Turniiri lõppedes väga
suurt tahtmist kirjutada ei olnud. Kui sa ikka teed turniiri teises pooles
malelise harakiri, siis mida sa ikka kostad selle peale? Lisaks ütles kunagi
Mihhail Tal, et pärast turniiri ei olegi vaja kohe mängitud partiisid kommenteerima
tõtata. Las nad natuke lebavad sahtlis, muljed natuke settivad ja siis saab juba
toimunust objektiivsema pildi.
Igatahes, nüüd tuli
tunne, et võiks sellest suurvõistlusest siiski midagi kirja panna. Et
malerahvas ei peaks leppima hinnangutega kuskilt eemalt, vaid saaks kätte ka
osaleja enda muljed ja arvamused.
Selle aasta meeste EM
toimus Bulgaaria suuruselt teises linnas Plovdivis. Kaugeltki esimest korda ei
toimu kontinendi suurturniirid selles linnas. 2003 sügisel mängis Eesti koondis
siin Euroopa võistkondlikel (kui tulevad paremad ajad, siis saab jälle sellel
põneval turniiril mängida). 2008 mängisin Plovdivis Euroopa individuaalsetel.
Ja kellel on eriti pikk maleline mälu, see tuletab meelde, et ka 1983 toimusid
siin Euroopa võistkondlikud. Üldse tundub Balkani piirkonnas huvi male ja
maleturniiride korraldamise vastu kindlalt üle keskmise olevat.
EMi näol on muidugi
tegemist openiga, mille sarnast teist ei ole. Piisab sellest kui nimetada, et
kohal oli 15 maletajat, kelle reiting oli 2700+. Ilmselt peamine präänik, mis
sedavõrd palju tugevaid maletajaid kohale ajab, on pääsmed maailma karikale.
Sinna sai otse 23 esimest. Maailma karikal on lisaks aule ja kuulsusele mängus
natuke raha. Lõppenud meeste EM ise läheb aga ajalukku sellega, et tema
auhinnafond oli madalam kui veidi aega tagasi Türgis toimunud naiste
analoogilise võistluse oma!! Hämmastav ja paradoksaalne, kuid tõsi. Loomulikult
see teema tõstatus ning väga tõsiselt on kaalumisel auhinnafondi miinimumi
seadmine EMi tulevastele korraldajatele. Ilmselt saab see esialgu olema ca 150
tuhat eurot.
Ajalukku läks turniir
veel nii mõnelgi põhjusel. Esmakordselt esitati nõudmisi maletajate riietusele.
Naistel tohtis ülevalt lahti olla ainult mingi kindel arv pluusinööpe, mehed ei
tohtinud voorule ilmuda plätudes ja auklikes sokkides jne. Ei kuulnud, et selle
miini otsa keegi oleks astunud, ukselt kedagi tagasi ei saadetud. Ilmselt
riietumisega siis probleeme ei ole.
Küll aga said nii
mõnelegi saatuslikuks teised uuendused. Nulltolerants mängule hilinejate suhtes
väga uus enam ei ole (kuigi pälvib ikka ja jälle tõsist kriitikat), kuid
kannatajaid oli ikkagi küllaga. Mitmesaja osalejaga massturniiril on selle
rakendamise otstarbekuse kohta kindlasti küsimusi. Kuulsaim hilineja oli Aseri
superstaar Šahrijar Mamedjarov, kes jõudis laua juurde 10 sekundit pärast 8. vooru
algust. Järgmises voorus juhtus temaga järjekordne fopaa - ta leppis oma
vastasega viiki 20. käigul, sest seis ei olevat enam olnud huvitav. Preemiaks
kandsid kohtunikud tabelisse tulemuse 0:0. Nimelt keelas võistluse juhend viiki
leppimise enne 40. käiku ilma kohtuniku nõusolekuta. Omapärane oli aga see, et
nulle pandi ka siis, kui vastased olid enne 40. käiku 3 korda seisu korranud ja
protokollid allkirjastanud. Selgus, et ka siis pidi kohtunikult viigi
fikseerimiseks luba küsima. Igatahes, kohtunikud olid turniiril kenasti pildil.
Mina läksin turniirile
mõõduka optimismiga. Eelmisel aastal Prantsusmaal olin kogunud +4 ning maailma
karikalt jäin eemale vaid mitte väga kõrge performance´i tõttu. Nüüd,
Bulgaariasse minnes, ei tundunud mulle, et peaksin kehvema tulemuse tegema. Võimaluste
piires, mis minu käsutuses, olin korralikult ette valmistunud.
