Vaadeldaja intervjuu Kaido Külaotsaga!

Internet Exploreri kasutajal on näha millegi pärast mingeid jamasi. Firefoxi ja Chromega seda ei ole, seega palume kasutada võimalusel teist browserit intervjuu lugemiseks.

Saan aru, et hetkel olete professionaalne maletaja, aga mis töid olete kunagi veel teinud? Nii täiskasvanuna kui väikse poisina?

Tänasel päeval võin ennast tõesti pidada professionaalseks mängijaks. Selline elukutse (maletaja) Eestis aastal 2011...no oleks kindlasti kergemaid variante. Aga male tõesti pakub miskit, mida mujalt mina ei suuda leida.

Väikse (ja mitte enam nii väikse) poisina on kindlasti igasugu töid tehtud. Peamiselt siiski maal vanaemale-vanaisale või kodustes töödes emale-isale abiks olles.

Hilisemas elus on tulnud ette erinevaid tõlketöid. Samuti olen tegelenud treeneritööga, seejuures nii kõrgema kvalifikatsiooniga maletajaid kui ka algajaid juhendades.

Simo13:

Kas tugevamal maletajal on raskem kaotada?

Tugevamal mängijal võib sageli mängus rohkem kaalul olla. Kui kaotada turniiri otsustavas faasis, siis võib see kindlasti olla korralik hoop. Elulises plaanis on see võrreldamatu hobimaletaja kaotusega maleklubis. Nõrgem maletaja on tihti seepärast õnnelikum, et tema naudib maletamist kui protsessi. Aga nüüd olen ma juba mängu toonud professionaalsuse aspekti...

Ilja:

Õnnitlen sind veel kord Gibraltari turniiri edu puhul!

1. Mitu tundi päevas puhendad malesse? Kui palju aega protsentides läheb avangule, lõppmangule, taktika/etüütide lahendamisele ja muu asjadele (välk internetis, artiklite lugemine maleportaalides jne)?

2) Kas sul on suured eesmärgid males? Tõsta reitingut 2700+, osaleda tippturniirides. Kuidas reaalselt hindad oma võimalused?

3) Mis etapp sinu malekarjääris oli kõige raskem? IM-tiitli, GM-tiitli, voi mingit reitingut saavutamine? Kas oli millalgi niisugune tunne, et jõudsid oma piiri male arusaamises?

4) Sinu parim partii?

5) Kas sa mängid tõsiselt pokkerit? Kui jah, siis mis mäng, limiit, mitu lauda korraga? Kus on rohkem perspektiivi ja kasumit sulle jaoks kas males voi pokkeris?

6) Kas sa tegeled spordiga?

Tänud õnnesoovide eest!

1. Kulutatav aeg sõltub ka sellest, milline näeb välja lähema ja natuke kaugema aja turniiride graafik. Malele pühendatav aeg on tihtilugu mõõdetav tavalise tööpäeva tundidega. Seega, turniiri võitmisele kulutatav töötundide hulk on kindlasti suurem sellest, mis reaalselt turniiril malelaua taga kulub. Aga ilmselt saavad sellest kõik aru.

Avangule läheb vist kõige rohkem aega. Mida kõrgem on tase, seda rohkem proportsioonid avangu suunas kaldu lähevad. Head avangulist ettevalmistust võib võrrelda tugeva serviga tennises – annab olulise eelise. Aga kindlasti leian aega ka teiste valdkondade lihvimiseks. Välku mängin netis siiski alla keskmise. Ma ei saa öelda päris nagu Ivantšuk, et ma mõtleks malele 24 tundi ööpäevas, kuid male juures on mõtted suure osa ajast.

2. Eesmärgid peavad ikka olema. Hea, kui on selliseid eesmärke, mille täitmine teistest ei sõltu. Näiteks males sihikindel progresseerumine. Rääkides reitingust, siis praegu on minu jooksev reiting üle 2600. Edasi samm-sammult. Kui kosub üldine baas ja maleline klass, siis kindlasti kajastub see ka reitingus. 2700+ on väga-väga keeruline, aga mitte päris võimatu. Gibraltar oligi tippturniir, tõsi küll, lahtiste turniiride kategoorias. Et pääseda Linarese taolistele kinnistele turniiridele, selleks tuleb täita väga karmid tingimused. Sellest ma otseselt ei unista, vaid üritan lihtsalt paremaks saada. Milleks sellest piisab, seda näitab elu.

