Gligoric sündis Belgradis vaesesse perre, kus legendi kohaselt sarnaselt Paul Keresele pidi ta oma malekomplekti ise käepärastest vahenditest valmis ehitama. 15-aastaselt sai ta esimese suurema malelise saavutuse, kui võitis Belgradi maleklubi meistrivõistlused. Paraku jäi tema edasist arengut takistama mõnda aega hiljem alanud Teine Maailmasõda, kus Gligoric oli määratud partisaniüksusesse. Juhuslik kohtumine maleharrastajast ohvitseriga vabastas ta aga sõjategevusest. Pärast sõda töötas ta ajakirjanikuna ning jõudis mängijana suurmeistri tiitlini 1951. aastal.
Aastatel 1947-1971 tuli Gligoric kaksteist korda Jugoslaavia meistriks, mis on ka riigi rekord. Maleolümpial esindas ta Jugoslaaviat 15 korda, aastal 1950. võideti meeskonnaga kuldmedalid. Tema parimate individuaalsete saavutuste hulka kuuluvad turniirivõidud Mar Del Plata (1950), Stockholm (1954), Belgrad (1964), Manila (1968) ja Lone Pine California (1972, 1979). Maailmameistrivõistluste tsüklites oli ta alati heas hoos tsoonidevahelistel võistlustel, kuid kandidaatide turniiridel ja matšides ei suutnud ta kunagi kaugele jõuda. Gligoric võitis oma eluajal kuut maailmameistrit (Euwe, Botvinnik, Smõslov, Petrosjan, Tal ja Fischer).
Gligoric-Fischer 1958
Maleajalukku läheb Gligoric lisaks mängijana ka tunnustatud avanguteoreetikuna. Ta on suurel määral täiendanud vanaindia ja nimzo-india kaitseid. Tema nime kannab hispaania avangu variant 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oxc6 dc 5. O-O f6 6. d4. Samuti oli Gligoric väga hinnatud partiikommentaator. Tänu mitme keele oskusele vajasid tema teeneid Chess Review ja Chess Life ajakirjad. Aastal 2002 ilmus Gligorici autobiograafia (ingl. keeles I Play Against Pieces).
Mõned Gligorici tähelepanuväärsemad partiid:
Tal-Gligoric, 1968
Bilek-Gligoric, 1972
Medina Garcia-Gligoric, 1968
Gligoric-Gerusel, 1969
Gligoric-Keres, 1958
Posts
No comments:
Post a Comment