kristjan Sander 0-2 (Seekord suutsin lihtsalt väga aeglaselt ja halvasti mängida. Vastasel ajaga probleeme ei olnud ja mõlemas mängus lagunesid mu seisud ära. Vähemalt sain kõik teada, mis ma valesti tegin, sest Sander kommenteeris iga kolmandat käiku.)"
(turunurk #16)

Ma arvan – kuigi konkreetset mängu ei mäleta – et iga 3. käigu kommenteerimine on siiski ilukirjanduslik liialdus. Aga oli kuidas oli, me oleme Indrekuga varemgi omajagu välku mänginud, lastelaagris klassipõrandal maganud jne. ning ma ei usu, et ta kõhelnuks paluda mul vait jääda, kui ma teda tõesti seganud oleksin. Kui see mingil põhjusel siiski nii oli, võlgnen ma loomulikult vabanduse, aga seda tahaksin ma siiski tema enda suust kuulda.

Anonymous:

Kuidas Kristjan Sander seda kommenteerib?

Eesti Maleliidu intressivõlgnevus Maksu- ja Tolliametile ületab juba 10 000 krooni - http://firmaparing.krediidiinfo.ee/index.php, see annab tunnistust pikaajalisest maksuvõlast.
Nimi: EESTI MALELIIT
28.05.2009 seisuga on maksuvõlg 25 106 krooni
28.05.2009 seisuga on ettevõttel intressivõlg 10 111 krooni

Mis mul siin kommenteerida – maksuvõlg rikub organisatsiooni mainet ja usaldusväärsust, see on niigi selge. Paljud ettevõtted lähtuvad näiteks sellest, et kui kliendil on maksuvõlg, siis küsitakse temalt ettemaksu kas täies või tavalisest suuremas ulatuses. Eks see viletsat majandamist näita.

H.Olde:

Austatud Kristjan Sander,
kasutan võimalust ja esitan ka Sinule mõned küsimused, mis siiani on jäänud kas vastuseta või on jäänud mulle Sinu selgitused veidi arusaamatuks.

Tere, Hendrik

Ma põhimõtteliselt ei kommenteeri meie klubi sisemisse elukorraldusse puutuvat ja jätan vastavad küsimused allpool vahele. Mul ei ole ülejäänud liikmetelt mingit volitust neid küsimusi siin avalikult arutada ja samuti on mulle arusaamatu nende seos Maleliidu probleemidega. Lepime kokku, et selliste küsimuste esitamine jäägu ikka iga organisatsiooni liikmetele.

1)Osalesid 2008.aastal mitmel EML kalenderplaanis oleval võistlusel, millel osalemise tingimuseks oli kehtiva litsentsi olemasolu. Paraku olid Sina üks eranditest, kes ei tasunud 2008.aastal EML arvele maletaja litsentsitasu. Miks?

Litsentsireeglite p. 13 järgi nõutakse litsentsi mitteomavalt mängijalt võistlusele registreerumisel litsentsitasu maksmist. Kõigil võistlustel, millel ma olen osalenud, olen ma tasunud selle summa, mida minult registreerumisel küsiti.

3)Eesti Maleliit on saatnud juba aastaid informatsiooni tähitud kirjaga Tartu Ülikooli MK juriidilisele aadressile. Kõik kirjad tulevad paraku tagasi ja seda märkega, et klubi ei asu nimetatud aadressil. Millega põhjendad asjaolu, et Sa ei ole esitanud registriosakonnale tõeseid andmeid klubi asukoha kohta?

See, kui mõni Sinu kiri on kõnealuselt aadressilt tagasi tulnud, ei anna alust järeldada, et registripidajale oleks esitatud ebatõeseid andmeid klubi asukoha kohta.
Ise ma arvan, et ju siis tähitud kirja teade mõne vale ukse taha viidi ja kellegi hea inimese ahjus või pliidi all lõpetas. Aga kuidas see täpselt olla võis, ma tõesti ei tea. Kuna Sulle on teada minu e-kirja aadressid – muuseas ka seetõttu, et need sisalduvad Maleliidule esitatud teabenõudes noortespordi toetuse võlgnevuste kohta, millele Sa oled kohustatud vastama, mida Sa aga siiani teinud ei ole – ei tohiks siin reaalset probleemi olla.

4)Igal aastal saadan Tartu Ülikooli MK-le kirja, millega palume esitada Eesti Maleliidule klubi liikmete nimekiri. Miks Sa siiani ei ole seda palvet täitnud? Kas ei peaks kehtima põhimõte, et kui klubi ei reageeri alaliidu nõudmistele, siis ka alaliit ei suhtle klubiga?!