3. Kõige raskem oli vist üleminek noorteklassist täiskasvanute omasse. Noorteklassis olid võidud minu jaoks iseenesestmõistetavad. Saavutasin siis ju ka 3. koha noorte MM-il, ei vähem ega rohkem. Aga nö suurte poiste sekka minek ei kulgenud sugugi valutult. Juba see, et Eesti täiskasvanute meistritiitli saavutasin alles 5. katsel, näitab nii mõndagi. Eks nende tiitlite ja reitingute saavutamisega on ka kulunud piisavalt energiat, kuid nagu ma juba ütlesin, on olulisim saavutada maleline klass, siis tulevad tiitlid ise.

Piiri malelises arusaamises pole ma saavutanud.

4. Häid partiisid on kogunenud ajaga palju. Osad neist on olnud sportlikult väga olulised, osad kaunid maleliselt sisult. Kui tuua välja küsitud ilusad partiid, siis hetkel tulid pähe võidud Fjodorovi vastu Aeroflot Openilt 2004, aga miks mitte ka võit Žavoronkovi vastu noorte EMV-l Paides 1992. Seda viimast šedöövrit Sa kahjuks baasidest ei leiaJ

5. Pokkerit olen mänginud tõsiselt ja vähem tõsiselt. Tegelen sellega küll peaaegu eksklusiivselt internetis. Viimati, kui mängisin, siis oli korraga ees 6 lauda ning mänguks FR NLH100. Kui mul mõtted tiirleks 95% ainult raha ümber, siis ma oleks juba ammu pokkerilaudades püsikülaline. Hindan, et rahateenimise perspektiivi oleks seal mul küll. Aga kui prooviks siiski võimatut ja üritaks ka malemänguga natuke raha teenida?!

6. Spordiga tegelen kindlasti. Oman spordiklubi kliendikaarti ka kodus olles külastan klubi üldjuhul 5 korda nädalas. Programmi kuulub jõusaal, harjutused aeroobsetel seadmetel ja viimasel ajal ka kerge ujumine. Suviti, kui on käimas mõni hea mäng, siis olen kindlasti korvpallis (võrkpallis) käsi või jalgpallis jalg.

Kas moto "Terves kehas terve vaim" on spordimehe Külaotsa igapäevaelu alus?

Usun, et vastused eelmisele küsimusele andsid ühese vastuse, et see vana hea tarkusetera ei ole minustki mööda läinud.

1) Kes on teie malelised eeskujud? Millal nad enda jaoks avastasite ja mille poolest need eeskujud erilised on?

2) Millised on teie maletajakarjääri olulisemad pidepunktid kuni Gibraltari turniiril saavutatuni? Palun tuua välja 5 kuni 10 paremat tulemust noorteklassist alates.

3) Millistel võistlustel on kavas osaleda lähematel kuudel?

4) Millest tunnete teel malemaailma supersuurmeistrite sekka kõige teravamalt puudust? Isiklik treener? Raha? Aeg?

1. Eks väiksemana oli suur eeskuju kindlasti Paul Keres. Tema raamatuid lugesin ma suure huviga. Muidugi avaldas muljet tema saavutatu mastaap ja kiirus.

Tänapäeval suhtun respektiga kõigisse absoluutsetesse tippudesse. Soovin, et suudaksin ka ise anda endast malele nii palju kui võimalik.

2. Tooks siis välja sellised: 3. koht noorte MM-il Bratislavas 1993; Eesti esimene täiskasvanute meistritiitel 1999a; +5 Eesti koondise 3. laual Istanbuli Maleolümpial 2000a; Eesti meistritiitel koos suurmeistri nimetuse saavutamisega 2001a Pühajärvel; Rektori karika võit Ukrainas Harkovis 2003a.; Võit Gausdali rahvusvahelisel turniiril 2,5-punktise vahega 2003a; 2. koht (võrdne arv punkte esikohaga) maailma suurimal openil Cappelle la Grandes 2004a; +5 Eesti koondise 1. laual Dresdeni Maleolümpial; Võit kutsetega turniiril Istanbulis 3-punktise vahega 2010a.

3. Lisaks liigamängudele erinevates riikides on plaanis osavõtt Euroopa meistrivõistlustest Aix-les-Bains´is märtsis-aprillis.

4. Võibolla on puudu olnud pühendumusest. Ilmselt ei ole treeningprotsess olnud ka päris nendel alustel, mida eeldab tipptasemel läbilöök. Tihti on puudu olnud oskustest, mitte teadmistest. Raha võiks muidugi alati rohkem olla, kuigi malelist klassi pole selle eest vist kellelgi õnnestunud osta.

