ÜHEST RÕÕMSAST KOHTUMISEST
Revelisse saabudes hakkasin kohe mõtlema, kellele teha esimene viisakusvisiit.
Lõpuks – pärast pikemat kaalumist – otsustasin kõigepealt külastada vana ja kuulsat Eesti Maleliitu. Seltskonnas sidemete loomiseks tuleb otsida üles inimesed, kelle auaste pole liiga madal ega liiga kõrge. Muidugi oleksin võinud ju käia kõigepealt austust avaldamas Priit Toobalile, aga see väga lugupeetud inimene oli tööga kõvasti hõivatud: seisis teine linnapea enese ukse taga valvel ja hoidis tasakaalus tervel kahtkümmet kuut vihmavarju, mis tema külge riputatud olid.
Raske on, pean ütlema, harjuda siinse saksa kombega isanime, mis vene keeles nii tähtsal kohal seisab, mitte millekski pidada, aga midagi ei ole teha, niisugune see maa siin juba on. Kui kunagi ammusel ajal Venemaale sõitsin, pidin ka loobuma oma armsast kildist, mida MacDonaldite klannis põlvest põlve oli pärandatud ja hakkama mägismaa viski asemel jooma vodkat. See pole aga kõige hullem. N. kubermangus võeti mult igasugune võimalus mängida mu südamele nii kalleid shoti avangut ja Evansi gambiiti, sest iga vastane tegi teisel käigul malekunsti mõnitava väljahüppe Rf6. Et ma Sobatshje Serdtse ja Mokraja Desjatka valdade ühendatud meistrivõistlustel niisugustes tingimustes lausa 8. kohale tulin ja tervelt poole punktiga IV spordijärgu täitmise normi ületasin, võib vist küll seletada ainult minu, võiks öelda, loomupärase mägilase nutikusega, millest ma aga tagasihoidliku dzhentelmenina rohkem juttu teha ei taha.
Niisiis, roninud üles kitsast raudtrepist, mis Kuningate Mängu templisse viis – tahaksin öelda, et minu meelest on selline asjakorraldus vägagi sobivalt sümboolne, tuletades kõigile meelde, kui kitsas ja järsk on pühendunud inimese tee säravate vaimsete tippude suunas – astusin sisse Eesti Maleliidu kontorisse. Väga lugupeetud Hendrik Olde tuli mulle ukse peale vastu ja kui end esitlesin, surus mõlema käega soojalt mu kätt ja juhatas edasi.
„Küll on meeldiv,“ kordas ta, laskmatagi ta mul esialgu midagi öelda, „lõpuks kohtuda nii suurepärase inimesega kui Teie, lugupeetud MacDonald Karlovich!“ Lahe peoga sirutas ta minu poole õunakausi: „Suvatsete ehk ennast värskendada pärast pikka teed? Tõsi, elame vaeselt, ei ole siin kojas jõukust ega küllust, aga seda vähest, mis meil on, jagame rõõmuga! Ants Prii saatis Jõgevalt, too on üks lõpmata kallis inimene, oma käega poleeris iga õuna tualettpaberiga üle ja pakkis sisse, et plekid peale ei tuleks. Väga hea sort pidi olema, jõgeva kollane.“
„Olge südamest tänatud, armas härra Olde,“ vastasin õuna võttes kummardusega. „Juba ammu olen imestanud, kuidas küll just selles väikeses Eesti riigis nii vana ja auväärne maleliit suudab kuningate mängu ikka õitsval järjel hoida, kui palju suurematel ja rikkamatel maadel kipuvad selle kaunid kroonlehed, kui nii võib öelda, üksteise järel koltuma ja varisema.“
Õun, tõsi küll, oli kõva, maitsetu ja vesine nagu toores kartul, aga loomulikult ei kõlvanud mul niisugust asja lahkele võõrustajale kuidagi mõista anda. Mälusin tüki vapralt puruks, kuigi omal ajal Orenburgis puudulikult plommitud hammas selle juures kõvasti tunda andis, neelasin alla ja poetasin ubina saterkuue taskusse.