Ja tõepoolest, turniiri
esimese poole kohta saab öelda ainult positiivseid sõnu. Asjad laabusid väga
ilusti.
Esimene voor oli nagu
jätk Gibraltari turniirile. Toona mängisin mäletatavasti viis viimast partiid
naismaletajate vastu. Nüüd sain siis vastaseks koduseinte toel mängiva Iva
Videnova. Naiste EMil Türgis oli ta just mõned väga head võidud saanud. Mäng
õnnestus viia positsioonilisse vette, kus valge jõudis sihile mustast märksa
kiiremini.
Teises voorus juhtus nii,
et jäin punktiste grupi esimese poole viimaseks. Tänu sellele sain vastaseks
kreeklase, kelle reiting oli vägagi tilluke, kuid kes oli esimeses voorus end
ületanud. Kiiresti tekkis lauale skeem, milles vastasel ilmselt suuremaid
kogemusi ei olnud. Ta hakkas kuninga eest lükkama ettureid, kuid üsna pea
selgus et rünnaku asemel garanteerib see ainult valge enda kuninga kroonilise
nõrkuse. Tegelikult oli pärast tüüpilist edasilüket e6-e5 mustal juba soliidne
ülekaal.
Kolmandas voorus tuli
arusaadavalt juba väga korralik vastane, Iisraeli suurmeister Roiz. Eelmine
aasta oli ta Gibraltaril saanud minuga võrdselt punkte. Kui mõni arvab, et
neljaratsu avang on üks igavamaid, mis maleteoorias eksisteerib, siis peaksid
nad veelkord selle partii üle vaatama. Vastane valis harvaesineva jätku 4...
Oc5 ja üsna pea tekkis seis, mis oli meile mõlemale uus ja looming laua taga
võis alata. Peagi kahisin etturi ja arvestasin, et musta mahajäämus arengus
pakub piisavat kompensatsiooni. Ilmselt see nii ka oli, kuigi millelegi enamale
valge ilmselt ei pretendeerinud. Kui algas konkreetne taktikaline osa, siis
valis aga must vale käikude järjekorra, mille tagajärjel valge sai ilusa
löögiga otsustava ülekaalu. Musta vigurid olid patis ja lõpuks jäi ka kuningas
mativõrku.
On ilmselt loomulik, et
selline võit turniiri algfaasis annab ülejäänud turniiriks kõvasti indu juurde.
Neljandas voorus sain
vastaseks Prantsusmaa 2700+ suurmeistri Vachier-Lagrave´i. Murdsin üsna kõvasti
pead, et milline avang valida. Vastane on tuntud kõva teoreetikuna, kes võtnud
mitmed skalbid supersuurmeistritelt. Eelmine aasta võitis ta ka Magnus
Carlsenit ennast.
Vastane üllatas natuke
esimesel käigul ja kolmandal käigul juba päris kõvasti. Ootasin erinevaid asju,
aga mitte Nimzoindiat. Mõtlesin aga välja huvitava mooduse kuidas vastase
ettevalmistatud radadelt kõrvale hiilida. Vachier ei leidnud üles kriitilist
vastust ja üsna pea olid mustal juba kõik mugavused. Hakkasin juba otsima
kuidas saaks initsiatiivi arendama hakata. Vastasel õnnestus siiski hädapidurit
tõmmata ja partii lõppes kolmekordse seisukordusega (muuseas, enne 40. käiku).
Viiendas voorus tuli
vastu Dmitri Jakovenko. Väga soliidne Vene suurmeister. Kui natuke ette rutata,
siis koguni nii soliidne, et käseoleva EMi võitiski just tema.
Minul olid temaga aga
õiendada vanad arved. Vaja oli võtta „revanš” Hantõ-Mansiiski olümpial juhtunu
eest. Nimelt olin seal pärast avangut saavutanud täieliku võiduseisu kahe
enamettturiga. Ometi suutsin kuidagimoodi järk-järgult selle seisu viigiks
mängida.
Nüüd kasutasin värsket
ideed poolmeranis. Üllatuslikult tundus Jakovenkole see uudis olevat, sest aega
kulutas ta avangus palju. Kulutas ta seda aga tulemuslikult, sest kõik
ainukesed käigud leidis ta üles. Varsti ajasin aga kahjuks hoopis mina õige
käikude järjekorra sassi. Olin seni käike teinud automaatselt ja ilmselt ei
olnud aju veel tööle lülitunud. Jäin isegi surve alla, kuid ennast siis kokku
võttes õnnestus oht likvideerida ning ajakontrolliks surnud viik peale mängida.
