Kaido Külaots: XtraCon Open Taanis

4.-.13. septembril toimus Taanis Borupis järjekordne XtraCon Open. Nimi tuleb turniiri peasponsorist - tegemist on IT lahendusi pakkuva firmaga. Sama firma on muuseas ka Taani klubide kõrgliiga ( kus ka mina olen viimasel paaril hooajal osalenud) peasponsor .
Minul seisis ees turniirivõidu kaitsmine, sest eelmisel aastal olin ma siinsamas olnud edukas 7 punktiga 9-st.
Kui eelmisel aastal oli turniir veel laiemale avalikkusele vähem teada ja „poolsalajane”, siis nüüdseks olid paljud vanad hundid lõhna ninna saanud ja heale turniirile kohale tulnud. Huvitav oli see, et kohale olid tulnud kõigi kolme Balti riigi tipud. Lätist oli turniiril GM Normunds Miezis ja Leedust GM Sarunas Sulskis. Kohe tuleb aga märkida, et nö Balti sõprust jagus vaid väljapoole malelauda, kõik meie omavahelised partiid olid väga pingelised ja keegi siin kellelegi midagi ei kinkinud.
Tavaliselt saavad tugevamad mängijad esimese paari vooru jooksul eksamineerida endast pea-paari jagu madalama tasemega mängijaid. Siin aga oli kasutusel kiirendatud süsteem, mis juba esimeseks vooruks tõi mulle, kes ma olin esimese asetusega (ma täpselt siis ei teagi, millise seisuga), vastaseks IM-i. Mis siis ikka, soojenduseks ei ole ju paha. Esimeseks vooruks ette valmistada sisuliselt ei olnud võimalik ja nii otsustasin viia mängu (suhteliselt) vähemtuntud radadele. See toimis, vastane ei tunnetanud seisu iseärasusi ning sain valgetega suure ülekaalu, mille pärast ajakontrolli punktiks vormistasin.
Nüüd mängiti turniiri esimeses pooles veel 3 partiid, millest ma sain 2,5 punkti lisaks. Seejuures sain ühes partiis taaskord kinnitust, kui oluline on males mälu hea funktsionaalsus. Mul ei olnud vajalikul määral meeles ühe terava variandi peensused ja sattusin seal mustadega raskustesse. Siiski õnnestus mul enda ajapuuduses vastane segadusse ajada ja partii veel ilusa taktikalise löögiga enda kasuks otsustada.
Sellega läks turniir pikemale puhkusele. Mängijatel oli kosumiseks aega tervelt 3 päeva. See sobis neile osalejatele, kes muidu poleks saanud oma töökohustuste tõttu osaleda.
Minagi kulutasin puhkepäevi produktiivselt ja seadsin plaane, kuidas turniiri teisest poolest maksimum võtta.
Lisaks olid korraldajad organiseerinud linna keskväljakul kahe suurmeistri mõõduvõtu suurte malenditega. Ühelpool olin mina ja vastaspoolel vana hea Läti sõber Miezis. Asi toimus kiirmale formaadis, kus peale nupu ümberpaigutamist tuli teha kiired sammud ja vastase kell käivitada. Ma teadsin, et turniiril tuleb mul niikuinii varsti Miezisega mängida ja seetõttu kasutasin väikest sõjakavalust, mängides nö nurgatagust varianti. Lätlane, kes on minust pisut lühem, nägi laual toimuvat ilmselt paremini ja pärast seda, kui ma olin keeldunud käikude kordamisest (misjärel oleks tulnud higistada välkmales normaalse malelaua taga), kuhjas ta kõik oma jõud minu kuninga ümber ja kiired jalad enam ei aidanud - aeg sai otsa koos seisuga. Vähemalt Miezis sai üle linna kuulsaks, sest järgmisel päeval oli tema foto, mille me juba pärast partiid lavastasime, kohaliku ajalehe esileheküljel.