Samal ajal pakkus härra Olde mulle istet, istus ka ise, vaatas õunakaussi ja ohkas äkki raskelt. Unustasin sootuks hambavalu ja küsisin endalt, mis mure võib küll olla tabanud seda auväärt meest, kes on ometi kaunis nagu Vaskratsanik, lahke nagu Väike-Venemaa suvi ning kelle külluslikud vaimuanded teeksid kadedaks isegi lugupeetud kollegiuminõunik Tšitšikovi, keda mul oli au põgusalt tundma õppida hingerevisjoni käigus 1845. aastal, olgugi et tollele kallile inimesele nagu ka suurvaimule, kellega nüüd kõrvuti istusin ja kes juba teist korda südantlõhestavalt ohkas, täiesti võõrad olid nii igasugune kadedus, väiklus kui ahnuse patt.
„Aga armas härra,“ söandasin pärida, „tundub, nagu teeks Teile miski muret?“
„Jah, kallis MacDonald Karlovich,“ ohkas härra Olde, „ei ole tõesti siingi kõik nii ilus, kui võib vahest paista kaugemalt. Avameelselt öeldes, palju olen ma pidanud kannatama tõe ja õiguse nimel. Pahatahtlikud inimesed veavad kogu aeg oma võrke, punuvad intriige, sepitsevad plotte, potte ja putše. Aga mitte sellest ei taha ma ju rääkida nii kalli külalisega nagu Teie, MacDonald Karlovich! Teie olete ju tuntud Caissa pühendunud rüütlina! Vahest rõõmustate ka meie turniire oma võitlusküllase, särava mänguga?“
Rõõm paisutas minu rinda, kui ma kuulsin, et see halbade inimeste ebaõiglust ja pahatahtlikkust kannatav tõsine, õiglane ja tark mees on kuulnud minu väikesest harrastusest ning leiab aega selle järele pärida isegi praegu, kus tema aega röövivad vastikud potid ja putšid!
„Kui minu tundmatu päritolu, madal auaste ning kasin mänguoskus võimaldavad osavõttu, ei rõõmustaks miski mind rohkem,“ vastasin tagasihoidlikult.
„Aga kallis MacDonald Karlovich, kuidas Te võite midagi sellist öelda! Teie oleksite ju järgmise aasta Eesti meistrivõistluste ehe! Kohe vormistame Teile maletaja litsentsi – pean küll ütlema, et sellega kaasneb väike tempelmaks – ja oletegi meie maletajate pere täieõiguslik liige!“ Hendrik Olde hüppas püsti ja suundus, täis rüütellikku teotahet, kirjutuslaua juurde. Uhke oli teda vaadata!
Olen ise ametnik olnud ja tean, kuidas asi käib asutustes. Kähku otsisin välja ühe õndsa tsaari Nikolai II, olgu Issand tema hingele armuline, aegse kuldrubla ja panin lauanurgale. „Ma küll ei ole kursis, kui suur on see tempelmaks, aga ega ta vist palju rohkem olla ei või?“
Hendrik Olde viskas pilgu rahale ja täitis formulari edasi, nii et pastakas aina lendas paberil. „Ah, mis te nüüd, MacDonald Karlovich, on nii suur nagu on, teiesugusele inimesele oleme alati valmis ka vastu tulema ning ei hakka iga kopikat taga ajama! Teie osavõtt rõõmustab ju iga Eesti malesõpra ja mis on sellega võrreldes kulla kalk kuma!“
Ja seal sirutaski ta minu poole kalli paberi, mille – ma ei häbene seda tunnistada – veidike värisevigi käsi põue peitsin.
