EM Poolas

Sain Kaido Külaotsalt kirja Poolas toimunud EM-i kohta:

XIV Euroopa meistrivõistlused. Legnica, Poola.

5.-16. mail toimus Poola linnas Legnicas arvult 14. Euroopa meistrivõistlus. Viimastel aastatel on sellest kujunenud kahtlemata üks tugevamaid lahtisi turniire. Peab kindlasti olema hea põhjus, et sellisel turniiril kaasa lüüa. Erinevalt tavalistest šveitsi süsteemiga turniiridest sellel turniiril ühelegi kõrge tiitliga mängijale (välja arvatud eelmise aasta võitjale) peibutavaid starditingimusi ei pakuta. Võrreldes kahe aasta taguse EM-iga Prantsusmaal oli nüüd osalejaid üle saja võrra vähem. Korraldajatele ei saa see ilmselt olla hea uudis, sest selle võrra kõhnemaks jäi ka nende büdžett. Kuid korralduslikult poolakatele etteheiteid ei ole, nad said oma ülesannetega päris kenasti hakkama. See, et turniiri saba hõredamaks jäänud oli, ei tähenda, et sama kehtiks tabeli ülemise poole kohta. Taas oli kokku tulnud ulmeliselt suur hulk suurmeistreid. Usun, et enamik neist ei tulnud turismireisile, vaid miinimumeesmärgina jahtima kohta esimese 23 hulgas, mis taganuks koha augustis Tromsös toimuval Maailma karikal.

Eestist olin sel aastal ainuke mängija. Muidugi loodan, et järgmistel aastatel on meilt kontinendi suurturniiril osalemas rohkem oskuste ja ambitsioonidega mängijad. Või miks ka mitte neid, kes tahavad veeta head malepuhkust. Tänavuse aasta reaalsus oli selline, et olin kogu Baltikumi ainuke esindaja. Muidugi oli ka mul seatud latt vähemalt 23. koha kõrgusele. Igasugustel turniiridel on juba mängitud küll, nii et millegi väiksema püüdmiseks polnuks mõtet aega ja raha kulutama minna. 2 aastat tagasi Prantsusmaal olin ma kvalifitseerumisele lähedal. Kogusin punktisumma, millega nii mõnigi mees leidis ennast Maailma karikalt. Minul vedasid toona alt lisanäitajad. Eelmisel aastal Plovdivis asusin pärast turniiri esimest poolt väga heal positsioonil. Paraku järgnes siis kollaps, millesarnast ajalugu ei mäleta.

Niisiis, oli eelmistest aastastest kogunenud suur hulk kogemusi. Palju sõltus sellest, kuidas ma neid analüüsida ja õigeid järeldusi teha oskasin. Turniir paraku näitas, et selles vallas oli veel palju puudujääke. Aga vaatame turniiri üle algusest peale. Esimeses voorus mängisin Venemaa vanema kooli IMi Tšudinovskihhiga. Reiting on tal vanuse kasvades küll allapoole tulnud, kuid tema sitke, olgugi küll eriliste ambitsioonideta mäng, mulle üllatuseks ei olnud. Mustadega ei õnnestunud läbimurret tuua ning partii lõppes loogilise viigiga.

Teises voorus sain vastaseks noore kreeklase. Elasime samas hotellis ning rääkisime vähemalt esimeses pooles omavahel päris palju. Usun, et males on tal paremad päevad kindlasti ees. Partiis võttis ta g2-l etturi, mis minu arvates oli selgelt mürgitatud. Järgmised käigud näitasid, et mul oli õigus.

Kolmandas voorus tuli mustadega vastaseks ei keegi muu kui olümpiavõitja Sergei Movsesjan isiklikult. Mul õnnestus kasutada avanguettevalmistust, mis oli algselt mõeldud tarvitamiseks hoopis teises keskkonnas ja teiste inimestega. Igasugusest avanguparemusest pidi valge peagi suu puhtaks pühkima. Enamgi veel, nautisin ka korralikku ajaedu ning seis paranes iga käiguga. Paraku jäi mul enne ajakontrolli puudu täpsusest, mis on sellise tasemega meeste võitmiseks hädavajalik. Varsti pärast 40. käiku  leppisime käikude kordamisega viiki. See oli esimene signaal.

