Sain Kaido Külaotsalt kirja Poolas toimunud EM-i kohta:
XIV Euroopa meistrivõistlused. Legnica, Poola.
5.-16. mail toimus Poola linnas
Legnicas arvult 14. Euroopa meistrivõistlus. Viimastel aastatel on sellest
kujunenud kahtlemata üks tugevamaid lahtisi turniire. Peab kindlasti olema hea
põhjus, et sellisel turniiril kaasa lüüa. Erinevalt tavalistest šveitsi
süsteemiga turniiridest sellel turniiril ühelegi kõrge tiitliga mängijale
(välja arvatud eelmise aasta võitjale) peibutavaid starditingimusi ei pakuta.
Võrreldes kahe aasta taguse EM-iga Prantsusmaal oli nüüd osalejaid üle saja
võrra vähem. Korraldajatele ei saa see ilmselt olla hea uudis, sest selle võrra
kõhnemaks jäi ka nende büdžett. Kuid korralduslikult poolakatele etteheiteid ei
ole, nad said oma ülesannetega päris kenasti hakkama. See, et turniiri saba hõredamaks
jäänud oli, ei tähenda, et sama kehtiks tabeli ülemise poole kohta. Taas oli
kokku tulnud ulmeliselt suur hulk suurmeistreid. Usun, et enamik neist ei
tulnud turismireisile, vaid miinimumeesmärgina jahtima kohta esimese 23 hulgas,
mis taganuks koha augustis Tromsös toimuval Maailma karikal.
Eestist olin sel aastal ainuke
mängija. Muidugi loodan, et järgmistel aastatel on meilt kontinendi
suurturniiril osalemas rohkem oskuste ja ambitsioonidega mängijad. Või miks ka
mitte neid, kes tahavad veeta head malepuhkust. Tänavuse aasta reaalsus oli selline,
et olin kogu Baltikumi ainuke esindaja. Muidugi oli ka mul seatud latt
vähemalt 23. koha kõrgusele. Igasugustel turniiridel on juba mängitud küll, nii
et millegi väiksema püüdmiseks polnuks mõtet aega ja raha kulutama minna. 2
aastat tagasi Prantsusmaal olin ma kvalifitseerumisele lähedal. Kogusin
punktisumma, millega nii mõnigi mees leidis ennast Maailma karikalt. Minul
vedasid toona alt lisanäitajad. Eelmisel aastal Plovdivis asusin
pärast turniiri esimest poolt väga heal positsioonil. Paraku järgnes siis
kollaps, millesarnast ajalugu ei mäleta.
Niisiis, oli eelmistest aastastest
kogunenud suur hulk kogemusi. Palju sõltus sellest, kuidas ma neid analüüsida
ja õigeid järeldusi teha oskasin. Turniir paraku näitas, et selles vallas oli
veel palju puudujääke. Aga vaatame turniiri üle algusest
peale. Esimeses voorus mängisin Venemaa vanema kooli IMi Tšudinovskihhiga.
Reiting on tal vanuse kasvades küll allapoole tulnud, kuid tema sitke, olgugi
küll eriliste ambitsioonideta mäng, mulle üllatuseks ei olnud. Mustadega ei
õnnestunud läbimurret tuua ning partii lõppes loogilise viigiga.
Teises voorus sain vastaseks noore
kreeklase. Elasime samas hotellis ning rääkisime vähemalt esimeses
pooles omavahel päris palju. Usun, et males on tal paremad päevad kindlasti ees.
Partiis võttis ta g2-l etturi, mis minu arvates oli selgelt mürgitatud.
Järgmised käigud näitasid, et mul oli õigus.
Kolmandas voorus tuli mustadega
vastaseks ei keegi muu kui olümpiavõitja Sergei Movsesjan isiklikult. Mul
õnnestus kasutada avanguettevalmistust, mis oli algselt mõeldud tarvitamiseks
hoopis teises keskkonnas ja teiste inimestega. Igasugusest avanguparemusest
pidi valge peagi suu puhtaks pühkima. Enamgi veel, nautisin ka korralikku
ajaedu ning seis paranes iga käiguga. Paraku jäi mul enne ajakontrolli puudu
täpsusest, mis on sellise tasemega meeste võitmiseks hädavajalik. Varsti pärast
40. käiku leppisime käikude kordamisega
viiki. See oli esimene signaal.
