 |
| Foto võistluse ametlikult kodulehelt |
Ka Eestist asus Poola poole teele üsna arvukas delegatsioon – tervelt 11 mängijat. Kõik nad ei läinud võibolla küll turniiri võitma, aga eesmärke võis seada teisigi. Turniiril olid nii reitingu – kui ka vanusegruppide eriauhinnad ja lisaks on ju hea mängu korral võimalus võtta mõõtu tippsuurmeistritelt ja kiire ajakontrolli juures mõni magus punktki napsata.
Poolakad on oma malevankri väga ilusti liikuma saanud. Viimastel aastatel on seal malesse tulnud märkimisväärses koguses vahendeid nii riiklikust – kui erasektorist. Ja ka tulemused ei ole lasknud ennast pikalt oodata. Tiitlivõistlustel kujutab Poola võistkond ohtu kõigile, lisaks näitavad ka noored häid tulemusi.
Käesolevat turniiri on Poola korraldanud juba mitmeid aastaid. Ja aastate lõikes osalenud staaride nimekiri tuleb päris pikk. Seekord võis aga mõni seda turniiri võtta kui peaproovi enne „tõsise“ male Euroopa meistrivõistlusi, mis toimub samuti Poolas järgmise aasta maikuus.
Ilm vaheldus Varssavis nagu seisuhinnangud malelaudadel. Kui neljapäeval kohale jõudsime, siis väga pikka jalutuskäiku ei hakanud pärast lõunasööki ette võtma, väljas oli lihtsalt nii külm. Aga juba järgmisest päevast oli õues totaalne sula. Siis eelistasime partiile minnes katta hotelli ja mängukoha veidi alla 3 kilomeetrise vahe jalutades. Nii nagu oli omal ajal soovitanud Nõukogude male patriarh Botvinnik.
Mängukohaks oli imposantne Palac Kultury i Nauki. Maja valmis 1955. aastal Nõukogude Liidu kingitusena Poola rahvale. Ja nagu mõista võib, saab kingitus Nõukogude Liidult olla ikka suur, nii et veel tänaselgi päeval on Kultuuri ja Teaduste Palee näol tegemist Varssavi kõrgeima ehitisega.
Esimesena tuli pisut kergem žanr – välkmale. Ajakontrolliks 3+2. Kokku mängiti 11 topeltvooru. Kui esimene partii sai läbi, vahetati vastasega kohad ja alustati kohe teist partiid.
Eestlastele pakkus esimeses voorus kõige rohkem elevust kohtumine kolmandal laual. Seal oli Vene tippsuurmeistri Aleksei Drejevi vastaseks 13-aastane Mai Narva. Seekord näitas kogenud suurmeister veel 2:0 paremust.
Aga meile huvipakkuvaid momente oli veelgi. Näiteks õnnestus Ottomar Ladval pärast valgetega kaotatud partiid võrdsustada matš Venemaa üle 2700st reitingut omava Aleksandr Rjazantsevi vastu.
Sama vastase vastu õnnestus kaks viiki saavutada Sander Kukel.
Ennast ma turniiri alguses suurfavoriidiks ülemistele kohtadele ei pidanud. Välgul on kindlasti oma spetsiifika ja teatud eelised on nendel mängijatel, kes iga päev tundide kaupa netis välku mängivad (mina nende hulka ei kuulu). Turniir algas mulle siiski hästi kui saavutasin kolm 2:0 võitu. Siis saadeti mind juba teisele lauale, kus ootas vana tuttav Daniel Fridman, kes juba aastaid esindab Saksamaad (varem Lätit). Teadsin, et vastane on välkmales saavutanud suuri võite ja kerget matši muidugi ei oodanud. Kaotasin mustadega esimese partii, teises ei suutnud realiseerida korralikku paremust. Kokku siis 0,5-1,5 kaotus.
Edasine kulges võrdlemisi rahulikult. Suuri võite ma eriti ei saavutanud ja seetõttu ei mänginud ka päris ülemises otsas. Ometi selgus pärast viimase vooru lõppu, et pretendeerisin tegelikult päris kõrgetele kohtadele. Võitsin viimase matši 1,5-0,5, sain kokku 15,5 punkti ja saavutasin sellega 24. koha. 2:0 võit oleks aga juba andnud 9. koha jagamise.
Mai Narva kogus 11 punkti ja oli kuni 14-aastaste tüdrukute arvestuses teine. Triin Narva oli kuni 18-aastaste neidude arvestuses 11,5 punktiga 5. ja Ottomar Ladva väga tihedas kuni 16-aastaste poiste konkurentsis 13 punktiga 8.
