Kaido Külaots: malenädal Prantsusmaal

Sügis on taas õuel ning see tähendab palju muu hulgas ka seda, et mitmetes Euroopa riikides on alanud uus klubihooaeg males.
Septembri kolmandal nädalavahetusel leidis aset sisukas eestlaste invasioon Soome, kus algas sealne pingeline hooaeg. Mina Soomes ei mänginud, küll aga võtsin nädal hiljem ette õhuteekonna Pariisi. Klubi kutsus appi, et uut hooaega korralikult alustada.
Kõik on uus septembrikuus (siis ma läksin). Nii ka meie klubile, sest Gif-sur-Yvette on jälle tagasi Prantsusmaa esimeses divisjonis. Selgituseks, tegemist on selle suure (male)riigi tugevuselt teise divisjoniga - Top 16 on see grupp, kus liiklevad male superstaarid ja ajakirjanike jaoks ka natuke huvitavamad rahasummad.
Aga liigamäng ei olnud siiski ainuke põhjus miks ma Prantsusmaale sõitsin. Üks nädalavahetus enne seda toimus meie klubi poolt organiseeritud kiirturniir. Kuna Gifist Pariisi on ainult odaga visata, siis tuli turniirile korralik koosseis. Asetusega olin ma alles viies. Kasutati, tõsi küll, kiirmale reitinguid. Siiski, nagu öeldakse, olin koduväljakul võitlusse minnes täis optimismi.
Stardist sain korralikult minema. Alguses tuli küll väheke harjuda kellaga. Tegemist oli mehaanilise, spetsiaalselt 20 minutiliseks kiirpartiiks konstrueeritud meistriteosega. Kui suur seier ringi peale tegi, siis oligi aeg otsas. Ehk siis, noolekese tõustes oli hästi viimane aeg kiireid liigutusi teha.
Turniir sujus ilusti (olin teiste seas võitnud näiteks GM Abergeli), kuni kohtusin esimese asetusega GM Alberto Davidiga. Tema on küll pärit Luksemburgist, kuid selle kääbusriigi eest pole viimastel aegadel mänginud ning on ennast mõnusasti Pariisis sisse seadnud. Partiis võitsin ühel hetkel etturi, kuid olin kulutanud liiga palju mõtlemisaega. Aga nagu Kasparov hiljuti Karpovi vastu toimunud matši (kus Karpov enamuses partiides aja üle lasi) kommenteerides ütles - nobody cares about position in blitz. Nii ka siin, hakkasin ajapuuduses rumalusi tegema ja lõppseisus oli enametturist saanud seis kahe vähemetturi ja kolme sekundiga kellal.
Sellega kaotasin siis pole positioni. Mängida oli jäänud veel kolm vooru. Alla IM tiitliga vastast mulle enam ei antud. Siiski õnnestus mul need kõik partiid enda kasuks otsustada ja niimoodi 9-st voorust 7,5 punkti koguda. David aga oli läinud liiga enesekindlaks ja lükkas järgmises partiis mustadega tagasi GM Lazarevi viigiettepaneku. Paraku lõppes see partii tema jaoks lipu ettepanekuga. Lazarev jälle, kellel siis omakorda oli enne viimast vooru minu ees poolepunktine edu, ei soovinud mustadega pikemalt mängida „väga ohtliku poisi” vastu ja pakkus kiiresti viiki. Nii jagasin Lazareviga siis esikohta. Buchholz oli meil ka võrdne. Kuna aga auhinnad jagamisele ei saanud minna, siis oli järgmine kriteerium performance. See oli mul kõrgem (jäädes pisut küll alla Carlseni performance´ile Hiinas) ja nii tuli võitjakarikas „väljakuperemehele”.

Ja siis tuli liigamäng. Mängisin esimesel laual. Mõnikord võib ka juhtuda, et mängin teist lauda. See eeldaks Portugalis resideeruva Kanada suurmeistri Kevin Spraggetti kohale saabumist. Nüüd teda ei olnud ja pidin mustadega esimese laua ära katma.Vastaseks oli küll IM, kuid tema kohta ei saanud küll öelda, et ta GM ilma mäluta oleks (just nii on mõni püüdnud põhjendada IM-i ja GM-i mängutugevuse erinevust). Vastane oli kursis nii uue kui vana teooriaga ja tulistas muudkui käike. Seda ka siis, kui ma olin kindel, et nüüd peaks ta mõtlema hakkama. Partiist Leko-Shirov, 2002 läksin kõrvale mina. See viis vastase pooletunnisesse malelisse unne. Tulemuseks oli positsiooniline lipukahing ning viigiettepanek järgmisel käigul. Tekkinud oli omapärane seis, kus mõlemal oli oma seisu tugevdamine seotud eluohuga. Natuke mõtlesin ja võtsin vastu. Kahju oli sellest, et tiim kaotas minimaalse vahega. Pole hullu, meil on aega veel küll matše minimaalse vahega enda kasuks otsustada...