Viimasel aastakümnel intrigeeriv küsimus, Vaadeldaja küsitlustelgi tihtilugu tekkiv vastasseis. Kumb on parem maletaja, kas Kaido Külaots või Meelis Kanep ja miks?

Küsimus kerkib taas päevakorrale siis, kui Meelis leiab võimalust, tahtmist ja motivatsiooni ennast taas olulisel määral malele pühendada.

Või on äkki plaanis sekkuda mõnel uuel tulijal?

Kes on olnud aegade parim maailmameister males?

Ilmselt on nad kõik olnud oma aja parimad (kuigi me teame, et mõnel maletajal oli hirmus palju ebaõnne, et ta ei tulnud maailmameistriks).

Aga muidu sõltub, mis mõttes parim. Kui võrrelda puhast malelist tugevust, siis oleks ilmselt raske vastu saada praegusele maailmameistrile Anandile. Okei, üsna huvitavad oleksid siiski tema (revanš)matšid Topalovi, Kramniku või ka Kasparovi vastu. Aga selge on ju see, et teiste õlgadel on hea seista. Praegused maletajad saavad kasutada neid teadmisi, mida nende eelkäijaid on loonud.

Kui male, kui professionaalse spordi eestkõnelejatele mõelda, siis tuleb meelde rahavalli ehitaja Capablanca ja Fischer, kellega korraldajatel kindlasti ei läinud läbi nõksud viletsate tingimuste pakkumisel. Aga samas jälle, Nõukogude suurmeistritest maailmameistrid ei saa ilmselt siin kategoorias päris hästi konkureerida...

Kas Eesti meeste meistrivõistluste võitmine on suurmeistri jaoks viimasel ajal olnud kui kerge jalutuskäik? Mitmel korral on kavas veel kodukamara meistriks tulla?

Kui tabeleid vaadata, siis on kergest jalutuskäigust asi suhteliselt kaugel olnud. Eelmise aasta tšempionaat Tartus oli üle pika aja esimene, mil ma ei pidanud tiitli võitmiseks järelmatši mängima. Pinget ja showd on ikka jagunud.

Palju veel, eks elu näitab. Päris huvitav tunne oleks omada Eesti kõigi aegade tiitlite rekordit, aga eks ma pean professionaalse mängijana turniiril osalemisel arvestama rohkem kui ühe teguriga. Olen aga suhteliselt veendunud, et minu viimane sõna pole veel öeldud.

hääd küsimused siin kõik, aga... mis on Su lemmik õllemark?

Kui on hea põhjus, siis võtan natuke õlut ka. Eriti valiv ma seejuures ei ole. Väga kanged margid jätaks siiski teistele huvilistele.

Gibraltari head tulemust vaadates võiks arvata, et olete viimasel ajal midagi muutnud, ettevalmistuses või muus. Mida täpsemalt olete muutnud?

Ilmselt olen kogu oma suhtumiselt malesse muutunud professionaalsemaks. Saan aru, et ega malejumalanna eriti armuline ei ole, kui endast maksimumi ei anna.

Samuti usun, et olen muutunud psühholoogiliselt kindlamaks. Ei lase igasugu kõrvalistel väljaütlemistel ja muul tühjal-tähjal oma tegemisi eriliselt häirida. Kokkuvõtvalt, olen muutunud maleliselt küpsemaks.

Miks valisid lapsena maletrenni ja mitte korv- või võrkpallitrenni, kuhu pikkuse poolest sobida võiks?

Kui isa mind esimest korda käe kõrval maletrenni viis, siis tookord olin ma ausalt öeldes aru saanud, et mind viiakse jalgpallitrenni. Aga polnud hullu, sobis male kaJ

Eks mind kooli ajal ikka meelitati igasugu pallimängu trennidesse. Ega kust näiteks korvpallis neid pikki ikka nii väga võtta on. Lühemat aega sai käidud hoopis kergejõustiku trennis.

Aga pallimängud on mulle ikka päris lähedased olnud. Jalgpallis meeldis mulle tihtilugu väravavahi positsioon. Pikkuse poolest oleks see ilmselt ka üks sobivamaid. Korra olin oma kooli dream teamis, millega võitsime maakondlikud koolide meistrivõistlused.

Aga males oli tol ajal ka päris lõbus. Kohalike lasteturniiride võitmise eest sai igasugu lahedat nänni ja ükskord tulin koju tordiga, mis ei kaalunud eriti palju vähem kui mina ise. Magus mulle aga ka meeldib ja nii see jäigi.