Siis sain vastaseks noore poolaka.
Tagasihoidliku reitinguga noormees oli turniiril seni tekitanud furoori. Suures
hädas olid temaga olnud tugevad suurmeistrid. Mul oli talle esimesel käigul
varuks väike üllatus ning näis, et selles konkreetses slaavi variandis on
vastasel veel kogemusi napilt.
Viiendas voorus oli vastane Poola
valitsev meister Socko. Olin talle kaotanud Varssavis aasta lõpus kiirturniiril. See aga mulle enne partiid kuidagi rusuvalt ei mõjunud, olin
optimistlik. Üllatavalt valis vastane sama variandi, mis Movsesjan 2 vooru
tagasi. Mängis hästi kiiresti ja pealtnäha täiesti pretensioonitult. Võis
muidugi kindel olla, et kodus on ta seda seisu Houdiniga edasi-tagasi
jooksutanud. Nii napi riskiga võidule mängimine eeldab aga vastaselt tõsiseid
möödalaskmisi. Neid ma ei teinud ja mäng ei väljunud lõpuni võrdsuse raamidest.
Kuuendas voorus oli vastaseks
Venemaa tulevikulootus Sanan Sjugirov. Tähtsatel turniiridel olen teda üldiselt
näinud treeneri seltskonnas. Kas siis mängiva või mitte. See annab tunnistust,
et noormehesse usutakse.
Noore mängumehega otsustasin
sedapuhku vältida printsipiaalseid teoreetilisi teid ja valida positsioonilise
variandi. Valik osutus õigeks, sest sain valgetega üsna mõnusa plussi.
Kriitilisel hetkel aga pidanuks mängima rohkem otsustavalt. Partiis õnnestus
mustal saavutada võrdsed šansid. Siiski põhjustasid valge kaksikodad veel päris
palju tüli. Ja kontrollkäiguga tegigi must tõsise vea. Mida mina aga paraku
juba 41. käigul sugugi mitte kõige paremini ära ei kasutanud. Üldse oli see
mulle terve turniiri jooksul sümptomaatiline. Kui ajakontroll sai täis, siis
mitte kuidagi ei suutnud ma rütmimuutusega kohaneda ja kontrollijärgse mängu
kvaliteediga ei ole ma mitte kuidagi rahul. Üsna kiiresti suutis must kindluse
püsti panna ja varsti tuli viiki leppida. See oli väga tõsine märk juba.
Sellisel turniiril ei saa endale lubada luksust heade momentide kasutamata
jätmiseks. Nagu jalgpallis – kui ei löö sina...
Siis tuli turniiri ainuke
puhkepäev. Ma veel ei tea, mida see tähendab, kuid juba teist aastat järjest
tabas mind pärast vaba päeva krahh. Kusjuures nagu ka eelmine aasta, algas kõik
nii ilusti. Valgevene suurmeister Sergei
Zhigalko otsustas nivelleerida minu avanguettevalmistuse ja üllatas juba
esimesel käigul. See on aga kahe otsaga asi, sest ka tal endal ei pruugi
tekkivate seisude tunnetus kõige parem olla. Saingi valgetega ilusa plussi.
Peente manöövrite otsingul kulus aga lubamatult palju aega. Ohtralt põletas
seda ka vastane. Kriitilisel hetkel alahindasin vastase kvaliteedikahingut ning
tuli minna kaitsja rolli. Aega oli vähe, aga vastasel oli seda veel vähem. Mõne
käigu tegemiseks jäid tal vaid mõned sekund. Ajakontrolliks seis lihtsustus.
Mul oli endiselt kvaliteet, kuid vastasel paar etturit. Ning jälle mängisin ma
kontrolli järgselt selgelt alla taseme. Tulemuseks oli kaotatud etturilõppmäng. See kaotus oli suur löök. Edasipääs
MKle muutus nüüd pigem teoreetiliseks.
Ilmselt vajutas see oma pitseri ka
järgmisele mängule, kus minu vastane oli noor armeenlane, kes sellel EMil
täitis suurmeistri normi. Vaatamata mustale värvile läksin mängima kindlasti
võidu peale. Avangus õnnestus kiiresti vastane tundmatule rajale viia ja mugav
seis saada. Edasi aga otsustasin ma mingil põhjusel siili ülesehituse valida.
