Maleolümpia, Dresden (3)

Pealtvaatajate ala ei ole just eriti meeldiv. Tunglevad inimesed ja müra. Lisaks kõigele on mul suur joogijanu ja peavalu..

Siinkohal ma ennist kirjutamise lõpetasingi ning vett otsima läksin. 0,25l mineraalvett maksab – 2,5 eurot ja see antakse ka vist topsiga. Eile võttis mul turvakontroll õunamahla ära, seega ei julgenud ka hotellist kaasa võtta. Nii otsustasin ma parem välja minna ja mingist kioskist omale pudel soetada. Kui uskumatu (vähemalt inimesele, kes harjunud igas trolli ja bussipeatuses R-kioskit või muud seesugust nägema) see ka ei oleks - Dresdenis ei olegi kioskeid. Nii ma olin juba paarkümmend minutit jalutanud, aga isegi ühtegi poodi ei jäänud tee peale. Janule vaatamata mõjus värkse õhk ja sügisene Dresden hästi. Miski mind selles linnas köidab, ma ei teagi, kas ilusad hooned ja majad, pargid, sügisesed värvid või tuleneb see lihtsalt sellest, et ma Tallinnas eriti aega välja jalutama minekuks ei leia.

Mängupaigast juba üpris kaugele jõudnud, silmasin kaugel väljakul mingit kiirsöögikohalaadset putkat ja võtsin suuna sinna poole. Veepudel kotis, sõitsin mängupaika tagasi trammiga. Turniirikorralduse juures see mulle täitsa meeldib – sõitma on pandud igasugu olümpialiinid, seega saab iga hotelli juurest ja suhteliselt paljudest kohtadest linnas mängupaika lihtsalt trammi või bussiga. Saabumispäeval oli võimalus endale täitsa põhjalikud brosüürid igasugu sellelaadse infoga saada.

Kuigi iseenesest oleks, muidugi, mugavam ööbida lihtsalt mängukoha kõrval asuvas hotellis – ei peaks rohkem kui tund aega enne vooru liikuma hakkama.

Nagu lugeja juba järeldada võib – käib hetkel esimene voor ning naiskond mängib põhikoosseisus (Monika, Valeria, Viktoria ja Leili). Samamoodi jätsid varumängija vabaks ka mehed. Arvatavasti jätkatakse seda esimene pool omavahel ja teine pool omavahel paarimissüsteemi ka teises voorus, nii pole nõrgemaid vastaseid niipea vist tulemas. Kindlasti on sel süsteemil on omad plussid. Natukene küll kahju, sest esimeses voorus Afganistani vastu oleks ka mina mängida saanud, aga see on muidugi vaid minu vaatenurk.

Kirjutan natukene ka eelnevatest päevadest.

Sõitu Dresdenisse alustasime me teisipäeva pärastlõunal. Esimene lend viis meid Prahasse (Tšehhi lennud pidid soodsamad olema) ning teine Berliini. Berliinis ööbisime. Hotell oli rohkem küll nagu motell ning ei õhtu- ega hommikusööki polnud võistkonnale ette nähtud. Õhtust läks pea kogu võistkond sööma pitzzeeriasse, kus osteti siis pastat, pizzat, praadi, suppi, õlut mahla, teed. Meelis uuris, et kas Siilile piima ka saaks.

Kolmapäeva hommikul võtsime uuesti suuna lennujaama poole, sealt väljus meie liinibuss, millega Dresdenisse jõudsime. Lennujaamas kohtasime ka lätlasi, nemad olid sõitu alustanud sama päeva hommikul ning kohale jõudsid vist ikka enne meid.

Dresdenisse jõudsime keskpäevaks, kuid üks peatus enne meie peatust ikaldus buss ära – suur veoauto sõitis küljepealt sisse (see tähendab riivas) ja peegel lendas bussil küljest ära. Politsei tulek ja igasugu paberimajandus võttis pikalt aega, igaljuhul sõitsime me edasi mingi teise bussiga raudteejaama. Seal registreeris delegatsioonijuht meeskonna ja naiskonna ära ning edasi võtsime juba suuna hotelli poole. Väheke viibis ka see, kuna just parasjagu liikus raudteejaamast mööda mitme või mitmekümne tuhande inimesega rahvamass – protestivad tudengid. Sõit hotelli kestis ka vähemalt tunnikese või kaks, kuna kõik teised bussisviibijad viidi enne hotellidesse üle terve linna ära ning me olime viimased.

Lõpuks jõudsime siis kohale. Vastuvõtus läks kõik väga kiiresti ning mõne minuti pärast olime juba toas. Negatiivseks informatsiooniks oli vaid see, et hotelli internetiühendus maksab 17 eurot ööpäev. Õnneks leidus aga ka teine võimalus – mobiilioperaatori kaudu terveks kuuks ligipääs wifile osta, palju soodam variant. Hotelli poolt on tasuta internet kaptenite tubades. Kuigi hotell asub mängupaigast kaugel, on see täitsa korralik ja meeldiv. Olemas on isegi väike mõne kardioseadmega fintness-keskus ja saun.

Õhtul kell 8 oli avatseremoonia. See toimus jäähallis. Alustuseks esines ergutusgrupp, siis erinevad lauljad, tantsijad, uisutajad. Lõpetuseks toodi sisse iga osaleva riigi lipp ja peeti kõnesid. Tervitussõnad pidi ütlema ka FIDE president Ilyumzhinov, kuid teel Dresdenisse oli temaga midagi juhtunud ning ta viidi haiglasse (seisund pidi stabiilne olema), teda esindas Florencio Campomanes. Pärast lõpetamist pidime õhtusööki saama, kuid millegi pärast õhtusööki ei olnud ning meid viidi tagasi hotelli.

Tagasijõudnult arutasime, kes homme mängida võiks ning varsti pärast seda läksime magama.

Hommikul läks Marko kaptenite koosolekule, kus sai palju uut ja olulist infot. Seal selgus ka paarimissüsteem. Niki kirjutas lähemalt sellest eelmises postituses.

Paistab, et keegi eestlastest veel lõpetanud ei ole (hetkel näen vaid naiskonda) ja suurem osa partiidest saalis kestab veel pärast pea kolme tundi mängimist. Kindlasti on osa selles ka reeglil, mille järgi ei tohi esimese 30 käigu jooksul viiki teha.