Milline on olnud haridustee? Kas malemäng on kuidagi seganud parema hariduse omamist? Kas oled valitud professionaalse maletaja elukutsega rahul?

Esimesed 8 aastat õppisin Sindi Keskkoolis. Seejärel Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis. Praegu olen õppimas Tartus Ülikooli Avatud Ülikoolis kehakultuuri. Kõik ained on edukalt läbitud, nüüd on jäänud ainult lõputöö, millega püüan esimesel võimalusel ühele poole saada.

Loomulikult, kui ma poleks maleteed valinud, siis oleks ka haridustee kujunenud sootuks teistsuguseks, aga ma ei näe põhjust kahetsemiseks.

Elukutsega olen rahul, kuid rahul ei ole ma sellega, et sageli ei kohta see teenitud respekti, tihti ka male endaga seotud inimeste poolt.

Palun seada edetabelisse maletajad: Keres, Ehlvest, Oll, Rõtšagov, Külaots, Kanep, Shvõrjov. Miks sai edetabel parasjagu selline nagu sai?

Ma ei tea, paneks pikkuse järjekorras J Kui võtta parima koha järgi maailma edetabelis, siis peaks olema Keres, Ehlvest, Oll, Külaots, Rõtšagov, Kanep, Švõrjov. Kuigi, millised olid (kuldaja) Kerese-aegsed edetabelid? Nüanss on veel selles, et mõnel mehel on veel võimalused seisu muuta. Minul on nendest arusaadavatel põhjustel mängimata ainult kõige suurema K vastu. Igatahes, kui nende meeste vastu matšturniiri mängida, siis peaks väga tõsiselt valmistuma.

Kus ja millal olete sündinud, kasvanud? Kes on elukutselt teie vanemad? Kas peres kasvas peale teie õdesid-vendi? Kas nemad ka maletavad?

Sündinud olen 28. veebruaril 1976a. Pärnus. Üles kasvasin Paikusel, kus olen elanud ka suurema osa oma teadlikust elust. Mõlemad vanemad on pedagoogilise taustaga. Ema töötab õpetajana ja isa üle 10 aasta koolijuhina (mitte samas koolis). Peres on veel minust 2 aastat nooremad kaksikutest õde-vend ja veel üks õde, kes on nagu minagi sündinud draakoni-aastal, ainult et minust järgmisel. Mulle tundub, et nad kõik täiesti teavad, kuidas ratsu hüppab, aga vastupidiselt teinekord esinenud eksiarvamustele nad males erilised tegijad ei ole. Aga ega nad ei ole seda ka endale eesmärgiks võtnud.

Härra Külaots, mõned küsimused, kui lubate:

1. Kas olulise kaaluga malepartii kaotamise järel jääte alati džentelmeniks, ulatate vastasele käe ja olete valmis laskuma üheskoos temaga partiianalüüsidesse?

2. Kellega tugevatest suurmeistritest lävite igapäevaselt, regulaarselt, suhtlete näiteks interneti vahendusel?

3. Milline koht on teie elus olnud Paul Keresel? Jaan Ehlvestil? Lembit Ollil?

4. Kas olete vahel malemängija rolli asemel malekohtuniku või malerorganisaatori rollis? Kas tulevikus, pärast tegevmaletajana lõpetamist, võiks nende rollide osakaal kasvada?

5. Mis on teie jaoks male võlu ja male valu?

1. Üritan ikka pärast partiid sõltumata tulemusest viisakuse piiridesse jääda. Seni pole veel juhtunud, et pärast või enne partiid käesurumine ära oleks jäänud. Loodetavasti ka mitte tulevikus. Mis analüüsi puudutab, siis võibolla alati tõesti ei ole tahtmist seda pärast (kaotatud) partiid teha.

2. Kõige rohkem suhtlen tänasel päeval suurmeistritest ikka ilmselt Eesti number kahega. Samuti suhtlen hetkel Ameerika värve esindava tugeva Eesti suurmeistriga. Välissuurmeistritega suhtlus on kodus olles episoodilisem, kuigi aeg-ajalt tuleb seda interneti vahendusel ikka ette. Tihti on need suurmeistrid, kellega sai omal ajal noorteklassis mängitud. Turniiridel olles saab vähemal või rohkemal määral suheldud paljude suurmeistritega. Mõni nädal tagasi sai lühidalt suheldud sellise korraliku suurmeistriga nagu Ivantšuk.