Sel ajal kui oli võimalik tsentris väga vaba mäng saada. Aga ükski siil ei ole
nii hea, et tema kasuks vaba arenduse asemel loobuda. Edasi ei võtnud ma
vastase ettevõtmisi piisavalt tõsiselt ning järk-järgult hakkasid kuhjuma
probleemid. Pärast kontrolli oli tegelikult võimalus ehitada üles midagi
kindluse sarnast, kus mul tema lipu eest vanker ja ettur, kusjuures kõik
etturid on ühel tiival. Täpse mänguga olnuks see siiski murtav. Partiis lõppes
aga kõik hoopis banaalsemalt. Nüüd tuli siis lihtsalt 2 partiid
korralikult ära mängida. Mingit suurt pinget ei pidanuks enam olema, sest
midagi suurt enam püüda ei olnud.
Eelviimases oli minu vastane
Slovakkia IM. Turniiri alguses oli ta mustadega kiiresti võitnud Rumeenia suurmeistrit Nisipeanut. Nii et kerget jalutuskäiku ma siit ei oodanud. Ometi
midagi sellist partiist siiski kujunes. Keerulisim osa oli päris avangufaas,
kus tuli meenutada ja kindlaks teha vahed erinevate skeemide vahel. Avangust
väljudes lubas aga vastane mul kiiresti avada liinid tema kuninga suunas ning
partii saatus oli sellega tegelikult juba otsustatud. Pealtnäha efektne partii,
kuid vastase kaitsekunst ei olnud sel päeval heal tasemel.
Viimane voor ja vastane on Venemaa
noor suurmeister Ivan Bukavšin. Olin teda kohanud aasta lõpus Varssavis
kiirmale EM-il, kus ta demosntreeris sisukat mängu. Vaatamata mustale värvile
läksin siiski püüdma enamat kui poolt punkti ja valisin komplitseerituma
avanguskeemi, mina mul varem esinenud ei olnud. See õigustas täielikult, sest
vastane ei suutnud kõikides nüanssides laua taga orienteeruda ning üsna pea
sain aru, et mustal on väga perspektiivikas mäng. Visuaalselt on seis küll
äärmiselt komplitseeritud, sest korraga on tules suur hulk vigureid. Vastane
kulutas ka väga palju aega ning varsti oli seis küps otsustavaks löögiks, mis
ei olnud ka sugugi keeruline. Ma ei tea, mis siis juhtus, kuid oma suure
ajavaru juures hakkasin mängima käega. Aju oli miskipärast välja lülitunud.
Lasin vastase mängu tagasi ning ajakontrolli saabudes oli valge kõigest üks
vähemettur. Võinuks aga vähem olla pool komplekti. Siis tuli alustada otsast ja teha
kuiva tehnilist tööd etturi realiseerimiseks. Selles tegin ma tegelikult
edusamme. Jõudsin sinnamaani, et võisin oma etturi forsseeritult lipustada.
Selle asemel tegi aga käsi täiesti müstilise odakäigu, mille järel oli seis
viik!
Sellest oli tõeliselt kahju. Mis siis,
et partiil ei olnud enam nii suurt sportlikku kaalu, oleks siiski olnud hoopis
teine tunne lõpetada turniir positiivsel noodil.
Seega jäid enne turniiri seatud
eesmärgi kahjuks saavutamata. Mõned ilusad episoodid kõrge klassiga mängijate
vastu võivad küll rõõmu pakkuda, kuid mitte nende saamiseks ei sõitnud ma
Poola. Aga sport juba kord on selline. Üks on selge, edu saavutamiseks peab oma
võimalused hoopis paremini ära kasutama.
Nii mõnigi mängija otsustas MK-le
pääsu šansside kustudes hoopis turniirilt koju sõita. See tekitas päris elavat
poleemikat, et kas nii on eetiline jne. Kui mängija oleks turniirile kutsutud
ja talle oleks pakutud starditingimusi, siis ei oleks mingit küsimust –
niimoodi käituda ei tohi! Siin aga oli iga mängija enda probleem kust leida
kate oma kuludele, mis polnud üldse madalad. Et siis mängijate argument oli, et
ise maksame ja seega ise ka otsustame kui palju me mängida tahame.
