Kaarel Nestor: Kirjutan Dijonist!

Saabus lugejakiri Kaarel Nestorilt, kes viibib Prantsusmaal:

Tervitused Dijonist!

Kirjutan Teile mittepoliitilistel teemadel, vaid puht malelistel. Õnnestus jälle aega leida ja maleturniiril osaleda. Täpselt sama turniir, kus eelminegi aasta sai osa võetud ja lõpuks õnnega pooleks kinni pandud.

See aasta jäi mu inglasest koolivend tulemata nii, et ma olin suhteliselt enesekindel, et seegi kord tuleb võit ilusti taskusse. Sain vaevu klubipresideni autosse istutud, kui ta teatas, et seekord on mul veidi teisest puust vastased kui eelmine kord (siis osales ainult üks 2030-se reitinguga vanem meesterahvas, kes eriti nuppe tõsta ikka ei osanud). Turniirisaali jõudes viskasingi pilgu peale osalejate nimekirjale ja esimesed kuus mängijat olid: IM C.Claverie 2330, üks 2250-ne, üks 2150-ne, ja siis veel üks 2080-ne mängija. Nii, et ma oma kohaliku 2060-se kiirmale reitinguga olin alles 5-s asetus. Lisaks sellele oli veel enesetunne sandi võitu, sest ei olnud eriti magada saanud nii, et ma kartsin, et too päev ei tule küll midagi turniirivõitmisest välja. Täielik ajusurm oli.

Esimeseks vooruks loositi mulle mustadega üks noor 1500-se reitinguga poiss vastu ja ma olekski oma ajublokaadi tõttu äärepealt ühe labase taktika sisse lasknud inglise avangust välja kukunud seisus. Seal maal sai aga õnneks poisi mõistus otsa ja edasi tegelesin ma nupude maha võtmisega.

Teises voorust ei oska ma suurt midagi rääkida. Mul oli praegu suuri probleeme, et meenutada, kellega ma üldse mängisin, sest tabelit ei ole veel väljas. Mu meelest oli tegu ühe hispaania-nimelise vanema härraga, kes Gründfeldi käsitles avangus veel normaalselt, aga edasi tegutses umbes samamoodi, kui see temast 50aastat noorem minu esimese vooru vastane.

Kolmas voor üks Serbia päritolu meesterahvas, ma mustadega, ta reiting mingi 1750. Mängis vägagi hästi sellise reitingu kohta. Kuni ajapuuduses lasi ühekäigulise mati panna...

Siis oli meeldiv lõunapaus. Klubi president maksis ka selle kinni (lisaks mu osalemistasule). Sain puhata +28kraadises soojuses jõe ääres. Mõnus!

Samas teadsin, et peale lõunapausi hakkavad tulema ka õiged vastased. Esiteks 2.asetus, mul valged. Jälle sealt d4 pealt mul midagi tuli (tõesti ei mäleta enam avangunimesid). Kuna ma ju enam avanguid ei mäleta, siis väljusin isegi võib-olla kerge halvemuses. Keskmängus toimus pingeline positsioonimäng, aga too 2250-ne tegi ikka paar ebatäpsust. Mingi hetk jättis ta mulle arusaamatul põhjusel ka h6 mõttetu etturi ette. Siis hakkas juba mäng enametturi realiseerimise peale. Teda hakkas ka ajapuudus kimbutama (ma mängisin too turniir kõik mängud ikka väga kiirelt). Paar ebatäpsust tema poolt ja selle asemel, et mulle kaks lisaminutit anda oma valekäigu tõttu, otsustas ta alla anda. Mul oli sellel hetkel 2 enametturit ja aktiivsus, laual lipud ja mõlemal üks ratsu + mõned etturid. Ei jõudnud vaadatagi, kas see aktiivsus oleks mulle veel midagi andnud. Esmapilgul nagu tundus, võib-olla see sundisgi teda alla andma, aga kui ma hiljem oma peas analüüsima hakkasin siis mulle tundus, et tema ratsu kaitses kõik ära ja tal olid ka mingid võimalused igavesele tulel, aga noo olgu. Las jääb.

5ndaks vooruks oli 3 liidrit maksimum punktidega. IM, 2150, ja ma + see 2080 3,5-ga. Värvide tõttu anti mulle 2080ne. Tüüp tahtis Tarrashit mängida mu prantsuse vastu, aga ma viisakalt keeldusin ja läksin üle... no ei mäleta seda nime. Üldiselt üritas ta kogu aeg viigile mängida, sest pärast seda mu veenvat võitu 2250se üle tundus ka IM hetkeks hirmunud näoga. Mõlemalt pikad vangerdused, ma lõin f6-le etturiga. Lõpuks suht kinnine seis, aga mul ilmselge paremus, sest tema g3 ettur rippus, mul ilus oda h1-a8 diagonaalil. Paraku lasin tal odaga võtta h8-a1 ja kuna mu etturid olid f7,e6 ja f5 ja ta odasid loomulikult ei vahetanud, paar ebatäpsust veel minu poolt ja mu paremus oli läinud. Siis läks ajapuuduses tapluseks ja lõppseisus oli mul kaks etturit ja tal oda, kus ma ei kuulnud ta viigipakkumist ja kohtunik fikseeris viigi.

