Turunurk #7

Paari nädala jooksul on minu online-intervjuu jaoks ilmunud palju huvitavaid küsimusi. Nendele vastan loodetavasti selle nädala lõpus või hiljemalt järgmises turunurgas.

See nädal aga hakkan kiruma oma ühte selle aasta läbikukkunumat turniiri. Loomulikult oli selleks 33. Valge Daami kiirturniir. Seitsmest mängitud partiist kaotasin kaks tükki „raske isegi öelda millega... ühekäigulise taktikaga (?)”; ühe pika heitluse järel üliteravas keskmängus; ühe täiesti võidetud lõppseisu; viigistasin nelja enametturiga mängu; võitsin reitinguta tüüpi, kes osutas tubli vastupanu; ja võitsin Timo Tamme.

Tegelikult algasid ebaõnnestumised juba hommikul. Kodust välja astudes ei taibanud ma panna jalga midagi muud peale plätade ja sain mõne hetkega sokid märjaks. Järgmiseks läksin poodi, valisin endale ühe Alexanderi ballooni ja maksin rahulikult kaardiga ära. Kohe peale seda ütleb müüja: „Kurat! Kell on üheksa, me ei müü ju alkoholi!”. Tagastasin joogi ja läksin piinlikkust tundes välja. Kalevi bussipeatuses võttis mind peale Pikk, autos olid veel Tanja ja Sven. Sõit Haapsallu kulges rahulikult, mingi hetk pidime paarkümmend kilomeetrit remonditaval teelõigul edasi veerema. Turniirisaali jõudsime natuke enne õiget aega, kuid suurem osa malelaudadest oli veel panemata ja poisid tagusid välku. Üldse nihkus võistluse algus tublisti, sest peakohtunik Juri Jakovlev pidi igaks juhuks kolm loosimist tegema, kusjuures viimasega tekkisid samad paarid, mis kohe alguses määratud olid. Võistlejaid oli kohale tulnud 61, favoriitideks olid Švõrjov, Seeman ja Šiškov. 1. voorus kohtusin rahvusvahelise meistri Tatjana Fominaga, kellega olen ka varem korra mänginud. Nagu ikka mängis ta juba esimestest käikudest teravalt ja kahis avangus etturi. Siis aga tegin lipuga paar ebakonkreetset käiku ja jäin g-ja h-liini pessidest ilma. Üritasin veel kuningatiival vasturünnakut saada, kuid peagi võitis Fomina mind sisuliselt ühe käiguga, kui ta sai lipu kahida. Pärast mängu näitas ta mulle ühte varianti, mida ta oli kaalunud, kuid leidnud, et seal oleks mina vankri võitnud. 2. voorus sain vastaseks Timo Tamme. Teooriateadmised lõppesid mul pärast 5. käiku, õhtul kodus uurides sain teada, et mängisime Caro-Kanni Bronstein-Larseni varianti. Peale avangut oli seis üsna võrdne, kuid siis sain ratsu hästi d4-le paigutatud. Olin üllatunud, kui Timo selle väikese mõtlemise järel vankriga maha lõi. Edasi oli mul juba tunduvalt parem ja ta kahis veel ühe viguri, et mu kuningat nõrgestada. Paraku tekkis tal täiesti lootusestu vähemvankriga seis. Timo Tamm kommenteeris peale partiid täpselt: „Hakkasin liiga palju kahima.” Järgmises voorus sain vastaseks Tuuli Vahtra, kellega mulle meeldib alati mängida. Avangust tekkis minu arust hästi huvitav seis, kus mina läksin peale liputiivalt ja tema tuli minu vangerdamata kuningat ründama. Paraku olime enne põnevamat osa juba enamiku ajast ära kulutanud ning käike tuli hakata tegema kiirelt. Seetõttu tekkisid ebatäpsused ja samuti ununes palju käike e. kodus taastada mul seda partiid enam ei õnnestunud. Seis oli üliterav ja ma tahtsin väga Tuulile ära panna, kuid pingelises olukorras oli tema käsi kiirem ja ma ületasin aja samal hetkel kui mati sain. 4. voorus mängisin Siim Koppeliga, noormehel puudus reiting, kuid paistis, et ta oli kodus veidi harjutanud. Sain küll valgetega kinnisest sitsiiliast üsna mugava seisu, kuid võitu polnud veel kuskil. Siis aga tegi must varajase läbilükke etturiga ja ma sain tulega selle maha võtta. Edasi tekkis aga huvitav olukord, kus hoopis minu kuningas jäi lagedale ja Koppel oleks peaaegu igavese tule saanud panna. Selle vältimiseks läksin kuningaga tõmbetulle, kuid minu õnneks polnud tal ratsuga kuhugi heasse kohta hüpata. Likvideerisin ohud ja võitsin. Neljast voorust kaks punkti oli igati tavaline tulemus. Üllatusliider oli sellel hetkel täiseduga Ivan Moltšanov, kes oli rajalt maha võtnud ka Švõrjovi.

