Turunurk #10

Tänane turunurk on järjekorras juba kümnes. Seekord tuleb juttu loomulikult 12.-14. septembril toimunud Gunnar Uusi mälestusturniirist. Kuuekordse Eesti meistri surmast on möödas juba 27 aastat. Uusi oli väga kõva mängija ja on võitnud ka Mikhail Tali, kuid rahvusvahelise meistri tiitlit ei saanud ta kunagi.

Tartusse sõitsin bussiga ja tänu tudengikaardile sain pileti poole odavamalt e. 75 krooniga. Just siis kui olin kohale jõudmas, sain Sassilt teada, et oleks ka Kaimari autoga saanud. Bussijaamas olid mulle vastu tulnud endised koolikaaslased Sander Vasar ja Margot Hein, kes nüüd õpivad Tartu ülikoolis. Õnneks teadsid nad, kus asub Mart Reiniku gümnaasium, sest muidu oleksin pidanud enne maleturniiri veel orienteerumisvõistlusega tegelema hakkama. Kui olin ära registreerunud, jäi veel 20 minutit alguseni ning jõudsin Operas tüki pitsat süüa ja klaasi õlut juua. Ja siis esimesele voorule. Kohale oli tulnud tervelt 45 inimest, mis on pika turniiri kohta üsna palju. Võistlejate hulgas oli nii suurmeister, külalised Lätist kui ka vene tšikk Alina Pavlova. Vastaseks sain Sven Reimaa, kellega mul oli juba kolmas mäng see aasta. Kohtusime ka Tusovi 1. voorus ja Tartu Suve 2. voorus. Nagu eelnevaltki olin mina valge ja nagu ikka mina kaotasin. Eksisin kohe avangus, mis võimaldas tal d5 lükata. Mul oli väga ebamugav seis ja raske oli nuppe mängu tuua. Kui Sven oma lipu g4-le käis, otsustasin millegipärast kuninga eest etturid ära anda ning peale seda ka alistusin. Teine variant, mida oleks võinud proovida, oli lippude vahetus, mis oleks ilmselt mulle halvema lõppmängu andnud. Svenist veel nii palju, et õhtune pokker venis nii pikaks, et mees järgmine päev enam voorule ei jõudnud. Esimeses voorus juhtus ka selline üllatus, et FM Hendrik Olde kaotas Simo Runnelile, mille peale ta ütles õnnetult: „No ei oska ju.”. Seda partiid saab näha siit: http://www.hot.ee/simo13/male.html.

2. voorus mängisin umbes 80-aastase vanaproua Aalo Põvvatiga. Avangus hakkasin lipuga edasi-tagasi käima, seda viga olen ennegi mitmel korral teinud. Sain halvema seisu, kuid 1400-se reitinguga Põvvat ei leidnud käike, mis oleksid mind rohkem ohustanud. Samuti oli ta suurtes raskustes partiiprotokolli täitmisega. Peale iga viite käiku sikutas ta lehe minu laualt ära ja hakkas kirjutama. Seda tegi ta muidugi minu käigu ajal. Noh, ma ei lasknud ennast sellest häirida või siiski...


1. ...e5??? Selles seisus oli mul 10 minutit aega, kaks enametturit ja ma läksin näost valgeks, kui ma nägin, mida ma teinud olen. Olin just arvestanud, et panen vankriga a3-lt tuld, aga siis vaatasin, et saaks f2 hoopis kätte, kui lükata e5 ja käia Vf4. Enne seda oli mul kogu mäng olnud paremus ja vahepeal oleksin saanud juba võita, kuid ma jätsin lippu minemata. Põvvat oli väga õnnelik, et oli mu üle mänginud. Ma polnud isegi väga vihane, las vanainimene tunneb rõõmu oma punktist. Esimesel päeval oli mul siis turutäisedu.

Õhtul kadus Sass koos Kuldkepa, Elini ja Markoga kuhugi ära ja ma läksin Sander Vasaraga poodi, kust mina võtsin nelipaki ja tema mingi peedi. Läksime ühte korterisse, kus oli palju inimesi. Seal selgus, et Tartu üliõpilaselu on ikka liiga hull. Ajalooteaduskonna esimese kursuse tudeng Kaido Kukk, kes oli ka üks üürnikest, pole kahe õppenädala jooksul kordagi kooli jõudnud ning iga päev on nende juures läbu. Me ei saanud kaua seal olla, sest kõik tahtsid linna edasi minna. Käisime läbi ühest baarist, mille nimi oli Place. Ka seal ei viitsinud me kaua passida ja läksime minema. Siis jõudsime juba Sandriga kahekesi Pirole. Seal jõin kahurite juures oma viimase õlle ära. Ma ei tea enam, mis järjekorras, aga vahepeal olime kindlasti ka Zavoodis. Seal oli tõenäoliselt kogu Tartu üliõpilaskond, sest sees liikumiseks ruumi ei olnud. Ööbisin Sandri ühikatoas, kus ma kella nelja paiku põrandal magamiskotis uinusin.

