Turunurk #27

Postitamisesse tekkinud paus on ületanud juba kuu aega. Viimasel ajal olen tegelenud koolitöödega, sõitnud jalgrattaga ja rõõmustanud kevade tuleku üle. Peamine põhjus mitte kirjutada oli aga see, et mu arvuti lõpetas töötamise.

Kõik sai alguse päev enne Viljandi händikäpturniiri. Olin kodus ja vaatasin internetis ringi. Järsku viskas arvuti ilmselt ülekoormuse tõttu „Blue Screen’i” ette. Seda on mul ka varem juhtunud ja alati on peale restarti kõik korras olnud. Seekord hakkas aga kompuuter Windowsi laadimise ajal kogu aeg sinist ekraani näitama. Mul ei jäänud midagi muud üle kui arvata, et riistvaraga on mingi jama. Viisin arvuti veel samal päeval Ordi remonditöökotta. Nädal aeg hiljem helistati mulle ja öeldi, et üks mälu on vigane ja emaplaadi või protsessoriga on ka mingi jama. Parandamine minevat liiga kulukaks. Sellest ajast peale seisab see arvuti mul toanurgas ja ootab varuosasid. Vahepeal olin oma muret kurtnud ka Pikale, kes kohe ulatas mulle oma abivalmis käe ja tõi mulle järgmisel hommikul kell 8 oma vana kasti. Humanitaarabi – nagu ta ise selle kohta ütles. Sain sellega mõnda aega tegutsetud, kuid vähese mälu tõttu oli masin üsna aeglane. Varsti hakkas ta minu suureks üllatuseks küsima Windowsi aktiveerimiskoodi. Arvuti peal kleepsu ei olnud, ka Pikk ei saanud numbrit kuskilt teada. Seega oli mul peale seda ainult internetis võimalik käia. Isegi pdf-failis maleturniiride juhendeid ei saanud lugeda. Praegu seisab ka see arvuti lahtivõetuna toanurgas. Kasutan hoopis uut ilusat valget läpakat, mille nädala alguses soodsa hinnaga kätte sain.

Lisaks arvutijutule võtaks kokku ka paar nädalat tagasi toimunud Viljandi turniiri. See oli esimene turniir, kus mul oli lootusi auhindadele. Seekord tõmmati 1000-kroonine jokker aga Villu Kullale ja mul tuli tühjade kätega koju minna. Viljandisse kohale jõudsime koos Pika ja Deniss Kovaljoviga. Esimene päev möödus rahulikult, mul oli probleeme ööbimise leidmisega, sest kõik kohad tundusid rahakotile üle jõu käivat. Kui kell juba palju hakkas näitama, siis tekkis selline võimalus, et sain osta lisavoodi Niki, Sassi ja Kaarel Alasoo magamistuppa. Sinna magama jõudsime küll alles kell 3-4, sest mina, Sass ja Alasoo käisime Viljandi ööelu järgi uurimas. Noormehed olid enne kahekesi ära joonud pudeli kanget džinni, ma piirdusin nagu ikka mõne õllega. Kõigepealt olime Liverpooli pubis, kus üks naljavend tahtis Sassiga bändi teha, kuid see lõppes lihtsalt mingi imeliku jauramisega. Pärast seda üritasime Viljandi neidusid sebida. Ühes lauas nägimegi nelja tüdrukut istumas ja hakkasime ühekaupa liituma nendega. Pärast pitsi tequilat tegi Sass algatust, siis mõne aja pärast läks Alasoo ja lõpuks ka mina. Algul arvasin, et sellest head nahka ei tule, kuid õnneks suhtusid tüdrukud meisse positiivselt. Mingi hetk pidid nad ära minema ja me läksime edasi ööklubisse Red. Seal oli laupäevale iseloomulik kõva pidu. Inimesi oli palju, parimad klubihitid mängisid ja olek oli hea. Sass ja Alasoo istusid seekord nii ilusate naiste juurde, et mul hakkas hirm ja ma läksin tantsima. Kuid ka Redis ei saanud kaua olla, sest varsti tuli suur ja lihaseline turvamees, kes tiris hetkeks tukastanud Sassi minema. Siis lahkusime sealt ja Alasoo, kelle naised olid ära väsitanud, läks koju magama. Me kõndisime Sassiga veel natuke mööda linna ringi. Ööbimiskohta otsustasime minna pärast seda, kui olime tükk aega vaielnud, kas minna taksoga Tartusse või mitte, ning mind oli tänavale kusemise eest politseiautosse viidud. Hommikul lakkusime piima nagu kassid, ainult Niki sõi suure isuga. Päev läks jällegi rahulikult ja lõpuks sõitsime Pika ja Kovaljoviga koju.

Mängudest nii palju, et loos andis mulle enamjaolt tugevad vastased, esimesel päeval sain kaotused Sassilt, Mark Lapiduselt, Tuulilt ja Endel Silmalt, teisel päeval pidin alla vanduma ainult Siim Kanepile. Lapidusega oli üsna huvitav mäng, kus mul oli kolm vähemetturit, kuid rünnak tema kuningale. Mingi hetk andis ta paar etturit tagasi ja mati sain hoopis mina. Võita suutsin seekord Brait Lelumeest, Rein Ruusi, Anaid Hanzatjani ja Vello Luhti. Luht, kes sai ka parima seeniori auhinna, ütles peale kaotust teistele vanameestele: „Käru panin ette, raisk.” Lisaks nendele tulemustele tegin ka kaks viiki. Tõnu Raugu vastu oli mul pärast taktikalist etturivõitu kogu mäng paremus, lõpuks aga jätsin vahetamata vankrid ja lõppmängus ei saanud ma oma enametturit realiseerida. Kui meil mõlemal oli umbes 30 sekundit, pidin viiki pakkuma. Pärast mängu läks veel kõvaks analüüsimiseks, kuid keegi seal võita ikka ei suutnud. Teine viik tuli viimases voorus Karmeniga. Uurisime enne mängu hoolega tabeliseisu ja leidsime, et ainult viigi korral on lootust 31. kohale (ma sain lõpuks 28. ja Karmen 30. koha). Tegime ka sümboolselt paar käiku ja ma kaotasin etturi. Siis oligi õige aeg viiki leppida. Peakohtunik Marek Kolk haistis oma terava ninaga kokkumängu, kuid kuna ma olin talle eelmine päev barankat pakkunud, siis sai tulemus ilusti kirja. Palju keerulisem olukord oli Vabaetturi võistkonnaga, kus viike sätiti nii täpselt, et lõpuks kõik auhinnad ka sinna läksid. Näiteks ei saanud aru, miks pidi Eesti meistrivõistlustel hea tulemuse teinud tugev naismaletaja Elvira Hanzatjan viiki leppima 23. kohale jäänud Igor Krupenskiga.

Lõppu paneks veel lingi minu seisu kujunemisest Endel Silma vastu, see oli ilmselgelt minu kõige silmapaistvam mäng Viljandi händikäpturniiril. Seise koos lühikommentaaridega saab vaadata siit.