Saturday, August 13, 2011

Kaido Külaots: Ilmar Raua memoriaal - tähtsündmus Eesti malekalendris


Viljandis toimunud Ilmar Raua memoriaal on soliidne turniir. Traditsioonid ulatuvad tervelt 45 aasta taha. Möödunud aastate võitjaid vaadates ilmneb, et turniiril on mängimiseks leidnud põhjuse mitmed (tulevased) staarid.

Viljandi maleentusiastid panid kohalike toetajate ja EMTÜ toel meie maleelu vihmaseid ilmi trotsides seekordki püsti korraliku turniiri.

Sümpaatne oli pisike tseremoonia, mis järgnes avakõnedele. Mängijad sõidutati Ilmar Raua kodumaja juurde, kus siis avati tema nimeline memoriaaltahvel. Selle au on Mulgimaa kuulsaim malemees kindlasti ära teeninud, sest kuulumine 1939.a pronksisesse olümpiameeskonda on tõeliselt palju väärt. 10 aastat varem oli väike Ilmar pannud väikesele Paulile Pärnu-Viljandi matšis koduseinte toel kurikavala ratsumati, kui Keres oli võidurõõmsalt ära söönud musta eelviimase viguri. Pärast Buenos Airest läksid kahe Eesti maletaja teed lahku, kuid oma jälje meie malelukku jätsid nad mõlemad.

Raua turniiri koosseis oli sel aastal väga esinduslik, mängis tervelt kolm suurmeistrit, lisaks valitsev Eesti meeste meister ning naiste hõbe. Seda ei saa meie mail praegu kindlasti pidada tavapäraseks. Pole siis ime, et turniir leidis male kohta korralikku kajastamist ka meedias. Ilmselt nii korralikku, et Maleliit oma portaalis tulemuste kajastamist vajalikuks ei pidanudki. Eks ruumi on vaja hoida ka teiste oluliste uudiste edastamiseks.

Teist aastat järjest kasutati punktisüsteemi, mis on halastamatu viigist lugupidajate vastu. Võit andis 3 ja viik ühe punkti. Niimoodi ei ole kaks viiki sugugi võrdväärsed võidu ja kaotusega. Süsteemil on kindlasti omad plussid. Näiteks eelmisel aastal pakkus viimases voorus pealtvaatajatele täie raha eest elamusi minu partii Olav Sepaga. Mõlemad pidime mängima võidule, sest viigi korral oleks meist mööda tuhisenud paar viimases voorus võitnud konkurenti. Üldiselt kasutatakse nö jalgpallisüsteemi kinnistel turniiridel, kus kõigil mängijatel samad vastased, aga kindlasti lisab ta omapära šveitsi süsteemilegi.

Ega selgi aastal kiireid viike eriti täheldada ei olnud, erandiks ehk turniiri esimese ja teise asetuse omavaheline partii viiendas voorus, kus mõlemad vastased olid tabeliseisuga väga rahul. See eest sain koguni kahel korral lükata tagasi suurmeister Švõrjovi viigiettepaneku neljandas voorus. Sel hetkel ei olnud tabeliseis veel nii pilvitu ja leidsin, et pean iga hinna eest ka mustadega võidule mängima.



Laias laastus panidki lõplikud vahekorrad turniiril paika kolme suurmeistri omavahelised partiid. Minule jäigi viik Meelise vastu ainukeseks. Švõrjov suutis aga omavahelises partiis Meelist võita ning nii kujunes esikolmikuks Külaots, Švõrjov, Kanep. Kindlasti ei jäänud aga turniiriga rahule ainult suurmeistrid, vaid ka mängijad, kel avanes hea võimalus tugevamatelt mõõtu võtta.

Jääb üle soovida turniiri korraldajatele ka edaspidi jõudu ja jaksu selle sümpaatse ürituse läbiviimisel.


Kaido Külaots