Turunurk #39

Oktoobri lõpus sõitsin bussiga linna ja närisin õuna. Järsku istus minu kõrvale reisisaatja ning ütles: „Bussis ei tohi süüa“ Ma vastasin: „See on õun.“ „Ei, meil on reeglid.“ Lapsena olin meelde jätnud, et jäätist ei tohi bussipingile ajada, aga tuleb välja, et igasugune toitumine ühistranspordis on keelatud. Seekord võisin siiski ubina lõpuni süüa.

Vahepeal toimus Tallinnas ka mitu turniiri. Kaido Külaotsa Malekooli karikasarja järjekordse etapi toimumise eest pidin vastutama mina. See oli mul esimene kord võistlust korraldada, kuid sain enam-vähem hakkama. Läksin juba hommikul malemajja, et asjad varakult valmis panna. Malenuppude ja –kellade laudadele asetamine on üsna tülikas, kuid õnneks aitas mind võistlusel osalenud Margareth, kes on tore ja abivalmis 9-aastane tüdruk. Kõige tähtsam oli turniiri ajakavast kinnipidamine, millega saime suurepäraselt hakkama tänu peakohtunik Sten Kasela täpsele tööle. Ükski voor ei alanud minutitki hiljem ning autasustamine toimus sellel ajal, mis juhendis kirjas oli. Toitlustamise eest tuli samuti hoolt kanda. Kaks põhiasja, mida lapsed nõuavad, on Cheetose krõpsud ja Limpa limonaad. Turniiri ajal pidin neid ka Rimist juurde tooma. Algul oli mul plaanis ka 2-liitrine ananassimahl topside haaval kaubaks teha, kuid see äriidee kõige paremini ei läinud. Ka lapsevanem Hendrik Olde mainis, et lahtist mahla ei müüda. Ilmselt peaks see pooltühi pakk praegugi veel kuskil malemajas ärajoomist ootama. Turniirile tuli ligikaudu 30 last, mis oli umbes 10 võrra vähem, kui me lootsime. Kogenud maleturniiride organisaator Hendrik Olde arvas, et võistluse oleks pidanud läbi viima koolivaheajal päev enne noorte võistkondlike mv-sid, sest siis oleks tulla saanud ka kõik lapsed Eesti erinevatest piirkondadest. Turniirid lõppesid Ottomar Ladva võiduga 16-aastaste seas ja Georg Nero esikohaga 10-aastastes. Kogu sarja punktiseisu saab vaadata kodulehelt. Kavas on veel kaks turniiri, mille läbiviijaks olen samuti mina.

Ise mängida sain Tallinna meistrivõistluste eelturniiril, kus tänu uudsele formaadile osales 44 võistlejat e. poole rohkem kui eelmisel aastal. Turniiril osalesid eelmise aasta esikolmikust Uku, kes end viimasena ka finaali vingerdas, ning Müütnik, kes seekord aga oma pronksmedalit kaitsma ei pääsenud. Teises voorus juhtus tal naljakas lugu. Müütnik mängis Ladvaga ja oli sattunud kaotusseisu. Äkki tõusis ta püsti, läks peakohtunik Truusi juurde ja ütles, et peab kohe tööle minema, muidu lastakse ta lahti.

Minu tulemus oli väga keskpärane: kaotasin kõigile tugevamatele ja võitsin kõiki nõrgemaid. Huvitav statistika oli mul see, et seitsmest mängust lõppesid kõik partiid alati musta võiduga. Kindlalt jäin alla Vovkile ja Raugule, võitsin Lisetski-Golunovi, Elvira Hanzatjani ja Aksjonovit. Kõige huvitavamad mängud olid Kristjan Sarapiku ja Tarmo Tuulega. Kristjaniga olime enne vooru A-klassis vaadanud tema partiid Pjotr Nikitiniga, kus Nikitin valgetega Göringi gambiidis võitis. Mis siis ikka, otsustasin ka seda sama avangut mängida, kuid seekord julges Kristjan b2-ni etturid maha võtta. Vahepeal kõndis ka Uku laua juurest mööda ja ütles: „Turul juba kaks pessi vähem.“ Mina arvasin, et võidan kiiresti matirünnakuga, kuid Kristjan leidis päästva käigu, mis hiljem osutus teoreetiliseks uuenduseks:


1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. d4 exd4 4. Oc4 Ob4+ 5. c3 dxc3 6.0-0 cxb2 7. Oxb2 Rf6 8. Rg5 0-0 9. e5 (diagramm) ja nüüd vaatasin, et mustal on raske end kaitsta. Varem on selles seisus käidud 9. ...Re8, kuid siis tuleb kohe matt. 9. ...d5 päästab midagi, kuid valge võidab materjali. Ma olin aga väga üllatunud, kui Kristjan peale 15-minutilist mõtlemist käis 9. ...Oe7!? Idee on hea, ratsu g5-l ja vanker saavad kahvli peale 10. exf6 Oxf6 11. Oxf6 Lxf6. Muudes variantides tundus, et seis lihtsustub pärast vahetusi ja must võidab lõppmängu. Üritasin veel mängu segaseks ajada: 10. f4 d5 11. exf6 Oxf6 12. Od3 h6! Kõik ähvardused on kaitstud ja must võitis partii hiljem. Pärast näitas kõrvalt mängu jälginud kohtunik Hendrik Olde, millised olid tema variandid. Konkreetset võitu ta valgele ei leidnudki, kuid mängitavad olid need kindlasti.

Tarmoga mängisin viimases voorus ja juba enne partiid tegin vea, et midagi ei söönud. Mängu ajal hakkaski nälg mind piinama ning kuna asi venis veel lõppmängu, siis oli mul eriti juhe koos. Suurema osa ajast oli mul veel parem seis, mida ma realiseerida ei osanud. Lõpuks võitlesin viigi eest, mida ma samuti teha ei osanud. Pärast mängu näitas FIDE meister Hendrik Olde, et igat moodi oleks saanud viiki teha, ja ütles: „Aga te vist ei saanud kumbki mitte midagi aru sellest seisust.“ Sellega lõppesid Tallinna MV. Pärast mängisime A-klassis veel Kristjani, Sassi ja Kertuga neli-ritta lauamängu. Küsisin Tarmolt, miks ta ei mängi seda. Ta vastas, et see on ära lahendatud. Selle peale ma uuesti, et mis siis kui male ära lahendatakse. Tarmo enesekindlalt: „Seda ei juhtu minu eluajal.“

Mõned päevad peale turniiri läksin huviga vaatama, et mis klubid kõikjalt Eestist on kohale sõitnud noorte võistkondlike meistrivõistlusi mängima. Kööga. Kohal oli 8 võistkonda (sealhulgas kolm Vabaetturi võistkonda), nendest ainult Sillamäe Kalev väljaspool Tallinna. Isegi ülitugev Pärnu tiim eesotsas Tõnniga ei tulnud maast hõbemedaleid üles korjama. Kulda oli seekord pisut raske saada, sest Vabaettur-I (J. Holvason, Moltšanov, Rumjantsev, Lapidus, E. Hanztajan ja Skrjabin) vastu ei olnud kellelgi lootust. Veidi üllatav oli Reval-Spordi täielik põrumine. Neiud Narvad ei olnud seekord kõige paremas vormis. Võistluse lõpuosas tõdes treener Liebert juba naljaga: „Nagu Hamletis oli küsimus olla või mitte olla, on siin küsimus kas vaadata tüdrukuid või nende seise?“ Selle peale läksid viimasel ajal Eesti üheks tippkohtunikuks kerkinud Stenil kõrvad punaseks. Turniir lõppes sellega, et Vabaettur võttis kolmikvõidu. Kuna teiste klubide osavõtt oli väga napp, siis ilmselt osaleb järgmisel aastal juba viis Vabaetturi võistkonda.