Tuesday, December 23, 2008

Viljandi jõuluturniirist

Ei olnud tuju varem kirjutada. Mul läks nädalalõpusari lõpus vett vedama. Tegin mis suutsin, aga jäi väheseks. Ausalt öeldes pole kahe viimase turniiriga ka rahul. Mõlemal sain küll 6/9'st (esimesel tõstsin reitingut 2 punkti võrra, teisel +0), kuid seda oli minu jaoks vähe. Sain lõppkokkuvõttes 7nda koha. Eks see natuke rõõmustab, et ei ole bubble boy, aga sedagi mitte eriti.

On plaanis rohkem malega tegelema hakata, et saavutada häid tulemusi. Otsustasin, et mulle ei piisa mu praegusest tasemest ning kui intensiivsema male treeninguga ei saavuta oma mängu (mängu, mitte tulemuste!) parandamist, siis ilmselt loobun malest kui hobist. Loodame, et nii ei juhtu.

Igastahes - Viljandist. Sain 6/9'st ning koefitsendiga viienda kohta. Asetusega olin ka viies vist.
Partiid olen kõik läbi analüüsinud ja leidnud päris huvitavaid pärle. Kuna keegi nkn ei viitsi enne jõule malega eriti tegeleda, siis ma ei hakka siia neid välja tooma ka. Teen lühikese ülevaate ainult.

1 voorus sain vastu Gornoi Meeliku, kes on minuga ühest klubist. Ma olin valgete malendite komandör ning ma käskisin neil rünnata mustasi nuppe draakoni variandis. Mis andis kiiresti ka resultaati. Ilus partii, mis lõppes ilusa matiga. Kahju on, et ma ei mäletanud täpseid käike ühes variandis, ning vastane oleks saanud kvaliteedikahinguga seisu segaseks ajada.

Ahjaa, peaks mainima ka, et ma mängisin 100% kõik võidule, sest muu tulemus ei andnud mulle lootustki tulla NL sarjas rahasse (enne turniiri olin Seemanist ca 4-5 punkti maas, nii et oli lootust talle järgi tulla ja korjata viienda koha auhinnaraha.

Teises voorus sain vastu ei kellegi muu, kui Sten Kasela. Peaks mainima, et see mind ei rõõmustanud üldse, sest ma olin mustadega ja teadsin, et valgetega mängija on iga hetk viigig nõus ja mängib ka vastavalt. Pärast avakäike
1.d4 d5
2.rf3 rf6
3.c3
sain ma aru, et nüüd tuleb mingi räige jamamine, kus ma lõpuks ikka ära võidan. Nii juhtuski. See on nii nõme, kui sa pead mängima inimesega, kes ise on täielik viigifänn ja mängib ka vastavaid avanguid. Tegelt ka! Kui sa ei ürita valgetega võita kiirmales, kus sa üldse üritad võita? Aga noh, eks see ole iga inimese enda asi...
Pidin ajama seisu keerulisemaks, kui ma oleks tahtnud ning vastane võis seda ära kasutada (stenile: rc4 asemel ed, ed ja ve5 rünnates d5'te), kuid ta ei märkanud seda ja otsustas vahetada mu nõrgad etturid välja. Tuli enam-vähem võrdne lõppmäng, minimaalse paremusega mustale, kus ma mängisin (aja abiga) ta üle. Ahjaa, Vremja blogis on natuke valeinfo ka. Ma ütlesin nimelt, et kas nad koos Tuulega loevad (mitte ei kirjuta) maleraamatut "Kõige viigilisemad avanguvariandid valgetega".

Kolmandas voorus sain vastaseks Indrek Kuuse , kellega mul alati meedib mängida valgetega, sest ega ta teooriat ei tea. Muidugi sain ma juba teist korda tappa, sest ma ajasin käigud sassi ja jäin seisu, kus mul oli 2 vigurit vähem. Edasine mäng oli mõlemapoolsete vigadega, kuid lõpus ma eksisin rämedalt ning talle tuli punkt. Kõige rohkem oli sellest partiist vaimustatud kohtunik Gert Elmaste, kes ütles, et see partii tuleks kindlasti üles kirjutada.

Neljandas voorus olin ma päris nördinud, sest kaotus Indrekule ei olnud just see, mille järgi ma olin Viljandisse tulnud. Vastu sain ma muheda vana Ion Mõndresku, kes oli eelmisel turniiril kiitnud mu suuvärki ning eelmises voorus võitnud ära Uku. Mängisime merani. Meran on imelike avang - mustal on head võiduvõimalused, kuid ilmselt veel suuremad võimalused tappa saada. Mis meie partiis ka juhtus. Mõlemad mängisid ebatäpselt; must ei suutnud arengut lõpetada ning valge võitis ilusa etturikahinguga.