„Suur tänu, kallis härra Olde! Mul on südamest kahju kuulda, et Teid niivõrd ebaõiglaselt taga kiusatakse! Kui minu tagasihoidlikud vaimuanded kuidagi võiksid kasu tuua, siis aitaksin Teid hea meelega nende jõledate pottide asjus!“
Härra Olde vahtis mulle hetke tühja pilguga otsa, siis ilmus tema silmisse mõistmine ja ta laksas peopesaga vastu paljast pealage. „Aa, õige, olge südamest tänatud, et meelde tuletasite! Potid! Vabandage mind hetkeks!“ Ta kadus pooleks minutiks kuhugi tagaruumi ja naasis siis, käte vahel kastrul mingi hallika ollusega. „Hoidsin seda siin mustadeks päevadeks, aga pärast Teie Helduse külaskäiku…“ Ta tõmbas lahti kirjutuslaua alumise sahtli ja sealt vonkles välja midagi halli, karvast ja õige imelikku. „Mul on koerakene ju puhta näljas! Las sööb nüüd kõhu täis, jumala loom!“ Seda öelnud, tõstis ta hallil asjal ühe otsa üles ja pistis potti. Hakkas kostma umbes sellist häält, nagu teeb tolmuimeja „Družba“, kui sellesse on kuidagi sattunud õunasüda.
„Kohe näha,“ ütlesin lugupidavalt, „et head tõugu. Paksud kõrvad, laiad käpad…“
„Jaa, sellest tuleb alles koer!“ ütles härra Olde ja vaatas heldinult oma lemmikut.
Tundsin, et visiidi aeg on ümber. Tõusin ja tegin auväärsele juhatuse esimehele kummarduse.
„Ei ole mul õigust Teie väärtuslikku aega rohkem raisata. Lubage soovida Teile kaunist päeva ja rõõmsat jällenägemist!“
„Mis Te nüüd, kallis MacDonald Karlovich,“ hüüdis härra Olde püsti hüpates, „Juba peate minema? Aga igal juhul tulge uuesti, astuge kindlasti sisse, kui see nädal ei jõua, siis kindlasti tuleval nädalal! Nii aruka ning tasaaaluka inimesega vestelda on suur rõõm! Ja veel…“
Ta pidas lühikese pausi, nähtavasti otsides sobivaid sõnu.
„Ma ei ole päris kindel, kas ma kuulsin õigesti, kuid kas Te mitte ei suvatsenud öelda, et ei keela ka oma lahket nõuannet?“
„Kindlasti, kindlasti, igal juhul! Teil tarvitseb vaid küsida, kallis härra, kõik minu tagasihoidlikud teadmised ja kogemused on Teie käsutuses, kui neist vaid midagi tolku on nii tähtsates asjades nagu Teie omad!“ Raputasin ta kätt ja panin silindri pähe. Hea silinder on, selliseid enam ei tehta. Ostsin selle vist 1926. aastal Jurjevis Jänese ärist.
Vahetasime veel viimased viisakused ja astusin kitsale, kuristiku kohal rippuvale trepile.
Õudne oli siit alla minna, kõledate keskaegsete tulemüüride vahelt, mille ülaservas jooksis okastraat ja mille kivid olid näinud katku, verise revolutsiooni kohutavat kuma, bolshevike lennukitelt langevaid pomme ja „Viimset reliikviat“. Talv surus oma jäise käe mulle näkku ja hädavaevu nägin enda ees laskuvat raudset rada, tänavalaternate kalbe valgus muutis tuisuhood tontide ringmängu sarnaseks ning sügaval mu alge all säras kalbe kiilasjää nagu hundisilmade helk.
Kui olin poolel trepil, hakkas kuskilt ülaltpoolt mu selja tagant kostma summutatud kimedat ulgumist, mis mu õlgadele külmavärinad tõi.
Aga kõik see oli tühiasi. Hendrik Olde sõbralikud ning lihtsad sõnad ja tema leebesse pilku kätketud vaimujõud olid täitnud mu südame rahuliku soojusega, millesarnast annab rohmakas kamin vana, mitut põlvkonda oma toekate seintega talvetuulte eest varjanud ja kaitsnud mõisahoone võõrastetoas.
Jõuetu on, ütlen ma, jõuetu on hea inimese lahke sõna vastu kõige jäisemgi talvetorm!
Revelisse saabudes hakkasin kohe mõtlema, kellele teha esimene viisakusvisiit.
Lõpuks – pärast pikemat kaalumist – otsustasin kõigepealt külastada vana ja kuulsat Eesti Maleliitu. Seltskonnas sidemete loomiseks tuleb otsida üles inimesed, kelle auaste pole liiga madal ega liiga kõrge. Muidugi oleksin võinud ju käia kõigepealt austust avaldamas Priit Toobalile, aga see väga lugupeetud inimene oli tööga kõvasti hõivatud: seisis teine linnapea enese ukse taga valvel ja hoidis tasakaalus tervel kahtkümmet kuut vihmavarju, mis tema külge riputatud olid.
