Eesti meister Kaido Külaots heade mõtete linnast

Kaido Külaots kirjutab hiljutisest Eesti Meistrivõistlusest:

Sedapuhku võttis siis Tartu vastu Eesti meistrivõistlused males. Kõik teavad, et tegemist on heade mõtete linnaga. Mõnele meeldis EMV Emajõe Ateenasse viimise mõte rohkem, mõnele vähem, aga fakt on see, et viimati heideldi Tartus kõrgele Eesti meistri tiitlile aastal 1986. See aastaarv võib kõlada kaugena, siiski oli 8/10 tänavusest meeste turniiri koosseisust selleks aastaks oma esimesed käigud juba teinud. 2 mängijat nüüdsest lineupist istus toona koguni ka malelaua taga Ülikooli aulas. Olav Sepp tegi Mehhiko Maailmakarika aastal oma debüüdi Eesti tšempionaadil, õppis siis ja paaril aastal veel mõned nipid juurde ja peksis 80-ndate lõpust kuni 90-ndate keskpaigani finaalturniiril armutult kõiki. Sellega viis Olav end Eesti malelukku kuuekordse riigi meistrina. Aga igal aastal ripub minu ja ka teiste pea kohal Damoklese mõõgana oht, et kohe-kohe tuleb ka seitsmes...

Teine mees nimetatud eelajalooliselt tšempionaadilt oli Olev Schults. Aktiivsemast mängimisest on Olev tagasi tõmbunud - elus on väga palju teisigi huvitavaid tegemisi - , kuid osalemine finaalturniiril on teda viimastel aegadel siiski motiveerinud, kümne valitud mängija hulgast võib teda leida ka 2006 a turniiril (1999 ka).

Minule algas turniir kurjakuulutavalt. Avamisel teatas Hendrik Olde oma pidukõnes, et Schults võitis aastal 1986 turniiri hilisemat võitjat Ehlvesti. Nüüd aga istuski minust teiselpool malelauda esimese vooru vastasena just Schults... Ilmselt anti mulle peen vihje, kuidas ma võiks turniiril edu saavutada...

Ega puudu eriti üle kahe sekundi ei jäänudki. 40. käiguks oli tekkinud tehniline seis 50-ndate aastate meistrite stiilis - lipulõppmäng enametturiga mulle. Uue aastatuhande kellal ei tahtnud aga minu 40. käigu järel lisanduda ettenähtud 15 minutit. Schults võttis rahuliku jalutuskäigu, mina aga vastu otsuse teha „igaks juhuks” veel ka 41. käik.

Kui Vassili käest Tali memoriaalil küsiti, et miks ta paarile partiile maskeerununa ilmus, siis vastas tema ka, et igaks juhuks. Mõnikord võib sellest palju kasu olla...

Edasi läks vahelduva pilvisusega, kuid sademeteta. Võitsin veel järjest 4 partiid. Suurema kaalu omistasin ma võidule Volodini vastu. Valge Volodin ei ole tavatingimustes just kergesti katki hammustatav pähkel. Ja hambad oleks äärepealt lõhkunud ka mina. Lõpuks tekkis kosmiline lõppmäng - kaks vankrit kahe oda vastu. Viimaks selgus, et vankrid on tugevamad seepärast, et nad suudavad mööda esimest rida matiähvardusi luua.

Volodini tulemus turniiril - 4 võitu ja viis nulli... Kas mängis noormees liiga innukalt turniiri parima partii auhinnale? Sportliku edu saavutamiseks oli igatahes valitud tegutsemisrežiim ebasobiv. Aga Aleksandr teeb kindlasti turniirist omad järeldused ja läheb juba kogenuma ja küpsemana edasi. Kerge lohutus oli ehk võit põhiturniirile järgnenud välkturniiril, kus vähemasti tabeliseisu järgi otsustades tegi ta ülejäänud fieldist midagi biifšteegi sarnast.