Nii, et 6ndaks vooruks oli IM 5-e peal, ma 4,5ga teine. Ülejäänutel vähem. Tuli teine mäng järjest mul mustadega. D4, rf6 og5 ja noh... ma ei mäleta ka enam selle avangu nime. Igatahes, noh, IM mängis avangut vägagi korrektselt, erinevalt minust. Ausalt öeldes, võib-olla ta oleks pidanud väheke aktiivsemalt mängima. Tal oli juba enne võimalus end liputiivalt läbi suruda. Ma hakkasin lihtsalt mingisugust aktiivsust tekitama kuningatiival, et vähegi vastumängu leida. Liputiival oleks muidu kokku kukkunud. Mingi hetk vaatasin g3 ratsu kaingut kahe etturi vastu, sest h-i etturid olid vahetatud. Kulutasin paar minutit ära, aga siis veel võtta ei julgenud. Üks 4-5 käiku hiljem, kui mõlemal oli 4-5minti kella peal võtsin tuimalt g3-le maha. Sain vist sealt 2 pessi. Õige pea kukkus ka kolmas. Tõenäolsielt kuskil ma ka eksisin, sest lipud läksid vahetusse ja mati rünnakut ma ei saanud. Väljusime seisu kus mu 2 lipu tiiva etturit olid mahavõtmisele määratud g ja f ettur ilusti koos. Tal lipu tiival 4 etturit. Lisaks oli tal ratsu ning oda ja mul vanker. Asi lõppes sellega, et ajapuuduses lasi tüüp mind etturitega 2 ja 3ndale reale. Pidi oda vastu andma ja lõpuks sai matti. Ma üritasin küll seda kahiseisu mitu päeva hiljem taastada malelaual, aga enam ei õnnestunud. Peale partiilõpu pidin teistelt maletajatelt järgmised 5minutit õnnitlusi vastu võtma nagu oleksin mingisuguse imega hakkama saanud.

Viimaseks vooruks olin siis liider 5,5ga. Teisel kohal see 2150 5punktiga ja 2250-ne ja IM istusid 4,5 peal ja läksid omavahel kokku. Pärast mõningaist arvutamist sain aru, et valgetega kiirviiki ei maksa teha ja ega seda vast vastu ka ei võetaks. Igatahes... avangust väljusin ma kenasti. D4, g6 jne mida ma Sassiga olen üks miljon korda välgus läbi mänginud. See tüüp käsitles ainult väga imelikult seda avangut. Sain isegi pessi kätte. Mingi hetk läks aga keset lauda tohuvapohuks. Kus vahetati ja võeti nuppe maha. Ma tundsin ennast kogu aeg kindlalt kuniks... sain aru, et keerasin seisu tuksi. Tal enamettur kahed vankrid peal ja ühed odad. Mõtlesin, et hoian kapid kõvad ja äkk isaab viigi kätte. Juhtus nii, et odad läksid vahetusse, ühe vankrid ka ning kuna vastane oli avangus käitunud nii nagu Sass ei soovita käituda (ehk kulutanud kõvasti aega), siis see 2150ne suutis oma 1enametturiga seisus, kus mõlemal üks 5-6 pessi peal, mängida kaotus seisuks, kus ainuke nupp lisaks kuningatele ja vankritele oli minu ettur, mis oli lipustumas. Igatahes, kui tal on oli 1sek peal otsustas ta alla anda.

Kokkuvõttes oli siis esimene 6,5/7-st. 0,5 punkti rohkem kui eelmine aasta, kus konkurents oli vägagi hõre. Auhinnaks suur karikas ja tsekk 100eurole ja ilm oli ka ilus. Kahjuks varastati mult too õhtu veel jalgratas ära kino eest nii, et väga suurt rõõmu oma turniirivõidu üle tunda ei saanudki.

Lõpetuseks tuleb öelda, et ma tulin vahepeal ka oma klubiga siis Burgundia regioonimeistriks (noo üks voor on mängida, aga tabeli viimasega) ja tõusime järgmiseks aastaks mängime National 4-a. Mina tõenäoliselt seal osaleda ei saa, sest järgmise aasta veedan ma Inglismaal, Warwickis, vahetusaastal. Regionaalidel tegin ma esimesel laual puhta töö, aga ega vastaseid ka ei olnu.d kõrgeim oli vist 1800 midagi.

Ahjaa... tahaks veel kiita Eesti maletajaid, sest siin Prantsusmaal mängivad kõik mattini või ajakaotuseni.

Edu kõigile!

Tervitades päikselisest ja soojast Dijonist,

Kaarel Nestor