3. Erinevatel perioodidel olen kindlasti imetlusega jälginud kõigi nende malelisi tegemisi ja kordaminekuid, ma olen tahtnud saada nendesuguseks, vähemalt mis puudutab malelist aspekti.

Keresega kohtuda ei õnnestunud, sest ta lahkus väga noorena (Oll lahkus muidugi üle mõistuse vara) vähem kui aasta enne minu sündimist. Küll aga on õnnestunud laua taga kohtuda Ehlvesti ja Olliga. Esimene üks-ühele kohtumine toimus mõlemaga 1995a tsooniturniiril Riias. Loosigrimass oli selline, et nendega tuli kohtuda kohe kahes esimeses voorus. Ehlvesti vastu šansid mustadega sisuliselt puudusid, küll aga toimus väga pingeline taplus Olliga. Tugeva mängija üks oskus on õigel ajal viiki pakkuda ja seda Oll ka tegi. Võtsin selle vastu ja see jäigi Olli ainukeseks viigiks 9 esimese vooru jooksul (ülejäänud partiid ta võitis). Tol turniiril sain ma tõesti aru, kui tugevad meie suurmeistrid on. Üks asi on mängida tugevate suurmeistrite partiisid järgi arvutiekraanil ja hoopis teine asi saada vahetult osa nende mõtteprotsessidest.

4. Kohtuniku rollis ei ole seni veel tulnud esineda. Küll aga olen KKMK ürituste raames kokku puutunud male organisatoorse küljega. Hetkel ongi üks küsimus see, et tegevmaletajal ei jää nendeks asjadeks eriti aega. Aga tulevikus on kõik võimalik.

5. Male võlu seisneb võitmises, imeline tunne, kui oled väga hästi mänginud tugeva turniiri. Valu on kaotustes, neil võib olla laastav mõju.

Kas males annaks soojal maal läbi viidav treeninglaager mingeid eeliseid sarnaselt kergejõustikule? Või pigem vastupidi, rikuks treeningurütmi?

Mulle kindlasti meeldiks soojal maal läbiviidav treeninglaager J Aga eks me peame ikka piirduma siin Lõuna-Eestiga. Tegelikkuses ei oma treeningpaiga klimaatilised iseärasused males kindlasti nii suurt tähtsust. Tõsi, vähemalt elementaarsed sportimisvõimalused peaksid maletajatele tagatud olema. Maletajatele on eelkõige siiski vaja head arvutiparki, tarkvara, internetiühendust ning ajusid, mis genereeriks uusi ideid.

Kaido Külaotsa Malekool - kellele ja milleks?

Kaido Külaotsa Malekool sai loodud ikka sel lihtsal põhjusel, et pakkuda lastele malelise arengu võimalusi ja seda läbi Eesti tippmaletajate kogemuse. Lisaks minule oli koolis esimestel aastatel treenerina tegev ka mitmekordne Eesti naiste meister Monika Tsõganova.

Minu poolt kindlasti suured tänud kõigile neile, kes kooli ideega välja tulid ning seda arendada aitasid.

Hetkel ei ole koolil kõige kergemad ajad. Aga eks selliseid aegu tuleb ikka ette organisatsioonidel, mis peaaegu täielikult põhinevad vabatahtlikkusel. Igapäevane elu nõuab oma aja. Aga loodan, et koolil on veel perspektiivi küll.

Marek Kolk:

Küsin kohtunike teemal, kuna teistest asjadest on juba küsitud.

Oskad sa nimetada oma karjääri vältel, mis kuskil turniiril kohtunikest väga positiivset meelde on jäänud ja mis väga negatiivset.

Mida tüüpilistest vigadest võiksid kohtunikud vältida (mängija seisukohast vaadates)?

Kuidas on arvutite ja programmide levik mõjutanud sinu ja kaasmängijate mängustiili?

Kui lihtne või raske oleks suurmeistril vooru ajal kasutada välist abi (elektroonilised seadmed, nõuanded inimestelt), kas seda avastada oleks mängujärgselt või ka partii ajal lihtne v kerge ja kuidas sellesse probleemi suurmeistrite seas suhtutakse (on olemas mingi ringkaitse, ettepanekuid või midagi taolist)?

Kui suur (või hoopis ülereageeritud) probleem on FIDE malekoodeksi punktid telefonide kasutamise kohta, voorule hilinemise kohta? Võiksid need olla leebemad või hoopis rangemad?

Kas sa näed probleemi males dopingu kasutamisel või on see pseudoteema, sest näiteks kasvõi tass kohvi teeb juba imet?

Mida tähendas 5-kroonise käibelt kadumine sinu jaoks?