Kuuendas voorus oli minu
vastaseks Mihhail Kobalia Venemaalt, kellele olin 5 aastat tagasi Dresdeni EMil
üsna masendavalt valgetega kaotanud. Sedapuhku õnnestus mustadega probleemid
kiiresti lahendada ning varsti ei leidnud vastane midagi targemat kui hakata
seisu kordama. Objektiivselt ei olnud ka minul veel põhjust kordamisest
keelduda.
Sellega sai siis EMi
esimene pool läbi. Ja vägagi lootusrikkalt minu jaoks. Partiides olid sündmused
enamasti olnud minu kontrolli alla, energiat ja tahtmist oli. Kõik näis korras
olevat. Vabale päevale võis optimistlikult vastu minna.
Järgnev on aga kahjuks
nagu stsenaarium kõige hirmsamast õudusfilmist.
Seitsmendas voorus sain
loosiga vastaseks Vladimir Akopjani. Kindlasti väga kõrge klassiga maletaja,
hetkel Armeenia teine number pärast Aronjani. 1999 kaotas Las Vegase MMil alles
finaalmatšis.
Tekkis vanaindia kaitse,
kus must valis veidi kõrvalisema liini. Olin aga sellega tutvunud ja
initsiatiiv oli kindlalt minu poolel. Siis leidsin plaani väga perspektiivika
etturikahinguga. Valge ülekaal kasvas iga käiguga. Ühel hetkel ei jäänud mustal
üle muud, kui anda ära kvaliteet, kuigi valgel oli täiesti võimalik seda ka
mitte vastu võtta. Kuid ka nii oli valgel peagi täielik võiduseis. Ainuke asi,
mis segas, oli ajapuudus, kuid kontrolliga, kus iga käik annab juurde 30
sekundit, pidanuks sellise seisu punktiks vormistamine olema ainult väike
näpuharjutus. Minu jaoks ta paraku seda ei olnud. Siis, kui punkt oli vaja
lihtsalt tasku pista tegin ma uskumatu käigu, millega magasin maha musta
ainukese aktiivse idee. Ja nii kurb kui see ei ole, pärast seda muutus
võiduseis täiesti lootusetuks seisuks. Nagu mulle hiljem teravmeelselt märgiti,
siis oleks selle partii loomuliku lõppemise korral mul juba olnud rohkem punkte
kui ma turniiri lõpuks kogusin...
Edasi sain vastaseks
Iisraeli suurmeistri Ilja Smirini. Ettearvatult tekkis lauale sitsiilia kaitse.
Usun, et meil mõlemal on selles avangus päris palju kogemusi. Ka oleme
sitsiiliat omavahel juba varem mänginud - 2002 ja 2004 a Aeroflotil.
Arenes pingeline mäng
scheveningeni variandis, kus seisuhinnag püsis enam-vähem võrdse piires. Kui
mõlemal hakkas aega väheks jääma, siis valis valge üsna riskantse jätku,
millele ma leidsin õige vastuse. Aega oli aga vähe ja pinge säilis ning tarvis
oli leida veel mõned täpsed käigud. Kahjuks aga ma 35. käigul sellega toime ei
tulnud. Valisin käigu, mille peale oli valgel olemas hämmastav geomeetriline
motiiv. Kaugelt ei näinud me seda kumbki. Kui see aga lauale ilmus, siis
selgus, et mustal puudub igasugune kaitse ja partii saigi kohe otsa. Ometi oli
mustal olemas 35. käigul 2 võimalust, pärast mida oleks valge olnud väga suurte
probleemide ees...
2 sellist kaotust on muidugi
suur löök. Siiski tundus mulle järgmise partii alguseks, et suudan ennast kokku
võtta, sellest august välja tulla ja vana hooga tagasi saada. Tõesti, partii
algus Ungari mängija Tamas Fodoriga just sellest paistiski kinnitust andvat.
Sain valgetega Cambridge-Springsi variandis suure ülekaalu. Peagi oli musta
kuningas üsna lootusetult kompromiteeritud. Ja siis paraku mängisin liiga
sirgjooneliselt, jättes märkamata kaitseidee, millega must sunnib peale
lipuvahetuse. Valgel oli paremus ka seejärel, kuid väga raske oli leppida
asjaoluga, et matt jäi panemata. Tagatipuks tegin veel väga impulsiivse
etturikahingu 40. käigul (ärge kunagi kontrollkäigul muutke kardinaalselt seisu
iseloomu, kui te ei suuda käike lõpuni arvestada) ning siis tuli juba kaitsta
veidi halvemat seisu. Selleks aga mind ei jätkunud kahjuks.
