Naljapäev

Ühel maleturniiril kohtus 80-aastane meister A 83-aastase
meistriga X. Partii võitis A ja korrespondendid küsisid, kuidas
meister võitu seletab.
"Väga lihtsalt," vastas A, "noorus võitis."


Aleksander Pel, üks omaaegseid Venemaa tugevamaid kabetajaid,
raamatu "Ristavang" autor, oli tuntud ka haruldase mälu poolest.
Tal olid peas kõik partiid ülevenemaalistelt turniiridelt ja ta
võis täpselt öelda, kuidas mängisid kabekuulsused A.Ovodov,
I.Kaulen, A.Shosin, V.Vorontsov, O.Sargin ja teised kõige
erinevamates seisudes.
Kord pöördus Peli poole ta sõber V.Lokotjanov, kes mängis
samal ajal partiid kirja teel ja küsis, kuidas meistrid tema
olukorras jätkasid.
Pel vastas:
"Kaulen vahetas siin edasi."
Lokotjanov saatis oma vastasele kohe näidatud käigu,
kuid ... kaotas ja pealegi üsna kiiresti.
"Mis te minuga ometi tegite?" küsis Lokotjanov Peli kohates.
"Ma ju kaotasin partii!"
"Mis seal siis üllatavat on," vastas Pel rahulikult. "Ka
Kaulen kaotas."


Omaaegne malemaailmameister Wilhelm Steinitz abistas meelsasti
kõiki, kes abi saamiseks tema poole pöördusid.
Kord külastas Steinitzit Londonis üks tundmatu ja palus näi-
data parimat kaitset kahe ratsu avangus.
"Millist varianti te silmas peate?" päris Steinitz. "Selle
avangu kohta on nii mõndagi kirjutatud."
Kuid asjaarmastaja ei suutnudki meistrile selgeks teha, mis
tal vaja on. Siis hakkas Steinitz talle kannatlikult demonstree-
rima selle avangu kõiki põhilisi variante. Mõne tunni möödudes
lausus väsinud külaline:
"Vabandage, maestro, kuid see ei ole ikka see. Teate, ma
mängin tihti meister Blackburne'iga ja ta annab mulle kaks ratsut
ette. Ma tahaksin aga teada, kuidas on kõige parem kaitsta, kui
mul on kaks ratsut rohkem."


Ühel rahvusvahelisel turniiril katkestas maailmameister Aljoh-
hin oma partii raskes seisus. Järgmisel päeval näitas Aljohhini
vastane katkestusseisu uhkusega Tartakoverile ja demonstreerinud
peamisi variante, küsis:
"Ja mis teie, suurmeister, arvate, kes selle partii võidab?"
Järgnes lakooniline vastus:
"Aljohhin.
"Kuidas nii?" hämmastus meister. "Minu seis on ju tunduvalt
parem."
Teravmeelne Tartakover selgitas:
"Te ju ei küsinud, kelle seis on parem. Teid huvitas ainult
küsimus, kes võidab."
Partii lõppeski Aljohhini võiduga.


Ernest Hemingwayl oli maalikogu, mille üle ta suurt uhkust
tundis. Kord, kui kirjanik külalistele oma väärtuslikku kollekt-
siooni tutvustas, pidi ta pahameelega konstateerima, et üks kü-
laline ei avalda mingeid vaimustuse tundemärke. Kuid äkki peatus
külaline ühe maali ees, mis kandis nime "Malepartii" ja uuris
seda kaua ning varjamatu uudishimuga.
"Kas see maal meeldib teile?" päris peremees.
"Jah, see on suurepärane!" vastas külaline vaimustatult. "Val-
ged annavad mati kolme käiguga!"


Enne malekella leiutamist kohtusid uhel turniiril kaks "ras-
kelt" mõtlejat. Nad ei püüdnud teineteist mitte niivõrd mängus
ületada, kuivõrd üle istuda. Partii loomulikult venis. Pärast 11-
tunnist mängu ei olnud partii lõppu ikka veel näha. Lahendus
saabus aga ootamatult. Hilisööl tegi turniiri sekretär protokolli
viimase ja täpse sissekirjutuse:
"Partii jäi lõpetamata. Mõlemad vastased uinusid!"