Üllataval kombel oli turniiri
esikoha suhtes intriig suhteliselt tilluke. Kohe stardist sai väga hästi minema
ukraina suurmeister Moissejenko. Tean teda juba Harkovis toimunud Rektori
karika päevadest, kus õnnestus teda eksamineerida. Kindlasti on tegemist kõrge
klassiga suurmeistriga, kuid superstaaride hulka pole ta veel murdnud. Näiteks
teine vana tuttav Pavel Eljanov on maailma rankingus olnud vahepeal väga
kõrgetel kohtadel. Siin aga juhtis Moissejenko
turniiri algusest lõpuni. Kõige raskem moment oli talle partii Ungari
superstaari Almasi vastu 5. voorus. Pärast ajakontrolli oli ungarlasel väga lihtne
võit. Kui nagu minulgi nii mõneski partiis, kadus siis kontroll täielikult ja
ukrainlane libises käest. Edasine oli juba jalutuskäik
pargis. Seis oli koguni nii hea, et viimases voorus võis Moissejenko lubada
koguni kaotust Venemaa tippsuurmeistri ning ühtlasi Magnus Carlseni sekundandi
Jan Nepomnjaštši vastu. Konkurendid jõudsid nii punktidega järgi, kuid
lisanäitaatega tuli Euroopa tšempioniks ikkagi Moissejenko.
Siin on võitja partiinäide, mis oma
varjatud sisult kujunes üsna skandaalseks.
Nimelt oli tulevane meister pärast
partiid oma vastasele öelnud, et kahtlustas teda tõsiselt keelatud abi
kasutamises partii ajal. Mingi hetkeni mängis tõesti must (ja tegelikult valge
ka!) pikka aega mööda Houdini esimesi liine. Aga see veel ilmselt ikka ei tõesta
veel piisavalt palju. Grusiin sülgas igatahes hiljem oma vastase suunas tuld ja
tõrva kui andis intervjuud Vene uudisteportaalile. Ma ise siiski usun, et kõik
käigud tehti oma aju kapatsiteeti kasutades. Ja võimalik ka, et Moissejenko
kommentaar oli pigem naljaga pooleks öeldud, mida aga võeti väga tõsiselt. Kuid
üldises plaanis on selline mänguväline abi kindlasti suurim dopinguoht males.
Kaks järgmist auhinnalist kohta
saavutasid meie naabrid Venemaa põhja-pealinnast, suurmeistrid Aleksejev ja
Romanov. Kõige marulisem aplaus kostis aga lõputseremoonial neljanda koha
võitjale, nüüd juba aastaid Sloveeniat esindavale Lvovist pärit suurmeistrile
Aleksandr Genrihhovitš Beljavskile. Veel 60-aastaselt sellises konkurentsis
läbi lüüa – see nõuab täielikku pühendumist ja armastust oma ala vastu. Ja
publik oskab seda ka hinnata.
Mängiti turniiril EMidel juba
tavaks muudetud karmide reeglitega. Partiile ei tohtinud mitte sekunditki
hiljaks jääda. Nagu ei tohtinud ka enne 40. käiku kohtuniku loata viiki
leppida. Tõsi, kolmekordse seisu kordumise abil jõuti nii mõnigi kord juba
varakult viigisadamasse. Midagi pole teha, viik on males täiesti legaalne
tulemus. Kehtisid ka ettekirjutused
mängijate riietusele. Kuigi jah, see rohkem formaalsus. Vaevalt, et kellelgi
oleks olnud plaanis räbalates mängusaali ilmuda. Malesõbralik Poolas sai hästi suure
turniiriga hakkama. Järgmisel aastal antakse teatepulk riigile, kus male on üks
populaarsemaid spordialasid üldse. Selle korraldamisõigus on antud Jerevanile.
Tänusõnad tahan öelda
Kultuurkapitalile, Paikuse vallale ja Eesti Male Toetusühingule, kes panid õla
alla kulude katmisel.
Lõpetuseks natuke lugejaile ka
peamurdmist. Järgnev episood on EMilt, kahe tugeva suurmeistri vahel mängitud
partiist. Ülesanne on hinnata millise tulemusega peaks etturilõppmängus
mõlemapoolse täpse mängu korral lõppema partii pärast 49.f5 e4. Milline on
põhiliin? Hoiatus: arvuti kasutamine selle lahendamisel mõjub laastavalt teie
malelisele võimekusele!
SM Kaido Külaots