Meelis oli teises kaotanud Raugule ning saanud vastu siis Ülari, kellega ta tegi viigi. Ja viiendas voorus mängisid seitsmendal laual Kunitsõn-Kanep. Tule taevas appi! Mis paarimisprogramm see veel on? Igastahes, tuli sitsiilia, ma ei tahtnud mängida kumbagi põhivariandist Najdorfis, tegin tagasihoidliku odaarenduskäigu, mis (nagu meelis märkis) oli tegelikult lihtsalt tempokaotus selles variandis. Meelis mängis ka liiga passiivselt (käik varem oli b4 vajalik) ning jõudsime paari terava käigu järel lõppmängu, kus mustal oli 2 oda, aga valgel aktiivsed ratsud. Ratsud hüppasid mustale kahvlisse ning paari käigu pärast Meelis pani veel ühe nupu ette. Suurmeister polnud ilmselgelt vormis.

Siis ma mängisin Holvason Jüriga, mis oli mu kogu turniiri kõige haledam partii. Mustadega mängisin sitsiiliat, sain peale positsioonilise võiduseisu. Muide, peaks mainima, et nii huvitavalt (loe: mõttetult) pole keegi sitsiilias mänginud. Panen siia käigud ja seisu:
1.e4 c5 2.rf3 d6 3.d4 cd 4.rxd4 rf6 5.rc3 a6 6.og5 e6 7.f4 rbd7
8.lf3 lc7 9.000 oe7 10.od3 h6 11.oxf6?! oxf6
12.rde2 (muide, partii Mark Lapidusega kulges samamoodi)
12....Rc5 13.g4 g5 14.fg oxg5+ 15.kb1 le7 16.rg3 (see seis on mu arust valgele juba peaaegu läbi. Must peaks käimas siin 0f6 ning panema oe5'le ning peale seda saab ta teha, mida iganes ta tahab. mängisin ma natuke kehvemini)
16...od7?! 17.oc4? 000 18.b4? ra4 19.rxa4 oxa4 20.la3?! (viimase valge nelja käigu all ma mõtlesingi seda, et keegi pole kunagi niimoodi najdorfit mänginud...)
Igastahes, siin võib lõpetada, sest edasi läks patserdamiseks. Võin öelda, et ma panin ühe käigu lipu ette, vastane ei võtnud maha, kuid võttis järgmisel käigul oda maha. Läksime lõppmängu, mille ma kergelt realiseerisin. Jah, lugesite õigesti - mul oli nupp vähem ja ma realiseerisin seisu ära, sest vastane tegi kõik võimaliku, et ma saaks veel 4 etturit kätte ja lõpuks ka üleliigse viguri.
Seis paremal on ideaalne näide, kuidas mitte mängida Najdorfit.

Mu mängutuju oli täiesti nullis peale Ionile kaotamist, sest ei olnud lootust saada NL sarjas rahasse. See vast selgitab mu mängu ja käitumist.

Järgmises mängisin Rein Ruusiga, tuli hispaania (mul valged). Vastane teadis üllatavalt hästi teooriat ja eksis alles 15ndal käigul (pani oda d7 asemel b7le). Ei oskanud õigesti ära kasutada ja tuli võrdne lõppmäng, kus must kontrollis totaalselt c liini. Kahisin ühe nupu ja võitsin ära. Päris ilus oli tegelt.

Eelviimases voorus (ma arvasin miskipärast, et on juba viimane) mängisin ma Ülar Lauguga. Seekord tuli jälle najdorf (mul mustad), kus ülar mängis huvitavat varianti (6.h3). Vastasin ma talle tundmatu plaaniga, sain hea seisu, kuid kahjuks panin ette kvaliteedi. Ilmselt oli edasi ka vastumänguvõimalusi, kuid ma olin üsna muserdatud ning ei mänginud kõige paremini. Jõudsin aga täitsa okei lõppmängu, kus kiirustades panin oda ette ning kasutades Hillar Kärneri kõnepruuki - tõstsin käpad püsti.

Viimases mängisin Tarvo Seemaniga, mis oli hea uudis, sest mul oli tahtmine kellegi peal oma viha välja elada ja kõige parem on seda teha võites kedagi tugevat. Mustadega mängis Tarvo X-avangut (d6, c6, og7,lb6), sai natuke halvema seisu ning kerge taktikaga võitsin ma etturi. Seis oli ilmselgelt läbi, kuid Tarvo sööstis rünnakuse. Peab tunnistama, et ma olin enda arust võidu kirja saanud ja mul oli jumala suva partiist juba. Vahet pole, kas kaotad või võidad. Igastahes, hakkas ta ründama, kahis veel viguri ka (mida ma poleks pidanud vastu võtma, realiseerimine oleks mul palju kergem olnud) ning sai viguri tagasi. Ma nägin seda, aga mõtsin, et mul on 2 mitte üks vigur üle. Ah, juhtub kah. Jõudsime vankrite ja erivärvi odade lõppmängu, kus tal oli ettur üle. Ta pakkus viiki, mis peale ma mõmisesin: paku, paku.

Seis oli võiduvõimalustega mustale, kuid ilusa kvaliteedikahinguga murdsin ma seisust läbi ning forseeritult lipustusin. See oli kirjeldus nendele, kes nägid mis juhtus. Need, kes ei näinud lugege hoopis seda: panin kvaliteedi ette, mida ei tohtinud võtta. Ta võttis ja kaotas. Panen seisu ka peale. Selles sieus käis must
1...Ob6
2.Kd4 Oxc5?
3.Kxc5 Vxe4
4.c7 Vc1
5.Ob5 +-

Mäng kestis küll edasi, aga see on ebaoluline.