Professor maletajast üliõpilasele:
"Jutustage mulle Trooja hukkumisest."
Üliõpilane:
"Kreeklased mõtlesid välja kavala kombinatsiooni, pakkudes
ohvriks ratsut. Troojalased, kes aga ei suutnud keerukustes
orienteeruda, võtsid selle kahingu vastu ja said hävitava kaotuse
osaliseks."


Capablanca andis kord simultaani. Üks härra kaotas oma partii
ja küsis:
"Palun öelge, maestro, kuidas ma mängin?"
"Sugugi mitte halvasti," vastas Capablanca, "kuid miks te ei
käinud ratsudega?"
"Aga ma ei tea ju, kuidas nendega käia!"


Vaevalt jõudsid vigurid kohtadele asetuda, kui must Kuninganna
sisistas mustale Kuningale:
"Jälle ajad oma kiusu! Endale võtad valge ruudu, mina muudkui
istugu pimedas. Kui palju olen ma sulle seda rääkinud, aga ei
midagi. Igasugused gambiidid on sul peas, minule ei mõtle sa
kunagi!"
"Kallis, on ju olemas koodeks ja kuigi ma olen kuningas, ei
tohi ma seda rikkuda ..."
"Vait!" katkestas teda Kuninganna. Või temal on k-o-o-o-o-d-e-
k-s. Aga kas valgel Kuningal ei ole koodeksit? Miks valge Kunin-
ganna seisab alati valgel ruudul, aga mina pean istuma mustal.
Ei, aitab! Võib-olla olen ma liigne, , siis ütle see otse välja,
aga mängida ma enesega ei lase ..."
Kuulas must Kuningas seda juttu, kuulas käigu, kuulas teise,
aga kolmandal lõppes ta kannatus ja ... ta vangerdas.


Ühel Aljohhini malesimultaanil Argentiinas hõikas keegi tempe-
ramentne vastane rõõmsalt:
"Maestro, ma kuulutan teile mati kolme käiguga!"
"Ärge erutuge, senjoor," naeratas maailmameister, "esialgu
annan mina teile mati kahe käiguga ..."


"Kus te õppisite nii hästi maletama?"
"Malelaua taga."


Meister X, kes mängis hispaania avangu tuntud varianti, jäi
ootamatult sügavalt mõttesse.
"Miks te sellises tuntud seisus nii palju aega kulutasite?"
päriti meistrilt pärast partiid.
"Ma kaotasin oma korterivõtme ja püüdsin meenutada, kuhu ma
võisin selle kaotada," kõlas vastus.


Räägiti Paul Kerese malekarjäärist.
"Kas mäletad, Paul, kuidas ma sulle 30 aastat tagasi maletunde
andsin?" küsis Mikenas.
"Oo-jaa," vastas Keres heasüdamlikult, "aga õnneks ei õppinud
ma sinult midagi."


Peremees mängis koeraga malet. Seda märkas üks juhuslik möö-
duja.
"Imede ime! Te peaksite oma koera tsirkuses näitama!"
Peremees mühatas halvatujuliselt:
"See ka mõni ime! Ta kaotab täna juba kolmanda partii jär-
jest!"


F. Sämisch esines kord pimesimultaaniga. Pealtvaatajate hulgas
oli keegi keskeas daam. Ta jälgis tükk aega pingsalt suurmeist-
rit, siis aga pöördus raevukalt simultaani organiseerijate poole:
"See on ju täielik pettus! Ma näen selgesti, et ta ei ole
üldse pime!"


"Mis teile rohkem meeldib, rünnak või vasturünnak?" küsiti
Petrosjanilt.
"Mulle meeldib võita," vastas eksmaailmameister.


Suurmeister Tarrasch avaldas kord kategoorilist protesti ing-
lise meistri Yotesi arvamise vastu ühe rahvusvuhelise turniiri
mängijate hulka. Tarraschi sõnade järgi pidi inglane olema liiga
nõrk mängija sellise turniiri jaoks ja teda pidi kindlasti ootama
viimane koht. Yotes arvati siiski turniiri koosseisu ja ta kinni-
tas täiesti Tarraschi arvamust. Ta jäi viimaseks, saavutades vaid
ühe võidu - just Tarraschi üle.


