Kiri Brasiiliast!

Vaadeldajal kirjasaatja Brasiilias!

Minu nimi on Margus Sööt ja olen paar järgnevat nädalat Vaadeldaja kirjasaatja Brasiilias. Küsite miks Brasiilias? Rio de Janeiros toimub nimelt järjekorras 52. probleemmaletajate maailmakongress (52nd World Congress of Chess Composition ehk lühendatult WCCC, kongressi kodulehekülg asub siin: http://ubp.org.br/wccc2009/). Hakkangi Eesti lugejatele Vaadeldaja vahendusel edastama vahetuid muljeid sellelt ürituselt ning sellest kaunist ja eksootilisest paigast.

Vaadeldaja meeskonna üks liidreid Nikolai Kunitsõn tegi minule juba mõni aasta tagasi ettepaneku kirjutada / kommenteerida Vaadeldajale midagi probleemmaletajate maailmakongressist. Olen nimelt olnud osaline ka mitmel varasemal kongressil: 2006. aastal Hollandis Wageningenis , 2007. aastal Kreekas Rhodose saarel ja 2008. aastal Lätis Jurmalas. Varasemate kirja pandud põhjalike reisipäevikutega saab tutvuda eeltoodud linkidele klikkides.

Seekord võtsin Vaadeldaja ettepaneku anda jooksvalt infot oma tegemistest kongressil suurima heameelega vastu. On ju seekordse kongressi toimumiskoht vist enamuse Eesti malehuviliste jaoks kauge, kättesaamatu, eksootiline, huvipakkuv. Seega peaks olema minu lugusid Rio de Janeirost igati põnev lugeda. Minu senised kaugemad välisreisid on mind viinud Kanaari saartele, Hispaaniasse, Kreekasse, Türki – võib öelda, et Euroopast polegi ma oma peagi täituva 30 eluaasta vältel suurt kaugemale rännanud. Nüüd saab siis see Euroopa barjäär viimaks murtud ja kohe nõnda uhkelt!

Vaadeldajale kirjutamisel on minu jaoks väga motiveerivaks faktoriks tõsiasi, et Vaadeldaja maleblogi on lühikese ajaga kasvanud välja Eesti üheks juhtivaks maleportaaliks, võitnud lugejate silmis suure populaarsuse ja pärast Eesti juhtivate maletajate Kaido Külaotsa, Meelis Kanepi ja Ülar Laugu liitumist kirjutajate ringiga on blogitegijate meeskond tõepoolest võimas. Kaaluksin ilmselt isegi tõsiselt selle blogijate tiimiga liitumist, kui minule vastav ettepanek tehtaks. Tõsi, lähemal ajal ma siiski liitumiseks aega ei leiaks, sest malelisi tegemisi on minul lihtsalt juba praegu nõnda palju – eelistan ilmselt edaspidigi jääda kirjasaatjaks kaugelt maalt, kui ma kuskile jälle malega seoses käima satun.

Kui jutt juba läks minu maleliste tegemiste peale, siis lühidalt mõni sõna ka sellest. Olen alates 2003. aastast kirjutanud praktiliselt igal nädalal midagi malest, seega siis juba seitsmendat aastat järjepidevalt omal tagasihoidlikul moel malemängu populariseerinud ja maleajalugu kild-killu haaval kirja pannud.

Olen toimetanud malenurka aastatel 2003-2005 “Eesti Spordilehes” , aastatel 2007-2008 “Sporditähes” , alates 2006. aastast kuni tänaseni Rootsis ilmuvas “Eesti Päevalehes”. Malenurkasid ja -artikleid olen koostanud veel paljudele erinevatele väljaannetele, teiste seas näiteks ajalehtedele “Postimees”, “Eesti Päevaleht”, “Eesti Ekspress”, “Hiiu Leht”.

Kompositsioonmale elavdamiseks olen alates 2004. aasta aprillist avaldanud iga päev ühe maleülesande / maleetüüdi päevalehes “Postimees” – enam kui viie aasa vältel on “Postimehe” vahendusel jõudnud malesõpradeni enam kui 1500 maleprobleemi! Maleülesandeid avaldasin kord kuus paari aasta vältel ka huumoriajakirjas “Pask-In”.

Minu sulest on lisaks rohketele ajaleheartiklitele ilmunud ka kaks kena kogumikku: „Kümme aastat maleturniiri Jõgeva AVRO“ (Põltsamaa, 2008) ja „15 aastat Hiiumaa Maleklubi“ (Uppsala, 2009).