Raske on, pean ütlema, harjuda siinse saksa kombega isanime, mis vene keeles nii tähtsal kohal seisab, mitte millekski pidada, aga midagi ei ole teha, niisugune see maa siin juba on. Kui kunagi ammusel ajal Venemaale sõitsin, pidin ka loobuma oma armsast kildist, mida MacDonaldite klannis põlvest põlve oli pärandatud ja hakkama mägismaa viski asemel jooma vodkat. See pole aga kõige hullem. N. kubermangus võeti mult igasugune võimalus mängida mu südamele nii kalleid shoti avangut ja Evansi gambiiti, sest iga vastane tegi teisel käigul malekunsti mõnitava väljahüppe Rf6. Et ma Sobatshje Serdtse ja Mokraja Desjatka valdade ühendatud meistrivõistlustel niisugustes tingimustes lausa 8. kohale tulin ja tervelt poole punktiga IV spordijärgu täitmise normi ületasin, võib vist küll seletada ainult minu, võiks öelda, loomupärase mägilase nutikusega, millest ma aga tagasihoidliku dzhentelmenina rohkem juttu teha ei taha.
Niisiis, roninud üles kitsast raudtrepist, mis Kuningate Mängu templisse viis – tahaksin öelda, et minu meelest on selline asjakorraldus vägagi sobivalt sümboolne, tuletades kõigile meelde, kui kitsas ja järsk on pühendunud inimese tee säravate vaimsete tippude suunas – astusin sisse Eesti Maleliidu kontorisse. Väga lugupeetud Hendrik Olde tuli mulle ukse peale vastu ja kui end esitlesin, surus mõlema käega soojalt mu kätt ja juhatas edasi.
„Küll on meeldiv,“ kordas ta, laskmatagi ta mul esialgu midagi öelda, „lõpuks kohtuda nii suurepärase inimesega kui Teie, lugupeetud MacDonald Karlovich!“ Lahe peoga sirutas ta minu poole õunakausi: „Suvatsete ehk ennast värskendada pärast pikka teed? Tõsi, elame vaeselt, ei ole siin kojas jõukust ega küllust, aga seda vähest, mis meil on, jagame rõõmuga! Ants Prii saatis Jõgevalt, too on üks lõpmata kallis inimene, oma käega poleeris iga õuna tualettpaberiga üle ja pakkis sisse, et plekid peale ei tuleks. Väga hea sort pidi olema, jõgeva kollane.“
„Olge südamest tänatud, armas härra Olde,“ vastasin õuna võttes kummardusega. „Juba ammu olen imestanud, kuidas küll just selles väikeses Eesti riigis nii vana ja auväärne maleliit suudab kuningate mängu ikka õitsval järjel hoida, kui palju suurematel ja rikkamatel maadel kipuvad selle kaunid kroonlehed, kui nii võib öelda, üksteise järel koltuma ja varisema.“
Õun, tõsi küll, oli kõva, maitsetu ja vesine nagu toores kartul, aga loomulikult ei kõlvanud mul niisugust asja lahkele võõrustajale kuidagi mõista anda. Mälusin tüki vapralt puruks, kuigi omal ajal Orenburgis puudulikult plommitud hammas selle juures kõvasti tunda andis, neelasin alla ja poetasin ubina saterkuue taskusse.
Samal ajal pakkus härra Olde mulle istet, istus ka ise, vaatas õunakaussi ja ohkas äkki raskelt. Unustasin sootuks hambavalu ja küsisin endalt, mis mure võib küll olla tabanud seda auväärt meest, kes on ometi kaunis nagu Vaskratsanik, lahke nagu Väike-Venemaa suvi ning kelle külluslikud vaimuanded teeksid kadedaks isegi lugupeetud kollegiuminõunik Tšitšikovi, keda mul oli au põgusalt tundma õppida hingerevisjoni käigus 1845. aastal, olgugi et tollele kallile inimesele nagu ka suurvaimule, kellega nüüd kõrvuti istusin ja kes juba teist korda südantlõhestavalt ohkas, täiesti võõrad olid nii igasugune kadedus, väiklus kui ahnuse patt.