Kuues voor. Kui mõnda kommentaari lugeda, siis said kokku mängijad, kellest üks oli heas vormis ja teisel oli palju punkte. Seeman - Külaots. Tuttav olukord, eelmine aasta Rakveres oli Tarvo stardist minema kimanud samamoodi 5 punktiga 5st. Toona tahtsin teda hirmsasti 6. voorus abistada piduripedaali leidmisel. Seemani hoog oli aga liiga suur ja õnnestus säilitada ainult status quo. Hiljem tulid õnneks teised mehed appi. Kuigi nüüd oli mul viis viiest, ei põlenud ma just suurest soovist kiirelt rahupiipu popsutada. Oli ikkagi tõenäosus väga suur, et teised peakonkurendid tagumise otsa meestele (keda võis üles loetleda 5-6 ümber) armu ei anna. Tarvo mängis oma firmaavangut, kuid peagi õnnestus mul avanguprobleemid seljataha jätta. Vaatasin, kas teen viigi Rc4-a5-c4 või siis viskan etturi õhku rippuma - b7-b5. Otsustasin viimase variandi kasuks. Kõigeks selleks oli aga kulunud lubamatult palju mõtlemisaega. Lõppseisus ei suutnud ma pikka varianti puhtalt lõpuni arvestada ja pakkusin viiki (Korsika reegleid meie peal ei katsetatud). Tarvo võttis kaks sekundit ja aktsepteeris, lisades, et talle valge seis eriti ei meeldi. Nüüd siis midagi lugejaile (neile, kes on usinad). Kuidas hinnata lõppseisu ja miks just nii? (mootorite kasutamine rangelt keelatud!!).

See partii ei kujunenud aga vooru peasündmuseks, sest teisel laual lõhkes aatomipomm. Meelis Kanep, olles saanud valgetega Jüri Holvasoni vastu suure paremuse, lülitus välja ja must korjas nupud kokku. Ma ei tea kas see partii saab kunagi olema raamatus „Male Eestis ... - ...”, kuid vähemalt turniiri kohtade jagunemisel oli ta suure kaaluga.

Meelisega mängisingi 7. voorus. Mõlemad vastased olid valvel ning lühikese, kuid veatu partii järel läksime valmistuma õhtuseks vooruks.

Õhtul premeeriti meid mõlemaid täitsa ehtsate üleelamistega. Meelis läks mustadega võitma, sattus kaotusseisu, võttis südame kokku, saatis kuninga pikale-pikale matkale ning teenis lõpuks kõige selle eest tabelisse pool punkti. Selle eepilise lahinguga teenisid Seeman-Kanep turniiri parima partii auhinna, mille puhul lähevad neile ka minupoolsed õnnitlused!

Kortšagini vastu olin ettevaatlik. 2001a olin heade mõtete linnas talle kogunisti kaotanud. Oleg järgis nüüdki sama avanguskeemi ning tõstis nupud lihtsalt välja ilma suuremate pretensioonideta. Seekord õnnestus mul edukamalt pinget säilitada. Etturistruktuur oli küll algselt sümmeetriline, kuid tasapisi õnnetus vastase laagris tekitada rünnakuobjekte. Pärast partiid selgus, et optimistlik oli olnud ka vastane. Ajakontrolliks olin veendunud, et oman korralikku inintsiatiivi ning vastane peaks surve all murduma. Kortšagin aga ei kavatsenudki seda teha. Juhtuma hakkasid hoopis pahad lood, panin ette nii lipu kui ka vankri (teisisõnu, lasin nad välja vahetada). Nüüd tuli nobedalt tekitada vastumängu, et mitte lasta end positsiooniliselt kägistada. See õnnestus ning ratsu invasioon vastase laagrisse lõppes igavese jälitamise ning viigiga. Arvestades, et partii Seeman-Kanep lõppes viigiga, ei olnudki see ootamatult katastroofiline tulemus.

Viimases voorus said kokku kaks kuuekordset. Partii Külaots - Sepp kulges kõrgel professionaalsel tasemel. Mustal õnnestus ohjata avanguprobleeme ning saavutada täisväärtuslik mäng. Vastased mängisid oma peas võimalikud stsenaariumid turniiril läbi ning leidsid, et viik viib edasi.

Kortšaginil oli aur väljas ja Kanepi vastu ta avangust välja ei tulnud.

Jäi üle jälgida partiid Volodin-Seeman. Näis, et Tarvo ei ole üldse huvitatud ohutust malest ning endale mingit tagasihoidlikumat karva medali kindlustamisest. Tarvo tahtis jackpoti ja läks mustadega Volodinit võitma. Närvipinget jagus igatahes paljudele...

Pärast suuri seiklusi võitis partii Volodin ja nii jäi Seeman kõige ebameeldivamale, 4. kohale. Mullipoiss olla ei ole hea, kuid kui Tarvo ka edaspidi nii sisukat mängu näitab, küll tulevad siis ka kordaminekud.

Ja oligi nii, et olin 7 punktiga puhtalt esimeseks tulnud. Ei pidanudki seekord näitama kui hästi ma oskan mängida kiirmalet.

Tore turniir on läbi, õnnestumised tähistatud, nüüd tuleb pilgud suunata tulevikku, et mis küll seal toimuma hakkab... Loodetavasti on paljudel mänginutel peagi taas malelaua taha asja.