AVRO turniir

läbi minu silmade.

Võib öelda, et turniiri elamused algasid minu jaoks neljapäeval, kui ma hakkasin helistama oma sõpradele ja tuttavatele, et uuridas kuidas ma autoga Tartu saaks. Esimeselt sain vastuse, et ta ei lähe, et ta läheb Teisega. Teisele helistasin sain teada, et tal on auto täis ja ta läheb reede päeval. Helistasin kolmandale - tema väitis, et ta ka läheb Teisega, aga tema sõber ei tule ja ma saaks tulla. Helistasin Teisele, aga ta väitis, et sel juhul on tal juba järjekorras keegi. Helistasin Neljandale, tema läks laupäeval, aga auto oli täis. Hakkasin juba murelikumaks muutuma, aga siis tuli meelde ka Tõnu Rauk ja temaga saime kokku lepitud vägagi vastuvõetava diili.

Laupäeval algas siis sõit, naljates ütlesin endale ka, et hea oleks kolme hulka jõuda esimeses ja teises ka kolme hulka. Eks ta sinnakanti läkski, aga ega eriti ise ei uskunud, et nii hästi läheb. Tee peal sõites, Jüri silla juures, panime Pikast mööda. Natukese aja pärast aga kihutas nagu vana ralliäss Pikk jälle meist mööda. Pole lugu, jõudsime ikkagi enne neid Tartu, hihi.
Tartu turniiridel on see hea pluss, et sa näed kõiki neid inimesi, kellega sa muidu v-b ei suhtle, või ei leia aega suhtlemiseks ja selline üpriski mõnus õhkkond on. Palju inimesi on ka kohal. Mõni isik ei ole muidug kõige meeldivam, aga ei hakka näpuga näitama.

Nagu Turu märkis, oli osalejaid 98, kuigi algul arvati, et on 99 (Vahur Sprivuls ikaldus). Ja muide, mina olin see, kes väitis, et ei tule sada inimest täis. Olin õnnelik ka hiljem.
Koosseis oli päris kõva - eks kõik lootsid, et juubeliturniiri puhul tulevad väga kõvad auhinnad, aga need jäid kahjuks tulemata. Eks auhinnad olid üle keskmise (1- 1500 + dvd mängija, 2- 1000, jne; parimad noored jms said kaubamaja kinkekaarte väärtuses 200 krooni), aga midagi väga erilist ka ei olnud.

Esimeses voorus sain vastaseks kellegi Häidberg Martini, kes oli päris kogukas poiss (täna õhtul tulevad pildid ka üles, siis lisan siia postitusse pildid), nägi viks välja ja mängis ka päris hästi. Mängisin mustadega ja mul olid päris suured raskused tema võitmisega, ta eksis alles päris lõpus, kui oli huvitav lõppmäng peal.

Teises mängisin lõppkokkuvõttes parima tartlase tiitli saavutanud
Ants Vihmandiga. Peab ütlema, et ta mängis skandinaaviat ja see on ainukene avang, mille vastu mul ei ole oma kindlat varianti (valgetega mängides) ning mul tekitab ta alati probleeme. See kord probleeme aga ei tekkinud (loe: raskusi ei tekkinud) ja mingi hetk ma otsustasin kahida kvaliteedi, nähes, et aega on mõlemal ca 6-7 minutit ja seis läheb põnevaks. Pärast seda aga me forseerisime viigi käikude kordamisega. Panen seisu ka siia (joonis 1). Mis teete seal mustadega? Meil läks seisu kordamiseks - Lb6-La5 ning Lb3-a2, jne.
Joonis 1. Musta käik.
Kolmandas suutsin ma (ilmselt imekombelt, tema sõnade järgi) võita Ain-Valdo Müütnikut. Ta on üldse üks huvitav kuju. Me oleme kamba peale kokku lugenud ja tuleb välja, et me oleme teda näinud miskit 6 erinevas kaubanduskeskuses turvamehena. Isegi Jüris.