„Aga armas härra,“ söandasin pärida, „tundub, nagu teeks Teile miski muret?“
„Jah, kallis MacDonald Karlovich,“ ohkas härra Olde, „ei ole tõesti siingi kõik nii ilus, kui võib vahest paista kaugemalt. Avameelselt öeldes, palju olen ma pidanud kannatama tõe ja õiguse nimel. Pahatahtlikud inimesed veavad kogu aeg oma võrke, punuvad intriige, sepitsevad plotte, potte ja putše. Aga mitte sellest ei taha ma ju rääkida nii kalli külalisega nagu Teie, MacDonald Karlovich! Teie olete ju tuntud Caissa pühendunud rüütlina! Vahest rõõmustate ka meie turniire oma võitlusküllase, särava mänguga?“
Rõõm paisutas minu rinda, kui ma kuulsin, et see halbade inimeste ebaõiglust ja pahatahtlikkust kannatav tõsine, õiglane ja tark mees on kuulnud minu väikesest harrastusest ning leiab aega selle järele pärida isegi praegu, kus tema aega röövivad vastikud potid ja putšid!
„Kui minu tundmatu päritolu, madal auaste ning kasin mänguoskus võimaldavad osavõttu, ei rõõmustaks miski mind rohkem,“ vastasin tagasihoidlikult.
„Aga kallis MacDonald Karlovich, kuidas Te võite midagi sellist öelda! Teie oleksite ju järgmise aasta Eesti meistrivõistluste ehe! Kohe vormistame Teile maletaja litsentsi – pean küll ütlema, et sellega kaasneb väike tempelmaks – ja oletegi meie maletajate pere täieõiguslik liige!“ Hendrik Olde hüppas püsti ja suundus, täis rüütellikku teotahet, kirjutuslaua juurde. Uhke oli teda vaadata!
Olen ise ametnik olnud ja tean, kuidas asi käib asutustes. Kähku otsisin välja ühe õndsa tsaari Nikolai II, olgu Issand tema hingele armuline, aegse kuldrubla ja panin lauanurgale. „Ma küll ei ole kursis, kui suur on see tempelmaks, aga ega ta vist palju rohkem olla ei või?“
Hendrik Olde viskas pilgu rahale ja täitis formulari edasi, nii et pastakas aina lendas paberil. „Ah, mis te nüüd, MacDonald Karlovich, on nii suur nagu on, teiesugusele inimesele oleme alati valmis ka vastu tulema ning ei hakka iga kopikat taga ajama! Teie osavõtt rõõmustab ju iga Eesti malesõpra ja mis on sellega võrreldes kulla kalk kuma!“
Ja seal sirutaski ta minu poole kalli paberi, mille – ma ei häbene seda tunnistada – veidike värisevigi käsi põue peitsin.
„Suur tänu, kallis härra Olde! Mul on südamest kahju kuulda, et Teid niivõrd ebaõiglaselt taga kiusatakse! Kui minu tagasihoidlikud vaimuanded kuidagi võiksid kasu tuua, siis aitaksin Teid hea meelega nende jõledate pottide asjus!“
Härra Olde vahtis mulle hetke tühja pilguga otsa, siis ilmus tema silmisse mõistmine ja ta laksas peopesaga vastu paljast pealage. „Aa, õige, olge südamest tänatud, et meelde tuletasite! Potid! Vabandage mind hetkeks!“ Ta kadus pooleks minutiks kuhugi tagaruumi ja naasis siis, käte vahel kastrul mingi hallika ollusega. „Hoidsin seda siin mustadeks päevadeks, aga pärast Teie Helduse külaskäiku…“ Ta tõmbas lahti kirjutuslaua alumise sahtli ja sealt vonkles välja midagi halli, karvast ja õige imelikku. „Mul on koerakene ju puhta näljas! Las sööb nüüd kõhu täis, jumala loom!“ Seda öelnud, tõstis ta hallil asjal ühe otsa üles ja pistis potti. Hakkas kostma umbes sellist häält, nagu teeb tolmuimeja „Družba“, kui sellesse on kuidagi sattunud õunasüda.
