Kaido Külaots: Maailma karikas Hantõ-Mansiiskis

Kirjutaks mõned read hiljuti Hantõ-Mansiiskis lõppenud male Maailma karikast. Ehk täidab see mingil määral suurt lünka. Ma pean silmas meie meedia üldist kajastust selliselt vähemalt minu arvates oluliselt ettevõtmiselt nagu seda on male Maailma karikas. Ei turniiri ajal ega pärast ei õnnestunud mul leida suurematest portaalidest mitte ühtegi rida, piiksugi ei kostunud televiisorist. Ei tea kas vastab tõele väide, et inimeste ajutegevus on tänapäeval suundumas lihtsuse ja praktilisuse suunas ja male jääb lihtsalt liiga keeruliseks mänguks, millesse süveneda pole kellelgi enam intellektuaalset jaksu?

Paralleeli tuues, võime neis samades suurtes ja kuulsates portaalides lugeda, kuidas keegi tegelane võitis ühe õhtuga pokkeris nii ja naa mitusada tuhat dollarit. See on kahtlemata väga närvekõditav, aga nagu klassikud küsivad, mida teeb cash game soliidses spordirubriigis?

Aga tagasi male juurde. Maailma karikal saatis edu seekord Venemaa maletajaid. Finaalis kohtusid kaks mängijat, keda üht võib tinglikult nimetada nõukogude- ja teist Venemaa malekooli produktiks. Asised malekoolid mõlemad. Ehk suudab ka Eesti võistelda Nõukogude Eestiga?! „Vanamees“ Svidler oli seekord parem oma suurest sõbrast Grištšukist. Nali naljaks, aga mõlemal on kindlasti hea potentsiaal püsida pikka aega malemaailma tipus. Svidleri üle on tegelikult hea meel, ta oli sellise suure kordamineku juba ammu ära teeninud. Mängisin temaga koos noorteklassis ja tegemist on megaandeka mängijaga.

Väikeses finaalis ristasid piigid kaks ukrainlast, kes olid aastal 2002 mänginud suures finaalis, mis võitjale kindlustas koguni FIDE maailmameistritiitli. Toona alistas verinoor Ponomarjov väga suures osas tänu kindlamale närvikavale Ivantšuki. Nüüd võttis Suur Vassili (Vasyl) magusa revanši ja kindlustas sellega ühtlasi ka koha tulevastele pretendentide matšidele.

Üldse võib märkida, et kuigi globaalselt on märgatav male noorenemise trend, ei anna vanemad mängijad kindlasti mitte positsioone kergelt käest. Ei kärbu maletaja töövahend, aju, korraliku hoolitsuse korral nii kiiresti ühti.

Kes siis veel endast sellel turniiril rääkima pani? Unikaalne mängija on muidugi Judit Polgar. Vahepeal tegi ta väikese pausi, sünnitas kaks last, kuid nüüd on tagasi nii, nagu polekski vahepealsel ajal teised püüdmatusse kaugusesse eemaldunud. Veerandfinaali jõudmine on väga suur asi! Ja see, kuidas ta suutis lõpuks viimases välkpartiis murda kuubalase Dominguezi vastupanu (kes tuli muuseas aastal 2008 välgu maailmameistriks) paneb kukalt kratsima ja mõtlema, et tahaks ise ka nii teha. Poolfinaalis Svidleri vastu sai talle siiski saatuslikuks liigne optimism, kui ta teises partiis käike ei korranud.

Väga omanäoline maletaja on tšehh Navara. Olen temaga mänginud ja partiid analüüsinud ja võin küll kinnitada, et kui kuskil maailmas on olemas viisakuse etalon, siis võiks see just olla Navara. Matšis Moissejenkoga saatis ta korda uskumatu teo. Ta pakkus viiki seisus, kus vastane oleks paari käigu pärast mati saanud ning seejärel pidanud kohvri pakkima. Selgus, et mingi moment oli Navara käikutehes puudutanud kogemata samaaegselt teist nuppu. Lõpus mõtles ta, et kas sellisel moel on ikka viisakas järgmisse ringi kulgeda. Kellel veel võib midagi sellist üldse pähe tulla? Saati, kui iga ring garanteerib lisadollarirullid. Õnn vist ikka ei peitu rahas...

Meelde jäi turniirilt veel noor lvovlane Jaroslav Žerebuhh. Tema võttis selliste vägilaste skalbid nagu Eljanov ja Mamedjarov. Selline vägitegu ei saa sündida tühjalt kohalt. Kes on mõistatuslik Žerebuhh? Ahhaa, tema CV-s on selline argument nagu Cappelle la Grande võit eelmisel aastal. See on kõva sõna!

Oma ettearvamatust kinnitas taas Morozevitš. Mees oli pikka aega suurest võistluskarussellist eemal ja tõstis sel ajal treenerina Katari maletaset. Õnneks ta vist selle mängija personaaltreener ei olnud, kes mulle Gibraltaril avangus kaotas.

Igatahes, Moro on tagasi ja mitte ainult. Sel aastal on ta näidanud, et on ikka kardetav, originaalne ja väga tugev. Võtke tema partiid ja vaadake, palju te sealt käike ära arvate.

Nüüd kulges Moro alguses nii, nagu võiks eeldada, esimesed vastased pidid pärast suuremat või väiksemat rahmeldamist käed püsti viskama. Siis tuli suur duell Grištšukiga. Esimese partii võitis tulevane finalist pärast väga sisukat heitlust. Teises partiis Morol valged ja järgneb...viik pärast 12. käiku! Taas küsiks, kellel veel võib midagi taolist pähe tulla? Meenutuseks, kuni finaalini koosnes iga matš kahest klassikalisest partiist ja nende võrdsuse korral mindi kiiresse. Küsisin Roomas Fierilt, kes Hantõs Morozevitšile teises ringis kaotas, et kas ta pani Moro käitumises tähele midagi iseäralikku. Vastus oli, et ei pannud. Aga seda, milliseid teid  geeniuste mõtted liiguvad, on teinekord paganama raske selgitada.

Nagu siis öeldud, läks Maailma karikal väga hästi meie idanaabritel. Aga mis seal rääkida, Venemaa on suur ja tänasel päeval on ka toetus malele seal väga suur.

Hõre oli sedapuhku lõunapoolsemate naabrite ja põhjamaade esindatus – sisuliselt olematu. Lähedal olin Siberi piletile mina, kuid kevadisel EM-il jäid mõned performance punktid puudu. Punktisaak +3 garanteeris paljudele edasipääsu. Aga kui nii vähe puudu jäi, siis ei tohiks ju olla ebareaalne edaspidi tõotatud maale pääsemine?!

Malemaailm pöörleb omasoodu edasi. Juba pühapäeval algab Euroopa klubide karikas, millest tõotab tulla malesõpradele järgmine maiuspala. Kohal on ala tipptegijad. Jälgige mängu!

Kaido Külaots

Maailma karikas toimus 27.08-20.09.2011 Venemaal. Erileht inglise keeles ja vene keeles.