Esiteks küsiksin vastu, et millest tuleneb klubi kohustus Maleliidule sellist nimekirja esitada? Põhikirja p. 18 loetleb ammendavalt liikmete kohustused koos märkusega, et liikmele muude kohustuste panemise puhul on vajalik liikme nõusolek. Minu teada ei ole minu klubi andnud nõusolekut sellise kohustuse võtmiseks. Juhatuse pädevuses olevaid küsimusi loetleb ammendavalt põhikirja p. 32 ja selles ei sisaldu klubidele taoliste aruannete kehtestamist.

Teiseks jääb mulle arusaamatuks, mida sellise nimekirjaga tehakse. Noortespordi toetuse puhul on asi selge, ainult et meie klubis ei ole ju ühtegi noort…
Kolmandaks, muidugi ei ole mul tegelikult kahju Maleliidule liikmete nimekirja teha. Praegusel konkreetsel ajahetkel on jätkuvalt nii, et liikmete arvestus asub Tallinnas ja mina Tartus, aga kui ma lõpuks selle faili sealt kätte saan, pole see iseenesest midagi, mille üle vaielda. Üleüldse võiks juhatuse esimees sedalaadi küsimusi e-kirja või telefoni teel meeldetuletuse abil lahendada, kui see tõesti nii oluline on.

Neljandaks, Sinu poolt oma kohustuste rikkumist ei õigusta väide, nagu oleks ka keegi teine midagi tegemata jätnud. Kehtima peaks põhimõte, et igaüks loeb oma kohustusi põhikirjast ja seadusest ning sinna kirjutatut ka täidab.

7)Oled korduvalt kinnitanud, et Sa ei soovi asuda EML juhatuse esimeheks ega ka tegevjuhiks, mis nõuavad suurt tööd ja vastutust. Millist rolli näed siis endal võimaliku juhatuse tavaliikmena?

Ma natuke täpsustan. Esiteks ei soovi ma kandideerida ei juhatuse esimeheks ega tegevjuhiks seetõttu, et mul on elukutse, millega ma olen rahul ja mille vahetamist ma ettenähtavas tulevikus ei kavatse. Mul on alust arvata, et rea aastate jooksul on see olnud vähemalt niisama vastutusrikas kui EML juhatuse esimehe või tegevjuhi töö. Teiseks, konkreetsed ülesanded olenevad ka ülejäänud meeskonnast. Minu eesmärgiks ei ole iga hinna eest ka juhatuse liikmeks pürgida. Kui ma näen, et juhatusse kandideerivad inimesed, kelle võimes Maleliit kriisist välja tuua ei ole kahtlust, ei pruugi ma üleüldse kandideerida. Minu jaoks on oluline see, et Maleliit võlgade all ei ägaks ja et juhatuse töö toimuks läbipaistvalt ja korrektselt. Kas see toimub isiklikult minu osalusel või ei, on kolmandajärguline.
Küsimuse juurde tulles – ma olen korduvalt rääkinud sellest, et praegusel juhatusel või juhatuse esimehel puudub tahe lahendada lahkarvamusi läbirääkimiste teel. Kuna Sa oled liikmetel korduvalt soovitanud kohtusse pöörduda, kui neile midagi ei meeldi, siis võib sellest järeldada, et Sinu jaoks on oma ülesannete täitmise kriteeriumiks see, kas keegi Sind kohtusse annab, mitte see, et ülesanded võimalikult hästi täidetud saaksid. Ma olen veendunud, et koos juhatuse esimehe või tegejuhiga, kes võtab eesmärgiks oma tööd võimalikult hästi teha, kes suudab vajadusel ka oma eksimusi tunnistada ning optimaalseid, mitte ainult juriidiliselt korrektseid lahendusi otsida, suudaksin ma palju teha kommunikatsiooniprobleemi lahendamiseks ja probleemide läbirääkimiste teel lahendamiseks.
Heaks näiteks on toosama keelebarjääri küsimus. Sinu jaoks piisab tõdemusest, et üldkoosoleku ja üldse EML-i asjaajamise keel on eesti keel ja kogu lugu. See on kindlasti juriidiliselt täiesti pädev tõdemus, aga kui Sa probleemi ainult sellest küljest vaatad, näed seda paratamatult liiga piiratuna. Minu jaoks on probleemiks see, et osa liikmeid ei saa eesti keele mittevaldamise tõttu toimuvast adekvaatset infot ja see võib vahel kajastuda ka nende tegevuses või suhtumises juhatusse. Seda probleemi ei lahenda kuidagimoodi tõdemus, et asjaajamiskeel on eesti keel. Maleliidu elulistes huvides on jõuda kõigi oma liikmeteni ja juhatuse asi on sellega aktiivselt tegeleda.

