Turunurk #38

12. oktoobril panin sellel sügisel esimest korda pikad püksid jalga. Ilm isegi ei olnud eriti külm, kuid vihma kallas nagu oavarrest. Praegu on mul kõndides väga kummaline ja ebamugav tunne, kuid midagi ei ole teha ja peab ära harjuma. Kristjan Sander ütles, et tema lõpetas lühikese pükste kandmise juba septembri lõpus. Loodame, et järgmine aasta kestab suvi kauem.

Vahepeal toimus aga SK Reval-Spordi nädalalõputurniir. Sel aastal oli väga sõbralik koosseis: Sass, Uku, Sarapik, Lauri, Tarmo, Sten ja Tõnn olid kõik igalt poolt mängima tulnud. Kohe oli arvata, et võileib läheb ka nende vahel jagamiseks. Alguses näitas väga head klassi Uku, kes esimeses voorus viigilises seisus piinas Madist nii kaua, kuni viimane lõpuks aja üle lasi. Ukul on vist kombeks niimoodi teha, sest ka Põlva Suvel sai ta Kassilt samamoodi punkti. Esimeses päeva lõpuks oligi ainult temal ja Sassil 2/2. Õhtul otsustasime pahandust mitte tegema hakata ja iga roju läks oma koju.

Teine päev algas mulle partiiga Moltšanovi vastu. Mulle tundus, et sain hea rünnaku, kuid kui see oli tagasi tõrjutud, pidin ootamatult lipuga tegema 6 käiku järjest ja peale seda läks mäng juba Vanja taktikepi järgi. Kolmanda vooru järel oli mul pool punkti ja male mängimise tunne puudus täielikult. Õnneks sain selle tagasi, kui olin Medari vastu segases seisus ootamatult viguri kahinud ja selle punktiks realiseerinud. Päeva viimane mäng oli kõige naljakam. Raondi vastu mängisime kümme käiku kinnise sitsiilia teooriat, siis hakkasid aga kummalised asjad juhtuma.


Siin oli Raondi mustadega käigul ja järgnes väga ootamatu lahendus. Ta haaras minu etturi d6-lt ja lõi suurima rahuga enda etturi c5-lt maha. Selle peale olin ma täiesti pahviks löödud, viis sekundit hiljem, kui olin ennast kogunud, näitasin talle naerunäol, mida ta just teinud oli. Selle peale hakkas Raondi ka ise rõõmsalt naerma ja võttis siis lipuga d6 maha. Peale 20. käiku ta alistus.

Teise päeva lõpuks olid esimesele lauale jõudnud Sarapik ja Uku. Jõudsin mängu jälgima siis, kui Kristjan oli igavese tule lootuses ära andnud vankri. Mõned käigud hiljem selgus, et kuningas ikkagi pääseb ja enam ei arvatud, et keegi Uku turniirivõitu takistada suudab. Konkurentsist oli aga langenud Sass, kes kaotas nii Sarapikule kui Kaselale. Viimase vastu oli tal tükk aega ettur üle, kuid lõppmängus oli sellest saanud kaks vähemetturit. Õhtul mängisime Kohvikumi aias veel Neli-ritta lauamängu. Põhimäng oli Uku ja Steni vahel, milles jäi peale Uku. Sten aga ütles, et ta kaotab neljas reas hea meelega, kui järgmine päev malelaual punkti saab. Nii ka läks.


                                                        Uku Valner - Sten Kasela, Tallinn 2009

Valgetega mänginud Uku oli avangust etturi võitnud, kuid nagu Sassi vastu, oli Stenil järsku maagiliselt kaks etturit üle, mis suundusid koletul kiirusel lippu. Nähes, et asjad on lootusetud, otsustas Uku allaandmise asemel hoopis publikut lõbustama hakata, kommenteerides nii tehtud kui ka tegemata käike. Etenduse lõpus jättis Sten meelega mati panemata ja mängis Ukuga, nagu kass mängib surnud hiirega.

Ka minu ja Sassi mäng viimases voorus meenutas mingil määral teatrietendust. Peakohtunik Võsu oli sellest nii vaimustatud, et andis mulle eile omapoolsete kommentaaridega partii, kus analüüsidest selgub, et ma oleks saanud mitu korda võita. Mitmeid käike kommenteerib Võsu väga terava kriitikaga.

KING'S gam.
Turu I. - Kukk S. 0:1, 10/4/2009.
Kommenteerinud: Aare Võsu

Turniiri lõpuks olin ma kogunud täpselt 50%, millega peab rahule jääma. Partii Sassiga jäi küll veel mitmeks päevaks kripeldama, kuid järgmistel turniiridel tulevad ikka uued võimalused. Võistlus lõppes sellega, et Sten sai esikoha, Uku ja Lauri jagasid teist-kolmandat, kuigi Lauri (ka talle andis Võsu lehe analüüsidega) oleks võinud Ukut omavahelises mängus võita.

Esmaspäeviti toimuvad malemajas välkturniirid, kus nalja saab küllaga. Mul on kaks viimast nädalat vahele jäänud, kuid järgmine kord kavatsen mängida.

Margus Sööt: Kongressi ametlik algus Brasiilias

Pühapäeval, 11. oktoobril algas 52. probleemmaletajate maailmakongressi ametlik programm. Enamus kongressil osalejaid saabus laupäeval, 10. oktoobril, kuid umbes kolmandik osalejatest oli kohale jõudnud sarnaselt meile Indrek Aunveriga veelgi varem, mõned koguni nädala jagu varem.

