Turunurk #44

6. juulil 2010 astusin ma, spordikott õlal, hommikul majast välja. Pilk saatis mul koduaeda, kui ma tänavat mööda linna poole kõndisin. Pettumus ja teadmatus oli nii üüratu, et pisar tuli silma. Ainus mõte oli, et mind lõigatakse 11 kuuks muust maailmast ära. Pidin minema Eesti Kaitseväkke.

Kaitseressursside amet oli mul silma peal hoidnud juba siis, kui ma veel 18-19 olin. Tol ajal lõin rusikatega endale vastu rinda ja teatasin, et mina küll ei kavatse sinna elu sees minna. Küll tuli postkasti kirjasid, et palun ilmuge see ja see kuupäev komisjoni. Paar esimest korda läksid need nagu vanad ajalehed tulehakatuseks. Kui teadistele hakkasid ilmuma viiekohalised numbrid, otsustasin ka arstlikus komisjonis enda näo ära näidata. Sealt saadeti mind minema, sest mul polnud tervisetõendit. Pool aastat hiljem tegin aga juba pika protsessi läbi, kus andsin vere- ja kuseproovid. Mind tunnistati kõrge veresuhkru pärast ajutiselt kõlbmatuks. Endokrinoloogi juures selgus aga õnneks, et näitajad on korras. Järgmine kord komisjonis ei olnud mul enam midagi kaevata, külastamata oli ainult psühhiaater. Kui ta küsis mult, kas mul on alkoholiga probleemid, ütlesin: „Jah, on küll, kui seda liiga vähe on.“ Mõningase jutu järel tuli otsus, et pean Wismari haiglasse ravile minema. Üks ja ainus kord ma sinna läksin. Nägin keskealiste vene meeste peal, kui tõsine probleem tegelikult olla võib. Mul paluti kabiini uriiniproovi andma minna, aga hoolimata pingutustest häda ei olnud ega tulnud. Vana ja kuri naistöötaja karjus ukse juurest: „Kaua seal läheb, kas pean tulema hoidma!?.“ Pärast seda käisin veel psühholoogi juures, seal otsustasin alistuda, sest kogu see jama hakkas ära tüütama. Eelmise aasta alguses tunnistas komisjon mu kõlblikuks ja mind määrati Tallinnasse Filtri teele Staabi- ja sidepataljoni ajateenijaks.


Kõige soojemate ilmadega algas mu väljaõpe. Kell 6 äratus, hommikuvõimlemine, voodi tegemine ja isiklik hügieen – nendest tegevustest olid mulle sõbrad juba varem rääkinud ning seal polnud midagi ebatavalist. Võimatu oli aga ette kujutada tundide pikkust rivis marssimist ja relva kokku-lahti võtmist mitukümmend korda, kui väljas küpsetas päike üle 30 kraadi. Püss anti meile kätte üsna alguses ja selleks oli automaat Galil. Relva tuli pärast igat metsaskäiku „hooldada“. Puhastamine pidi olema korralik: juppide peal ei tohtinud olla tahma, roostet ega liiva. Lisaks päevakorralisele tegevusele võisid jaoülemad korraldada veel igasuguseid põnevaid üritusi, mida nimetati seal „huiamiseks“ või „nussimiseks“. Näiteks oli tavaline, et seersant tuli 12:10 küsima, mis kell meil lõuna on. Kui vastuseks tuli 12:25, siis käis üle koridori röökimine: „Järgnevalt, teil on aega kaks minutit, et olla oma kahe linaga kompanii peal. Aeg läks käima...NÜÜD!!!“ Selle peale tormas umbes poolsada inimest paaniliselt üksteise vahelt trügides tubadesse, et oma voodilinu haarata. Noorteaega iseloomustasid kindlasti ka metsalaagrid, kus lisaks meile olid ka sääsed, sipelgad ja muud loomad, kelle ülesandeks oli tagada meile võimalikult väike uneaeg. Metsas harjutasime orienteerumist, rändamist ja kaevikute kaevamist. Labida maasselöömine oli mulle üks vastumeelsemaid tegevusi. Oma ajateenistuse jooksul ei kaevanud ma lõplikult valmis ühtki püstikaevikut, kuigi meil kästi teha neid viis-kuus. Ükskord rivistusel küsis seersant: „Reamees Turu, miks te metsas kaevikut valmis ei jõudnud?“ Mina: „Magasin liiga kaua.“ Ülejäänud rühm naerab. Seersant: „Turu, teil on kaks minutit aega, et olla ilma riieteta voodis ja magada. Aeg läks käima nüüd!“ Kolm kuud kestnud sõduri baaskoolituse kõige hullem osa ja mu elu raskeim katsumus oli lõpurännak. Raske seljakott seljas, relv käes, oli vaja läbi teadmata pikkusega teekond, mis kestis kaks päeva. Kõndimise vahele olid määratud igasugused eksamid, nagu miini matmine, käemärkide tundmine, esmaabi andmine jne. Päeva lõpus ei olnud üllatus, et vaja oli teha kaevik. Ma mõtlesin, et kraabin maa natuke ära ja siis hommikul ärkan varem, et värske jõuga asi valmis kaevata. Silmad tegin ma lahti aga alles kompaniiülema hüüde peale: „Nii, kõik panevad labidad käest ära, kohe tullakse kaevikuid hindama.“ Minu tulemus oli muidugi null ja järgmine päev saime koos kahe kaasvõitlejaga pataljoni territooriumil uut kaevata. Vaba aega sai küllaltki vähe, kuid sellest piisas, et sai aeg-ajalt malet mängida või muusikat kuulata. Ükskord korraldati minu ja ühe teise rühma võitleja vahel malematš, kus inimesed tegid lausa panuseid. Ühte tuppa oli kogunenud ligi 20 inimest seda jälgima. Ma sain itaalia avangus kiirelt tugeva rünnaku ja panin mati. Selle peale vastane vihastas ja läks lööduna toast välja.