8)Mitmetes väljaütlemises osutad Sa Eesti Maleliidu tegevusele, mis olevat seadustega vastuolus ning viitad alalistele kohtuvaidlustele, mida Sina heast tahtest maleliidu suhtes siiani teinud ei ole. Kas Sa oled teadlik, mitu hagi on EML-i juhatuse otsuste vastu kohtusse esitatud ja millised on olnud kohtulahendid? Vihjeks võin Sulle öelda, et EML on kaotanud läbi aegade ühe kohtuvaidluse SK Diagonaali vastu, sest kohtus ei leidnud piisavalt tõendamist, milline on juriidilise isiku maine, mida üks klubi oma tegevusega kahjustas. Kõik ülejäänud kohtuvaidlused on lõppenud sellega, et EML juhatuse otsused ja tegevus on olnud seaduslik. Aga kohtu poole pöördumine on isikute põhiseaduslik õigus, mis siiski ei anna alust nimetada kellegi tegevust juba ette ebaseaduslikuks.

Just täpselt sellest ma ülal rääkisingi. Probleemiks on juba kohtuvaidluste olemasolu, olenemata nende tulemusest. Kui liikmed ei näe lahkarvamuste puhul muud teed kui kohtu poole pöördumine – ja eriti veel siis, kui juhatuse esimees neil seda lausa teha soovitab – siis see ongi probleem.
Ebaseaduslik on tegevus, millega rikutakse seadust. Kui näiteks seaduses on kirjas, et juhatus peab andma liikmetele teavet liidu juhtimise kohta (nagu on kirjas mittetulundusühingute seaduses §28 lg. 5) ja juhatus seda ei tee, siis juhatus rikub seadust – olenemata sellest, kas pärast ses asjas keegi kohtu poole pöördub või ei.
See, et Sinu jaoks on Sinu tegevuse edukuse kriteeriumiks ainult see, et Maleliitu on ainult ühe korra kohtus võidetud, ongi üks olulisematest asjadest, millega rahuololematu olla. Aitab JOKK-mängudest.

9)Kas Sina pead õigeks, et Eesti males olevad tippmaletajad peaksid saama EML-lt honorare EML poolt korraldatavatel turniiridel mängimise eest? Kas EML peaks garanteerima meie tippmaletajatele rahalised vahendid treeningtööks, võistlustel osalemiseks, elamiseks, jne? Kes peaks tasuma meie tippmaletajate kogumispensioni maksed, sotsiaalkindlustuse maksed, tulumaksu (sh. välisriikides saadud honoraride ja auhindade eest)? Kas Sinu arvates on võimalik Eestis ära elada tippmaletajana või peaksid meie selle ala paremad tegijad omama endal stabiilset sissetulekut töökohta omades? Millistest allikatest leiaksid Sina vahendeid meie tippmaletajate ülalpidamiseks ja mida pakuksid sponsoritele?