„Kohe näha,“ ütlesin lugupidavalt, „et head tõugu. Paksud kõrvad, laiad käpad…“
„Jaa, sellest tuleb alles koer!“ ütles härra Olde ja vaatas heldinult oma lemmikut.
Tundsin, et visiidi aeg on ümber. Tõusin ja tegin auväärsele juhatuse esimehele kummarduse.
„Ei ole mul õigust Teie väärtuslikku aega rohkem raisata. Lubage soovida Teile kaunist päeva ja rõõmsat jällenägemist!“
„Mis Te nüüd, kallis MacDonald Karlovich,“ hüüdis härra Olde püsti hüpates, „Juba peate minema? Aga igal juhul tulge uuesti, astuge kindlasti sisse, kui see nädal ei jõua, siis kindlasti tuleval nädalal! Nii aruka ning tasaaaluka inimesega vestelda on suur rõõm! Ja veel…“
Ta pidas lühikese pausi, nähtavasti otsides sobivaid sõnu.
„Ma ei ole päris kindel, kas ma kuulsin õigesti, kuid kas Te mitte ei suvatsenud öelda, et ei keela ka oma lahket nõuannet?“
„Kindlasti, kindlasti, igal juhul! Teil tarvitseb vaid küsida, kallis härra, kõik minu tagasihoidlikud teadmised ja kogemused on Teie käsutuses, kui neist vaid midagi tolku on nii tähtsates asjades nagu Teie omad!“ Raputasin ta kätt ja panin silindri pähe. Hea silinder on, selliseid enam ei tehta. Ostsin selle vist 1926. aastal Jurjevis Jänese ärist.
Vahetasime veel viimased viisakused ja astusin kitsale, kuristiku kohal rippuvale trepile.
Õudne oli siit alla minna, kõledate keskaegsete tulemüüride vahelt, mille ülaservas jooksis okastraat ja mille kivid olid näinud katku, verise revolutsiooni kohutavat kuma, bolshevike lennukitelt langevaid pomme ja „Viimset reliikviat“. Talv surus oma jäise käe mulle näkku ja hädavaevu nägin enda ees laskuvat raudset rada, tänavalaternate kalbe valgus muutis tuisuhood tontide ringmängu sarnaseks ning sügaval mu alge all säras kalbe kiilasjää nagu hundisilmade helk.
Kui olin poolel trepil, hakkas kuskilt ülaltpoolt mu selja tagant kostma summutatud kimedat ulgumist, mis mu õlgadele külmavärinad tõi.
Aga kõik see oli tühiasi. Hendrik Olde sõbralikud ning lihtsad sõnad ja tema leebesse pilku kätketud vaimujõud olid täitnud mu südame rahuliku soojusega, millesarnast annab rohmakas kamin vana, mitut põlvkonda oma toekate seintega talvetuulte eest varjanud ja kaitsnud mõisahoone võõrastetoas.
Jõuetu on, ütlen ma, jõuetu on hea inimese lahke sõna vastu kõige jäisemgi talvetorm!
Kirjavahetus:
Austatud härra Kunitsõn!
Saabusin küll alles hiljuti Teie kaunisse linna, kuid ometi on Teie väga lugupeetud väljaanne pakkunud mulle juba kõvasti lugemisrõõmu.
Söandan siinkohal küsida - kas võiks selleks sobida minu tagasihoidlik jõupingutus, mille käesolevale kirjale lisan?
Austusega,
MacDonald Karlovich,
IV järk males
https://plus.google.com/u/0/112918655575744763822/posts
Saabusin küll alles hiljuti Teie kaunisse linna, kuid ometi on Teie väga lugupeetud väljaanne pakkunud mulle juba kõvasti lugemisrõõmu.
Söandan siinkohal küsida - kas võiks selleks sobida minu tagasihoidlik jõupingutus, mille käesolevale kirjale lisan?
Austusega,
MacDonald Karlovich,
IV järk males
https://plus.google.com/u/0/
Posts
