Kaido Külaots: 1. Barclays malefestival Roomas

4.-11. septembril toimus Roomas 1. Barclays International Festival. See on tähelepanuväärne sündmus vähemasti kahel põhjusel. Kõigepealt on väga meeldiv, et soliidne rahvusvaheline turniir toimub igaveses linnas Roomas, mis on mõõtmatult rikka ajalooga ja on ka tänapäeval üks olulisemaid Euroopa metropole. Sellise toimumispaigaga oleks kindlasti rahul ka Garri Kasparov, kelle suureks nördimuseks on suured ja olulised FIDE võistlused/matšid taandumas kusagile Euroopa äärealadele.
Teiseks oli kena see, et võistluse peasponsoriks oli üleilmse tuntud pangandusketi Barclays Itaalia filiaal. Turniir kandiski peatoetaja nime. Turniiri lõpetamisel oli kohal Itaalia haru CEO isiklikult, kes muuhulgas tõdes, et nad toetavad suurema heameelega talendikaid inimesi. Lisades seejuures, et suure tõenäosusega saab turniir järgmisel aastal järje. Kui muidugi mingit krahhi vahepeal ei juhtu.
Minul olid Roomas mängimiseks mõned head põhjused. Kõigepealt tõotas sellest tulla korraliku tasemega open, kus on võimalik saada üsna adekvaatne pilt oma hetkevormist. Teiseks ei olnud ma seni kordagi Itaalia pealinna sattunud ja see andis kindlasti juurde lisaväärtust. 15 aastat tagasi, kui käisin Medellinis, jõudis minu pagas paar päeva hiljem imelikke teid pidi just läbi Rooma kohale. Nüüd jõudsin siis ka isiklikult iidsesse linna.
Mängutingimused olid täiesti head. Ainuke, mille üle võib nuriseda oli ilm, see oli liiga ilus. Üks omapärane punkt turniiri reglemendis oli see, et mängijale loetakse kaotus siis, kui ta on partiile hilinenud 60 minutit. Viimase aja närvilistele turniiridele, kus sageli ei ole lubatud hilineda ühtegi sekundit, väga mõnus vaheldus. Aga ilmselt mõtlesid ka korraldajad, et mõned osalejad võivad tõsise malelise tegevuse siduda mitmete vaatamisväärsustega tutvumisega ja teinekord ei pruugi ühistransport olla kõige punktuaalsem. Või midagi taolist. Mina siiski ei kasutanud hilinemise privileegi mitte üheski partiis.
Põhiturniiril startis 68 mängijat, mis openi kohta on küllaltki väike number. See eest oli ülemine ots väga tihe. Pretendente kõrgematele auhindadele oli palju. Mina omasin oma reitinguga viiendat asetust ja mõistagi olin häälestatud lootusrikkalt.
Turniir algas väga mulle väga hästi. Alustasin kolme võiduga. Esimeses voorus alistasin noore hispaanlase, teises voorus kogenud Rumeenia IMi ning kolmandas voorus olin parem Brasiilia mängijast Di Berardinost. Peab märkima, et brasiillane oli saabunud otse Hantõ-Mansiiskist, kus ta suutis end laiale maleavalikkusele hoopis tuttavamaks teha. Nimelt mängis ta esimeses ringis väga sisuka matši ühe suurfavoriidi Gata Kamski vastu. Peale kaotust esimese partiis suutis ta teise võita ja kukkus välja alles pärast suurt taplust kiirpartiides.

Kuigi ma ei osalenud mingil jalgpalliüritusel, tuli neljandas voorus vastaseks jälle brasiillane – Alexander Fier. Kui Di Berardino oli MK-l üks positiivne üllataja, siis Fier lõhkas tõelise üllatuspommi. Ta lülitas esimeses ringis mängust välja kuulsa panda Wang Yue enda! Vaatlejad olid märkinud hiinlase sarnasust selle armsa loomaga ja lõpuks panigi hiinlane selga sviitri, millel selle looma kujutis.
Siberist sundis Fieri lahkuma teise ringi vastane, kes on ka küllaltki tuntud mängumees – Aleksandr Morozevitš.
Fieri vastu sain ma omal nahal tunda, mida tähendab ettevalmistus maailmakarikaks. Nimelt valisin ma mustadega variandi, mida aeg-ajalt kasutab ka Wang Yue. Tõsi küll, mitte pearelvana. Igatahes tulistas brasiillane nüüd 20 esimest käiku mitte sekunditki mõtlemata, rakendades muuseas ka huvitavat uuendust. Aega võttis, aga suutsin siiski probleemid lahendada. Seda kõike selleks, et hiljem need endale tagasi tekitada. Teises ajapuuduses suutsin siiski otsustavatel hetkedel külma pea säilitada ja viik oli tõsiasi.