Vahepeal jõudis Vovk ära võita Uku, kellel oli kolm pessi üle, aga kellel oli ikka vaja minna neljanda järgi ning saada ühekäiguline matt.

Varsti peaks igakstahes jõudma minuni ka mõlemal turniiril tehtud pildid.

Panen mõtlemiseks üles ka Kohtunike ajaveebist leitud ühe intrigeeriva artikli - Mängime matini? Kes ei viitsi lugeda, nendele võin öelda kokkuvõtte - selline mõte tekkis, et äkki ei tohiks alistuda? Alguses tundub absurd, aga kui mõelda, siis on sellel ka mingi mõte olemas. Mõte on selles, et kui alistuda ei suuda, siis saab rohkem inimesi mängu lõpust (matistamisest) aru ja male muutub populaarsemaks. Einoh, mõte on ju huvitav, aga ei tea mina. Kõige paremini ilmselt ikkagi iseloomustab seda asja Kaido öeldud kaks tähe: bs. Tõlget otsige ise...

Kas EML juhatus peaks tagasi astuma?
Meie lugejate arvates (79% e. 43) arvates jah. 11 inimest (20%) arvas, et ei. Võib vaielda, kas tegemist oli 11 inimese või ühe inimese ja 11 erineva arvutiga, aga ei viitsi norida.

Muide, kas keegi teab, kas aasta parimate küsitluses on kõigi kolme osapoolel võrdne hääl?

Veel on aega meie käest midagi küsida!


Mina sõidan homme väikese reisile, tagasi tulen 30nda paiku. Seniseks soovin kõigile Vaadeldaja lugejatele

HÄID JÕULE!

7 comments:

Stennu said...

Vabandan valeinfo pärast, ju mul oli peale kaotust juhe koos ning ma sain valesti aru:) Aga mis puutub meie mängu, siis ma tegelikult nägin seda nn etturivõitmist, kui kuna mul oli aega üsna vähe ja variante lõpuni ei lugenud, siis usaldasin Sind, sest ma arvasin, et sinusugune mängija ettureid ette ei jäta:D Järgmine kord mängime samamoodi, õpin raamatust veits juurde ja ongi viik käes :D

Stennu said...

Tähendab mitte peale kaotust, vaid pärast kaotust :D

Anonymous said...

bs on suurmeisterlik suhtumine ala populariseerimisele. Lõpuni mängimises võib siiski iva sees olla.
Kergejõustikus, suusatamises, pallimängudes jt. aladel ei lõpetata asja poole pealt ära. Male on pealtvaataja jaoks keeruline. Kui pole selget lõppseisu, siis loobutakse kaasaelamisest. Tennis on lihtsam, kuid on inimesi, kes ei saa aru punktisüsteemist 15,30,40,60 ja seetõttu võistlusi ei vaata. Tundub uskumatu. Mis siis veel malest tahta!

Kaarel said...

Teile ka häid jõule!

Sven said...

Mis asi see 60 on tenniseekspert? :))

Marek said...

Selle lõpuni mängimisega on selline asi, et on seise, mida on absoluutselt mõtetu lõpuni mängida (eriti, kui need pikaks venivad) ja siinkohal ei meeldiks see mulle ka (eriti kui tuju nullis on) ... kuid on kindlasti seise, millel on oma õpetlik mõju. Siiski, mulle tundub, et need võiksid pigem jääda kommentaatorite pärusmaaks. Ega algajaid see edasimäng ikka ei aita ... kui nad tükk aega võib-olla valesti aru saavad, et mängitavas kaotusseisus ei ole mitte mingit võimalust [aga algajaile võib tunduda, et äkki ikka on].

Male on juba selline ala, kus hetke "skoori" teadmiseks tuleks seisu kuidagi hinnata [samas ei ole hinnang tihti veel lõplik].

Jalgpallis jne pole midagi hinnata, seal on skoor v keegi juhib ja nii ongi ... males aga on selline skoor vaid siis, kui tõesti kellelgi surnud viik, täilik võit v kaotus peal on. Enamus juhtudest on kellelgi kergelt parem ja tulemus ettearvamatu.

Siin peitub veel üks oht : okey, algajatel lõbu laialt, aga vähegi oskajad ei viitsi enam partiilõppe vaadata ja nii jääb tulemus pikaks ajaks teadmata ... ja mõnikord võib veel mingi jama juhtuda [s.t. tulemus võib olla oodatust erinev nt lastakse viigivariant peale ... hooletusest].

Võib-olla piisab, kui live partiides arvutiprogrammi hinnang juures on ... see näitaks ja selgitaks ligikaudselt mõttelist skoori. Sel juhul ei tohiks muidugi hinnang ise mängusaali jõuda [aga display programme annab erinevaid teha].

Anonymous said...

:)) ollalaa, isegi siin ei saanud juba keegi asjale pihta