Neljandas võitsin ma Gert Elmastet. Temaga mängin ma valgetega Karo-Kannis ühte head varianti, aga see kord (erinevalt eelmistest) ei saanudki ma avangus otsustavat ülekaalu. Lihtsalt, pisut parem. Lasin tal aga lipud välja vahetada ja vaatasin, et tal on küllaldased kontršansid, aga lõpus ta ei näinud väga lihtsat taktikat ja sai tappa.

Siis mängisin ma Tõnu Rauguga. Temaga on alati üldiselt mõnus mängida. Paned nuppe ja vaatad mis juhtuma hakkab, mõtleb ta ka päris kaua. Igastahes sain ma päris okei seisu, aga ei suutnud küllalt hästi realiseerida, manööverdasime kuni tal jäi väheseks aega ja siis hakkasin ma aktiivselt mängima ja võit tuli kiiresti.
Nüüd ma tundsin end juba päris hästi, jagasin vist esimest kohta sel ajal juba ja tuli paus. Läksime ja võtsime kana. Liha on hea. Siis ootasime poes tükk aega Askoldit, kuni saime aru et ta on JÄLLE ära kadunud ja läksime tagasi mängusaali. Viktor Kassiga nääklesime ka, sest ta ajas segadusse sõnad mant ja mani (esimene on slängis narkootikum ja teine inglise keelest raha). Ma ütlen - tore seltskond.

Siis tuli viigikesekene Ülar Lauguga, vene partiist, kus mingi hetk tegi Ülar päris üllatunud näo. Ma usun, et tegemist oli miskit uuendusega vms. Vene partiist pole just kõige raskem viiki valgetega kätte saada, peab möönma. Järgmises mängisim ma väga kardetava vastasega (ilma irooniata, ma pean teda päris tugevaks) Pavel Vorobjoviga, aga minu õnneks oli ta ilmselt üldse mitte vale jala, vaid hoopis käte pealt voodist välja tulnud ja mängis nii pehmelt, et tema kokkulükkamine oli nagu lapselt kommi ära võtmine. Noppisin ta ettureid nagu maasikaid. Üks-kaks-kolm-neli ja ta andis alla.
Siis tuli kaks suhteliselt kiiret viiki - Valneri ja Meelis Kanepiga. Viimases voorus tehtud viik Kanepiga kindlustas mulle hullemal juhul 4 koha, aga minu õnneks Margus Sööt kaotas ning ma olin juba (koefitsendiga) 2-3 kohal (juhul, kui Lauk võidab) ning ta võitiski. Esialgne koefitsent oli meil võrdne, aga (progressi arvestati) ma sain teises voorus viiki, ta võitis. Mina seda süsteeme ei jaga, aga igastahes ma sain teise koha.

Ahjaa, vahepeal käis üle turniirisaali ka kaks naljakat lauset : "Lugupeetud miski auto omanik, liigutage oma autot, sest see segab." (umbes niimoodi)
Teine lause oli veel parem, ja see tuli legendaarse Aare Võsu suust : "Siin kehtib parema käe reegel, nagu autoga sõiteski" - kui keegi tont jälle vajutas Võsu kella alla.

Pärast mängu läksime Rehepappi sööma, pärast mida ma sain kokku igast inimestega ja noh, okei sellel õhtul enam malega ei tegelenud võib öelda :P.
Igastahes, järgmine hommik ma tundsin end päris värskelt ja siis sain ma Turu ja Sarapikuga kokku, et võtta poest midagi süüa ja siis minna mängule. Ants pidi järgi tulema.
Kuna aga postitus on juba niigi pikk (ja siia lisanduvad õhtul veel pildid ka) räägin ma välgust lühidalt.