"Kas Morphy paistaks ka praegu silma, kui ta elaks?"
"Aga muidugi, ta oleks ju 133-aastane!"


Naine küsis kabevõistlustelt koju jõudnud mehelt:
"Kuidas võistlus läks?"
Mees vastas:
"Esimese mängu võitis minu vastane. Teist mängu ei kaotanud
minu vastane. Kolmandas mängus pakkusin mina viiki, kuid tema ei
võtnud seda vastu."


A. Kaulen oli revolutsioonieelse Venemaa üks tugevamaid kabe-
tejaid. Sageli andis ta kabesimultaane. A. Kauleniga kohtumine
oli algajatele kabetajatele alati oodatud sündmus. Ühel simultaa-
nil pakkunud ta tugevale vastasele viiki. Viimane aga ei olevat
sellega nõustunud ja vastanud:
"Ma parem kaotan, kui lepin viigiga!"
Seepeale öelnud Kaulen:
"Teate, see rahuldab mind kõige rohkem."


"Kuidas te nii kiiresti kaotasite? Kas taktika alahindamise
pärast?"
"Hoopis vastupidi - strateegilisel kaalutlusel. Vastane oli
minu ülemus."


"Mida teie auks mängida?" küsis kord Bernhard Shaw'lt restora-
ni orkestri dirigent.
"Mulle meeldiks kõige enam, kui te mängiksite partii malet..."


Turniirist osavõtja tuli meistri juurde katkestusseisu kohta
nõu küsima.
Meister: "Kellega te konsulteerisite enne minu poole pöördu-
mist?"
Maletaja: "Meistrikandidaat N-ga."
Meister: "Kujutlen juba, millist idiootlikku nõu ta teile võis
anda!"
Maletaja: "Ta soovitas teie poole pöörduda."


"Te olete taskuvaras," süüdistati naljatoonis maletajat, kes
äsja efektse kombinatsiooniga partii võitis.
"Kuidas nii?"
"Teie vastane kinnitas kogu aeg, et tal on "viik taskus"."


Kord küsiti maletajalt:
"Milline on Teie armastatuim avang?"
"Reti avang. Sellega pole ma kordagi kaotanud."
"Tõesti? Kuidas see teil õnnestunud on?"
"Ma pole selle avanguga kordagi mängu alustanud."


Suurmeister Richard Reti, kelle nime kannab üks avanguid,
andis aastakümneid tagasi rekordilise pimesimultaani 29 laual.
Suurmeister unustas mängusaali oma portfelli.
"Tänan, vastas suurmeister portfelli kätte saades, "mu mälu
muutub järjest kehvemaks ja kehvemaks."


Prantsuse kuningas Louis XVI käskis tuntud meistrit Philidori
talle malemängu õpetada. Paari kuu pärast soovis kroonitud pea
teada saada, kuidas meister tema edusamme hindab.
"Teie Kõrgus," vastas Philidor, "kõiki maletajaid võib jaotada
kolme klassi: ühed ei oska üldse mängida, teised mängivad halvas-
ti ja kolmandad - hästi. Teid, Teie Kõrgus, võib juba teise
klassi arvata."


"Mis vahe on tugeva ja nõrga maletaja vahel?" küsiti kord
Retilt.
"Seal, kus nõrgal mängijal on kõik selge, on tugeval maletajal
veel kõik segane," vastas suurmeister.


USA eksmeister Arnold Denker võttis 1972. aastal osa rahvusva-
helisest maleturniirist Beverwijkis ning jäi viimaseks. Enne
järgmise aasta turniiri tänas ta kirja teel turniiri organiseeri-
jaid ja lubas seekord tulla esimeseks, kui teda kutsutakse. Seda
tehtigi ja turniiri avamisel loeti tema kiri ka teistele osavõt-
jatele ette. Tormiline aplaus saatis vanameistrit siis, kui ta
tõmbas loosinumbri 1.
"Näete, pidasingi sõna!" hüüdis huumorimeelne Denker. Turnii-
ril jäi ta aga ikkagi ... tagantpoolt esimeseks.


Ükskord sai Prantsusmaa Maleföderatsioon järgmise sisuga kir-
ja:
"Palun mulle saata üks komplekt malendeid, kuid ilma musta
kuningata, sest see on mul juba olemas.