Pärast noorteaega läks elu üliraske pealt äärmiselt lihtsaks. Mind pandi autojuhtide rühma, kuigi mul eelnevalt juhiluba ei olnud. Kaitseväel on vaja eelkõige C- ja E-kategooriaga juhte, mistõttu kursuse eelduseks oli B-kat. Et me aga niisama kasarmus ei logeleks, saadeti meid viiekesi OÜ Autosõit kooli. Muidugi räägiti selle kohta hirmulugusid, et keegi pole kunagi kõiki eksameid esimesel korral ära teinud ja et üks neiu olevat pidanud kooli läbimiseks 150 sõidutundi sooritama. Asi nii hull siiski ei olnud. Oktoobris hakkasime teooriatundides käima, mis oli väga meeldiv, sest saime iga kord Solarisest läbi minna. Loengutes tehti juhendaja poolt mulle pidevalt märkusi selle kohta, et ma magama jäin. Isegi teooriaeksami lõpus, mille ma edukalt sooritasin, ütles ta: „Arvestades seda, kui palju te tundides ärkvel olite, hakkan ma kahtlema nende loengute tähtsuses.“ See, et mul uni peale tuli, ei tähendanud aga, et ma poleks õppinud. Kasarmus lahendasime päevas suure hulga liiklusteste ära. Sõidutundideski sain tihedalt käia ja detsembriks olin juba autokooli lõpetanud. Ka ARK-is sain teooria kohe esimese katsega tehtud. Sõidueksamile läksin 23. detsembril ja sain rooli keerata umbes 5 minutit. Nimelt, keerasin Tehnikaülikooli ringi juures teisele autole ette ja eksamineerija pidi järsult roolist haarama, et avariid vältida. Morni näoga väljusin autost ja motivatsiooniks hüüti mulle järgi: „Paistab, et tulevad kurvad jõulud.“ 2-3 nädalat hiljem läksin uuele võimalusele. Seekord suutsin endalegi üllatuseks igasuguseid vigu vältida ja riigi kulul on mul B-kategooria juhiluba nüüd taskus.