Meie päevad algavad siin Rio de Janeiros tavapäraselt kohaliku aja järgi kell 6.00 hommikul (Eestis on kell kuue tunni võrra hilisem ehk siis kell 12.00), mil läheme esimeste seas hommikust sööma. Pärast hommikusööki ja pisukest seedimisaega teeme tavaliselt paarikilomeetrise jooksuringi piki Copacabana rannapromenaadi. Jooksjaid ja jalgrattureid on siin tõepoolest palju, aktiivne puhkamine tundub olevat populaarne. Jooksmisele järgneb lõõgastav saun, bassein, mullivann meie hotelli kauni vaatega katusekorrusel. Puhkus!


Niisiis 11. oktoobri hommikul kohaliku aja järgi kell 10.00 startis kongressi ametlik programm. Avalöögiks oli PCCC delegaatide nõupidamine, kus Eesti delegaadina esindas meie vabariiki Indrek Aunver. Tol päeval tehti PCCC delegaatide nõupidamisega algust, üritus jätkus aga veel mitmel järgnevalgi päeval. Ei hakka siinkohal selle nõupidamise detailidesse pikemalt laskuma – olen neid nõupidamisi üsna detailselt kirjeldanud varasemate kongresside ülevaadete juures, üldjoontes on arutlusel olevad küsimused läbi aastate üsna sarnased. Varasemate kongresside ülevaated leiab internetist: 2006. aasta Holland Wageningen, 2007. aasta Kreeka Rhodose saar ja 2008. aasta Läti Jurmala.

Ühte käsitletud teemat siiski mainiks – on ju alati huvitav teada, kuhu võiks järgmis(t)el aasta(te)l reisiplaane seadma hakata. 2010. aasta kongressi toimumise kohaks pakuti Kreekat (Kreeta saar) ja 2011. aastal sooviks üritust läbi viia Jaapan (Kobe). Vägagi ahvatlevad pakkumised mõlemad.

PCCC delegaatide nõupidamisel pandi veel paika erinevate komiteede koosolekute ajad. Millised komiteed PCCC juures tegutsevad sellestki olen pikemalt kirjutanud eelpool mainitud varasemate kongresside ülevaadete juures, ei hakka end siinkohal kordama. Igatahes eelistasime meie seekord erinevate komiteede juures koos istumisele (need koosistumised said teoks 11. ja 12. oktoobri pärastlõunal) veidi puhata, päevitada, ujuda. Juhtus nimelt, et ilmateade oli meie õnneks pikemat vihmaperioodi lubades eksinud ja 11. oktoober oli meie Rio de Janeiros viibimise aja esimene päikseline päev, siiski oli ka pilvi, kuid mitte enam vihma. Seetõttu veetsime pärastlõuna kaunis Copacabana liivarannas, selleks tarvitses meil hotelliuksest vaid üle sõidutee astuda. Tol päeval olid rannas väljas ujumist keelavad sildid, sest laine oli tõepoolest kõrge, kohalike surfarite unistus. Vees sai sarnaselt teistele rannalistele siiski käidud, kuid väga sügavale ei tasunud minna, sest suurema laine korral olid täielikult loodusjõudude meelevallas. Merevesi on siin Atlandi ookeani rannikul võrreldes Läänemere äärsega veidi teistsugune – oluliselt soolasem ja kuidagi pehme, vahutav.

Üks huvitav tähelepanek veel seoses Copacabana rannaga. Liivarand ja rannapromenaad on siin 4 km pikkune, seda lahutab hoonete (hotellide) kompleksist kuuerajaline sõidutee. On huvitav märkida, et üks pool (üks suund) sellest sõiduteest on päikesepaisteliste ilmadega teatud kellaajast alates liiklusele suletud. Merepoolne sõidusuund on täielikult rannaliste, jalutajate, jooksjate ja jalgratturite kasutuses. Kujutage nüüd ette olukorda, kui Tallinnas oleks suviste päikesepaistelise ilmadega suletud kogu Pirita tee linna poole kulgev sõidusuund. Eesti liikleja hullub Pirita tee osalise sulgemise korral juba siis, kui selle sulgemise eesmärgiks on mõni rahvaspordiüritus, rahvajooks või mess.

Õhtul kohaliku aja järgi kell 20.00 algas kiirkomponeerimise võistlus. Kätte jagati teemad, millistel tuleb malekompositsioone kokku seada. Aega selleks oli kolm tundi. Nagu ikka toimus võistlus kahes sektsioonis – teemadeks teatud etteantud tingimustel kahekäigulise matiülesande loomine või kahekäigulise abimatiülesande loomine. Olin enne võistluse algust teinud otsuse, et kui teemad on rasked, siis lähen parem järgmisel päeval toimuma pidanud lahendamisvõistlust silmas pidades magama. Pange tähele, et kiirkomponeerimise võistlus algas Eesti aja järgi kell 2.00 öösel ja lõppes kell 5.00 öösel, mõne siinveedetud päevaga aga päriselt ajavahega ära ei harju. Nii juhtuski – teemad olid raske, nagu varasematelgi aastatel ja tuginedes varasematele selle võistluse kogemustele pidasin paremaks magama minna. Indrek Aunver, kes oli enne kiirkomponeerimise võistlust teinud väikese eelneva õhtuse uinaku, otsustas siiski abimatiülesannete kokkuseadmist proovida ja suutiski pea kolmetunnise pusimise järel konkursile kaks korrektset kompositsiooni esitada. Konkursi tulemused peaksid selguma lähipäevil.