Aga peagi läksid noodid jälle hoopis tõsisemaks, sest jätkumas oli põhiturniir. Minul tuli kokku minna Sulskisega. Minul valged. Vastane natuke eksis, kui arvas, et ma võin teda juba teisel käigul üllatada (ta pidas silmas ühte uljast avangut, mida varastel aastatel armastas mängida Keres ning mille „ümberlükkamise” kohta avaldas omal ajal artikli Fischer). Tegelikult üllatasin ma teda juba avakäigul. Selles suhtes võib valge muidugi omada ülisuurt eelist - varem üllatada pole lihtsalt võimalik. Netis võis mõni huviline jälgida, et Külaots lõi d4xc5 ja vahetas lipud - tahab vanamehelikku viiki teha. Tegelikkuses olid lood pisut peenemad. Vastasel siiski õnnestus mind ka üllatada - 3. käigul. Nüüd oli vajalik vasturohi - uus üllatus. Valisin jätku, millega minu silme all I.Sokolov purustas Rootsi liigas 2004 S.Ivanovi. Lisaks on jätk kuulunud viimasel ajal Ivantšuki repertuaari. Asi, mille ma mälus sobramise ajal ära unustasin oli see, et Sarunas oli olnud Ivantšuki sekundant ja tema partii Naiditšiga oli talle üsnagi tuttav. Säilitasin küll minimaalselt parema seisu, kuid liiga palju aega kulus sellele, kuidas vältida selle miniparemuse sulamist. Vankrilõppmängus pidin juba ise tegema paar täpset käiku, et siis juba sisuliselt tühja laua juures viiki leppida.
Nüüd tuli võtmepartii. Mängisin Miezisega ja taas sain valged. Põhjuseks see, et temal oli pool punkti rohkem ja seega vaheldus tema värv. Turniiri võidule pretendeerimiseks oli vajalik konkurent maha rahustada. Mul õnnestus Miezis käikude järjekorraga üle kavaldada ja ta scheveningeni territooriumile meelitada. Kui Paulseni laadsetes seisudes tunneb ta end kui kala vees, siis siin pidi ta ammu väljakujunenud postulaate laua taga esmaavastama. Tulemus oli musta jaoks kurb, kuid usun, et otsepildis partiid jälginutele oli entertainment value´t küllaga.

Edasi tuli must laupäev. Selles suhtes, et toimus 2 vooru ja ma pidin mõlemas mängima mustadega. Esimeses neist kontrollisin vastase dokumendid ära ja pakkusin siis viiki. Kaalutlus oli selline, et jätta energiat õhtuseks valgeks partiiks. Üllatus oli aga suur, kui loosimasin mulle ka teiseks partiiks mustad tahtis anda. Vastaseks Taani enda üks suuremaid noori lootusi, Jakob Vang Glud. Millised olid tema kaalutlused ma ei tea, aga igaljuhul pakkus ta mulle pärast nuppude väljatoomist viiki. Mõtlesin korra turniiriseisu peale ja visualiseerisin võimalikke viimase vooru arenguid ja võtsin siis pakutu vastu. Sulskis pani samal ajal oma variantide lugemise oskused (mida ta kindlasti sai omal ajal arendada muuhulgas Botvinniku-Kasparovi koolis) maksvusele partiis Shokeriga ja asus ainuliidriks.
Olukord ei olnud siiski lootusetu. Mul olid viimases voorus valged IM Bromanni vastu, sellal, kui Sulskis mängis mustadega Gludiga. Bromann oli eelmises voorus just ära karistanud Miezise blackoudi.
Sulskise viimase vooru partii lõppes pärast suuri seiklusi viigiga. Minu partii lõppes turniiri viimasena. Kuigi võitlus oli pikk, olid sündmused siiski kogu aeg minu kontrolli all. Saavutasin avangust seisu, misjärel mäng käis sisuliselt kahele tulemusele. Vastane midagi ette ei jätnud, kuid vankri tragikoomiline asend a7-l pidi varem või hiljem ennast tunda andma.
Suur paremus vormus lõpuks punktiks tabelis ja sellega jagasin 7 punktiga Sulskisega 1.-2. kohta. Ei olegi nii väga paha. Turniiriga teenisin ka viis-kuus virtuaalset reitingupunkti.
Korraldajaid peab muidugi kiitma. Tingimused oma võimaluste avamiseks olid loodud väga head (majutus, toitlustamine, jooksvate probleemide lahendamine). Ole ainult mees ja mängi! Kui ilm lubab, siis kohtume järgmine aasta uuesti!