Kaarel Nestor: Tervitusega Prantsusmaalt!

Pühapäeval, 11. Aprillil sai siis lõpuks täidetud pikaajaline soov siin Dijonis ka mõnel turniiril osaleda. Märtsi lõpus leidsin Prantsuse maleföderatsiooni kodulehelt ühe kiirmale (20min +20min) turniiri juhendi. Vahetasin siis organisaatoriga paar maili ja too lubas meid ka autoga kohale viia ja ära tuua, sest turniir toimus ühes Dijoni lähedases külakeses, Fleurey-sur-Ouche’is (päris armas koht oli). Muud varianti, kui autoga sinna minna, ma ei leidnudki. Rongiga nagu oli võimalus naaberkülla sõita, aga sellega ei oleks me turniiri alguseks kohale jõudnud.

„Me“ olime, siis mina ja Sebastian, mu „inglasest“ (kelle vanemad on itaallane ja ameerika kodakondsusega prantslanna) koolikaaslane. Ta on EM-del ja MM-del osalenud nii, et ta teab Volodinitki. Sinna minek tundus küll üsna hästi organiseeritud olevat, sest isegi lõunasöök oli kohapeal 10euro eest garanteeritud. Sai kokkulepitud kohtumine kell 8 Dijoni ühel väljakul, place Darcy’l. Suhteliselt raskel sammul jõudsin ma õigeks ajaks kohale ja isegi noormees Pozzo suutis end kohale vedada, kes oli veel eelmise peokesest silmnähtavalt (ja tuntavalt) purjus. Mina olin too õhtu veidi nutikam olnud ja tegin rahuliku õhtu. Hommikune probleem olin ainult see, et ma olin lihtsalt rampväsinud, sest olin 3 ja pool tundi maganud. Aga nii me siis kahekesi istusime seal kino Darcy ees ja mida ei olnud, oli auto. Sebastian pakkus, et äkki see mees tegi vea kirjas ja kirjutas 9 asemel 8. Tundus veidike loogiline, sest ta oli mu mailile kell 3 öösel vastanud. Kui kell juba 9.05 sai, tüdinesime me juba väga ära ning olime peaaegu juba ära minemas, kui meie tsehhitarist sõbranna Jana ei oleks samal ajal sinna sattunud ja meiega juttu puhume tulnud. Siis õige pea saabus ka meie autojuht. Nagu pärast välja tuli, siis ta saabus ikka 1.15-se hilinemisega. Me võtsime selle aga rahulikult vastu, sest tegu oli klubi presidendi endaga, kellel on raske käimispuue. Võtsime ühe väikse poisi ka peale, kes ootas juba 2tundi oma maja ees.

Kui me lõpuks kohale jõudsime, olime me end ilusti klubi presidendile tutvustanud, et mina olen Eesti noorte välkmale meister ja pika male hõbe 2008 ning ka MM-l ära käinud ja, et Sebastian on Inglismaa meister 2000 ja 2001 (David Howelli ja kõigi teiste ees) ning mitmel korral EM-del ja MM-del käinud, rääkimata siis suvistest treeningutest Venemaal. Maksime siis osavõtumaksud ära ja turniir võis alata.

Sebastian oli teise asetusega, sest tal oli Prantsusmaa kiirmale reiting ei tea mis aegadest. Mulle FIDE reitingut ei hakatudki otsima, mis oli selleks aja juba taasavalikustatud. Nii, et ma siis mängisin 1499-se reitinguga. Erilist konkurentsi nagu ei olnud, sest esimese asetusega oli 2000-ne vanem meesterahvas, kes aga väga millegagi ei hiilanud. Oli ka üks GM lubanud algul kohale tulla, aga viimasel hetkel ikka meelt muutnud.

Esimeses mängus korjasin lihtsalt nupud kokku ühelt väikselt poisilt, kelle reiting 1050 Eestis küll vastavat numbrit ei annaks. Eestis oleks see mingi 1300-1400 kanti, ma usun. 2 ja 3 voor möödusid veidi raskemalt 1700-1800ste vastu, aga sealgi just väga probleeme ei tekkinud. Tegelikult 3nda vooru vastast pidi ikka suruma veidi lõppmängus. Sebastian aga vaevles palju rohkem. Juba esimeses voorus oli ta sunnitud viiki mängima, aga ta piinles selleks hetkeks ka juba kohutavates peavaludes. Mina sain oma unetust ravida tasuta liitrites kohvi ja paari koogi tükikesega. Ning siis tuli juba mõnus tunni ja 20minutiline lõunapaus maitsva toiduga.