Selline oli siis pühapäev, 11. oktoober siin Brasiilias Rio de Janeiros.

Olav Sepp täitis suurmeistrinormi!

Olav esines suurepäraselt Euroopa klubide karikaturniiril Makedoonias. Soome klubi Etela-Vantaan Shakki 1. laual mängides võitis ta 3, viigistas 4 ning ei kaotanud ühtegi partiid ehk 5 punkti 7-st. Pärast 5. vooru oli Olavi esinemisreiting lausa 2729! Kahe kiirviigiga viimastes voorudes kindlustas ta normi täitmise. Minu teada on see Olavil teistkordne normi täitmine, jääb oodata ainult kolmandat.
Tundub, et Olavi töö vanaindia kaitse lihvimisel on ära tasunud ja hea tulemus tuli suuresti tänu selle avangu heale tundmisele. Võitluslik viik 1. voorus Iisraeli suurmeister Huzmaniga ja töövõit 4.voorus Ungari suurmeister Rucki üle jätsid väga hea mulje. 2500 reitingupügalast allpool olevaid vastaseid võitis Sepp möödaminnes. Eks male ringkondades on ammu räägitud, et Sepa maleline arusaamine on suuremeistri tasemel, paraku tundub puudu jäävat enesekindlusest ja ajast. Valgetega rf3-g3-og2-vangerdus asemel avang ära õppida! :D


Palju õnne!

Carlsen hiilgas Hiinas - 2800

Hiljuti tehti avalikuks, et Magnus Carlsen on õppimas ja treenimas Garry Kasparovi käe all. Nüüd mõni kuu hiljem võitis ta Hiinas turniiri imelise skooriga 8/10.

Teine Pearl Springi turniir toimus Nanjingis 27. septembrist 9. oktoobrini. Osalejate nimekiri oli muljetavaldav: Topalov, Carlsen, Leko, Radjabov, Jakovenko ja Wang Yue. Selline koosseis eeldaks pingelist ja tasavägist turniiri, kuid keegi ei osanud ennustada, et Magnus Carlsen võidab tervelt 2,5 punktiga teiste ees. Olles juba viimaseks vooruks esikoha kindlustanud, tundus loomulik, et Carlsen teeb kiirviigi Jakovenkoga ära ja võtab auhinnaraha. Aga ei, norrakal oli teine eesmärk – tõsta reiting üle maagilise 2800 piiri. Viimase partii võitiski ta üsna veenvalt ning lõpetas võistluse 8 punktiga 10-st (kõigest neli viiki mustadega), esitlusreitinguga 3002. Sellega teenis ta peaaegu 30 reitingupunkti ja rahalise preemia 80 000 eurot. Nüüd sai Carlsenist läbi aegade viies ja ühtlasi noorim inimene, kelle FIDE reiting on olnud üle 2800. Eelmistena said sellega hakkama Kasparov, Anand, Kramnik ja Topalov.


Lõpptabel nägi välja selline:







Jääme huviga ootama Carlseni järgmist turniiri, milleks on 5. novembril algav Mihhail Tali memoriaal. Võistlevad veel Anand, Aronian, Ivanchuk, Kramnik, Morozevich, Gelfand, Svidler, Leko ja Ponomariov.

Margus Sööt: Vaadeldaja kirjasaatja esmamuljed Brasiiliast

Enne Brasiilia-reisi sai ühte-teist ka selle kauge ja suure maa kohta uuritud. Minu jaoks oli üks kõige üllatavam fakt, et Brasiilia on portugali keelne maa, samal ajal kui peaaegu kõik ülejäänud Lõuna-Ameerika riigid kasutavad suhtlemisel hispaania keelt. Samuti oli põnev fakt, et Brasiilia on Eesti järel maailmas teine põlevkivitootja.
Brasiiliasse kohale jõudnuna üllatas esmalt mõneti liiklus. Näiteks on Rio de Janeiros pikkades läbi mägede rajatud üsna kitsarajalistes tunneliteski lubatud sõidukiirus 90 km/h, kusjuures autosid on palju ja mõne mehe manöövrid üsna hullumeelsed. Kummaline on mõelda, et samal ajal on minulegi väga südamelähedase Talentide linna mõned helgemad pead välja pakkunud idee kehtestada Eestimaa pealinnas kesklinnas piirkiiruseks 40 km/h.
Rio de Janeiro liikluse kohta veel niipalju, et nagu mitmel pool mujalgi temperamentsete kodanikega riikides, siis nii käib siingi normaalse liikluse juurde pidev signaali andmine – ikka ja jälle ei meeldi kellelegi kaasliikleja stardikiirendus, mõni manööver või siis on vaja oma olemasolust lihtsalt niisama signaaliga märku anda. Päris nii hull see olukord siin muidugi õnneks ei ole nagu Türgis, aga linnasiseses hotellis on signaalide huilgamise saatel ikkagi veidi tüütu magama jääda.
Üks suur eelis selliste eelpool lühidalt kirjeldatud liikluskultuuridega riikides ja linnades käimisel siiski on – alati on ülimalt meeldiv naasta Eestimaa üldjuhul rahulikku, kultuursesse ja kaasliiklejatega arvestavasse liikluskultuuri. Tuleb tõdeda, et Tallinna linnas ringi liiklemine on mõnes Euroopa või maailma suurlinnas liiklemisega võrreldes lapsemäng.


