Kaido Külaots: respekt korraldajatele!

Nüüd siis tähistas Pühajärve turniir oma pisikest juubelit. 10. järjestikune aasta seda kasvava populaarsusega turniiri - mis siin muud, kui respekt korraldajatele!

Ma ise mängin seda turniiri juba üheksas kord, ainult üks aasta ongi vahele jäänud ja tookord olid põhjendused mõjuvad. Pole vast mõtet märkidagi, et saabusin turniirile väga näljasena, ulatub ju minu viimane ja ka ainuke võit sellelt turniirilt aastasse 2001! Ma ei ole päris kindel kas näiteks turniiri uustulnuk ja pesamuna Ottomar Ladva üldse teadlikult mäletab sellist aastanumbrit oma elus?!

Vahepealsetel aastatel on turniiri täielikult ruulinud Riho Liiva. Seejuures mängis ta esialgu veel B-grupis, kuid pärast mitut järjestikust võitu tõsteti ta karistuseks ainukese (veel) mittesuurmeistrina eliitsesse A-gruppi, kus ta aga oma laastamistööd rahulikult jätkas. Pärast tänavust turniiri jääb siis üle loota, et Riho ei nõua enda tagasivangerdamist (umbes selliseid väljendeid on kasutatud spordireportaažides) tavarahva sekka.

Turniir (ja saal, mis pidi seda võõrustama) tahtis see aasta tõsiselt lõhki minna - sooviavaldusi osalemiseks tuli uksest ja aknast. Lõpuks jäädi siiski pidama 34 osaleja juures, mis on samuti muidugi rekordnumber.

Turniir on omapärane segu maratonist ja sprindist. Voore on hästi palju, kuid mõtlemisaega (ülemise grupi mängijatele kindlasti) on sageli üllatavalt vähe. Seega tuleb edu saavutamiseks esile tuua oma parimad vastupidavuse-, kui ka kiiruslikud võimed. Kõik need asjaolud kokku ja võibki täiesti vabalt uskuda „pardakompuutri” näitu, mille kohaselt mõnetunnine maleline pingutus toodab kalorikulu, mis annab silmad ette nii mõnelegi nö füüsilisele sportlikule tegevusele. Male on sport ja muuseas on aeg lülitada ta Olümpiamängude kavva!

Turniiri esimesel päeval šokeeris osavõtjaid muidugi Ottomar Ladva. Päeva lõpuks oli selgunud, et ta on jagamas ei vähem ega rohkem kui esikohta, olles seejuures loovutanud vaid pool punkti (võtsin selle endale). Edaspidi nii libedalt ei läinud, kuid ometigi saavutas Ottomar masendava üldskoori suurmeistrite vastu - 2 võitu ja mitteühtegi kaotust! Kui nii edasi läheb, siis tõuseb ta aastaga mitu gruppi korraga.

Teine päev oma kahekümne (sic!) vooruga oli turniiril muidugi ellujäämiskursus. Isiklikult minul pidas motoorne aparaat päeva lõpuni vastu, kalkulaator hakkas aga ennast välja lülitama. Ühe nulli ma sain ja seda täiesti teenitult. Positiivne uudis oli see, et pidurid õnnestus peale panna Tukmakovile, kes oleks muidu juba üsna kontrollimatusse kaugusesse libisenud.

Kolmas ja viimane mängupäev koosnes kuuest partiist. Ja nii uskumatu, kui see ei ole, aga nõnda lühikesel distantsil jõudsid juhtuda täielikud imed. Mina sain päeva sissejuhatuseks oma teiseks ja viimaseks jäänud nulli Schultsi vastu. Taas auga välja teenitud baranka - sain valgetega olulise paremuse, kui edasi tiirlesin ruudulisel laual nagu kass ümber palava pudru, tegemata edasi ühtegi käiku, mis natukenegi mänguplaani meenutaks. Must keeldus aga ise kokku kukkumast ja nii tuli alla neelata mõru pill.

Tukmakov, vaatamata oma traditsioonilisele hommikusele jalutuskäigule, ei saanud aga ennast sootuks käima, juhatades lõpuspurdi sisse lühikese vangerdusega (tõlge - kahe järjestikuse nulliga). Vangerdus võinuks olla ka pikk, kui partiiks suurepäraselt ettevalmistunud Toomas Valgmäe oleks realiseerinud kopsaka materiaalse ülekaalu.

Riho Liiva aga hiilis samal ajal meist turniiriredelil ette ning suur hulk hasartseid panustajaid võis ilmselt taas käsi hõõruda. Siiski olid Liiva viimased vastased suhteliselt tugevad ning loovutada tuli veel kaks poolikut punkti. Kuna mina aga viis viimast võitsin, siis olingi kõige napimalt puhtalt esikohal!

Jääb üle soovida kõigile sõdalastele head valmistumist järgmise aasta turniiriks!