2. päev. Hommikul tõusin umbes poole kümne aeg. Hakkasin võistluspaiga poole kõmpima. Paari minuti pärast avastasin, et mul pole õrna aimugi, kus ma olen. Kõndisin siis lihtsalt mööda suurt teed. Järsku jäi üks auto seisma ning seal sees olid Elin ja Sass. Ilma nendeta poleks ma voorule jõudnud. Mul oli suht paha olla ka, ja istusin oma suure veepudeliga lauda. Vähesest magamisest ma õnneks väsinud ei olnudki. Pärast natukest vee lakkumist läks ka enesetunne paremaks. Hoopis hullem oli Deniss Aksjonovil, kes iga 10 minuti tagant külastas wc-d. Mängisin Aare Võsuga. Ka temaga oli see mul juba kolmas mäng ja avanguks nagu ikka prantsuse Winawer. Seekord lasi Võsu mul nupud natuke vabamalt mängu tuua ja mul oli hea seis. Mingi hetk vaatasin, et saan oda h7-le kahida, kuid pärast arvestust leidsin, et see käik ei kõlba. Kodus arvutiga analüüsides selgus, et tegime mõlemad mitmeid valeotsuseid. Lõpuks jäi Võsu d-ettur niimoodi kaitseta, et noppisin selle vankritega maha. Selle peale kahis veteran ilma pikemalt mõtlemata vankri. Vaatasin, et saan igas variandis tulele vahele käia ja võtsin vankri maha. Edasi ei läinud kaua ning sain oma esimese punkti kirja. Vaheajal käisime Sassi ja Kristjan Sandriga Kotka keldris söömas. Naljatasime selle üle kui Kristjan Sandri nimi oleks Sander Sander. 4. voor. Sain vastaseks Tiina Põlendiku, eesti ilusaima naismaletaja. Ta oli samuti Kotkas koos Popmaniga kõhu täis saanud ja igati valmis partiiks. Siiski panin tähele tema regulaarset haigutamist. Tähendab, et öösel ta väga palju magada ei saanud...Mina olin mustadega ja mängisin slaavi kaitset. Sain väga mugava seisu, sest Põlendik käis etturitega järjest a3 ja h3. Peale avangut olid mul vankrid vabal liinil topeldatud, kuid siis keeldusin lippude vahetusest ja jäin surve alla. Mul oli siiski veel mingi ähvardus, kuid kohe nägin, et siit saan igavese tule. Tulemuseks oligi viik, millega ma rahule ei jäänud. 1,5 punktiga 4-st läksin viiendas voorus valgetega kindlalt võitma. Lätlane Austris Laizans alustas partiid väga tugeva käepigistusega ja siis mängis kaheratsukaitset. See oli päris huvitav partii, seega kirjutan selle ka siia.

Turu (1815) – Laizans (1847)

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 d6? 4. h3? Rf6 5. Rg5 d5 6. ed Rd5: 7. Rf7:!? See on siis tüüpseis, mida isegi kõik algajad teavad. Keres väidab, et see on kahtlemata huvitav võimalus, kuid 7. d4! on tugevam. 8. Lf3+ Ke6 9. Rc3 Rcd7 10. d4 c6 11. Le4 Malekooli raamatust võib leida 11. Og5, mis annab valgele paremuse igas variandis. 11. ...b5 12. Le5:+ Kf7 13. Ob3 Rg6 14. Lh5 Ob4 nüüd vaatasin, et mu rünnak ei too soovitud tulemust ja must saab vigurid ilusti välja. 15. 0-0 Oc3: 16. bc Oe6 17. Og5 Rf6 18. Of6: Lf6:


Siin leidsin, et Oe6:+ ei anna midagi, sest kuningas läheb lihtsalt minema. Otsisin veel mingeid variante ja siis märkasin 19. f4! oda b3-le löömisel lükkan kohe f5 ja kui ta ei võta, siis võtan ise ja panen kahvli. 19. ...Lh4? 20. Lf5+ Lf6 21. Le6:+? odaga lüües oleks f-ettur alles jäänud. 21. Le6: 22. Oe6:+ Ke6: 23. f5+ Kf6 24. fg Kg6: 25. Vae1 Vae8 26. Kf2 Vf8+ nüüd seisis mul ees raske lõppmäng. 27. Kg3 Vg8? 28. Kh4 h6 29. g4 Vh8 30. Kg3 Vg8? lätlane arvas, et ma ei saa midagi teha, kui ta käike kordab.


