Austatud härra Kunitsõn,mul on hea meel, et minu tagasihoidlik kirjatöö on haritud inimeste silmis sooja vastuvõttu leidnud. Saadan käesolevaga Teile teise osa.Austusega,MacDonald Karlovich,kabinetiregistraator,Mina olen alati käinud visiite tegemas mitte sunnitult, vaid südame käsul, rõõmuga… Käid kõik majad läbi, peatud kõnniteel ja mõtled: „Kellele veel austust avaldada?“
Niisiis, kui ma parasjagu tulin väga lugupeetud Ain-Villu Parveti juurest teda õnnitlemast meie paljukannatanud isamaa ja väheharitud rahva valgustuseks niivõrd vajaliku raamatu kui „Seks, vein ja kutsikad“ avaldamise puhul, meenus äkki, et kiired asjaajamised polnud mul juba mitu nädalat võimaldanud minna Maleliitu, mida ometi olin ju lubanud. Seadsin sedamaid sammud kaunisse Olevimäe hoovi, mille väravat valvavad imperaatorliku laevastiku suurtükid, millele heidavad oma jahedat varju Reveli saksikus südames nii haruldased põlised puud ja mille kaugeimas nurgas tõuseb trepp Caissa templisse.
Uksele vastu tulles tervitas austatud Hendrik Olde mind soojalt. „MacDonald Karlovich! Leidsite ka viimaks aega läbi astuda! Me kõik ju ootame teid ammugi! Kohe jooksen alla Tõnu Truusi juurde ja panen samovari üles!“
Võtsin lahkel majaperemehel käe alt kinni ja ütlesin, et tulin ainult korraks, et teekeetmise ja veel enam korruste vahel jooksmisega pole minu pärast küll mõtet vaeva näha. Ilma igasuguse teetagi on alati suur rõõm viibida selles pööningukambris, kus muremõtted hajuvad ning nägematult kõigi kohal hõljuv Caissa vaim sosistab igaühele kõrva „Gens una sumus“. Ühtegi ootajat polnud sessinases kambris küll näha, ainult et keset tuba oli veetud kirjutuslaud ja sellele laotud toolidest püramiid.
„Armas MacDonald Karlovich,“ küsis Hendrik Olde selle peale, „kas tohib tunda uudishimu, on teil reidi konto?“
Jäin kohe päris mõtlema. Kontodega on mul elus olnud pistmist vähe. Ma olen ikka nagu vanaviisi harjunud elama – paned denga keele alla ja siis tead, mis sul on. Üks minu tuttav, rätsepmeister Merkulov, kandis koguni nõela ja niiti keele all. Ükskõik kus kohas oli vaja midagi õmmelda, olgu siis saterkuube kohendada või uuemal ajal mõnd katkist kummi vastutusrikkal hetkel töökorda seada, silmapilk oli mehel tema igapäevase leiva tooja näppude vahel ja töö kibekiiresti tehtud – sealjuures ühe ja sama valge niidiga, ükskõik mis värvi parandatav ese ka polnud. Ja uskuge või ei, aga märkigi ei jäänud näha! Aga ma kaldun teemast kõrvale.
„Ausalt öelda – ei. Vabandage minu madalale auastmele vastavaid väheseid teadmisi, aga mis see on?“
„Oo… Kallis härra Karlovich, tänapäeval ei saa ilma kohe kuidagi. Tehke kindlasti endale hommepäev konto. Ma annan teile juhendi kaasa, Sasha paljundas meile igaühele kümme eksemplari. Meil ongi nüüd kõigil reidis kontod. Kellil on seitse tükki, iga nädalapäeva jaoks üks. Kõik sõbrad imestavad, kuidas ta igal päeval nii värske on. Just neil päevil tegelen suure projektiga, et viia reiti reitingutabel….“ Hendrik Olde tõmbas rutakalt kirjutuslaua sahtli lahti, tõmbas sellest paberipataka ja surus mulle pihku.
Pean tunnistama, et jäin mõneks hetkeks lausa ebaviisakalt lahtise suuga seisma, paberid peos ja mõtisklema progressi üle, mis oma seitsmepenikoormasaabastega kõigi meie elu igal jumala päeval uueks loob. Mõelda vaid, mis kõik on imelühikese ajaga meie igapäeva sisse murdnud: dagerrotüüpiad! raudteerongid! kaugelträäkimise masinad! Veel minu õnnis amm pidas kilki, mis iga seitsme ja poole minuti tagant kriuksus, aga tänapäeva köögitüdrukud ainult naeravad selle peale: neil, palun väga, on munakeetmise kellad!