Peale neljandat vooru oli umbes tunniajane vaheaeg. Käisin Tarvo ja Kaimariga söömas. Mul polnud kõht väga tühi ja piirdusin borši ja ühe õllega. Tagasi jõudes lootsin, et suudan kolmes viimases voorus natuke punkte juurde koguda. Vastane oli sedapuhku Eiki Lehemets e. VUNTS. Mängisime mingit segast sümmeetrilist avangut, ma jäin mustadega natuke passiivsemasse seisu. Kuid just siis kui ma hakkasin tundma, et vabanen tasapisi surve alt, pidin ma ühe käiguga lipu loovutama. Ma ei tea, kuidas selline asi juhtus, tegemist oli eriti lihtsa löömisega. Olin ilmselt mängu ajal pimedaks jäänud. Mängisin veel natuke oma kaksikodadega edasi, kuid paar käiku hiljem jäin matirünnaku alla. Olin üsna pahane, et Vuntsile nii kergesti punkti andsin. Peale seda mängu sisestasin endale, et pean viimased kaks nüüd kindlasti võitma. Kõik eeldused selleks olid olemas, kui vastaseks loositi Anti Kaar. Poiss mängis avangus väga rahulikult ja ma sain kohe positsioonilise ülekaalu ning mul oli ettur rohkem. Tahtsin kiiresti võita ja hakkasin lohakalt mängima. Kõigepealt panin puhtalt selle enametturi ette ja vihastasin, et nüüd pean viigiga leppima. Hakkasin siiski keskendunult võitu otsima ja äkki küsib Anti minu käest: „Kas on minu käik või unustasin kella vajutada?” Aega oli meil sellegipoolest piisavalt, et ma oskasin kõik nupud ette panna. Olin väga löödud, et niimoodi võiduseisu kaotasin ja hakkasin lihtsalt kuningaga ringi toksima. Partiid jälgisid irvitades kõrvalt Pärnu poisid. Ei jäänud midagi üle ja tuli alistuda. Viimases voorus läksin Kalev Männi vastu lihtsalt nuppe tõstma. Sain kohe paar etturit kätte ja Mänd mängis nii halvasti, et varsti oli mul lihtsalt neli enametturit. Laual oli vist selline seis.


Tegin ühe väga kannatamatu käigu, mida võib lugeda minu selle aasta kõige halvemaks käiguks turniiripartiis. 1. ...Le3:??? 2. Lf7:+. Viik. Enam polnud vahet nagunii, võib-olla reitingut oleksin natuke päästnud. 2,5 p 7-st jäin tabeli lõpuossa. Viimases voorus pakkusid publikule efektset mängu Marko Keskel ja Ottomar Ladva. Aega oli mõlemal ligi pool minutit, kui Ladva pakkus korduva ratsutulega viiki, seda aga vana mängur Marko vastu ei võtnud ja ronis kuningaga nurka. Peale seda pani ta aga väikese bluffimisega ratsu ette. Tehti veel mõned käigud ja siis selgus, et Markol suudab ettur lipustuda. Ladva sai sellest aru ja mängis juba puhtalt ajale. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Marko hakkas etturit kaheksandale reale tõstma ja otsis nuppude seast midagi ning pani äkki lauale oda. Kõik pealtvaatajad naersid kõva häälega. Lipp oli loomulikult Marko enda käes. Selle etenduse tulemusena jäi Ladval lõpuks kellale üks sekund, millega ta selle nalja võitis. Turniiri kokkuvõttes olid tulemused sellised:

1. Seeman 6p
2.-5. Sööt, Moltšanov, Puusepp, Tarakanov 5,5p

Tagasi Tallinnasse sain samuti Pika autoga. Aitäh talle selle eest. Järgmine nädalalõputurniir toimub Tartus 12.-14. septembril. Katsun ka sinna mängima jõuda.

Turu