Tänan.

Positiivse külje pealt kindlasti meie oma Lembit Vahesaare alatine korrektsus ja asjatundlikkus. Negatiivsest midagi suurt ei oska öelda, aga kui midagi öelda, siis näiteks nädalalõputurniir Pärnus 2002a suvel, mil kohtunikuks oli meie üks praegune tuntud maletegelane. Enne viimast vooru vaatasin vastase ära ja läksin siis sööma. Mingi aja pärast laekus mulle mobiilikõne (õnneks oli mul siis teist kuud see aparaat olemas) ja teatati, et igaks juhuks anti mulle mustadega hoopis teine ja hoopis kõrgema reitinguga vastane. Võibolla leiti, et see on minu arengule kasulik?

Kohtunikud võiks lubada mängijal turniiri lõpuni mängidaJ Tegelikult ei oska öelda, enamasti on kohtunikud siiski õnneks kompetentsed olnud. Türgis EM-il siiski ei saanud üks kohtunik aru, et mida ma pean silmas threefold repetitioni all. Üldiselt võib öelda, et kuni kohtunik kuidagi eriliselt silma ei paista, on tal kõik võimalused olla hea kohtunik.

Telefonide ja ka igasuguste muude tehniliste vahendite kasutamine on probleem. See võib olla isegi väga tõsine probleem. Aga seda mitte külavõistlustel. Üldiselt võimaldavad tänapäevased tehnilised vahendid igasugu imesid ja kui mängija partii ajal mingil moel nende abil arvutiprogrammiga ühenduses on, siis on kuri karjas. Olulistel turniiridel, kus on suur auhinnafond, ei tohiks mobiilidega mängualale ilmuda. Loomulikult ei tohi mängualalt lahkuda partii ajal kohtuniku loata ning samuti ei tohiks kõrvalistel isikutel olla asja nendesse abiruumidesse, mis on mängijate poolt partii ajal kasutatavad. Aga nagu ma ütlesin, Eesti turniiridel ei ole sellised meetmed otstarbekad, see oleks nö overkill.

Hilineda peaks mingil määral tohtima. Kell käima ja maletaja aeg väheneb. Ei saa tõmmata päris sellist paralleeli, et Kanter ju ei tohi kettaheiteringi hilineda. Seega, 0-reegel ei ole päris adekvaatne. Aga kui on soliidne turniir, korralike auhindadega ning see on korraldaja tingimus, siis tuleb seda muidugi respekteerida. Aga Maleolümpia sugustel mammutturniiridel ilmneb palju probleeme, ette ei saa alati näha igasugu logistilisi olukordi. Ja tõepoolest, mõnikord võib keegi lifti ka kinni jääda...

Üsna sageli on viimasel ajal hilinemise piiriks olnud 15 minutit, võibolla midagi sellist võiks see ka olla. Alternatiiv on rahatrahv, aga siis peaks turniiril olema ka korralikud auhinnad, amatööridelt ei tohiks raha võtta.

Selge on see, et mindi natuke hulluks kui Samaranchile püüti seletada, kui tore mäng on male ja kui ilusti see olümpiamängude kavva passiks. Ja kui siis don Juan Antonio kohale saabus, suvatses Karpov Anandi vastu partiile oluliselt hilineda. Siit ka siis allergia igasuguste hilinemiste suhtes.

Ei ole veel neid tarku onusid välja ilmunud, kes oleks sünteesimas mingeid uusi aineid, mis ajutegevust partii ajal oluliseks parandaks ja millega kaasneks drastiline tulemuste tõus. Tassi kohvi võib oma lõbuks muidugi igaüks juua, aga sellest ei muutu absoluutselt mitte midagi. Teisele poole legaalset piiri minnakse vist alates ämbrist kohvist. Aga ka see ei tooks kindlasti kaasa mingeid positiivseid nihkeid mõtteprotsessides, ainult sagedase urineerimisvajaduse. No vana kooli mehed käisid partiidel ikka suurte termostega. Muidugi ei võinud nende termoste sisus kunagi kindel olla.

Kui Ivantšukki pärast Dresdeni olümpia viimast vooru dopingukontrolli kutsuti, siis olen veendunud, et ta ei saanud mõhkugi aru mida talle jahutakse. Sa kaotad ühe elu olulisema partii ja siis hakatakse sulle rääkima veel mingist pseudoteemast.