Samuti olen koos Ülar Lauguga väljapaistva maletaja, malekirjaniku, male-, kultuuri- ja spordiajakirjaniku ning spordifilmide stsenaristi Valter Heueri postuumselt ilmunud raamatu „Male lugu“ (Tallinn, 2008) toimetaja. Vahetult enne ärasõitu Brasiiliasse esitasin omapoolsed materjalid kirjastajale seoses Valter Heueri teisegi postuumselt ilmuva raamatuga „Meie Keres, I ja II osa“ – olen sellegi teose maleline toimetaja. Suurteos peaks jõuda raamatupoodidesse juba järgmise aasta alguses, veidi on sellest ettevõtmisest kirjutanud male- ja kirjamees Ülo Tuulik ajalehes “Sirp”.
Maleraamatute projekte on minul pooleli veel väga mitmeid, kõik need ootavad realiseerimist ja oma õiget aega.

Nüüd siis tagasi Brasiilia-reisi juurde. Päev enne ärasõitu sain mitme halva üllatuse osaliseks. Esmalt sain Tallinna kesklinnas üle mitme-mitme aasta parkimistrahvi, kui unustasin pooleks tunniks juuksurisse minnes oma auto tavapärasel moel mobiiltelefoniga ära parkida. Mis teha, mõtted olid ilmselt juba mujal ja lihtsalt ununes üks väike tekstisõnum saata. Seejärel sain aga veelgi šokeerivama teate – Tallinna lennujaama koduleheküljel kirjutati, et esimene minu kolmest lennust teel Rio de Janeirosse on tühistatud! Selline teade rippus seal koduleheküljel üleval vähemalt pool tundi, kuid lõpuks siiski kadus sealt ja planeeritud lend õnneks ikkagi toimus. Enam kui pooleks tunniks oli aga muretsemiseks põhjust küllaga, jõudsin juba alternatiivseid reisivõimalusigi kaaluda. Sellised uudised on kõike muud kui meeldivad...

Oma lennumaratoni Rio de Janeiro poole alustasin 8. oktoobril kell 10.50 Tallinna lennujaamast, esimese lennureisiga sai kaetud vahemaa Tallinn-Stockholm. Veidi üle tunnine lend Estonian Airiga sujus ilusa päkesepaistelise ilma saatel ja tõrgeteta.

Stockholmi Arlanda lennujaamas sain viimaks kokku ka oma reisikaaslase Indrek Aunveriga – temaga koos oleme käinud Eestit probleemmaletajate maailmakongressidel esindamas juba aastaid. Indrek on Rootsis Uppsalas 1955. aastal sündinud välis-eestlane, tema eestlastest vanemad pagesid Eestist Rootsi 1944. aastal. Indrekuga sain tuttavaks tänu Aleksander Hildebrandile, kellega mina olin kirjavahetuses ja kes Indreku jaoks oli üks tema peamisi kompositsioonmalepisikuga nakatajaid. Indrekuga suhtleme üsna palju, koos toimetame Rootsis välja antavat rahvusvahelist kompositsioonmaleajakirja “Springaren” – mina isiklikult olen ajakirja juures etüüdide osakonna toimetaja. Indrek on pärast Eesti taasiseseisvumist rajanud omale teise kodu Tallinna, teda võib vahel kohata mängimas ka mõnedel Eestis toimuvatel maleturniiridel. Reisikaaslasena on ta asjalik ja tore, rahulik, temaga koos võib teisele poole maakera sõita küll!

Päikesepaistelisest Stockholmist viis Eesti aja järgi kell 15.45 startinud lennuk meid edasi pilvisesse, sombusesse ja vihmaküllasesse Pariisi. Lennureis vältas vastutuule tõttu veidi planeeritust kauem ja venis kolmetunniseks, natukene saime ka raputada, aga ei midagi hullu.

Pariisis tuli edasilendu Rio de Janeirosse oodata neli tundi, siis viimaks, Eesti aja järgi kell 22.50, saime alustada 12-tunnilist (sic!) lendu Rio de Janeiro poole. Rio de Janeiro lennujaamas maandusime Eesti aja järgi juba 9. oktoobri hommikul kell 11.00, kohalik aeg näitas hommikutunde 5.00 ehk siis ajavahe on Eestiga kuus tundi.

Kohapeal oli meil vastas kongressi korraldaja organiseeritud transport, mis meid pärast veel mõne kongressikülalise lennukiga saabumist umbes tunnise sõidu järel viimaks hotelli juures maha pani. Mina olin jõudmaks hubasest kodust Viimsis kuni viietärnihotellini Rio de Janeiros kulutanud aega kaugelt enam kui ööpäeva. Ilm pole siin ka suurt parem kui Eestis – termomeeter näitab küll 20 kraadi sooja, aga vihma sajab. Selleks korraks olekski kõik, peagi rõõmustan lugejaid juba uute kirjutistega siit kaugelt maalt.