Märtsikuust jagati kogu kompanii allüksusteks ja ma sattusin väliköögimeeskonda, kus mu ametikohaks oli koka abi. Kuna ajateenistus oli selleks ajaks piisavalt kaua juba kestnud, oli suhtumine kõigesse muutunud vabamaks ja hakkasime tegema igasuguseid lolluseid. Niikaua meil keegi siiski silma peale hoidma ei tulnud, kuni puder oli hommikuti pehme. Köögi väljaõpe pidi meid ette valmistama suurõppuseks Kevadtorm 2011, kus süüa tuli teha kolm nädalat järjest kolm korda päevas. Hommikul puder, mis oli kindlasti päeva kõige maitsvam söök, lõunaks kas supp või konservid panni peal soojaks aetud ja õhtuks veel mingi konserv. Kuna ma ise süüa kunagi ei teinud, aga toitu jagasin iga kord, siis oli märgata, et iga kord kõik toidud nii hästi välja ei tulnud. Kui puder liiga tahke oli, ütles üks staabiveebel: „Kutsuge see kokk siia, ma tahan temaga rahvastepalli mängida!“ Ükskord oli riis läinud sültjaks massiks. Ma ei tahtnud tujul langeda lasta ja voolisin sellest kompanii juhtkonnale lusikaga igasuguseid loomi, esemeid ja ka inimeste erinevaid kehaosasid. Meie leitnandile sattuski kogemata naise suguelundit meenutav portsjon. Pärast seda vorpisin kiirelt ühe naerunäo valmis ja sööma tuli ei keegi muu kui kompaniiülem, kes kohe küsis: „Kas oma rühmaülemale tegite samasuguse näo?“ Ma kogelesin: „Ee, ei. Ta sai natuke teistsuguse asja. Ühe muu kehaosa.“ Selle peale pahvatas ta naerma ja kõndis toiduga edasi. Korra käis meil Kevadtormi ajal söömas ka härra peaminister, kes lausus: "Pange vähem. Ma tatart eriti ei armasta." Sööklatiimis olemise pluss oli loomulikult see, et ise sai nii palju süüa, kui hing ihaldas. See piir sai ületatud, kui me tegime võistluse, kes suudab rohkem 125-grammiseid jogurteid ära süüa. Ma loobusin pärast üheteistkümnendat ja too päev mul enam isu ei olnud. Õppuse raames tegime tööd siiski hästi ja toidu kvaliteediga jäi väga rahule ka maaväe ülem.

Viimasel nädalal toimus veel varustuse tagastamine ja lõpurivistus. Paljud teenisid aasta jooksul endale auastmeid välja. Vaadeldaja lugejate kurvastuseks ei saanud ma ei koloneliks ega ka kindraliks, aga mul on väga hea meel, et jäin lõpuni reameheks. Ajateenijate hulgas tehtud küsitluse tulemusena jagati auhindu parimale jaoülemale, autojuhile, naljamehele jne. Mulle anti medal pealkirjaga „omamoodi mees“. 27. mai sain ma lõplikult tsiviilriided selga panna ja väravast välja astuda.

Kokkuvõttes võib öelda, et kaitseväes oldud aeg ei olnudki nii raisatud, nagu ta enne sinna minekut tundus olevat. Süüa anti korralikult, magada lubati ka piisavalt. Maailmast ei olnudki me nii ära lõigatud, näiteks võisime vaadata jalgpalli MM-i finaali. Lisaks sai arendada oma füüsilist vormi, kehalise kasvatuse tunde oli piisavalt ja samuti võis käia jõusaalis. Korra-ja puhtusearmastus on suurenenud tänu nendele lõpututele koristamistele. Teiste ajateenijate hulgast sain mitu head tuttavat endale, kellega on põhjust ka peale sõjaväge kokku saada. Suurim isiklik kasutegur oli vaieldamatult juhiloa ärategemine, millega ma tsiviilelus, jumal teab, millal oleks peale hakanud. Ka malelist tegevust kaitsevägi oluliselt ei piiranud. Võitsin Kaitseliidu meistrivõistlused ja tegin ära teise taseme treenerieksami. Sõjalise väljaõppe poolest oli kindlasti huvitavaim relvaga laskmine ja seda nii märklaua pihta kui ka taktikalise tegevuse käigus. Metsas õpituna on meelde jäänud erinevas suuruses telkide püstitamine, kaardi järgi orienteerumine (ka öösel) ja see, et laagrisse tasub alati minna kerge, tühja seljakotiga, sest kunagi ei või teada, millal jälle see neetud rännak tuleb. Ebameeldivad tõsiasjad olid kindlasti mõttetud ja ilma põhjuseta „harjutused“ distsipliini parandamiseks, liigne ropendamine, mida esines ka paljudel kaadriväelastel ja vabaduse piiramine. Tagantjärgi mõeldes aga ei olnudki kogu see asi nii hull.

Selle aasta juulis peaks sinnasamasse Sidepataljoni minema ka Sten, kellel vist küll vedas spordirühmaga, kus kunagi teenis aega ka üks meie suurmeistritest. Aga ma siiski usun ja loodan, et kas või need kolm kuud saavad rasked olema. Soovin edu ka teistele, kes tulevikus kaitseväkke minema peavad. Aeg läheb seal kiirelt.

Laupäeval lähen Tartu Suve mängima.