Brasiiliasse startides jäi mind kripeldama tõsiasi, et tänavu jääb minul valimistel käimata. Kohusetundliku kodanikuna olen oma senise elu jooksul osalenud kõikidel riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel pärast vanuseliselt hääleõiguslikuks saamist. Ajaliselt ei sobi minule seekord kahjuks ei eelhääletusel ega ka korralisel valimispäeval hääletamine, ka interneti teel jääb seekord hääletamata.
Aga naaseme nüüd Eestist Brasiiliasse. Ilma osas siin midagi rõõmustavat ei ole, temperatuur on küll 20°C või enamgi, aga õnnetuseks on Rio de Janeiro hetkel vihmade meelevallas. Vihmast ilma lubatakse ka järgmiseks nädalaks, ehkki temperatuur tõuseb mõnel päeval ilmselt isegi kohati kuni 30°C. Päiksepaistelisema ilma lootust antakse vist alles järgmise nädala lõpupäevadeks. Ilmaga pole mul seega vedanud.
Hotell on seevastu suurepärane. Hotelli eesuksest üle sõidutee astudes oleme kohe imelises Copacabana liivarannas Atlandi ookeani rannikul, tegemist on ühe kuulsama rannaga maailmas. Ka eluruumide üle ei saa kurta, need on mõnusalt suured ja avarad, kahju ainult, et aknast ei avane merevaadet.
Osalejaid on seekordsel probleemmaletajate maailmakongressil tavapärasest vähem. Kui tavapärane on umbes 200 osalejat, siis seekord on registreerinuid vaid umbes 120. Mõneti teeb see kurvaks, et Brasiilias on tavapärasega võrreldes nõnda vähe osalejaid. Asi nimelt selles, et enamasti toimuvad kongressid Euroopas ja osalejad on samuti valdavalt Euroopa riikidest, kuid samas käivad väga usinalt ja tublilt peaaegu alati kohal brasiillased, jaapanlased, ameeriklased. Seetõttu ongi kahetsusväärne, et paljud eurooplased ei suutnud või ei tahtnud seekord seda pikka reisi ette võtta, samal ajal kui mitmed meie jaoks kaugete maade esindajad suudavad end pea igal aastal Euroopas toimuvatele kongressidele kohale vedada.
Mõned iga-aastased osalejad jäid seekord siinsele kongressile tulemata ka seetõttu, et samaaegselt probleemmaletajate maailmakongressiga Brasiilias toimub Kreekas Halkidikis 11.-18. oktoobrini FIDE kongress. Sellesama FIDE kongressi päevakorra ja lisade seast leiab muide ka 27. lisana Eesti Maleliidu kirja seoses 2011. aasta MK-turniiriga.
See kiri ise on muidugi huvitav – selgub, et ehkki meie juhtiv malefunktsionäär on opositsiooni korduvalt süüdistanud aktiviseerumises eelkõige just huvist MK-turniiri korraldamise vastu, mis peaks lisaks aule ja kuulsusele ilmselt tooma meie õuele mõne mehe arvates ka pudrumäed ja piimajõed, siis tegelikult ei ole sugugi mitte kiirustatud 10 000 euro suuruse deposiidi tasumisega FIDE-le.
Kirjast selgub seegi, et MK-turniiri tarvis ikkagi luuakse spetsiaalset organisatsiooni. Mäletate ehk veel, kuidas veel tänavu mais Vaadeldaja küsimustele vastates ütles meie juhtiv malefunktsionäär ühele minu küsimusele vastates justkui oleks selline moodustis vaid minu hea mõte. Teen endale siinkohal Pika pai, et andsin nõnda hää mõtte.
Nii et lisaks minu poolt edastatavatele uudistele Brasiiliast võivad malehuvilised ehk oodata ka põnevat infot FIDE kongressilt Kreekas. Niipalju malepoliitikast.
Olen siit Brasiiliast huviga jälginud, kuidas lõppeb suurepärase korraldusega hiilgav maleturniir Läänemere maletähed Narvas. Kogu info turniiri kohta leiab suure töövõimega Marek Kolgi õlgadel püsivalt Eesti Maleliidu koduleheljelt.
Narvas saadi järjekordselt hakkama paraja imega, sest vaatamata MASU-dele, TÄPE-dele ja PUPU-dele, millede varju nii mõnigi pugeda tavatseb, korraldati Narvas järjekordselt hiilgav rahvusvaheline noortevõistlus. Omalt poolt ütleksin siinkohal tänusõnad kõikidele sealsetele maleaktivistidele, organisaatoritele, sponsoritele, samuti kõikidele neile, kes toetasid noortekoondiste osalemist sel turniiril, tasusid osavõtumaksud ja aitasid muul moel kaasa turniiri heale õnnestumisele. Omalt poolt teen siinkohal kõikidele neile inimestele ühe Pika-Pika pai, sest tegemist on ühe viimase heal tasemel noortevõistlusega Eestis.
Muide väga kena ülevaade Narva maletähtede turniirist ilmus Lembit Vahesaare sulest Eesti malekohtunike ajaveebis .
Näete siis, kuhu võib välja jõuda mõttelend kaugel Brasiilias, kui väljas muudkui sajab ja sajab vihma, üsna lakkamatult. Seekordsesse postitusse sai nüüd küll uudiseid siit ja sealt, aga kui ilm paremaks läheb, siis postitan edaspidi ehk rohkem mõtteid just seoses Rio de Janeiroga. Kuulmiseni, malehuvilised!