Põhiturniiri võitjaks tuli aga Maxime Vachier-Lagrave. Ta juhtis turniiri algusest lõpuni. Üks meie mängija ütles juba enne turniiri algust, et on veendunud, et võidab just MVL. Sedavõrd hea mulje on jätnud tema mitmetunnised välgusessid internetis. Prantslane õigustas favoriidi staatust täielikult.
Teine oli armeenlasest olümpiakuld Gabriel Sargisjan ja kolmas Prantsusmaad esindav Vladislav Tkatšov. Viimane on koloriitne kuju, kes muuhulgas on esinenud mõtteavaldusega, et male tulevik seisnebki tegelikult välgus...
Õhtul sain pisut hinge tõmmata ja järgmisel hommikul tuli juba valmis olla kiirmaleks. Ajakontrolliks siin 15 minutit mõlemale vastasele ja iga tehtud käik lisab kellale 10 sekundit. Mäng nö incremendiga on hea ka ses mõttes, et muidu võib sellisel massturniiril suurtes ajapuudustes vallanduda tõeline kaos, mida keegi hallata ei suuda.
See turniir oli tõesti väga suur, nii et terve „Stalini kingituse“ esimene korrus oli maletajate päralt.
Esimese voorus mängisin kohaliku vanahärraga, kelle uljad rünnakuambitsioonid liialt optimistlikeks osutusid.
Ja siis juhtus midagi omapärast. Teises ja kolmandas voorus laekusid loosirattast vastasteks Tambet Siemer ja Sander Kukk. Kuidagi õnnestus neis partiides paremus maksma panna ja nii turniiriks hüva hoog säilitada.
Ühe partii võitsin siis veel ja siis tuli mustadega vastu värske Venemaa karika võitja GM Bartosz SockoPoolast. Terav draakoni variant võttis varsti positsioonilised piirjooned, kus välja hakkas joonistuma valge kerge ülekaal. Mis edasi sai, võiks kindlasti edaspidi kuuluda positsioonimängu õpikutesse. Selleasemel, et lõppmängus oma kuningat aktiveerida, hakkasin primitiivselt lükkama oma h-etturit. Selle ajaga ehitati aga minu nurgas asuva kuninga ümber minimaalsete jõududega mativõrk...
Suhteliselt hõlpsalt võitsin siis mustadega veel ühe partii ning esimese päeva viimaseks vooruks sain taas vastaseks Daniel Fridmani. Vastane läks kohe esimesel käigul kõrvale välkpartiist.Prantsuse kaitse asemel tõsteti peale Caro Cann. Suurt õnne see mustale ei toonud ja peagi oli laual vankrilõppmäng, kus mäng käis kahele tulemusele. Varsti oli laual seis, mida võidetakse nö käegamängides. Siis aga otsustasin ma minna etturilõppmängu. .. See on otsus, milles peab alati vägakindel olema. Reaalsus kujunes selliseks, et valge lipustas oma etturi küll poolteist käiku enne musta. Aga musta a-ettur jõudis teisele reale. Nagu teooriaraamatud räägivad, on see seis viik. Ümber maseda lükata ei üritanud ja leppisime kohe viiki.
See käestlastud pool punkti mõjus üsna rusuvalt. Nukrutsemiseks palju aega ei olnud, sest hommikul ootas ees juba Venemaa 2700+ suurmeister Aleksandr Rjazantsev. Suvel Prantsuse liigas olin talle valgetega ilma erilise helita kaotanud. Seekord kulgesid asjad aga hoopis teisiti. Lauale tekkis kohe strateegiliselt väga keeruline seis. Valge jõudis vangerdada, must mitte, kuid ometi selgus varsti, et valge kuningas on hoopis suuremas ohus. Kuninga päästmiseks ei jäänud Rjazantsevil üle muud kui näiliselt grotesksel moel oma lipp ära anda. Siiski pidi ka pärast seda must valvel püsima. Enamlipp pääses ikkagi maksvusele ja partii lõppes matiga.
Väga tore võit, aga kõrgete kohtade sihtimiseks oli vaja lisa. Vastaseks sain kõrge klassiga Poola esindaja Mihhail Krassenkovi. Ilmselt ei olnud vastane minu poolt valitud varianti pikemat aega vaadanud ning peagi oli must silmitsi väga tõsiste probleemidega. Kriitilisel hetkel leidus mul ka väga ilus taktikaline löök, misjärel vastane pead vangutama hakkas. Mõne käigu pärast oli kõik läbi.