Mind äratas minu kahtlemata kohatust mõtisklusest vali kolks, kui Hendrik Olde kirjutuslaua sahtli kinni lõi ja lauale üksteise otsa seatud toolid ohtlikult õõtsatasid.
„Olge tuhandest tänatud, kallis härra,“ puterdasin, „kindlasti uurin kõik selle esimese asjana kodus läbi. Kõik uus on minu jaoks väga huvitav ja eriti hindan ma teadust ja progressi, kuigi ma ise olen, ütlen ausalt kohe, üsna tagasihoidlike vaimuannetega inimene. Aga juba nooruses käisin, jah, nooruses, võiks öelda, käisin õpetatud naabri Vassili Semi-Bulatovi juures Blinõ-Sjedenõ külas ja mis me seal kõik läbi ei võtnud! Vaat’ tal oli siis just kaks kutsikat, Murka ja Varka ning ta õpetas nad välja: ühe oda- ja teise ratsukäigu peale. Paks talupoiss Marko aga kohmerdas ringi nagu kuningas ja nii nad üksteist seal mööda ruudulist parki taga ajasid: oda ja ratsu muudkui tegid matti ja näksisid kuningat pehmetest kohtadest, too aga katsus ikka keskele hoida, et teekäijad ta õnnetust ei näeks… Kui Marko mati sai, siis aga toodi jälle pliine ja teed ja me hakkasime atshkood lööma ja küll tema alles oli kõva käsi athskoo peale…!“
Sain äkki aru, et laterdan nagu vanaeit.
„Aga kallis härra Olde,“ tegin kähku teist juttu, punastades juustejuurteni oma kohatu käitumise pärast, „kas tohib uudishimu tunda, miks olete suvatsenud mööbli niimoodi seada?“
Olgu öeldud, et Maleliidu juhatuse kallimeelne esimees ei teinud minu kimbatust märkamagi, nagu midagi polekski olnud. Minu kadunud amm ütles alati, et tõeliselt viisakat inimest tunned ära mitte sellest, mida ta millegi peale ütleb, vaid sellest, mida ta ei ütle ja tähelegi ei pane.
Nägin kurvastusega, et härra Olde avalale ja rõõmsale näole sugenes minu küsimuse peale murekorts. Nähtavasti olin talle meede tuletanud argipäeva ebameeldivusi. Ta saatis pilgu lae poole ja viipas siis mind lähemale.
„Vaadake, härra Karlovich, seda lage siin hoiab üleval üks tala. Ja see tala jookseb otse laest põrandani ehk siis põrandast laeni, niisugune tala on ta ja selline on selle ruumi ehitus. Aga näete, siit alt,“ ja ta kükitas põrandale, „siit alt on see tala päris pehkinud. Ja eks ma nüüd siin katsun kuidagi teda toestada.“
Kükitasin härra Olde juurde maha ja ronisin tema näitamise peale laua alla, mis küll minu kogu ja aastate juures väga kerge ei olnud. Pime oli seal laua all ja kitsas, aga kuidagi imeliselt soe ja siit-sealt kostsid kummalised kahinad, nagu libiseks madu üle siidriide… Ma tegin südame kõvaks ja sirutasin pilkases pimeduses käe tala poole. Aga enne, kui mu käsi midagi puudutada jõudis, küsis õrn hääleke just kuuldavuse piiril: „Sina vä?“
Ukerdasin tagurpidi välja nii ruttu kui sain, ise punane nagu vähk. „Aga kuidas siis see tala niimoodi ära pehkis?“ pärisin, kui olin taas päevavalgel.
„Jaa…“ ohkas auväärt härra Olde. „Eks ma ole ju palju kannatanud tõe ja õiguse nimel ja nüüd siis see tala. Halvad inimesed sepitsevad minu vastu lausa kuraditelt endilt õpitud vempe. Fellini linnas näiteks on nad minu pildi korvpallile kleepinud ja teevad aga muudkui vuuduud. Mustamäel aga keedab kuri vanaema gaasipliidil nõiajooki ja sõnub usse ja mädanikku. Ei selle talaga ole ka õige asi, mitte ei ole…“
Lõin kohkudes risti ette. „Aga kallis härra, vabandage küll minu vähest kogemust niisugustes asjades, aga kas suudavad siis need toolid terve lae raskust kanda? Need värisevad ju igast väikesest nõksust.“ Katseks koputasin kannaga laua pihta ja toolid lõid tõepoolest värisema.