Siis sain vastaseks noore poolaka. Tagasihoidliku reitinguga noormees oli turniiril seni tekitanud furoori. Suures hädas olid temaga olnud tugevad suurmeistrid. Mul oli talle esimesel käigul varuks väike üllatus ning näis, et selles konkreetses slaavi variandis on vastasel veel kogemusi napilt.

Viiendas voorus oli vastane Poola valitsev meister Socko. Olin talle kaotanud Varssavis aasta lõpus kiirturniiril. See aga mulle enne partiid kuidagi rusuvalt ei mõjunud, olin optimistlik. Üllatavalt valis vastane sama variandi, mis Movsesjan 2 vooru tagasi. Mängis hästi kiiresti ja pealtnäha täiesti pretensioonitult. Võis muidugi kindel olla, et kodus on ta seda seisu Houdiniga edasi-tagasi jooksutanud. Nii napi riskiga võidule mängimine eeldab aga vastaselt tõsiseid möödalaskmisi. Neid ma ei teinud ja mäng ei väljunud lõpuni võrdsuse raamidest.

Kuuendas voorus oli vastaseks Venemaa tulevikulootus Sanan Sjugirov. Tähtsatel turniiridel olen teda üldiselt näinud treeneri seltskonnas. Kas siis mängiva või mitte. See annab tunnistust, et noormehesse usutakse.

Noore mängumehega otsustasin sedapuhku vältida printsipiaalseid teoreetilisi teid ja valida positsioonilise variandi. Valik osutus õigeks, sest sain valgetega üsna mõnusa plussi. Kriitilisel hetkel aga pidanuks mängima rohkem otsustavalt. Partiis õnnestus mustal saavutada võrdsed šansid. Siiski põhjustasid valge kaksikodad veel päris palju tüli. Ja kontrollkäiguga tegigi must tõsise vea. Mida mina aga paraku juba 41. käigul sugugi mitte kõige paremini ära ei kasutanud. Üldse oli see mulle terve turniiri jooksul sümptomaatiline. Kui ajakontroll sai täis, siis mitte kuidagi ei suutnud ma rütmimuutusega kohaneda ja kontrollijärgse mängu kvaliteediga ei ole ma mitte kuidagi rahul. Üsna kiiresti suutis must kindluse püsti panna ja varsti tuli viiki leppida. See oli väga tõsine märk juba. Sellisel turniiril ei saa endale lubada luksust heade momentide kasutamata jätmiseks. Nagu jalgpallis – kui ei löö sina...

Siis tuli turniiri ainuke puhkepäev. Ma veel ei tea, mida see tähendab, kuid juba teist aastat järjest tabas mind pärast vaba päeva krahh. Kusjuures nagu ka eelmine aasta, algas kõik nii ilusti. Valgevene suurmeister Sergei Zhigalko otsustas nivelleerida minu avanguettevalmistuse ja üllatas juba esimesel käigul. See on aga kahe otsaga asi, sest ka tal endal ei pruugi tekkivate seisude tunnetus kõige parem olla. Saingi valgetega ilusa plussi. Peente manöövrite otsingul kulus aga lubamatult palju aega. Ohtralt põletas seda ka vastane. Kriitilisel hetkel alahindasin vastase kvaliteedikahingut ning tuli minna kaitsja rolli. Aega oli vähe, aga vastasel oli seda veel vähem. Mõne käigu tegemiseks jäid tal vaid mõned sekund. Ajakontrolliks seis lihtsustus. Mul oli endiselt kvaliteet, kuid vastasel paar etturit. Ning jälle mängisin ma kontrolli järgselt selgelt alla taseme. Tulemuseks oli kaotatud etturilõppmäng. See kaotus oli suur löök. Edasipääs MKle muutus nüüd pigem teoreetiliseks.