Kui turniiri alguses tundus enamik mängijatest suht üllatunud olevat minu kindlaid võite nähes, siis lõunapausi ajaks oli juba jutt kõigi 48mängija kõrvust läbi käinud ja edaspidi vaadati meid kui ilmaimesid. Samuti üks mees (kelle nime ma ei tea/mäleta, aga on Bachelard-i klubi võistkonna kapten Bourgogne MV-tel) hakkas oma sooviga meie võimalikust liitumisest selle klubi ja võistkonnaga aina rohkem ja rohkem kindlamaks muutuma. Ka neljas voor tuli surudes koju ning siis maabusin lõpuks essale lauale ühe nooruki vastu kellel ka 4 4-st. Tegu oli veel selle võistkonna kapteni pojaga. Eks ma ikka üritasin ja üritasin, aga paar lüket kuninga tiival olid veidi asjatud ning poiss kaitses visalt ja ühegi lollusega ka hakkama ei saanud (võrreldes eelnevate vastastega). Nii, siis tuli ka mu esimene viik, pärast seda kui too oli mulle igavest tuld pannud. 6ndas voorus käisin suhteliselt kena rünnaku ideega vastasest üle, kuid enne kui mu kahing vilja kandma hakkas, sai tal aega otsa. Samal ajal sai Sebastian sellelt noorelt poisilt tappa nii, et turniiri seis tundus kahtlane. Ma Bucholtsiga olin küll veel ees.

Viimaseks vooruks õnnestus mul veel Sebastian isiklikult vastaseks saada ja tagatipuks mustadega. Mul oli siis 5,5 punkti selleks ajaks koos teise liidriga. Kahel järgmisel oli 5 ja Sebastianil 5ndana 4. Kiirviiki nagu teha ei saanud, kes teab, mis kõrvallaual toimub. Ja turniirivõiduta oleks ka katastroof jääda olnud. Niisiis mängisime. Mingi hetk, pakkus ta mulle viiki. Mul tundus, aga kerge paremus olevat. Peal olid 2 vankrit ,mustaväljalised odad ja 7 etturit. Surusingi sealt välja enametturiga seisu, kus veel peal üks vanker ja üks ettur. Tal 2.30, mul 4 minti. Loomulikult unise peaga (need liitrid kohvi väga just ei aidanud) suutsin ma veidike kiirustada ja ei märganud ta viigi võimalust. Nii siis pidingi viigiga leppima, sest peale jäid vaid kuningad ja lipud.

Õnneks mu konkurent tundus üldse halvemuses olevat. Õige pea tuli aga uudis, et esimese laua omad tegid viigi ja kui lõpuks ka Bucholts arvestatud sai, siis selgus, et võidu võtsin ikkagi mina. Sebastian andis kuskil veel pool punkti ära nii, et talle alles 7.koht. Aga ma siis kasseerisin 100eurot ja ilusa 30cm-i karika. Teine koht sai ainult 60 ja III 30 euri. Lisaks olid ka reitingute järgi auhinnad nii, et Sebastian sai 10 eurot (mis sest, et ta teise asetusega oli, aga reitingu auhindade all olid kõik kategooriad kaetud). Osavõtumaksu ta aga tagasi ei saanud (see oli 15euri, sest registreerisime hiljem). Kõik õigel ajal registeerunud (mina ja Sebastian selle alla siis ei käinud kahjuks) said kingiks, kas pudeli vahuveini (täiskasvanud) või siis üllatuse (kommi või jalgpalli vms). Kui ma auhinda kätte saama läksin hüüti välja, et Kaarel Nestor, Eestist, Sciences Po tudeng, klubi Bachelard liige.

Kokkuvõttes ma ei teagi, miks kogu saal nii suured silmad pähe tegi, kas sellepärast et eestlane, nii tugev mängija (noo selle koosseisu jaoks tõesti olin), Bachelardi liige või ScPo (tegu on Prantsusmaal väga tugeva kõrgkooliga) tudeng. Igatahes lõpubanketil (kus pakuti kir royali, mahla, snäkse, vett ja vahuveini) tulid minu ja Sebastiani juurde paljud ja õnnitlesid kättpidi ja tahtsid juttu puhuda. Tekkis juba väga harjumatu staari tunne. Eestis olin ma ju tühine mk, mis Eestis tavaline tase. Siin võidaksid vist kõik Eesti meistrikandidaadid turniiri, sest see Bourgogne ja eriti just Dijoni (mis sest, et veidi suurem, kui Tartu) tase on ikka väga nõrk.

Igatahes jäime veel klubi presidendi kutsel tasuta õhtusöögile ning 9.maiks usaldati meile 2 esimest lauda regiooni klubide vahelistel MV-tel. Kui võidame, pääseme Prantsuse 4ndat liigat mängima ning võistkonna kapteni väidete kohaselt peaks seal ka meile vastaseid olema (nagu me oleks mingisugused hirmkõvad, et konkurentsi raske leida). A-kategooria litsents lubati ka kohe klubi poolt ära tasuda. Turniiri korraldus oli ka väga hea. Väga meeldiv saal, tasuta kohv, koogike, lõunasöögi võimalus kohapeal, küllaldane paus lõunaajal ja ühtegi probleemi ei olnud. Ma ei kuulnud isegi ühtegi prostestimist (mida Eestis vist igal turniiril ette tuleb). Ainult kaks loosimist oli vaja uuesti teha, sest kohtunik märkis kogemata vale tulemuse. Hinne: 5- ning kokkuvõttes tuleb väga rahule jääda, siis turniiril käiguga.

Tervitustega Prantsusmaalt,

Kaarel

NB! Vaatamata minu suurtele pingtustele ei ole ma jätkuvalt suutnud välja uurida palju konnakilo maksab. Vabandust, Marek ja muud huvilised.