Kiri Brasiiliast!

Vaadeldajal kirjasaatja Brasiilias!

Minu nimi on Margus Sööt ja olen paar järgnevat nädalat Vaadeldaja kirjasaatja Brasiilias. Küsite miks Brasiilias? Rio de Janeiros toimub nimelt järjekorras 52. probleemmaletajate maailmakongress (52nd World Congress of Chess Composition ehk lühendatult WCCC, kongressi kodulehekülg asub siin: http://ubp.org.br/wccc2009/). Hakkangi Eesti lugejatele Vaadeldaja vahendusel edastama vahetuid muljeid sellelt ürituselt ning sellest kaunist ja eksootilisest paigast.

Vaadeldaja meeskonna üks liidreid Nikolai Kunitsõn tegi minule juba mõni aasta tagasi ettepaneku kirjutada / kommenteerida Vaadeldajale midagi probleemmaletajate maailmakongressist. Olen nimelt olnud osaline ka mitmel varasemal kongressil: 2006. aastal Hollandis Wageningenis , 2007. aastal Kreekas Rhodose saarel ja 2008. aastal Lätis Jurmalas. Varasemate kirja pandud põhjalike reisipäevikutega saab tutvuda eeltoodud linkidele klikkides.

Seekord võtsin Vaadeldaja ettepaneku anda jooksvalt infot oma tegemistest kongressil suurima heameelega vastu. On ju seekordse kongressi toimumiskoht vist enamuse Eesti malehuviliste jaoks kauge, kättesaamatu, eksootiline, huvipakkuv. Seega peaks olema minu lugusid Rio de Janeirost igati põnev lugeda. Minu senised kaugemad välisreisid on mind viinud Kanaari saartele, Hispaaniasse, Kreekasse, Türki – võib öelda, et Euroopast polegi ma oma peagi täituva 30 eluaasta vältel suurt kaugemale rännanud. Nüüd saab siis see Euroopa barjäär viimaks murtud ja kohe nõnda uhkelt!

Vaadeldajale kirjutamisel on minu jaoks väga motiveerivaks faktoriks tõsiasi, et Vaadeldaja maleblogi on lühikese ajaga kasvanud välja Eesti üheks juhtivaks maleportaaliks, võitnud lugejate silmis suure populaarsuse ja pärast Eesti juhtivate maletajate Kaido Külaotsa, Meelis Kanepi ja Ülar Laugu liitumist kirjutajate ringiga on blogitegijate meeskond tõepoolest võimas. Kaaluksin ilmselt isegi tõsiselt selle blogijate tiimiga liitumist, kui minule vastav ettepanek tehtaks. Tõsi, lähemal ajal ma siiski liitumiseks aega ei leiaks, sest malelisi tegemisi on minul lihtsalt juba praegu nõnda palju – eelistan ilmselt edaspidigi jääda kirjasaatjaks kaugelt maalt, kui ma kuskile jälle malega seoses käima satun.

Kui jutt juba läks minu maleliste tegemiste peale, siis lühidalt mõni sõna ka sellest. Olen alates 2003. aastast kirjutanud praktiliselt igal nädalal midagi malest, seega siis juba seitsmendat aastat järjepidevalt omal tagasihoidlikul moel malemängu populariseerinud ja maleajalugu kild-killu haaval kirja pannud.

Olen toimetanud malenurka aastatel 2003-2005 “Eesti Spordilehes” , aastatel 2007-2008 “Sporditähes” , alates 2006. aastast kuni tänaseni Rootsis ilmuvas “Eesti Päevalehes”. Malenurkasid ja -artikleid olen koostanud veel paljudele erinevatele väljaannetele, teiste seas näiteks ajalehtedele “Postimees”, “Eesti Päevaleht”, “Eesti Ekspress”, “Hiiu Leht”.

Kompositsioonmale elavdamiseks olen alates 2004. aasta aprillist avaldanud iga päev ühe maleülesande / maleetüüdi päevalehes “Postimees” – enam kui viie aasa vältel on “Postimehe” vahendusel jõudnud malesõpradeni enam kui 1500 maleprobleemi! Maleülesandeid avaldasin kord kuus paari aasta vältel ka huumoriajakirjas “Pask-In”.

Minu sulest on lisaks rohketele ajaleheartiklitele ilmunud ka kaks kena kogumikku: „Kümme aastat maleturniiri Jõgeva AVRO“ (Põltsamaa, 2008) ja „15 aastat Hiiumaa Maleklubi“ (Uppsala, 2009).

Samuti olen koos Ülar Lauguga väljapaistva maletaja, malekirjaniku, male-, kultuuri- ja spordiajakirjaniku ning spordifilmide stsenaristi Valter Heueri postuumselt ilmunud raamatu „Male lugu“ (Tallinn, 2008) toimetaja. Vahetult enne ärasõitu Brasiiliasse esitasin omapoolsed materjalid kirjastajale seoses Valter Heueri teisegi postuumselt ilmuva raamatuga „Meie Keres, I ja II osa“ – olen sellegi teose maleline toimetaja. Suurteos peaks jõuda raamatupoodidesse juba järgmise aasta alguses, veidi on sellest ettevõtmisest kirjutanud male- ja kirjamees Ülo Tuulik ajalehes “Sirp”.
Maleraamatute projekte on minul pooleli veel väga mitmeid, kõik need ootavad realiseerimist ja oma õiget aega.