Ilmselt vajutas see oma pitseri ka järgmisele mängule, kus minu vastane oli noor armeenlane, kes sellel EMil täitis suurmeistri normi. Vaatamata mustale värvile läksin mängima kindlasti võidu peale. Avangus õnnestus kiiresti vastane tundmatule rajale viia ja mugav seis saada. Edasi aga otsustasin ma mingil põhjusel siili ülesehituse valida. Sel ajal kui oli võimalik tsentris väga vaba mäng saada. Aga ükski siil ei ole nii hea, et tema kasuks vaba arenduse asemel loobuda. Edasi ei võtnud ma vastase ettevõtmisi piisavalt tõsiselt ning järk-järgult hakkasid kuhjuma probleemid. Pärast kontrolli oli tegelikult võimalus ehitada üles midagi kindluse sarnast, kus mul tema lipu eest vanker ja ettur, kusjuures kõik etturid on ühel tiival. Täpse mänguga olnuks see siiski murtav. Partiis lõppes aga kõik hoopis banaalsemalt. Nüüd tuli siis lihtsalt 2 partiid korralikult ära mängida. Mingit suurt pinget ei pidanuks enam olema, sest midagi suurt enam püüda ei olnud.

Eelviimases oli minu vastane Slovakkia IM. Turniiri alguses oli ta mustadega kiiresti võitnud Rumeenia suurmeistrit Nisipeanut. Nii et kerget jalutuskäiku ma siit ei oodanud. Ometi midagi sellist partiist siiski kujunes. Keerulisim osa oli päris avangufaas, kus tuli meenutada ja kindlaks teha vahed erinevate skeemide vahel. Avangust väljudes lubas aga vastane mul kiiresti avada liinid tema kuninga suunas ning partii saatus oli sellega tegelikult juba otsustatud. Pealtnäha efektne partii, kuid vastase kaitsekunst ei olnud sel päeval heal tasemel.

Viimane voor ja vastane on Venemaa noor suurmeister Ivan Bukavšin. Olin teda kohanud aasta lõpus Varssavis kiirmale EM-il, kus ta demosntreeris sisukat mängu. Vaatamata mustale värvile läksin siiski püüdma enamat kui poolt punkti ja valisin komplitseerituma avanguskeemi, mina mul varem esinenud ei olnud. See õigustas täielikult, sest vastane ei suutnud kõikides nüanssides laua taga orienteeruda ning üsna pea sain aru, et mustal on väga perspektiivikas mäng. Visuaalselt on seis küll äärmiselt komplitseeritud, sest korraga on tules suur hulk vigureid. Vastane kulutas ka väga palju aega ning varsti oli seis küps otsustavaks löögiks, mis ei olnud ka sugugi keeruline. Ma ei tea, mis siis juhtus, kuid oma suure ajavaru juures hakkasin mängima käega. Aju oli miskipärast välja lülitunud. Lasin vastase mängu tagasi ning ajakontrolli saabudes oli valge kõigest üks vähemettur. Võinuks aga vähem olla pool komplekti. Siis tuli alustada otsast ja teha kuiva tehnilist tööd etturi realiseerimiseks. Selles tegin ma tegelikult edusamme. Jõudsin sinnamaani, et võisin oma etturi forsseeritult lipustada. Selle asemel tegi aga käsi täiesti müstilise odakäigu, mille järel oli seis viik!

Sellest oli tõeliselt kahju. Mis siis, et partiil ei olnud enam nii suurt sportlikku kaalu, oleks siiski olnud hoopis teine tunne lõpetada turniir positiivsel noodil.

Seega jäid enne turniiri seatud eesmärgi kahjuks saavutamata. Mõned ilusad episoodid kõrge klassiga mängijate vastu võivad küll rõõmu pakkuda, kuid mitte nende saamiseks ei sõitnud ma Poola. Aga sport juba kord on selline. Üks on selge, edu saavutamiseks peab oma võimalused hoopis paremini ära kasutama.

Nii mõnigi mängija otsustas MK-le pääsu šansside kustudes hoopis turniirilt koju sõita. See tekitas päris elavat poleemikat, et kas nii on eetiline jne. Kui mängija oleks turniirile kutsutud ja talle oleks pakutud starditingimusi, siis ei oleks mingit küsimust – niimoodi käituda ei tohi! Siin aga oli iga mängija enda probleem kust leida kate oma kuludele, mis polnud üldse madalad. Et siis mängijate argument oli, et ise maksame ja seega ise ka otsustame kui palju me mängida tahame.