Pika partii hinnaks oli see, et päeva teiseks partiiks (tegemist oli tõepoolest turniiri ainukese topeltvooruga) ei olnud energia- ega ka avanguideede nivoo soovitud tasemel ja tegin valgetega küllaltki kiire viigi 4 punkti mehe Alberto Davidi vastu. Hiljuti oli ta oma klassi näidanud Riia turniiril, kus mul endal kahjuks ei olnud võimalik mängida.
Edasi järgnes veel 2 rohkem või vähem suurmeisterlikku viiki soliidsete suurmeistrite vastu (teine neist partiis valitseva Saksamaa meistri Igor Henkiniga). Ja oligi käes finišisirge. Tundsin, et nendest partiidest oman reaalseid võimalusi koguda korralik punktisaak. Seda enam, et mitmete kardetavate vastastega oli juba mängitud. Paraku läks seekord teisiti.
Eelviimases voorus kohtusin Horvaatia suurmeistri Jankoviciga. Aasta esimese pooles oli ta võitmas suurturniiri Cappelle la Grandes. Võit oleks kindlasti ka tulnud, kui poleks olnud viimase vooru õnnetut kaotust.
Minuga juhtus nüüd see õnnetus, et astusin avangumiinile. Tagantjärgi tarkusena võib muidugi väita, et avanguvalik oli kõike muud kui arukas. Igatahes kasutas horvaat avangus väga huvitavat uut ideed ja oli selge, et see on tal kodus peensusteni läbi lihvitud. Et täiesti kindel olla, hilines Jankovic partiile 5 minutit – ilmselt oli veel vaja kõik liinid viimast korda kompuutril üle kontrollida. Ma ei tea, mis relvi horvaadid kasutavad, aga sellest automaadist tuli 23 esimest käiku valanguga. Ei, tegu ei olnud tühipalja psühholoogilise trikiga – noormees lihtsalt liikus mööda kompuutri esimest liini. Üritasin appi võtta kõik kaitsereservid, kuid seis osutus siiski liiga keeruliseks, kindlasti selles ajapuuduses, kuhu ma olin sattunud.
Viimaks teostas valge temaatilise etturiläbimurde. Kui 40 käiku täis sai, oli küll selge, et valge ettur kohe lippu ei lähe, kuid paraku puuduvad mustade viguritel peaaegu igasugused käigud. Lõpuks otsustasin, et valge on teinud väga suure töö ja väärib head autasu. Nii sai partii puändiks puhas matt. Varasemast meenub pikas partiis vaid üks saadud matt. 12-aastaselt Pärnu meistrivõistlustel, kui ma selle saabumist lihtsalt ei näinud.
Nüüd oli seis muidugi hoopis nutusem. Viimases voorus tuli valgetega kindlasti teha kõik, et võtta terve punkt. Vastaseks anti üsna noor Ungari IM. Tegemist on kogukama mängumehega, kelle eelistus minu vaatluse järgi kuulus kindlalt rahulikele, positsioonilistele seisudele. Nende tähelepanekute toel ei kulunud just väga palju aega, et langetada avanguotsus – kindlasti tuleb mängida mingit gambiiti! Ja suure tõenäosusega mitte lipugambiiti! Valik langes vanale heale Walesi merekapteni leiutisele, Evansi gambiidile. 2 gambiidijärgset käiku tegi vastane väga energiliselt. Võttis etturi ära ja andis mõista, et teda nii juba ei üllata. Aga eks ma pisut ikka üllatasin küll, hiljem langes vastane mõtisklustesse ja baasis ei ole ka võimalik minu Evansi partiisid leida.
Kahisin etturi, siis teise, otsa veel kvaliteedi. Siis aga sai kinnitust tõsiasi, et Evansi aegadega võrreldes on kaitsetehnika seitsmepenikoormasaabastes edasi tõtanud. Ungarlane andis huvitava vastulöögi, näidates valmidust anda ports materjali tagasi. Seejärel oleks aga kogu energia valge seisust välja sisisenud. Ajakontrolliks tekkis seis materiaalse tasakaaluga, kuid väga ohtliku vabaetturiga mustal.
Lõpuks õnnestus vastase abiga vabaettur a-liinil siiski likvideerida, kuid selleks ajaks oli materjal väga piiratud ja viik oli vältimatu.
Nii lõpetasin turniiri 5,5 punktiga, mis sedapuhku andis 14. koha. Koht muidugi ei saa rõõmustada. Lohutuseks ehk seegi, et kuna vastaste keskmine reiting oli sedavõrd kõrge, siis reitingus ma kahjusid ei kandnud. Esimene vooru vastane oli küll madalama reitinguga, kuid järgmise 8 vastase kesmine oli 2548, mis „tavalise“ openi kohta on päris soliidne number.
Turniiri võit läks Ukrainasse. Esikoha sai 7 punktiga GM Solodovnitšenko.
Minu osalemisel turniiril oli abi Eesti Male Toetusühingu toetusest, mille eest ka suured tänud!
Nüüd tuleb teha turniirist põhjalik maleline analüüs ja järeldused. Ees seisab peagi hoo sisse saav Soome liiga ja oktoobri alguses tugev open Oslos.