Nüüd siis tagasi Brasiilia-reisi juurde. Päev enne ärasõitu sain mitme halva üllatuse osaliseks. Esmalt sain Tallinna kesklinnas üle mitme-mitme aasta parkimistrahvi, kui unustasin pooleks tunniks juuksurisse minnes oma auto tavapärasel moel mobiiltelefoniga ära parkida. Mis teha, mõtted olid ilmselt juba mujal ja lihtsalt ununes üks väike tekstisõnum saata. Seejärel sain aga veelgi šokeerivama teate – Tallinna lennujaama koduleheküljel kirjutati, et esimene minu kolmest lennust teel Rio de Janeirosse on tühistatud! Selline teade rippus seal koduleheküljel üleval vähemalt pool tundi, kuid lõpuks siiski kadus sealt ja planeeritud lend õnneks ikkagi toimus. Enam kui pooleks tunniks oli aga muretsemiseks põhjust küllaga, jõudsin juba alternatiivseid reisivõimalusigi kaaluda. Sellised uudised on kõike muud kui meeldivad...

Oma lennumaratoni Rio de Janeiro poole alustasin 8. oktoobril kell 10.50 Tallinna lennujaamast, esimese lennureisiga sai kaetud vahemaa Tallinn-Stockholm. Veidi üle tunnine lend Estonian Airiga sujus ilusa päkesepaistelise ilma saatel ja tõrgeteta.

Stockholmi Arlanda lennujaamas sain viimaks kokku ka oma reisikaaslase Indrek Aunveriga – temaga koos oleme käinud Eestit probleemmaletajate maailmakongressidel esindamas juba aastaid. Indrek on Rootsis Uppsalas 1955. aastal sündinud välis-eestlane, tema eestlastest vanemad pagesid Eestist Rootsi 1944. aastal. Indrekuga sain tuttavaks tänu Aleksander Hildebrandile, kellega mina olin kirjavahetuses ja kes Indreku jaoks oli üks tema peamisi kompositsioonmalepisikuga nakatajaid. Indrekuga suhtleme üsna palju, koos toimetame Rootsis välja antavat rahvusvahelist kompositsioonmaleajakirja “Springaren” – mina isiklikult olen ajakirja juures etüüdide osakonna toimetaja. Indrek on pärast Eesti taasiseseisvumist rajanud omale teise kodu Tallinna, teda võib vahel kohata mängimas ka mõnedel Eestis toimuvatel maleturniiridel. Reisikaaslasena on ta asjalik ja tore, rahulik, temaga koos võib teisele poole maakera sõita küll!

Päikesepaistelisest Stockholmist viis Eesti aja järgi kell 15.45 startinud lennuk meid edasi pilvisesse, sombusesse ja vihmaküllasesse Pariisi. Lennureis vältas vastutuule tõttu veidi planeeritust kauem ja venis kolmetunniseks, natukene saime ka raputada, aga ei midagi hullu.

Pariisis tuli edasilendu Rio de Janeirosse oodata neli tundi, siis viimaks, Eesti aja järgi kell 22.50, saime alustada 12-tunnilist (sic!) lendu Rio de Janeiro poole. Rio de Janeiro lennujaamas maandusime Eesti aja järgi juba 9. oktoobri hommikul kell 11.00, kohalik aeg näitas hommikutunde 5.00 ehk siis ajavahe on Eestiga kuus tundi.

Kohapeal oli meil vastas kongressi korraldaja organiseeritud transport, mis meid pärast veel mõne kongressikülalise lennukiga saabumist umbes tunnise sõidu järel viimaks hotelli juures maha pani. Mina olin jõudmaks hubasest kodust Viimsis kuni viietärnihotellini Rio de Janeiros kulutanud aega kaugelt enam kui ööpäeva. Ilm pole siin ka suurt parem kui Eestis – termomeeter näitab küll 20 kraadi sooja, aga vihma sajab. Selleks korraks olekski kõik, peagi rõõmustan lugejaid juba uute kirjutistega siit kaugelt maalt.

43. Ilmar Raua mälestusturniir

Viljandi kuulsaimat malemeistrit Ilmar Rauda loeti 1920ndate aastate lõpus ja 1930ndatel aastatel Eesti üheks paremaks ja andekamaks maletajaks.
Ta tuli kahel korral (1934 ja aastavahetusel 1938/1939) Eesti meistriks ja aitas Eesti meeskonna maleolümpial Argentinas Buenos Aireses 1939. aastal pronksile. Kahjuks lõppes I. Raua malekarjäär varakult, sest talendikas maletaja suri juba 28-aastaselt.

Ilmar Raua mälestusturniiride algus jääb aastasse 1966. Pika traditsiooniga maleturniiri võitjateks on kroonitud mitmed tuntud maletajad nii Eestist kui ka välismaalt. Nimekamatest võiks ära mainida Gata Kamsky, Lembit Oll, Jaan Ehlvest, Georgi Zak, Dmitri Gurevitš jne.

Tänavu 43. korda peetud turniir toimus 25-27. septembrini. Osales 8 maletajat. Turniir viidi läbi ringsüsteemis ajakontrolliga 1 tund partii lõpuni mõlemale vastasele. Hoolimata väikesest osavõtjate arvust kulges turniir võitluslikus ja nauditavas meeleolus.