Ilmselt on tippmaletajatele oluline teatud tasemel materiaalne toetus ja see, mis kujul täpselt see laekub – kas siis honorarina Eesti MV-l mängimise eest või kuidagi teisiti – teisejärguline. Jah, ma arvan, et EML peaks teatud määral tippmaletajaid toetama. Kui see toimuks honorarina Eesti MV-l või mõnel teisel turniiril mängimise eest, siis oleks asja hea külg see, et võimalikult paljud Eesti tipud oleksid motiveeritud neil turniiridel mängima. Aga kindlasti ei ole see ainus võimalus. Optimaalne lahendus peitub ilmselt mitme meetme kombinatsioonis, aga “Vaadeldaja” veergudel diskuteerides vaevalt et seda leida annab.
Mis puutub sotsiaalmaksu või töötuskindlustusmaksetesse, siis neid arvestatakse teatavasti tööõiguslikus suhtes saadud tasult. Ma ei arva, et Maleliit peaks tippmaletajatega tingimata tööõiguslikke suhteid sõlmima. Eestis on võimalik ravikindlustust muretseda ka inimesel, kes kuskil tööl ei ole. Tulumaks välismaal saadud auhinna või honorari eest tuleb tasuda seaduses ettenähtud korras. Minu arvamus loeb siin vähe.
Ainult Eesti turniiridel mängides ei ole võimalik elukutselise maletajana normaalselt ära elada. Kindlasti on põhimõtteliselt võimalik ära elada Eestis elades ja rahvusvahelistel turniiridel mängides. Küsimus on siin selles, kas me peaksime ütlema, et Eesti tippmaletaja oma asi on enda tegevust rahvusvahelisel areenil osalemisega majandada või siiski pidama oluliseks ka seda, et ta saaks malele pühenduda ka siis, kui ta rahvusvahelistelt turniiridelt või välismaa klubide eest mängides piisavalt raha ei teeni. Minu arvates tuleb Eesti malele tervikuna kasuks, kui meil on maletajaid, kes tegelevad ainult malega – ja seda ka siis, kui nad ei mängi nagu Nigel Short (suvaline näide, Nigel Shorti rahaasjadest ei ole mul aimugi).
Kui me ütleme, et Eesti tippmaletaja oma asi on oma tegevust rahvusvahelisel areenil osaledes majandada, ei ole meil õigust talle ette heita mitteosalemist Eesti turniiridel, mis ei ole talle majanduslikult piisavalt atraktiivsed.
See, mida male puhul sponsoritele pakkuda, on muidugi igavene küsimus ning kui ma siin praegu mingi originaalse ning töötava lahendusega esineks, vääriksin ilmselt kohe ka elutöö preemiat. Ühelt poolt on õige, et male ei ole nii atraktiivne kui jalgpall – malevõistlust ei saa korraldada staadionil kümnete tuhandete inimeste ees, kes ühtlasi ka reklaami objektideks on. Teiselt poolt annab malet kindlasti palju rohkem “pildile” tuua, kui praegu. Heaks näiteks on “Ahhaa” keskuse teadlaste öö raames korraldatud vabaõhuüritused, milles Maleliit kahjuks küll osaline olnud ei ole (paranda mind, kui ma eksima peaksin). Nagu juba korduvalt tõdetud, algab kõik spordiala kandepinnast ning võib juhtuda, et harrastuse levitamise silmaga nähtavad tulemused saabuvad alles tüki aja pärast. Minu arvates on Eestis hulga aastate jooksul kahetsusväärselt vähe tähelepanu pööratud male kui rahvaspordi arendamisele. Ühelt poolt on muidugi tore rääkida Eestist kui kõrge malekultuuriga maast ning sellest, kui palju meil on meistreid või suurmeistreid või mitmenda koha sai mõni andekas noor EM-ilt, kuid ainult saavutusspordile keskendumisel on elitarismi sumbumise oht. Üks jalgpalli populaarsuse võtmeid on tõsiasi, et seda on peaaegu igaüks mingil tasemel toksinud. Kunagi võis midagi sarnast öelda ka male kohta, aga need ajad on paraku ammu möödas.
Vähim, mida teha annab, on reaalne programm male kui spordiala laiendamiseks, mitte ainult mõne üksiku andeka toetamiseks või mõne üksiku ürituse korraldamiseks – ükskõik kui andekas maletaja või oluline üritus ka poleks. Ja pole mõtet loota, et see kuidagi iseenesest toimub. Ei toimu.
Nagu juba öeldud, tuleb sponsoritele pakkuda ka asjaajamiskultuuri, mille puhul oleksid välistatud skandaalid või aruandepuuded. On väga austustvääriv, kui juhatuse liikmed Maleliitu toetavad, kuid samavõrra piinlik, et peaaegu ainult nemad seda teha julgevad.

10)Millist toetust saaks Eesti Maleliit pakkuda konkreetselt Sinu poolt juhitud Tartu Ülikooli Maleklubile (mida Sa oled palunud, kuid mida ei ole siiani tehtud), et klubi tegevus muutuks paremaks ja klubi areneks? Milliseid väljavaateid ja võimalusi näed meie omavaheliseks koostööks tulevikus?

Iseenesest on meeldiv, et Sa seda küsid, olenemata asjaolust, et umbes 7 aastat tagasi palusid Sa mul ettepanekud üliõpilasmale arendamiseks kirjalikult saata ning ma ei ole siiani sellele kirjale mingit vastust saanud. Mitmesuguste arengute tõttu oleme vahepeal jõudnud arvamusele, et Maleliidu poole pöördumine on kaunis mõttetu. Kui Su küsimus on siiras, siis võiks meie klubi ja Maleliidu koostööd arutada pigem omavahel või juhatuses, mitte siin selles intervjuus.
Kui küsimuses oli mõeldud mitte Tartu Ülikooli Maleklubi ja Maleliidu koostööd, vaid koostöö parandamist konkreetselt Sinuga, siis selle eelduseks on reaalse sisekontrolli loomine juhatuse esimehe ja tegevjuhi ametite lahutamise või siis nõukogu loomise teel. Sinu vastu pole enam ammu piisavalt usaldust, et pidada perspektiivseks Maleliidu jätkamist Sinu juhtimisel samas rollis, nagu praegu.