Üllataval kombel oli turniiri esikoha suhtes intriig suhteliselt tilluke. Kohe stardist sai väga hästi minema ukraina suurmeister Moissejenko. Tean teda juba Harkovis toimunud Rektori karika päevadest, kus õnnestus teda eksamineerida. Kindlasti on tegemist kõrge klassiga suurmeistriga, kuid superstaaride hulka pole ta veel murdnud. Näiteks teine vana tuttav Pavel Eljanov on maailma rankingus olnud vahepeal väga kõrgetel kohtadel. Siin aga juhtis Moissejenko turniiri algusest lõpuni. Kõige raskem moment oli talle partii Ungari superstaari Almasi vastu 5. voorus. Pärast ajakontrolli oli ungarlasel väga lihtne võit. Kui nagu minulgi nii mõneski partiis, kadus siis kontroll täielikult ja ukrainlane libises käest. Edasine oli juba jalutuskäik pargis. Seis oli koguni nii hea, et viimases voorus võis Moissejenko lubada koguni kaotust Venemaa tippsuurmeistri ning ühtlasi Magnus Carlseni sekundandi Jan Nepomnjaštši vastu. Konkurendid jõudsid nii punktidega järgi, kuid lisanäitaatega tuli Euroopa tšempioniks ikkagi Moissejenko.

Siin on võitja partiinäide, mis oma varjatud sisult kujunes üsna skandaalseks.

Nimelt oli tulevane meister pärast partiid oma vastasele öelnud, et kahtlustas teda tõsiselt keelatud abi kasutamises partii ajal. Mingi hetkeni mängis tõesti must (ja tegelikult valge ka!) pikka aega mööda Houdini esimesi liine. Aga see veel ilmselt ikka ei tõesta veel piisavalt palju. Grusiin sülgas igatahes hiljem oma vastase suunas tuld ja tõrva kui andis intervjuud Vene uudisteportaalile. Ma ise siiski usun, et kõik käigud tehti oma aju kapatsiteeti kasutades. Ja võimalik ka, et Moissejenko kommentaar oli pigem naljaga pooleks öeldud, mida aga võeti väga tõsiselt. Kuid üldises plaanis on selline mänguväline abi kindlasti suurim dopinguoht males.

Kaks järgmist auhinnalist kohta saavutasid meie naabrid Venemaa põhja-pealinnast, suurmeistrid Aleksejev ja Romanov. Kõige marulisem aplaus kostis aga lõputseremoonial neljanda koha võitjale, nüüd juba aastaid Sloveeniat esindavale Lvovist pärit suurmeistrile Aleksandr Genrihhovitš Beljavskile. Veel 60-aastaselt sellises konkurentsis läbi lüüa – see nõuab täielikku pühendumist ja armastust oma ala vastu. Ja publik oskab seda ka hinnata.

Mängiti turniiril EMidel juba tavaks muudetud karmide reeglitega. Partiile ei tohtinud mitte sekunditki hiljaks jääda. Nagu ei tohtinud ka enne 40. käiku kohtuniku loata viiki leppida. Tõsi, kolmekordse seisu kordumise abil jõuti nii mõnigi kord juba varakult viigisadamasse. Midagi pole teha, viik on males täiesti legaalne tulemus. Kehtisid ka ettekirjutused mängijate riietusele. Kuigi jah, see rohkem formaalsus. Vaevalt, et kellelgi oleks olnud plaanis räbalates mängusaali ilmuda. Malesõbralik Poolas sai hästi suure turniiriga hakkama. Järgmisel aastal antakse teatepulk riigile, kus male on üks populaarsemaid spordialasid üldse. Selle korraldamisõigus on antud Jerevanile.

Tänusõnad tahan öelda Kultuurkapitalile, Paikuse vallale ja Eesti Male Toetusühingule, kes panid õla alla kulude katmisel.

Lõpetuseks natuke lugejaile ka peamurdmist. Järgnev episood on EMilt, kahe tugeva suurmeistri vahel mängitud partiist. Ülesanne on hinnata millise tulemusega peaks etturilõppmängus mõlemapoolse täpse mängu korral lõppema partii pärast 49.f5 e4. Milline on põhiliin? Hoiatus: arvuti kasutamine selle lahendamisel mõjub laastavalt teie malelisele võimekusele!

SM Kaido Külaots