Turniiri võitis Meelis Kanep 5,5 punktiga 7-st, järgnesid Siim Kanep ja Gert Elmaste 4,5 punktiga. Kui turniiri võitjas kahtlust ei olnud, siis järgmistele kohtadele oli konkurents turniiri lõpuni.
Isiklikult olen viimasel ajal väga harva pikema ajakontrolliga turniire mänginud, sellest ka vähene resultatiivsus. Õnneks ei näidanud ka minu põhikonkurent Gert just kõige kvaliteetsemat mängu. Efektne näide selle tõestuseks oli partii Endel Silmaga.

Endel Silm (2031)– Gert Elmaste (2215)

1-0

Caro-Kanni avangus väljuti kiirelt teoreetilistelt radadelt ja jõuti järgmisesse seisu

Järgmise käigu Re6! tegi valge momentaalselt. Must on sunnitud arusaadavalt kahingu vastu võtma.

Järgnevalt on mustal kaks valikut, millest üks kaotab forsseeritult ja teine viib võrdsuseni. Must jätkas Kd8...

Vastuseks Re5 ja must on sisuliselt partii kaotanud (näiteks Rxe5 de Ke7 Vd6). Jätk Ke7 Vhe1 Lf4+ Kb1 Lf6 Rh4 või Lg4 =

Enne viimast vooru oli tabeliseis selline, et teise koha kindlustamiseks pidin ma partii Rein Ruusi vastu võitma, sest poole punktiga taga olev Gert võitis Arnold Kaldma (tõele au andes mingil momendil Gerdi jaoks kaotatud seisus)
Muuseas A. Kaldma tõelise džentelmenliku malefanaatikuna ei jõudnud kahes voorus malelaua taha. Põhjusteks bussi peale kiirustamine ja kohtumine endise kursusekaaslasega, keda ta polnud 60 aastat näinud. Edasi võite fantaseerida ise.

Aga nüüd mõned olulised hetked partiist Rein Ruusiga .

Siim Kanep (2239) - Rein Ruus (2126)

1/2
Vana-India avangust tekkis peale järgmine seis

Valge käigul... viigini viis Vf1 Of2+ Vf2 fe Og4 Og4 Lg6+ Kh8 Lh6+ , aga kuna pidin võitma mängisin aktiivsusele ja jätkasin Od4 Le1+ Of1 Lg3 (ainuke kaitse)

Jätkus Lh8+ Kf7 Lh7+ Ke8 Lh5+ Kd7 Ob6!

Ähvardab Ob5 matt.

Le1 ainuke kaitse, aga mitte piisav. Käisin Lh6, idee oli õige, aga väli kahjuks vale, pidi käima Lg6! Point selles, et ähvardab Le6+ kui Vf6 siis Lg8 ja Ld8 matt ja Lg6 puhul ei ole kaitset Ke8!

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et turniir õnnestus. Loodetavasti jätkub I. Raua mälestusturniiri pikk traditsioon järgmisel aastal.
TABEL

Kaido Külaots: malenädal Prantsusmaal

Sügis on taas õuel ning see tähendab palju muu hulgas ka seda, et mitmetes Euroopa riikides on alanud uus klubihooaeg males.
Septembri kolmandal nädalavahetusel leidis aset sisukas eestlaste invasioon Soome, kus algas sealne pingeline hooaeg. Mina Soomes ei mänginud, küll aga võtsin nädal hiljem ette õhuteekonna Pariisi. Klubi kutsus appi, et uut hooaega korralikult alustada.
Kõik on uus septembrikuus (siis ma läksin). Nii ka meie klubile, sest Gif-sur-Yvette on jälle tagasi Prantsusmaa esimeses divisjonis. Selgituseks, tegemist on selle suure (male)riigi tugevuselt teise divisjoniga - Top 16 on see grupp, kus liiklevad male superstaarid ja ajakirjanike jaoks ka natuke huvitavamad rahasummad.
Aga liigamäng ei olnud siiski ainuke põhjus miks ma Prantsusmaale sõitsin. Üks nädalavahetus enne seda toimus meie klubi poolt organiseeritud kiirturniir. Kuna Gifist Pariisi on ainult odaga visata, siis tuli turniirile korralik koosseis. Asetusega olin ma alles viies. Kasutati, tõsi küll, kiirmale reitinguid. Siiski, nagu öeldakse, olin koduväljakul võitlusse minnes täis optimismi.
Stardist sain korralikult minema. Alguses tuli küll väheke harjuda kellaga. Tegemist oli mehaanilise, spetsiaalselt 20 minutiliseks kiirpartiiks konstrueeritud meistriteosega. Kui suur seier ringi peale tegi, siis oligi aeg otsas. Ehk siis, noolekese tõustes oli hästi viimane aeg kiireid liigutusi teha.
Turniir sujus ilusti (olin teiste seas võitnud näiteks GM Abergeli), kuni kohtusin esimese asetusega GM Alberto Davidiga. Tema on küll pärit Luksemburgist, kuid selle kääbusriigi eest pole viimastel aegadel mänginud ning on ennast mõnusasti Pariisis sisse seadnud. Partiis võitsin ühel hetkel etturi, kuid olin kulutanud liiga palju mõtlemisaega. Aga nagu Kasparov hiljuti Karpovi vastu toimunud matši (kus Karpov enamuses partiides aja üle lasi) kommenteerides ütles - nobody cares about position in blitz. Nii ka siin, hakkasin ajapuuduses rumalusi tegema ja lõppseisus oli enametturist saanud seis kahe vähemetturi ja kolme sekundiga kellal.
Sellega kaotasin siis pole positioni. Mängida oli jäänud veel kolm vooru. Alla IM tiitliga vastast mulle enam ei antud. Siiski õnnestus mul need kõik partiid enda kasuks otsustada ja niimoodi 9-st voorust 7,5 punkti koguda. David aga oli läinud liiga enesekindlaks ja lükkas järgmises partiis mustadega tagasi GM Lazarevi viigiettepaneku. Paraku lõppes see partii tema jaoks lipu ettepanekuga. Lazarev jälle, kellel siis omakorda oli enne viimast vooru minu ees poolepunktine edu, ei soovinud mustadega pikemalt mängida „väga ohtliku poisi” vastu ja pakkus kiiresti viiki. Nii jagasin Lazareviga siis esikohta. Buchholz oli meil ka võrdne. Kuna aga auhinnad jagamisele ei saanud minna, siis oli järgmine kriteerium performance. See oli mul kõrgem (jäädes pisut küll alla Carlseni performance´ile Hiinas) ja nii tuli võitjakarikas „väljakuperemehele”.

