Turunurk #23

Nädal aega kestnud Paul Kerese mälestusfestival on selleks korraks lõppenud. Sinna mahtusid nii noorte lahtised meistrivõistlused, mille võitis Jevgeni Rumjantsev; firmaspordi võistlused, kus esikohta jagasid Igor Krupenski, Kaimar Puusepp ja Eduard Kotšetov; kui ka koolide karikas. Parim kool oli Gustav Adolfi gümnaasiumi I võistkond koosseisus Kaarel Nestor, Triin Narva, Madis Nahkur ja Ann Narva. Huvitaval kombel jäeti nad kohtunike poolt esimeses voorus vabaks, kuigi reitingu järgi olid nad ühed favoriidid. Festivali maiuspalaks oli aga loomulikult ESS Kalevi kiirturniir, mille esikoht läks jagamisele Alexey Dreevi ja Vasily Yemelini vahel. Mõlemad kogusid 5 punkti 7-st. Naiste turniiri võitis kindlalt Elisabeth Paehtz 6 punktiga.

Loomulikult olid põnevad ka eelturniirid. Kui eelmisel aastal oli üks ühine turniir kõigile, siis seekord olid võistlejad jaotatud kolme ossa. Seega mängisid Niki, Uku ja Sass A-grupis; mina B-grupis ja Tuuli naistes. Kahjuks ei õnnestunud kellelgi meist edasi finaalturniirile saada. Nojah, mul muidugi ei olnudki võimalust kuhugi saada, aga sellegipoolest lootsin teha korralikku tulemust. Reede hommikul ärkasin millegipärast kell 8 üles (vabadel päevadel ma enne 12 tavaliselt ei tõuse) ja mõtlesin, et teen väikse füüsilise ettevalmistuse turniiriks. Tunniajane rattasõit aga ei mõjunud ja tegin ainult püksid poriseks. Õhtul ma ennast värskemana ei tundnud ja olin mängude ajal ikkagi väsinud. Kui läksin laua juurde registreerima ja ütlesin oma nime, hüüdis kohtunik Zdankevitch „Toru?!”

B-turniiril oli kokku 34 võistlejat keskmise reitinguga 1972. Ma olin 27. asetusega, kuid tase tundus ühtlane olevat, kui välja arvata Kärner, Nestor ja mõned soomlased. 1. voorus mängisin Jüri Ilvesega.. Mustadega sain prantsuse kaitsest hea seisu ja koristasin laualt tema liputiiva etturid. Tekkis terav seis, kus mul oli küll materiaalne ülekaal, aga Ilves leidis ikka mingid ähvardused. Lõpuks olin juba pidevas ajapuuduses ja panin lipu ette.


1. ...Re6? 2. Rd5 Ld8?? 3. Rf6+ ja peale seda tuli kiire kaotus. Esimese vooru ajal hüüdis Helmut Rosenvald muheledes mu selja tagant „Ressurssi ei jätkunud enam!” 80-aastane Rosenvald tegi oma eluturniiri, kogudes 5 punkti 7-st, mille hulgas oli võit Ladva üle ja viik Lapidusega. Tarmo Tuul ütles, et see oli Rosenvaldi kolmas noorus.

Teises voorus sain vastaseks Elmar Niinepuu, kellega olin eelmine aasta Keilas viiki teinud. Nüüd oli tulemuseks samuti viik, kuid selle sain ainult õnnega pooleks. Avangus olin hakanud kuningarünnakut korraldama, kuid kaotasin õige pea lihtsalt h-etturi. Pärast lippude vahetust sain diagonaalilt ratsule ja vankrile kahvli ja mängisin vähemviguriga edasi. Lõpuks jäi lauale selline seis.


Mustal on juba selge võit laual (Shredder näitab võitu 24 käiguga), lihtsalt on vaja oda b3-le panna ja kuningaga tulema hakata.. Seda Niinepuu aga ei teinud ja lasi mul etturi välja vahetada, mille tulemusena sain kuningaga lihtsalt a1 ja b1 vahet käia. Kuna oda ei ole sama värvi, mis etturi lipustumisväli, siis jäigi mäng viiki. Selle vooru ajal mängisid mu kõrval Sergei Saraikin ja kogemata sinna tulnud hollandlane (tema pidi mängima A-turniiril). Mäng juba käis hoogsalt, kui äkki ilmus välja Karel Uurits, kes oli õige vastane. Hollandlane ei saanud tema seletustest midagi aru ja lõpuks pidi kohtunik Toomas Mihkelev sekkuma. Mäng tühistati ja kõige rohkem oli sellest kahju Saraikinil, kes vene keeles pobises, et nii hea seis oli.