Olen lugenud listi ainetest, mis males dopingainete nimistusse kuuluvad. Paljuski sarnased ainetega füüsilistelt spordialadelt, hmm... Aga kui keegi näitab mulle aineid, mis reaalselt kasu annavad, siis olen talle nõus mõned limonaadid välja tegema.

Praegu on probleem nö advanced chessi harrastajad, tüübid, kes kasutavad partii ajal arvutit. Sellega tuleb võidelda.

Mul on päris palju 5-krooniseid tallele pandud. Aga eks ta muidugi kurb oli. 1975 aastal mind veel olemas ei olnud, aga seekord sain minagi osa meie malelegendi lahkumisest.

Missugused 10 küsimust sooviks Sa endale esitada? Mida Sa neile vastaks?

Esitan endale pidevalt puhtmalelisi küsimusi. Aga need on ehk liialt spetsiifilised.

Aga üldiselt on siin ka lugejatel juba üle 10 küsimuse julgelt kogunenud.

Okei, ühe küsin. „Kas ma iseendale sünnipäevakingituse tegin?“ Vastus: „Jah, täna (28.02) on esmakordselt FIDE listis minu reiting üle 2600“J

Kui oluline on suurmeistri jaoks vabariigi aastapäev? Vaba Eesti?

Ilmselt keskmisest rohkem tuleb patriootlikke mõtteid pähe sel päeval.

Vaba Eesti on muidugi hea. Siiski selline kõrvalpõige, et Nõukogude-aegsel malekorraldusel (spordikorraldusel üldiselt) oli palju selliseid plusse, mida tänasel päeval kadestada võib. Samuti on võrreldamatu male staatus tänapäeval ja toona. Aga kokkuvõttes olen ma muidugi ikka rahul, et elame vabas Eestis.

Lgp Suurmeister Kaido
1. Kas olete Euroopa MV-l osalemiseks valmis, kuidas olete valmistunud?
2. Kas EML on teinud kõik endast oleneva Teie osalemiseks Euroopa MV-l?
3. Palun valgustage kuidas toimub Euroopa MV-tele Teie registreering, kes mida teeb või tegema peab ja kuidas toimub-toimus võistluste eelne EML vaheline suhtlus Teiega?
4. Kuna hilissügisel toimuvad Euroopa võistkondlikud MV-d Kreekas, siis kas leiate, et Eesti peaks olema seal esindatud?
5. Kes peaksid kuuluma ja võiksid kuuluda Teie arvates Eestit esindavatesse võistkondadesse?
6. Kuidas suhtute olukorda, kui maleturniiri kolmandal päeval on kohtunikkond lubanud mängima ebakaines olekus osaleja, kes turniiril pidevalt segab kohtuniku juuresolekul kaasvõistlejaid? Mida tuleks sel juhul ette võtta?
7. Keda usaldaksite EML juhtima?

Heal lugejal on tundub olema väga hea mõtete lugemise oskus. Just selliseid küsimused võiksid minu arvates liikuda ka kellegi peas Maleliidus.

Võtame need siis ükshaaval ette:

1. Males on nii, et mida rohkem sa tead, seda rohkem saad sa aru, kui vähe sa tegelikult tead. EM on sportlikult väga tõsine väljakutse. Ja kindlasti ma tean ja tunnetan oma mängus olevaid puudujääke. Samuti saan ma aru, et ma võiksin olla veelgi paremini valmis kui ma hetkel olen. Aga kindel olen ma selles, et kui suudaksin realiseerida väga suures ulatuses selle, milleks ma praegu võimeline olen, siis võib olla üsnagi optimistlik.

Turniiriks valmistumisel on kindlasti suureks abiks olnud korralikud turniirid, millel olen saanud osaleda. Oma seisundist vähegi adekvaatse pildi saad siis, kui tekib võrdlusmoment tõeliste tippudega. Selline kuldne võimalus tekkis hiljuti Gibraltaril.

On olnud ka konsultatsioone teiste suurmeistritega, mis on siiski kandnud episoodilisemat iseloomu.

Ettevalmistuse põhiosa on moodustanud siiski pidev iseseisev töö. Loodan, et selle töö kvaliteet ei ole olnud just eriti kesine.

2. Ma usun küll, et Maleliit on teinud kõik, mis nende võimuses. Ka nemad peaksid ju olema väga huvitatud sellest, et esimaletaja saaks osaleda kontinendi tšempionaadil. Liidu poolt tippmale heaks tehtav töö ei pruugi küll alati silmaga nähtav olla, kuid kuskil on see kindlasti olemas. Me oleme ju üks sõbralik pere ja tahame, et malel läheks hästi.