„Pikk vangerdus” oli
tõsiasi. Samuti oli tõsiasi see, et eesmärk, mida ma siia turniirile saavutama
tulin, enam püütav ei olnud. Maailma karika rong oli minu jaoks jaamast
lahkunud.
Loomulikult oli kaheks
viimaseks vooruks nüüd hoopis raskem leida motivatsiooni, et endast kõik anda.
Eelviimases sain vastu
Gruusia rahvusvahelise meistri. Tema grünfeldi käsitlus valgetega oli väga
omapärane. Kui aga ilmnes, et mingeid sügavamaid mõtteid valge käikude taga
tegelikult ei olnudki, siis oli mustal juba laual väga komfortne seis. Materjal
oli küll võrdne, kuid musta oda hoopis perspektiivikam. Kui selline seis anda
noorele (või miks mitte ka vanale) Karpovile, siis ei tahaks valgetega
kindlasti mitte keegi mängida. Mina aga ilmselt ei pingutanud enam piisavalt
palju, lasin läbi vankrite vahetuse ja seejärel jäi ressursse juba ilmselgelt
väheks.
Ja viimase vooru vastane
tuli Austriast. Austria mängijatega tuleb ettevaatlikkus avangus kasuks, sest
juba mitmendat aastat on nende treeneriks Ungari malelegend Zoltan Ribli, kes
neid olulistel tiitlivõistlustel saadab ja kahtlemata muuhulgas väärtuslikke
avangusoovitusi jagab. Eelmise aasta EMil Prantsusmaal olin just mina
sellegipoolest austerlaste hirm ja tegin neil selja prügiseks üldskooriga 3:0.
Pidasin ennast selgeks favoriidiks seegi kord. Avangust sain väikese, kuid
stabiilse paremuse. Läksin seejuures kõrvale Jakovenkoga partiist, sest Ribli
oli seal ilmselgelt tugevduse üles leidnud.
See, kuidas ma aga siis
keskmängu läbi viisin, ei pea küll vastu mitte mingile kriitikale. Muidugi
kiitma peab ka vastast, ajapuuduses mängis ta üllatavalt sitkelt ning suutis
säilitada enametturi, mille kahimisega ma lootsin vastast rööpast välja ajada.
Kui ma nägin, et võitu enam kuskilt ei paista, siis ei leidnud ma enam ka
hädapidurit üles ning ajakontrolliks oli seis täiesti läbi. Pärast 40. käiku
üritasin kõigest väest mingeid ressursse otsida, kuid seis oli selle jaoks ikka
liiga kehv. Vastane kulutas küll palju aega, kuid leidis ikkagi üles ühe
paljudest võiduplaanidest. Tuli ulatada käsi ja EMile selline nukker punkt
panna.
Pärast lõppu oli küll
tunne, et nüüd läks veel ilmselt 100 reitingupunkti ka. Hiljem üllatuseks
vaatasin, et tegelikult läks 10. Eks see ole ka tõestus, et esimeses pooles sai
korralikku tööd tehtud
Uskumatu turniir. Ja uskumatult
palju andis ta materjali analüüsiks. Jääb üle teha õiged järeldused, et
järgmised turniirid läheks juba teisiti. Nii, nagu läks siin turniiri esimene
pool!
Nagu juba mainitud, siis
Euroopa meistri tiitel läks Venemaale. Jakovenko näitas viimasest voorus tõelist
Vene iseloomu ja võitis senist turniiri ainuliidrit, prantslast Laurent
Fressinet´d. Prantslasele jäi siiski lohutuseks hõbe. Pronksi sai Vladimir
Malahhov samuti Venemaalt.
Tahan lõpetuseks tänada
pöidlahoidjaid, kellele vähemalt esimeses pooles õnnestus pakkuda positiivseid
emotsioone. Samuti suured tänud EMTÜle, kellel oli võimalik osavõttu rahaliselt
toetada. Ja aitäh ka Maleliidule kavatsuse eest toetada minu osalemist EMil.
Kaido Külaots
Euroopa meistrivõistluste erileht: http://www.eicc2012.eu
Posts
No comments:
Post a Comment