Ja siis tuli liigamäng. Mängisin esimesel laual. Mõnikord võib ka juhtuda, et mängin teist lauda. See eeldaks Portugalis resideeruva Kanada suurmeistri Kevin Spraggetti kohale saabumist. Nüüd teda ei olnud ja pidin mustadega esimese laua ära katma.Vastaseks oli küll IM, kuid tema kohta ei saanud küll öelda, et ta GM ilma mäluta oleks (just nii on mõni püüdnud põhjendada IM-i ja GM-i mängutugevuse erinevust). Vastane oli kursis nii uue kui vana teooriaga ja tulistas muudkui käike. Seda ka siis, kui ma olin kindel, et nüüd peaks ta mõtlema hakkama. Partiist Leko-Shirov, 2002 läksin kõrvale mina. See viis vastase pooletunnisesse malelisse unne. Tulemuseks oli positsiooniline lipukahing ning viigiettepanek järgmisel käigul. Tekkinud oli omapärane seis, kus mõlemal oli oma seisu tugevdamine seotud eluohuga. Natuke mõtlesin ja võtsin vastu. Kahju oli sellest, et tiim kaotas minimaalse vahega. Pole hullu, meil on aega veel küll matše minimaalse vahega enda kasuks otsustada...

Sünnipäevad oktoobris (täiendatud!)

2.10.1946 - Tõnu Truus
Eesti kõige kuulsam maletreener läbi aegade, praegu tegutseb tema juhendamisel T. Truusi Malekoolkond.

5.10.1994 - Marten Jaanimets
Paikuse poiss Matu on Vremja tiimi liige, lisaks malele on ta ka hea kossumängija.

7.10.1938 - Eduard Mitcenko

10.10.1930 - Viktor Meškov

10.10.1953 - Aleksander Veingold
Rahvusvaheline meister, 1983. aastal jagas esikohta Eesti MV-l, praegu on tema põhitegevuseks MA Vabaetturi peatreeneri amet.

11.10.1972 - Tanel Kuldsepp

13.10.1976 - Meelis Tätte
Teda näeb mängimas peamiselt Tartu turniiridel või internetis Vint.ee lehel KingMelli nime all.

14.10.1962 - Jaan Ehlvest
Suurmeister Ehlvest mängib tänapäeval USA eest, osaleb 2009. aasta maailmakarikal, mis algab Khanty Mansiyskis 20. novembril.

15.10.1975 - Roman Sergejev
Eesti meister 1997. aastal, viimastel aastatel on mänginud Reval-Sprodi eest vaid klubide mv-l.

16.10.1959 (50!) - Grigor Airapetjan

18.10.1942 - Arne Juurikas

19.10.1936 - Vjatšeslav Garber
Meistrikandidaat Garber on oma tippaegadel kuulunud Eesti paremikku, see aasta tuli Eesti seenioride meistriks.

19.10.1962 - Svetlana Zainetdinova
Ida-Virumaal tegutsev IV kategooria maletreener, 1985. aastal tuli Eesti naistemeistriks.

22.10.1999 - Mai Narva

27.10.1946 - Hugo Päären
Jõgevamaa maletaja, kes võistlustel esindab Rapla maleklubi.

27.10.1962 - Tiina Raud (endine nimi Limberg)
Treener Vabaetturi klubis, mitmekordne naiste meistrivõistluste medalist.

28.10.1963 - Igor Gansvind
Moskvas elav Gansvind osales see aasta Eesti välkmale MV-l, teda võib tihti kohata Chess Assistanti mänguruumis. FIDE reiting 2291.

28.10.1996 - Andree Porila
K. Külaotsa Malekooli õpilane, kes tegeleb ka jalgpalliga.

29.10.1987 - Martin Häidberg

31.10.1931 - Iivo Nei
8-kordne Eesti meister, 1964. aastal sai rahvusvahelise meistri tiitli. 1972. oli Spassky-Fischer matšis Spassky sekundant. Nei on tavamales efektselt võitnud Petrosiani. Partii on siin.

Palju õnne kõigile!