3. Maletaja osalemine EM-il saab teoks sellisel juhul, kui mängija ise tahab mängida ning avaldab selleks soovi. Sellele peab siis lisanduma Maleliidu tahtmine teda sinna turniirile registreerida. Kui need kaks tingimust kokku saavad, siis voilà, maletaja istubki tiitlivõistlusel laua taha. Kui fantaseerida olukorda, kus EM-il mängiksid föderatsioonitud mängijad (puhtalt kodakondsuse alusel), siis oleksin ma malet mänginud ka eelmisel aastal Rijekas. Aga tegelikkus on selline, kus maletajad jagavad nii alaliidu üleelamisi, kui ka palju rõõmu, kui see ühel päeval siia õuele muidugi jõudma peaks.

Suhtlus tegevjuhiga (aga tema ju Maleliitu igapäevaselt oma tegemistes esindab) neis küsimustes oli pikk. Lõpuks jõuti veendumusele, et maletaja tahab sellel turniiril mängida ning et ta tõesti peaks seal ka mängida saama.

4. Kui parimate mängijate hulgal, milline vastab võistkonna suurusele, on sellel turniiril mängimise soov ning valmisolek, siis peaks Eesti seal ka osalema.

5. Hetkel ma ei tunne ennast 100% pädevana, et vastata naiskonna eest, seega jään praegu meeskonna problemaatika juurde. Võistkonda peaks kuuluma meie parimate mängijate kogum, kel on soov sellel turniiril osaleda. Ma saan aru, et see kõlab idealistlikult, aga mõnikord ma näen asju sellisena. Leian, et positiivne oleks ka see, kui Maleliit analüüsiks miks ei ole teatud turniiridel Eestit esindanud sugugi optimaalsed koosseisud. Koostöös mängijatega õnnestuks kindlasti minevikus tehtud vigu vältida.

6. Alkoholi liigtarvitanud malesõpradele on esimene soovitus seda tulevikus kindlasti mitte enam liigtarvitada. Nii säilib tervis ja edaspidi võib taas malesaali ilmuda. Vastasel juhul-stopp!

Kohtunikule on see olukord kindlasti väljakutse. On tegutsemine sellistes olukordades kuidagi reguleeritud kohtunike tegevusjuhendis?

7. Kui Maleliidu juht ärkab hommikuti sisemises veendumuses, et tema peamine funktsioon sellel ametikohal on maletajate heaks töötamine, siis on kõik hästi. Just sellist inimest ma usaldakski Maleliitu juhtima

On suvi. Toimub turniir. Tavalise ehk pika mõtlemisajaga. Vastaseks on mustade malenditega tugev noor neiu, kes on äsja IM normi täitnud. Valge avakäik on e4. Must valib prantsuse kaitse 1.... e6. Nüüd küsimus suurmeistrile: kas prantsuse kaitse vahetusvariant oleks hea strateegia?

Tundmatuks jääda sooviv tippmaletaja

Kui on plaanis kiire viik teha ja neiu välja kohvikusse kutsuda, siis küll.

Olete juba seitsmekordne Eesti malemeister. Milline tiitel on tulnud kõige lihtsamalt ja/või meeldejäävamalt? Milline kõige raskemini?

Kas Hendrik Olde õnnitles teid viimase, Gibraltari turniiri suurepärase tulemuse puhul?

Mul ei tulegi meelde lihtsalt võidetud meistritiitlit. Kui üks välja tuua, siis ehk eelmise aasta oma Tartus. Võitsin esikoha puhtalt ja mingeid järelpartiisid polnud vaja. Tõsi, olles alustanud 5ga 5st suutsin edasi asjad ikkagi huvitavamaks muuta (vastaste abiga, muidugi).

Meeldejäävus kipub olema korrelatsioonis turniiri tugevuse ja pakutava konkurentsiga. Selles plaanis jääb silma 2001a tšempionaat. Loomulikult on ainulaadne 1999 võidetud esimene tiitel. Meeldejääv oli kindlasti 2003a võit, kui mängiti ajaloos ainukest korda olümpiasüsteemis.

Kui turniiri koosseisu vaadata, siis kõige kergemini pidanuks tulema võit 2008a. Ometi oli sel turniiril piisavalt heas vormis ka Olav Sepp ja lõpuks sai sellest üks raskemini võidetud tšempionaate, kui tiitel tuli alles järelmatši välkpartiidega.

Hendrik Olde ei ole Gibraltari kolmanda koha puhul mind õnnitlenud. Ilmselt olid ootused hoopis kõrgemad.