3. voorus sain vastaseks Kalju Kajaki. Ta kahis valgetega slaavi kaitses etturi ja mul oli kohe positsiooniliselt suurepärane seis. Läksin siis ratsuga manööverdama ja lasin selle nii õnnetult välja vahetada, et ta sai etturi tagasi. Edasi läks mäng mõlemapoolsete võimalustega kuni lõpuks jäid meil mõlemal peale kuningate lauale vaid odad. Peale mängu seisis Kajak veel tükk aega laua juures ja mõtles, et kas ta ikka tegi viigi või mitte.

4. voor. Siiamaani oli mu vastaste keskmine eluiga olnud üle 70 aasta, kuid nüüd sain Marti Medari, kellega on alati keeruline mängida. See oli juba mu kolmas kaotus talle. Kuna ta mängis mustadega Caro-Kanni, siis polnud mul õrna aimugi, mida teha ja arvasin, et Panovi rünnakuga kohe kaotada ei ole võimalik. Ei olnudki, niikaua kuni ma vankriga tema kuningat ründama läksin, ja mingi viie käigu pärast avastasin, et see oli kinni nagu rebane püünises. Esimese päeva järel olin ühe pukntiga neljast enam-vähem viimasel kohal ja läksin koju magama ära. Kosmose peatuses avanes naljakas vaatepilt. Buss oli juba uksed sulenud, kuid Hillar Kärner tahtis peale saada ja hakkas ukse peale koputama. See ei aidanud, sest buss sõitis minema.

Järgmisel hommikul oli palju parem tuju. Aga võta näpust, esimeses mängus Mati Poomiga tuli jälle viik. Ta vahetas valgetega avangus kõik nupud välja ja ma arvasin, et mul on korralik seis. Siis aga andsin meelega etturi ära, et ta oda aktiivseks ei saaks. Peale seda sain ka igavest tuld panna, kuid tahtsin võidule mängida. Tekkis järgmine etturilõppmäng:


Siin jättis Poom käimata 1. b4!, vaid tegi käigu 1. Kg4, peale seda käisin 1. ...c5! ja valge ei saa enam rünnata nõrki eraldatud ettureid. Siiski oli tema seis aktiivsem, kuid mul õnnestus takistada läbitungi ja kui kõik kuningatiivaetturid olid vahetatud, kordasime käike.

6. voor. Sain vastaseks Uuritsa, keda olin kunagi välkmales võitnud. Nüüd mängis ta avangut minust passiivsemalt ja kuigi tal oli raskusi arenduse lõpetamisega, ei suutnud ma piisavalt kiiresti kuningarünnakut läbi viia. Varsti peale seda jäi lauale sümmeetriline seis ja ta pakkus viiki. Kuna mul oli ka aega vähe ja mingit plaani ei olnud, siis võtsin vastu.

Viimases voorus mängisin Alfons Ploompuuga. Sain mustadega prantsuse vahetusvariandis kiiresti võrdsuse. Keskmängus jättis ta ühe etturi täiesti tähelepanuta. Lisaks sellele tekkisid mul rünnakuvõimalused. Mäng lõppeski sellega, et panin juba materiaalses paremuses mati.


Siin käis Ploompuu kõigepealt 1. Kg2. Kui ma ütlesin talle, et sinna ei saa, tõstis ta kuninga hoopis f1-le. Aga ka niimoodi ei tohi käia. Ja lõpuks... 1.Kg1! Lg3+ 2. Kf1 Lg2+ ja valge alistus.

Kokkuvõttes võib öelda, et ma pole elus veel ühelgi turniiril nii palju viike teinud ja 3 punktiga 7-st rahule jääda ei saa. Loodetavasti läheb järgmine kord paremini. Jaanuari lõpus on tulemas Eesti meistrivõistluste valikturniir. Sinna peaks kindlasti saabuma väga kõva koosseis, sest meeste põhivõistlusele tahaks igaüks juba suurte rahaliste auhindade pärast saada.