Seal ma sain siis neljanda koha kokkuvõttes, millega ma üldiselt pole eriti rahul. Enne turniiri oleks rahul olnud, aga arvestades mu enesetunnet ja turniiri üldist olukorda oleks ma ootanud rohkem.
Nagu mu tulemustest näha, ei saanud ma kellegilt 2-o tappa ja kaotasin ainult Meelisele ja Volodinile.
Tahaks ka esile tõsta oma teise partii Aare Võsuga, esimest voorust.

1.e4 d5 (JÄLLLE!)
2.d4 Lxd5 3.d4 c5 (emm?)
4. Rc3 Lxd4 5. Lxd4 cd 6.Rb5 Kd8 (oh issand, mis sa teed Aare?)
7. Of4 Ra6 8.0-0-0 f6 9.Rxd4 Ke8 10. Ob5+ Kf7 11. Oc4+ Kg6 12.Re6 (must on päris patis)
12... Kh6 13.h4 f5 14. Oe5 Rg4? 15. h5+! Kh6 16.Of4+ g5 17.Oxg5X (diagramm 2)








Diagramm 2

Mida veel tasuks välja tuua? Sarapikuga olid huvitavad partiid - esimes panin ma mustadega lihtsat lipu ette (oda ja etturi eest), tal oli aega 2,5 minutit , kuid see ei takistanud mul teda lihtsalt võitmast. Teises see-eest, kus mul oli kvaliteet rohkem, sain ma tappa...
Saldejumsid (loe: lätakad) mängisid ka päris hästi, nendega oli kõva taplus. Mina jäin peale 3-1
Viimases kuuest partiist, sain ma ainult 2,5 punkti - Laugu ja Annenkovoga olid viigid 1-1, aga Volodiniga läks kõik aia taha. Esimses partiis sain viigi suhteliselt lõdvalt kätte, aga teine partii, kus mul olid valged läks aia taha. Mulle piisas viimases viigist, et saada 2 koht (koefitsent), aga Volodja ei tahtnud viiki. Mis siis ikka. Lühikokkuvõtte partiist : must võrdustas, vahetasime lipud välja, ma sain parema lõppmängu, ma panin etturi ette, võitsin kvaliteedi, sain halvema seisu, kahisin kvaliteedi tagasi, läksin suurte viigišanssidega lõppmängu, kus panin ette 3 etturit ja alistusin. See ajas päris närvi.

Igastahes, oleks mul mõni tore programm arvutis, teeks ma ilmselt ühe paraboolse (või lineaarse) graafiku sellest, et mida varem sa Tartu jõuad, seda väiksem tõenäosus on, et sa turniirile jõuad. See on loodusseadus, vastu vaielda pole mõtet.

Nüüd kavatsen ma edasi veel malega tegeleda, järgmine turniir tuleb alles detsembris - Eesti meeste kiirmale MV. Vahepeal küll on Kadriorg, aga ma olen otsustanud, et hetkel on pikad turniirid (minu jaoks) küllalt mõttetud. Seda mitmel põhjusel :

1. Nad võtavad palju aega, mida mul hetkel pole. Pluss on mul reede õhtuti kell viis loeng.
2. Sa saad vähe nädalalõpupunkte. No lihtsalt sa saad liiga vähe punkte.
3. Ma olen kiirmales hetkel lihtsalt parem.
4. See ka, et nad võtavad väga palju aega, ja ma mõtlen väga palju.
   
5. Kui nad ei toimu Tallinnas on nad ka väga kallid.

Nendest punktidest peaks piisama. Aga varsti algab maleolümpia ja puha Malelist tegevust jätkub meil.

Ahjaa, peaaegu oleks unustanud mainida. Jaan Ehlvest mängib turniiril 2008 Pan American - Continental Championship.
Turniiri koduleht. 2 vooru enne lõppu juhib Ehlvest poole punktiga (5,5 7'st) Becerra, Stripunsky, Hoyos, Friede,l Bhat, Lima ja Matsuura ees. Võitja pääseb World Cup'ile. Esimene koht on ka 4000 $. Hoiame pöialt!