Ja nii leidsin ennast juba lavalt, kus mängisid turniiri ülemisse tippu kuuluvad mängijad. Loosiga sain vastu olümpiakulla Gabriel Sargisjani. Minul mustad nupud. Istusin juba mitu minutit enne partii algust laua taha ja hakkasin mõtlema, et mis avangut küll mängida. Armeenia köök on tuntud vürtsikate avangutöötluste poolest. Neid ei pruugi seedimine välja kannatada ja targem on neid vältida. Lauale tekkis siiski üks aktuaalsetest Grünfeldi tabijatest. Vastane mängis kiirelt, kuid mul oli meeles hinnang, et mustal tõsiseid probleeme siin ei ole. Pikkamööda õnnestus jõuda võrdsesse vankrilõppmängu. Aega ei olnud aga enam palju järgi jäänud ja kahjuks käsitlesin seda lõppmängu taas ebakindlalt. Valgel õnnestus saavutada midagi ettekujuteldamatut – kaitsta oma vankriga kõik enda etturid ja ka musta kuningas kõigiti ära lõigata. Seal ei olnud enam pääsu.
Nii olid medalid püüdeulatusest läinud, kuid ometi tuli ennast viimaseks vooruks kokku võtta, sest endiselt oli reaalne täiesti korralik lõppkoht.
Viimaseks vooruks sain vastaseks Leedu esindaja Eduardas Rozentalise. Positiivset toonust lisas see, et olen teda varem kahel korral just viimases voorus võitnud. Korra juhtus see Cappelle la Grande suurturniiril, mis aitas mind toona teisele kohale.
Nüüd aga oli mõistagi hoopis uus partii. Vastane valis pisut kõrvalise avanguvariandi, lootes mind seega kiirelt oma peaga mõtlema sundida. Olin aga ka seda varianti mõni aeg tagasi vaadanud ja peagi oli must silmitsi üsna trööstitute perspektiividega. Tal õnnestus aga siiski saavutada üsna palju – jõuda vähemetturiga vankrilõppmängu. Seekord aga see lõppmäng mulle suuri probleeme ei valmistanud, ilmselt olin ka turniiri käigus õppinud, ja lõpetasin turniiri võidupunktiga.
Kokkuvõttes siis küllaltki soliidne 8,5 punkti ja 18. koht. Turniiri algasetus oli mul alles 50.
Võitjaks tuli venelane Aleksei Drejev, teine oli välkturniiri triumfaator Vachier-Lagrave ja kolmas lätlaste superstaar Aleksei Širov, kes teisel mängupäeval tegi puhta töö.
Teistest eestlastest näitas taas väga head mängu Mai Narva, kes oli 6,5 punktiga parim mitte ainult kuni 14-aastaste, vaid ka kuni 16-aastaste tüdrukute konkurentsis!
Aleksandr Volodin kogus korralikud 8 punkti. Teisel mängupäeval seejuures 3,5 4st. Esimesel mängupäeval olid tal partiid väga tugevate Aleksandr Motõljovi ja Markus Raggeri vastu, mis ilmselt üsna palju energiat nõudsid ja ta mõneks ajaks kaugemale saalisügavusse saatsid. Sealt tuli ta aga väga ilusti välja.
Ottomar Ladva kogus 7,5 punkti. Taas sai Ottomar mõõtu võtta Venemaa tippsuurmeistrilt Rjazantsevilt, kellele seekord alla tuli vanduda. Ometi õnnestus Ottomaril finiš suurepäraselt – 3st 3.
Häid momente oli turniiril ka Toomas Valgmäel ja Sander Kukel, kuid neil jäi just turniiri lõpuosas püssirohust vajaka.
Kokkuvõttes võin isiklikult turniiriga üsna rahule jääda. Rahule jäin ka otsusega turniirist üldseosa võtta, sest nagu mainitud, varasemast mul taolisel turniiril osalemise kogemust ei ole.
Kiidusõnu tuleb lausuda ka Eesti Male Toetusühing aadressil. Lisaks hiljuti lõppenud korraliku nädalalõputurniiride sarja korraldamisele oli ju võitjale lisaboonusena seekord välja pandud EMi pakett. Usun, et sarja võitja Aleksandr Volodin sai siit tuleviku tarbeks väga häid kogemusi. Nõu ja jõuga oldi abiks ka minu sõidu toetamisel.
Posts