„Jaa…“ vangutas Hendrik Olde pead. „Aga mida siis teha?“
Masseerisin meelekohti ja otsmikku, sasisin juukseid nagu kadunud koduõpetaja teha tavatses, kui oli vaja mulle mõni rehkendus või parlevuu pähe ajada ja isegi kiskusin ennast paar korda kõrvust. Ja sealt, kõrva tagant, tuligi idee!
Peopesad tõmbusid higiseks ja kuuekaelus tundus äkitselt jäik nagu oleks mõne hoolsa mampsli poolt äsja tärgeldatud – ettevaatlikult ja hoolega hakkasin seadma sõnu.
„Vaadake, kallis härra, mina, seesamunegi, olen küll madala auastmega ja tõepoolest, võite uskuda, tundmatut päritolu, aga minagi olen, kuidas seda öeldagi, näinud maailma, muidugi mitte nii palju kui teie hiilgavat maleolümpiat korraldades, aga siiski veidike, ei ole ma ainult N. linnas istunud ja oma tuhvleid soojendanud, vabandage minu otsekohesust. Ükskord sõitsin isegi Peterburist läbi, see oli vist just pärast seda, kui vette lasti kuulsusrikas „Pamjat Azova“. No ja vaat’ Peterburis, seal nägin ma ühe maja nii-öelda esiseinal, mida ka fassaadiks nimetatakse, niisugust kuju, kus hiiglane, kujutage ette, hoidis tervet maakera oma õlul! Vaat’ kui meil oleks, kuidas öeldagi, nüüd ka niisugune hiiglane võtta, kas too nagu ei aitaks selles asjas?“
Ilma igasuguse liigse uhkustamiseta pean ütlema, et isegi kõrgesti diplomeeritud Hendrik Olde nägu lõi selle lihtsa mägilase nutikusest sündinud plaani peale särama!
„Aga muidugi!“ hüüdis ta ja juba oligi ta käes särav, peenike ja kallis kaugelerääkimise aparaat, mis imeliselt tinises ja piiksus. Vaatasin suure aukartusega, kui osavalt vajutas ta selle tillukestele nuppudele, sest teadsin juba varasemast, kui keerulised on niisugused aparaadid. Iga provintsimõisnik võib lõpuks koeri mattide peale dresseerida, aga kaugelträäkimise aparaat, see on juba midagi!
Ja ei läinudki mööda palju aega, kui maja poole avaneva ukse piidad ragisema hakkasid. Auväärt Hendrik Olde sööstis küll kähku selle juurde, aga õnnetus oli juba sündinud: uks oli ristseliti lahti, luku keel kõveraks painutatud nagu vaha ja lävel seisis vägimees. Ja veel milline vägimees! Õlad kahearssinased! Rusikad poolepuudased!
„Lubage, härrad, teid üksteisele esitleda!“ tegi Hendrik Olde õukondliku kummarduse, mida kubermangulinnaski naljalt ei näe. „MacDonald Karlovich on kaugelt tuntud oma teravmeelse mängu ja avara vaimu poolest! Ervin on malepedagoog, kes teab male telgitagustes toimuvat liigagi hästi ja on sellest kõigest lihtsalt nii kõrgelt üle. Kes veel võiks hoida püsti meie armsat telki!“
Pean tunnistama, et tundsin uhkustunnet oma rinda paisutamas, kui nägin, et minu mõtteidu kannab nii vägevaid vilju. Ei ole kõik need võõramaised atlased ja herkulosed midagi selle kõrval, kelle võimsad õlad nüüd malekunsti pühapaiga vankuvaid võlve toetasid! Otsekui Ilja Muromets ise oleks astunud igiammustest bõliinadest meie viletsasse aega!
Selle suurepärase ja õpetliku pildiga, millesarnaseid paraku nii vähe võib leida meie liberaalsel ajal, mil kangelaslikkust, suuremeelsust ja eneseohverdust tõe ja õiguse nimel tühjaks-tähjaks pidama kiputakse, lõpetan oma mälestuste teise osa. Sest millest sobiks viletsal sulel pärast niisugust stseeni veel kirjutada, ilma et see ei tunduks mage, alp ja tühine?
Posts