31. h4! mõtlesin 15 minutit enne seda käiku, sest kahtlesin ka 31. Ve5 üle. Siiski leidsin paremaks mitte veel vahetada. Seda enam üllatas mind 31. ...Ve1: Kf6 33. Ve5 Vd8 34. Vc5 Vd6 35. Kf3 Ve6 36. c4 a6 37. a4 ba 38. Va5 1-0 Pärast mängu analüüsisime Marek Kolgi ja Peep Narusbergiga seda seisu. Kolk ei tahtnud uskuda, et mina võitsin lõppmängu. Ta jagas mulle ka mõne näpunäite, mida lõppmängus teha. Loosimise järel selgus, et mu vastane on Peep. Sass oli siis liider ning pidi mängima Rumjantseviga. Teise päeva õhtul olin ma juba üsna väsinud ja läksin varem magama. Kolmevoorulised päevad ei ole naljaasi.

3. päeval tõusin hommikul varem ja seekord teed juba tundes oli mul nii palju aega, et jõudsin kaubamajas pelmeene söömas käia. Partii Narusbergiga algas mulle üllatavalt. Juba esimest käiku pidin viis minutit mõtlema, sest turniiripartiis pole mulle keegi varem 1.f4! mänginud. Ei mina julgenud e5 käia ja läksin rahuliku e6-ga avama. Varsti tekkis „kivimüüri” avang, kus ma kunagi mustadega midagi teha ei oska. Vaatasin juba, et asi on täitsa jama, kui Peep g4 lükkas, kuid siis just läks huvitavaks. Kahisin üksiku a6-etturi, saades selle eest kompensatsiooniks aktiivsed ratsu ja lipu. Sellest piisas, et pess tagasi saada ja lõppmängu minna. Seal suutsin ma hea ratsuga veel b4 maha võtta ja lootsin juba võidule mängida. Siiski ei saanud ma kuidagi oma kunniga läbi ja panin ühe etturi kogemata ette. Peale seda leppisime kohe ka viiki. Kolk naljatas Narusbergiga, et hoidsid valgetega viigi ära. Enne viimast vooru oli Sass endiselt liider ja pidi nüüd mängima Kanepiga. Mina aga kohtusin Margit Brokko-Oldega, kellele ma üliõpilaste meistrivõistlustel kaotasin. Tookord jätsin 8. käigul ratsu puhtalt ette. Nüüd kinnitasin endale, et pean algul rahulikult mängima. Sellest hoolimata ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja kahisin Pirci avangus 10. käigul b2-etturi. Ants Särgava ütles mängu lõpus, et peale seda oli kohe läbi. Tundsin seda ka ise umbes viis käiku hiljem. Siiski üritasin teravalt edasi mängida ja talle matti panna. Vahepeal oli olukord, kus mul oli mitu nuppu korraga ees, kuid ühtegi ei saanud võtta. Olde naine mängis riskeerimata ja lõpus avastasin, et mul on kolm sekundit aega. Võtsin kähku lipu kätte ja ähvardasin ühekäigulist matti. Muidugi jäi ratsu peale seda niimoodi ette, et ta sai tulega selle kätte. Aga noh, seis oli läbi nii ja naa. Tuleb välja, et naistega ma skoorisin kõige vähem. Kolmest mängust vaid pool punkti.

Tagasi sõitsime Kaimari autoga, kus olid veel ka Sass ja Marko. Tee peal käisime mingis kõrtsis söömas. Seal olid nii teravad toidud, et Kaimar ja Sass ohkisid. Minagi suutsin pärast seljankat vaid Sassi taldriku lõpuni süüa. Ostsin veel Statoilist paar õlut, mis mul siiamaani keldris. Peale seitset olime tagasi Tallinnas. Aitäh Kaimarile sõidu eest!

Tabel

1. Kanep 6p
2.-3. Kukk, Olde 5,5p
4.-5. Puusepp, Rauk 5p

Sain Tartus ka natuke külma ja nüüd nuuskan nina, kuid kui hullemaks ei lähe, siis mängin see nädal Vabaetturi nädalalõputurniiri.

Turu